Investeerimisõpik - Investeerimiskool - LHV finantsportaal

LHV finantsportaal

Investeerimiskool Investeerimisõpik



Investeerimisõpik

Analüüsi alused
Sisukord

Fundamentaalse analüüsi tekstid pärinevad  raamatust "Investeerimise teejuht", mis on välja antud koostöös Tallinna Börsiga (kirjastus: Äripäev 2007).

1. Fundamentaalne analüüs

1.1. Mis on fundamentaalne analüüs?


Fundamentaalne analüüs on tehnilise analüüsi kõrval üheks peamiseks investorite poolt börsil kasutatavaks analüüsimeetodiks. Kui tehnilise analüüsi raames pööratakse peatähelepanu ettevõtete aktsiagraafikutele, siis fundamentaalse analüüsi fookuses on ettevõte ise. Fundamentaalne analüüs tähendab ettevõtte majandusaruannete, turusituatsiooni, juhtkonna ja tulevase potentsiaali uurimist ning prognoosimist eesmärgiga leida turu poolt alahinnatud või ootustest kiiremini kasvavaid ettevõtteid. Üksikutel juhtudel võime rääkida ka ülehinnatud ettevõtete leidmise eesmärgist, kuid seda võib vaieldamatult pidada märgatavalt vähem levinuks.
Fundamentaalse analüüsi otstarbekuse kinnitamiseks tuleb teha kaks olulist eeldust, mis kohati akadeemilistes ringkondades tõestamist leidnud seisukohtadega vastuollu lähevad. 1960. aastate lõpus populaarsust kogunud efektiivse turu teooria (efficient market hypothesis) väidab, et ettevõtte turuhind kajastab juba kogu olemasolevat informatsiooni ning turu keskmisest parema tootluse saavutamine ei ole seega pikemas perspektiivis mingi analüüsimeetodiga võimalik. Samas seavad toodud teooria paikapidavuse kahtluse alla nii börsimullide ja -krahhide esinemine kui ka investorid ja fondijuhid, kes siiski turgu pidevalt lüüa suudavad. Turu mõningase ebaefektiivsuse eeldamine on oluline ka fundamentaalse analüüsi seisukohalt. Tuleb teha kaks eeldust. Esiteks võib ettevõtte turuhind erineda tema õiglasest väärtusest (ettevõte võib olla ala- või ülehinnatud). Ja teiseks tuleb eeldada, et pikemas perspektiivis turg siiski oma vea parandab ning ettevõtte turuhind liigub õiglase väärtuse suunas.
Eelnevast tulenevalt sobib fundamentaalne analüüs eelkõige pikaajaliste investeerimisotsuste tegemiseks. Aktsiahindade lühiajalist kõikumist selgitatakse valdavalt investorite psühholoogiaga ning seda uurib juba tehniline analüüs. Fundamentaalse analüüsi põhiülesandeks ongi eelnevalt korduvalt nimetatud õiglase väärtuse leidmine, milleks omakorda kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid. Neist levinuimad on diskonteeritud rahavoogude meetod (DCF – discounted cash flow method), suhtarvude meetod ja võrreldavate ettevõtete meetod, millest kaks viimast on omavahel tihedalt seotud. Järgnevalt vaatlemegi nimetatud meetodeid lähemalt. Samuti vaatame, kuidas üldse fundamentaalse analüüsiga peale hakata.

1.2. Millest alustada?

Kuna maailma börsidel kaupleb tohutul hulgal erinevaid ettevõtteid ning fundamentaalne analüüs tähendab eelkõige just üksikettevõtete põhjalikku analüüsimist, tekib tahes-tahtmata küsimus, millist ettevõtet siis ikkagi analüüsima asuda. Siinkohal eristatakse huvitavate ettevõtete leidmisel peamiselt kahte meetodit, milleks on “ülalt alla” (top down) ja “alt üles” (bottom up) lähenemised.
“Ülalt alla” meetodi korral alustatakse analüüsimist keskkonnast, kus ettevõte tegutseb. Globaalse lähenemise puhul valitakse esmalt välja maailma regioon, mis kõige enam potentsiaali pakub. Seejärel liigutakse üksikute riikide ning majandussektorite analüüsimise juurde. Alles kõige viimases järgus jõuame konkreetse ettevõtte analüüsimiseni. Toodud meetodi rakendamise peamiseks põhjenduseks on see, et reeglina on ettevõtete tegevus ja edukus väliskeskkonna teguritest tugevalt mõjutatud ning seetõttu alustataksegi analüüsi soodsa väliskeskkonna otsimisest. “Alt üles” lähenemine seevastu alustab analüüsi konkreetse ettevõtte tasandilt ning väliskeskkonnale pööratakse tähelepanu alles teises järgus. Üheselt kindlat viisi huvitavate ettevõteteni jõudmiseks ei ole, kuid kahtlemata tulevad siin kasuks nii rohkem lugemine kui lihtsalt lahtiste silmadega ringikäimine.

1.3. Väärtusaktsiad ja kasvuaktsiad

Enne veel, kui finantsaruannete analüüsi ning olulisemate suhtarvude arvutamise ja tõlgendamise juurde minna, peaks fundamentaalne analüütik pisut mõtlema sellele, mida soovitakse leida. Eristatakse peamiselt kaht tüüpi investeerimisobjekte, milleks on kasvuaktsiad (growth stocks) ja väärtusaktsiad (value stocks).
Kasvuaktsiateks nimetatakse selliste ettevõtete aktsiaid, mida iseloomustab konkurentidest tugevam müügitulu ning kasumi kasv. Nimetatud ettevõtted reeglina dividende ei maksa ning suunavad teenitavad vahendid tagasi arengusse. Fundamentaalse analüüsi seisukohalt peaks analüüsi põhirõhu seega suunama just kasvuperspektiivide hindamisele ning uurimisele. Mitmete suhtarvude baasilt võivad kasvuettevõtted tihti suhteliselt kallimad tunduda.
Seevastu investorid, kes otsivad väärtusaktsiaid, kasvule nii suurt tähelepanu ei pööra. Neile pakuvad huvi ettevõtted, mille aktsiad mingil põhjusel on ebaõiglaselt odavalt hinnatud (võrreldes ettevõtte müügitulu, kasumi, varade või dividendidega). Odava hinnataseme taga võib olla näiteks mõne negatiivse uudise ületähtsustamine või terve majandussektori ebasoosingusse sattumine. Väärtusaktsiad otsides tuleks suurem tähelepanu pöörata just mitmesugustele suhtarvudele.

1.4. Finantsaruanded

Ettevõtete majandusaruanded on fundamentaalse analüüsi seisukohalt üks peamisi infoallikaid. Fundamentaalne analüüs algab tihti just nimelt finantsaruannete analüüsist. Kõige olulisemateks aruanneteks on kasumiaruanne ja bilanss, samuti sisaldavad väärtuslikku informatsiooni ettevõtte mineviku ja tuleviku kohta juhtkonna kommentaarid, mis aruannetesse enamasti kaasatakse.
Kõige olulisemaks aruandeks võib investori seisukohalt reeglina pidada kasumiaruannet, kuna just puhaskasum on lõppkokkuvõttes see, millest investoritele dividendide näol ükskord väljamakseid tehakse. Heidame pilgu kasumiaruande lihtsustatud skeemidele (Eestis on lubatud kahe erineva skeemi kasutamine) ja vaatame, millele tähelepanu pöörata.
Analüüs ja finantsprognooside tegemine võiks reeglina alata müügitulust. Oluline on jälgida, kui palju on müügitulu eelmise aastaga võrreldes kasvanud või kahanenud (protsentuaalselt). Kvartaalsete andmete puhul tuleks näitajat võrrelda eelmise aasta sama kvartaliga, kuna sellisel juhul võtame arvesse ka sesoonsusest tulenevaid kõikumisi. Olenemata sellest, kuidas kulud kasumiaruande eri ridade vahel on jaotatud (skeem 1 vs. skeem 2), on analüüsi järgmiseks sammuks kulude uurimine. Huvi pakub, kas ja kui palju kulud on eelmise aastaga võrreldes kasvanud (suhtes müügitulusse) või on firma suutnud hoopis efektiivsemalt majandada ning kulude osakaalu müügitulust vähendada. Kulude analüüsist jõuame sujuvalt ärikasumi (EBIT – earnings before interest and tax) reani. Jagades ärikasumi müügituluga, saame ärikasumi marginaali, mis on firma kasumlikkuse seisukohalt üks olulisemaid näitajaid. Ärikasumi marginaal ütleb meile sisuliselt, kui palju jääb firmal raha järgi pärast kaupade ja teenuste müümiseks tehtud otseste kulutuste mahaarvamist (protsentuaalselt). Sarnaselt võib marginaale arvutada ka brutokasumi, amortisatsioonieelse ärikasumi (EBITDA – earnings before interest, tax, depreciation and amortization), maksueelse kasumi (EBT – earnings before tax) ja puhaskasumi kohta. Marginaalide näitajad omandavad olulise väärtuse just võrdluses varasemate perioodide ja konkurentidega. Vastuse saavad küsimused, kas firma tegevus on muutunud efektiivsemaks ning kas konkurentidest suudetakse olla kasumlikumad.
Pärast kõikide kulude maha lahutamist müügitulust jõuame puhaskasumini, mis iseenesest investoreid kõige enam huvitab. Samas tuleb aga arvesse võtta, et lisaks puhaskasumi suurusele on vähemalt sama oluliseks ka selle kvaliteet. Kui puhaskasumi kujunemisel on olulist rolli mänginud ühekordse iseloomuga tulud või kulud, võiks need parema analüüsitavuse mõttes analüüsiprotsessist tihti kõrvale jätta. Samuti tuleb arvestada, et näiteks amortisatsiooni, varade ümberhindluse ja muude sarnaste raamatupidamislike toimingute teel tekkivat tulu ja kulu on firmal suhteliselt lihtne mõjutada ning seega tuleks ka antud kohas säilitada kriitilist meelt.
Kasumiaruande kõrval on oluline heita pilk ka bilansile, mis kõrvutab ettevõtte varasid ja kohustusi. Vaatame järgnevalt bilansi lihtsustatud skeemi ning uurime, millele tähelepanu pöörata.
Kuigi bilansi analüüs annab reeglina mõnevõrra vähem väärtuslikku informatsiooni kui kasumiaruanne, on siiski oluline mõnedele teguritele tähelepanu pöörata. Esiteks võiks pilgu heita ettevõtte käibevarale (st kõige likviidsemale varale). Ohumärkideks võiksid siinkohal olla nii kuhjuvad varud (järelikult ei suuda ettevõte oma toodangut piisavalt efektiivselt müüa) kui suurenevad nõuded ostjate vastu (ettevõttele jäädakse üha enam võlgu). Esimene pilk passiva poolele peaks andma vastuse ettevõtte rahastamisküsimustele. Kui ettevõtte tegevust finantseeritakse suures osas pikaajalise laenuga, tuleb arvestada, et intressimäärade muutused on kasumi kujunemises olulise tähtsusega. Samas ei peeta väga otstarbekaks ka täiesti võlavaba majandamist, kuna laenuraha on enamasti omakapitalist odavam. Lisaks siiani kirjeldatud staatilisele analüüsile tuleks ka bilanssi sarnaselt kasumiaruandele uurida eelnevate perioodidega võrreldes ning jälgida, kas näitajad liiguvad paremuse või halvemuse poole.
Kasumiaruande ja bilansi kõrval tasub pilk heita ka rahavoogude aruandele. Eriti oluliseks võib seda pidada suuri dividende maksvate ettevõtete puhul, kuna stabiilselt tugev rahavoog omandab investorite jaoks siis erilise tähtsuse.
Kuna investeerimine on seotud eelkõige ettevõtete tulevasele edule panustamisega, on ajalooliste finantsaruannete uurimise kõrval väga oluliseks ka tulevaste prognooside tegemine. Lihtsama lähenemise korral võib prognoose teha lihtsalt ajalehenurgale, keerulisema lähenemise korral on prognoosimisega seotud mahukad finantsmudelid, mis erineva sisendinfo alusel prognoose arvutavad. Kuid sõltumata prognooside põhjalikkusest on peamine, et tulevikunägemus oleks põhjendatud. Oodatava kasumikasvu põhjuseks võib olla nii uus tooteliin kui kulude kärpimine, kuid peaasi, et põhjendus on olemas.

1.5. Ettevõtte hinnatase

Finantsaruannete analüüs ja prognoosimine annab vastuse küsimusele, kas tegemist tugeva ettevõttega. Kogu fundamentaalse analüüsi protsessis oleme sellega siiski alles poolel teel. On oluline vahet teha heal ettevõttel ning heal investeerimisideel. Turg tunneb reeglina hea ettevõtte ära ning seetõttu on ka aktsiahind juba sedavõrd kallis, et head teenimisvõimalust on raske leida. Siit jõuamegi sujuvalt fundamentaalse analüüsi teise olulise teemani ehk aktsiate hinnataseme (valuatsiooni) hindamiseni. Järgnevalt vaatame meetodeid, mille järgi otsustada, kas ettevõte on ala- või ülehinnatud, või kaupleb täpselt oma õiglase väärtuse juures.

1.5.1. Diskonteeritud rahavoogude meetod (DCF)

Diskonteeritud rahavoogude meetod on üks klassikalisemaid ettevõtete hindamise meetodeid. Antud lähenemise järgi sõltub ettevõtte väärtus tulevikus teenitavate rahavoogude suurusest, mida on kaalutud nii riskitaseme, omanike nõutava tulunormi kui muude teguritega. Diskonteeritud rahavoogude meetod on üks peamisi viise börsil mitte noteeritud ettevõtete väärtuse leidmiseks. Börsil kaubeldavate ettevõtete juures on antud meetodi kasutegur mõnevõrra väiksem ning arvestades selle suurt töömahukust, pööratakse sellele tihti vaid minimaalset tähelepanu. Seetõttu liigume ka käesolevalt populaarsemate meetodite juurde.

1.5.2. Suhtarvud

Ettevõtete ja aktsiate hinnatasemest rääkides ei saa üle ega ümber suhtarvude temaatikast. Kõige enamkasutatavaks suhtarvuks on kahtlemata aktsiahinda ja kasumit võrdlev P/E suhe, mille kõrval arvutatakse lugematul arvul ka teisi näitajaid, mis ettevõtte majandusnäitajaid ja turuväärtust mingil viisil seovad. Enne konkreetsete suhtarvude juurde minemist on oluline rääkida teemast, mis neid kõiki puudutab – minevik vs. tulevik. Suurt osa suhtarvudest on võimalik arvutada nii ajalooliste finantsandmete kui tulevaste prognooside põhjal. Kuigi ajalooliste andmete alusel on seda märgatavalt lihtsam teha, tuleb tunnistada, et sellisel kujul leitud suhtarvud sisaldavad endas ka tunduvalt vähem informatsiooni. Prognoositavate finantsnäitajate põhjal leitud suhtarvude kvaliteet on aga otseses seoses prognooside enda kvaliteediga. Järgnevalt peatume kõige enam kasutatavatel suhtarvudel ning vaatame, mida ühest või teisest on võimalik ettevõtte enda ja tema hinnataseme kohta välja lugeda.

1.5.2.1. P/E

Investeerimismaailma kõige populaarsemaks suhtarvuks on kahtlemata P/E ja ka populaarsuse põhjusi ei tule kaugelt otsida. Ühest küljest on nimetatud suhtarvu väga lihtne arvutada ning teisest küljest peidab ta endas palju väärtuslikku informatsiooni. P/E suhtarv seob omavahel aktsiahinna ja ettevõtte kasumi ning avaldub valemina järgneval kujul.
USA aktsiaturu ajalooliseks keskmiseks P/E suhteks on umbes 15-16 ning antud vahemikku peetakse ka üldiselt niiöelda õiglaseks tasemeks. Samas tuleb sedavõrd otsekohese tõlgendamisega ettevaatlik olla, kuna oma näilises lihtsuse juures on P/E suhte lugemine tegelikkuses märgatavalt keerulisem. P/E suurus sõltub peamiselt ettevõtte oodatavast kasumi kasvu kiirusest. Seetõttu on kiirestikasvavate ettevõtete P/E suhe reeglina kõrgem (näiteks tehnoloogiaettevõtted) ning stabiilsete ettevõtete oma keskmisest madalam (näiteks raudteekompaniid). Samuti sõltub P/E ettevõtet ja vastavat regiooni puudutavast riskitasemest – kõrgem risk tähendab toob kaasa madalama P/E suhte.
Kuidas P/E suhtest siis välja lugeda, kas ettevõte on ala- või ülehinnatud. Ühest vastust vaid P/E suhte põhjal sellele investeerimise põhiküsimusele anda ei saagi, küll aga üldise pildi peaks siiski kätte saama. Esiteks võiks P/E suhet võrrelda ettevõtete kasumi kasvu kiirusega. Kui kiirestikasvava ettevõtte P/E suhe on suhteliselt madal, võib see viidata ettevõtte soodsale hinnatasemele. Lisaks sellele võimaldab P/E suhe erinevate ettevõtete hinnatasemeid ka omavahel võrrelda. Otsides vastust küsimusele, kas meie poolt analüüsitav tehnoloogiaettevõte on odav või kallis, tuleks analüüsi kaasata ka teised sarnased tehnoloogiaettevõtted ning kõigi jaoks vajalikud suhtarvud välja arvutada. Alles siis saame öelda, kas meie poolt analüüsitav ettevõte on suhteliselt odavam või kallim kui teised.

1.5.2.2. PEG suhtarv

Nagu eelnevalt mainitud, sõltub P/E suhte suurus paljuski kasumi kasvu kiirusest ning seetõttu on vaid P/E järgi ettevõtte hinnatasemele raske ühest vastust anda. Siinkohal tuleb appi PEG suhtarv, mis kaasab endas nii P/E kui kasumi kasvukiiruse elemendid. Nimetatud suhtarv leitakse järgmise valemi alusel.
Kui PEG suhte väärtus on väiksem kui 1, peetakse ettevõtte hinnataset reeglina soodsaks. Seevastu üle 1 jäävaid väärtusi peetakse märgiks ülehinnatusest.

1.5.2.3. Dividenditootlus

Kui eeltoodud suhtarvudest võime rääkida eelkõige kiiremini kasvavate ettevõtete kontekstis (väga kiiresti kasvavate ettevõtete puhul pole siiski ka eeltoodutest kasu), siis arengutsükli hilisemates faasides asuvate ettevõtete hindamiseks sobivad paremini teised suhtarvud. Üheks sellistest on dividenditootlus (dividend yield), mida arvutatakse järgmise valemi alusel.
Kiirestikasvavad ettevõtted reeglina dividende ei maksa, kuna rahalised ressursid suunatakse laienemis- ja arendustegevusse. Sellises faasis ettevõtete puhul pole ka ebatavaline täiendavate aktsiaemissioonide korraldamine, et investorite käest veelgi rahalisi vahendeid juurde küsida. Kui aga suuremad investeeringud on tehtud ning ettevõtte põhitegevus enam sedavõrd palju ressursse ei vaja, peetakse heaks tooniks, kui ettevõte teenitava raha investoritele välja maksab. Reeglina tehakse seda dividendidena, kuid harvaesinev pole ka näiteks oma aktsiate tagasi ostmine.
Ütlemaks, kas aktsiate eest makstav hind on dividende arvestades suur või mõistlik, tuleb appi dividenditootlus. Alles kasvufaasis olevate ettevõtete dividenditootlus (kui nad üldse dividende maksavad) jääb reeglina 0-2% vahele, mida eriti märkimisväärseks pidada ei saa. Stabiilsemate ja küpsemate ettevõtete puhul aga leiame ka ligi 10% dividenditootlusi. Sellisel juhul ongi tegemist juba peamiselt dividendiettevõtetega ning dividendide saamine on ka üks peamisi põhjusi, miks investorid nimetatud ettevõtete aktsiaid soetavad. Aktsiahinna tõusust sellistel puhkudel erilist kasu reeglina lõigata ei loodeta.

1.6. Kokkuvõtteks

Eelnevat kokku võttes on oluline märkida, et vaatamata rohketele numbritele ja arvutustele sisaldab fundamentaalne analüüs siiski olulist subjektiivsuse elementi. Suhtarve uurides tuleks hoiduda väga suurtest üldistustest ning silmas pidada tööstusharu ja ettevõttespetsiifilisi tegureid. Absoluutselt õigeid vastuseid ei anna ükski analüüsimeetod, kuid põhjalik fundamentaalne analüüs aitab investeerimisotsuseid sellele vaatamata märgatavalt kasumlikumaks muuta.

2. Tehniline analüüs

2.1. Mis on tehniline analüüs?

Tehniline analüüs on meetod, mis prognoosib väärtpaberi hinna muutumist tulevikus toetudes minevikus toimunud aktsia hinna liikumisele. Tehniline analüüs erineb fundamentaalanalüüsist, mille järgi analüüsitakse ettevõtte majandusnäitajaid, tegutsemiskeskkonda jms ettevõtte tegevust mõjutavaid tegureid. Tehniline analüüs on tihti ainult statistiline ning vaatleb aktsia hinda ja käivet, nõudlust ning pakkumist, seejuures ei ole olulised fundamentaalsed põhjendused.
Investor teeb oma ostu- ja müügiotsused toetudes aktsiagraafikutele ning indikaatoritele, mis siis vastavalt ajaloolisele kogemusele ennustavad aktsia hinna tõusu või langust. Põhiliseks töövahendiks ja indikaatorite leidmise allikaks on investoril hinnamuutustest moodustunud graafik. Tehniline analüüs on piisavalt paindlik, et seda rakendada kõikidel finantsturul kaubeldavatel instrumentide analüüsimisel: aktsiad, indeksaktsiad, valuuta jne.

Tehnilist analüüsi kasutav investor ei arvesta fundamentaalsetele näitajatele ehk mida firma teeb ja missugune on kasum/kahjum. Investor usub, et hindade kõigutavaks jõuks on ainult turupsühholoogia. Loomulikult ei tähenda see aga seda, et investor peaks ainult tehnilistele näitajatele tähelepanu pöörama. Reaalses analüüsis kasutatakse nii fundamentaalset kui tehnilist analüüsi käsikäes. Mida pikem on investeerimisperiood, seda rohkem peaks investor tähelepanu pöörama fundamentaalsele analüüsile, sest aktsiahinnad kujunevad lõplikult välja peamiselt ettevõtte majandustegevuse põhjal. Lühiajaliselt on aktsiate hinnad rohkem kauplejate emotsioonide meelevallas ning seetõttu tuleks rohkem tähelepanu pöörata tehnilisele analüüsile.

Tehniline analüüs põhineb efektiivse turu teoorial, mille kohaselt sisaldavad aktsiate hinnad juba olemasolevat informatsiooni, sealhulgas ka investorite ootusi. Efektiivne turg reageerib kohe igale uuele infole ning ühelgi investoril ei ole võimalik sama riski juures teenida rohkem kui teistel. Kui turg on efektiivne, võib eeldada, et aktsia hinnad on õiglastel tasemetel ning peegeldavad tegelikku väärtust. Reaalselt pole ükski turg täielikult efektiivne, sest investorid ei oma võrdsel hulgal informatsiooni või on turg informatsiooni valesti hinnanud. Mitteefektiivse turu korral toimuvad uudise järel aktsia hindades suured liikumised ning ülereaktsioonid.
Tehnilise analüüsi käigus ühendatakse statistika ning tõenäosusteooria, eesmärgiga leida ajaloolistes hinnamuutustes seaduspära. Seaduspära võib kajastuda aktsiagraafiku trendide, toetus- või vastupanutasemete ilmumise näol, samuti aktsiahindade ja käibe põhjal koostatud indikaatorite liikumises.
3 tehnilise analüüsi põhiprintsiipi:
  1. Väärtpaberite hindade muutumine moodustab mustreid
  2. Ajalugu ning mustrid korduvad
  3. Mustreid ette prognoosides on võimalik teenida
Tehniline analüüs ei anna 100% kindlaid vastuseid. Tehniline analüüs annab tõenäosuse. Kuid kui investor leiab süsteemi, mis 60% tõenäosusega on edukas, siis toob juba 6 tehingut 10-st kasumit.

2.2. Graafikud

Investori tähtsaimaks töövahendiks on graafik, mille X-telg kujutab aega ning Y-telg aktsia hinda. Missugust ajavahemikku valida ning missuguseid hindu graafikul kasutada, sõltub investori huvist või positsioonist turul. Päevasisene kaupleja (daytrader) võib olla huvitatud minutilise täpsusega päevasisestest graafikutest, keskmisele investorile seevastu sobib sulgemishindadest moodustunud pikema perioodi graafik (näiteks 6 kuud). Pikaajaline investor peaks vaatama mitmeaastaseid graafikuid.
Tänapäeval ei ole investoril vaja graafikuid ise joonistada, vaid neid saab enda eelistuste järgi teha mitmetel interneti lehekülgedel. Graafiku tüüpe, mida investor kasutada saab, on mitmeid:
Line chart ehk joongraafik – iga ajaperioodi graafikul (näiteks 1 päev) tähistab üks punkt (tavaliselt päeva sulgemishind). Punktid kokku moodustavad pideva joone.
Bar chart – punktide asemel märgivad ajaperioode vertikaalsed joonekesed. Joonekese ülemine serv tähistab ajaperioodi jooksul olnud kõrgeimat hinda ning alumine serv madalaimat hinda. Väiksed horisontaalsed joonekesed külgedel märgitud avamis- ja sulgemishind, vastavalt siis vasakul ja paremal pool.
Candlestick chart – sarnaselt eelmisele graafikule on siin madalaimast hinnast kuni kõrgeimani tõmmatud vertikaalne joon. Avamis- ja sulgemishinna vahe on aga tähistatud ristkülikutega, millel on standartne laius. Ristküliku värv oleneb sellest, kas ajavahemikul aktsia hind langes või tõusis – kui sulgemishind on avamishinnast kõrgem, siis ristkülik on valge, kui vastupidi, siis  tume Seega hele candle on enamasti positiivne, tume negatiivne. Candlestick graafik  annab kiirel pilgul kõige parema ülevaate ja seetõttu kasutatakse teda ka kõige rohkmem.

2.3. Trend

Tehnilise analüüsi seisukohast on trend ja selle õige määramine väga olulised. Trende võib liigitada suuna ja kestvuse järgi. Trend annab investorile kauplemise suuna, näiteks kui turg on selgelt ülestrendis, on lühikeseks müük ja müügioptsioonide ostmine justkui vastuvoolu ujumine, mis teatavasti on ilma suurema eduta tegevus.
Trend on hinna liikumine üles- või siis ka allapoole ning illustreerib pikaajalist tasakaalu puudumist väärtpaberite pakkumise ja nõudluse vahel (kas nõudlus või pakkumine on siis mõnda aega ülekaalus). Kui pakkumine ja nõudlus on enamvähem tasakaalus, siis on trend horisontaalne (sideways) ning instrumendi hind kõigub väikestes piirides.
Kestvuse järgi eristavad investorid 3 erinevat liiki trende: lühike (paarist päevast mõne nädalani), keskmine (mõnest nädalast mõne kuuni) ja pikk (mitmest kuust aastateni) trend.
Näitena võib vaadata oktoobri keskpaika, 2001, kus Ericssoni aktsia lühikeses perspektiivis (~1 nädal) oli langustrendis, keskmises perspektiivis (septembri keskpaigast detsembri alguseni) tõusutrendis ja pikas perspektiivis (märts, 2000 kuni juuli, 2001) jälle langustrendis.
Järgmised olulised  tegurid, mida jälgida tasub, on toetus- ja vastupanutasemed. Toetustase on hinnatase, mille juures nõudlus ületab pakkumise ning hinna liikumine allapoole peatub. Vastupanutase on  toetustasemele vastupidine - hinna liikumine ülespoole peatub.

Näide 1. USD 50 taset võib keskmises perspektiivis Microsofti aktsia toetustasemeks lugeda, aktsia on viimase 2 aasta jooksul sellelt tasemel üles põrganud mitmeid kordi. 2000. aasta lõpuks murdis aktsia hind sellest tasemest läbi, sageli tähendab see seda, et toetustase on omakorda muutunud vastupanutasemeks, kuid antud juhul suutis aktsia kiirelt ülespoole tagasi murda ja toetustase jäi kehtima. Kuid iga toetustaseme läbimine vähendab selle tähtsust. Loomulikult kehtib kõik antud näiteks kirjas olev ka vastuapnautaseme kohta, vaid suund on erinev.
Alati pole toetus- ja vastupanutasemed horisontaalsed, tihti on nad ka teatud kalde all.
Näide 2. Graafikul on kaks vastupanutaset erinevate kestvustega. Aktsia hind murdis märtsi alguses, 2002 lühemast ja järsemast tasemest läbi (breakout) ning hinnapõrkeid sellelt tasemelt enam ei tulnud.
Pullitrendidel ühendab trendijoon aktsiahinna muutusest tekkinud põhje e. trendijoon on sarnane toetustasemega. Karutrendil ühendab trendijoon aga aktsiahinna muutustest tekkinud tippe e. trendijoon on sarnane vastupanutasemega. Trendijoone määramiseks läheb tarvis vähemalt kahte sellist põhja või tippu ning mida rohkem neid on, seda tähtsam ja usaldusväärsem on trend.
Vahepeal saab trendijoonele joonestada paralleelse joone, kust toimuvad põrked teises suunas (võib vaadata ka kui toetus- või vastupanutaset). Pullitrendil ühendab nö. tagasipõrkejoon tippe ning karutrendil põhje.
Näiteks on järgneval graafikul ülemine joon trendijooneks ning alumine tagasipõrkejooneks. Selliseid paralleelseid jooni nimetatakse trendi kanaliks.
Trendi kanalit poolitav joon jaotab kanali ostu- ja müügipiirkonnaks. Üldjoontes tasub aktsiat osta siis, kui ta on poolitavast joonest allpool, ning müüa, kui ta on ülevalpool. Sageli liiguvad väärtpaberid pikka aega kanalis ja kanalist väljamurdmisel liikumine väljamurdmissuunas tihti kiireneb.
Antud näites on tähistatud ringiga koht, kust hinna graafik väljub trendikanalist ning trend muutub, kuigi jääb samasuunaliseks.
Tuletaks siinjuures ka meelde tähtsat vanasõnu:
Trend is your friend until it bends.
Always trade in the direction of trend.
Ükski trend pole igavene.

2.4. Mustrid

2.4.1. Head and Shoulders

Mustrit “Head and Shoulders” (pea ja õlad) peetakse tavaliselt märgiks trendi ümberpöördumisest. Kõige sagedamini kohtab teda tõusutrendil ning siis on ta ka kõige usaldusväärsem. Ometi võib muster esineda ka langustrendil, mil ta on horisontaalselt tagurpidi keeratud.
Head and shoulders koosneb kolmest põhilisest komponendist: 1 kõrgeim tipp (pea) ning 2 madalamat tippu tema ümber (õlad). Tippude vahelisi põhje ühendab mustris kaelajoon (neckline). Kaelajoon ei pruugi olla alati horisontaalne, väike kalle on lubatud.
Näide. Graafikul on näha KKD liikumine. Pea on 42 USD juures, horsiontaalne kaelajoon 32 USD peal. Pärast teise õla juurest kaelajoone murdmist, oleks tulnud võtta lühike positsioon, kuna trend muutus.
Kõige tähtsam on meelest pidada, et muster on täielik ainult siis, kui hind murrab peale paremat õlga kaelast läbi, kuni sinnamaani ei saa investor kindel olla, et tegu on just selle mustriga. Hinna langus ründab kaela esimest korda peale vasakut õlga (siis ei saa me kaelajoont veel määrata), teist korda peale pead ning kolmandat korda peale paremat õlga. Kaelajoone saame joonestada alles peale parema õla teket, kui on graafiliselt selge, et viimane tipp jääb pea moodustanud tipust madalamaks.
Kui hind murrab kolmandal korral kaelajoonest läbi (võib vaadata ka kui trendijoont), võib investor üsna kindel olla, et müüjad on ülekaalus ning hind hakkab langema. Langustrendil tekkinud head & shouldersi puhul muidugi vastupidi, võib üsna kindel olla, et ostjad on ülekaalus ning hind hakkab tõusma.

2.4.2. Triangles

Triangles e. kolmnurgad on kirjeldatavad kui perioodid, mil investorid kahtlevad hinna liikumise suunas ning pakkumine ja nõudmine on enamvähem võrdsed. Väiksed hinnakõikumised muutuvad aina kitsamaks ning moodustavad kolmnurga kujulise mustri. Kolmnurk tekib enamasti parasjagu kehtiva trendi suunas ja läbimurde suund on ka sagedamini antud trendi jätkuks (hinnanguliselt 75% juhtudest).
Graafikul on piiratud väiksemaks muutuvad hinnakõikumised roheliste trendijoontega. Kuna trendijoone tõmbamiseks läheb tarvis vähemalt 2 punkti, siis kolmnurga moodustumiseks peab olema vähemalt 4 punkti, kust aktsia hind põrkab.
Tekkivad kolmnurgad võib liigitada kolmeks:
→ Sümmeetrilised kolmnurgad – kolmnurk areneb horisontaalselt
→ Tõusvad kolmnurgad – kolmnurk areneb pigeb üles suunas, kuid ülemine trendijoon on maksimaalselt horisontaalne (ka antud näites)
→ Langevad kolmnurgad – kolmnurk areneb pigeb alla suunas, kuid alumine trendijoon on maksimaalselt horisontaalne
Kolmnurga muster lõppeb hinna läbimurdumisega ühest nö. piiravast joonest. Kui hind murrab läbi alumisest joonest, siis muster ennustab hinna edaspidist langust. Kui hind murrab läbi ülemisest joonest, siis muster ennustab hinna tõusu. Kui tavalises hinnakoridoris saab aktsia püsida pikemat aega, siis kolmnurgast peab teatud hetkel toimuma väljamurre kuna hinnakoridor läheb aina kitsamaks.

2.4.3. Wedges

Wedge e. kiil on kolmnurgaga sarnane muster nii kuju kui arenguks mineva aja poolest. Ometi erineb ta eelpoolkirjeldatud mustrist oma suurema kalde poolest, mõlemad trendijooned suunduvad kas alla või üles.
Allapoole suunduv kiil on positiivne signaal ning ülespoole suunduv kiil negatiivne signaal aktsiaomanikule. Graafikul on see ka näha, pärast esimest kiilu pöördub turg ülespoole ja pärast teist allapoole.
Näites on esindatud mõlemad kiilud; kuigi langev kiil ei ole eriti kiilu kujuga, jääb tema olemus samaks. Mõlemad kiilud lõppevad noolega näidatud kohtades, kus nad murravad trendijoontest läbi ja trend jätkab oma endist suunda.
Kui tõusev kiil esineb tõusval trendil, siis investor peaks sellesse ikkagi suhtuma kui karutrendi märki e. potensiaalsesse pullitrendi lõppu ning  langevasse kiilu langeval trendil vastupidi e. potensiaalsesse karutrendi lõppu.

2.4.4. Double Tops and Bottoms

Double tops e. topelt tipud meenutavad kujult M-tähte ning double bottoms e. topelt põhjad W-tähte. Peale head and shouldersi mustrit on need enim märgatud ja kergesti äratuntavad ning tähendavad tavaliselt trendi muutumist.

Kahe tipu või siis põhja vahel peab olema keskmine langus või tõus vastavalt. Ideaalselt kestab see langus või tõus algse trendijooneni.
Investorid peavad topelt tippude ja põhjadega siiski ettevaatlikud olema, kuna sageli nähakse neid seal, kus neid tegelikult pole. Antud juhul võiks AMD hinnaliikumine olla topelt põhja mustri kujuga, kui hind hakkaks üles liikuma. Juhul kui hinnatase murrab toetustasemest läbi (graafikul roheline joon), siis mustrit ikkagi ei teki.

Mida pikem on vahe kahe tipu või põhja vahel, seda suurem mõju sellel on. Antud graafikul on vahe ligemale aastane, mis on täiesti arvestatav vahe. Paari nädalast või kuust vahet saavad kasutada rohkem lühiajalised investorid.
Pikemalt double top/bottom’ist

2.4.5. Jaapani küünlad

Jaapani candle (küünal) mustrid koosnevad ühest või mitmest candlestick joonest. Enamasti on nende eesmärk hinnaliikumise pöördumise ennustamine, kuid mõnel juhul prognoosivad mustrid ka sama trendi jätku. Põhjus, miks need mustrid töötavad, on erinevate inimeste sarnane käitumine samades olukordades.
(Enamus hinnaliikumise muutumist prognoosivaid mustreid töötavad nii pulli- kui ka karuturul. Sellest tuleneb ka sellise tehnilise analüüsi esimene vaheülesanne: määrata mustrile eelnenud lühiajalise trendi suund, kuna tõusu prognoosivad mustrid töötavad ainult langeval trendil ning langust prognoosivad mustrid tõusval trendil. )
Erinevaid  candle-mustreid on  sadu, kuid praktiliselt on välja kujunenud mõned enimkasutatavad mustrid ja neid siin lähemalt vaatamegi: hammer, hanging man ja engulfing.
Hammer ja hanging man on väimuselt identsed, ainus vahe seisneb selles, et hammer moodustub langeval ning hanging man tõusval trendil.  See  muster moodustub siis, kui aktsia hind langeb kõvasti alla avamishinna, kuid sulgemishind rallib jälle avamishinna tasemele. Päeva kõrgeim jääb aga sarnasele tasemele avamis- või sulgemishinnaga. Hinna liikumine tuleneb sellest, et karud veavad päevasisese hinna alla, kuid pullid suudavad selle päeva lõpuks uuesti üles tõsta. Hammeri puhul alarmeerib muster investorit karude nõrkusest ning pullide muutumisest tugevamaks. Hanging man mustri korral aga potensiaalsest nõrkusest.
Mida pikem on saba hammeri või hanging-mani järel, seda tugevam on ka mustri poolt antav signaal.
Näites olev kolmas muster on engulfing. Muster koosneb kahest candlestick’ist; esimene neist on lühem ja väiksema avamis- ja sulgemishinna vahega kui teine.
Kui muster on langeval trendil (nagu selles näiteski), siis esimene candlestick näitab päevasisest langust ning teine päevasisest tõusu.  Põhimõtteliselt peab heledam candle täiesti katma eelmise päeva tumedama. Mustri täpsem nimetus on engulfing+.
Kui aga heledale candle`le järgneb tume candle, mis täiesti katab heleda, siis on olukord vastupidine - vaatamata positiivsele algusele müüdi turg päeva lõpuks tugevasti miinusesse. Märgi täpsem nimetus on engulfing- ning ei oleks vist vaja lisadagi, et seda peetakse negatiivseks märgiks.
Engulfing näitab trendi pöördumist – engulfing+ korral avaneb turg pärast eelmise päeva langust miinuses, kuid päeva lõpuks suudetakse kõrgemale tõusta kui eelmise päeva avamistase – selge märk, et pullid on turul aktiivselt ostmas. Engulfing- korral on vastupidi, teisel päeval haaravad  karud ohjad ja müüvad aktsia alla.
Engulfing on üsna kergesti kasutatav ning ka praktikas sageli toimiv, seega on see ka üsna populaarne muster.
Tutvustatud kolm mustrit on vaid algus - erinevaid candlestick mustreid on väga palju ja iga investor saab kasutada talle sobivaid mustreid.

2.5. Indikaatorid

Indikaatorid on andmete kogumid, mida arvutatakse erinevate valemite järgi aktsiahindadest läbi aja. Erinevad indikaatorid on erineva struktuuri ja raskusega, ometi põhifunktsioonid on neil investorit hoiatada, visiooni kinnitada või hinnaliikumist prognoosida.
Korraga ainult ühe indikaatori kasutamine annab enamasti väga vildakaid tulemusi. Tuleks kasutada kombinatsiooni erinevatest indikaatoritest ja mustritest. Kui mitmest kohast tuleb sama signaal, siis on tehing palju suurema tõenäosusega edukas.

2.5.1. Moving Average

Moving average (MA) e. libisev keskmine arvutab teatud arvu viimaste päevade aktsiahinna keskmise. Kuna iga uue päevaga arvutamisel kasutatud päevad muutuvad (uue päeva hind lisatakse ning kõige vanema päeva hind võetakse maha), siis liigub ka keskmine. Mida vähem päevi kasutatakse, seda aktiivsemalt MA aktsiahinna muutustele reageerib, kuid igal juhul kõigub MA aktsiahinnast vähem.
Kasutatakse kahte erinevat MAd:
1) Tavalise MA (SMA) arvutamisel kaalub iga erineva päeva sulgemishind teistega võrdselt.
2) Eksponentsiaalse MA (EMA) arvutamisel omavad hilisemate päevade sulgemishinnad rohkem kaalu kui varasemate. Seega reageerib EMA aktsiahinna muutusele kiiremini kui SMA.
Milline neist libisevatest keskmistest parem on, üheselt vastata ei saa. Kõik oleneb investeerimisstiilist ja investori eelistustest. EMA-d kasutatakse tavaliselt lühemate perioodidega, et määrata hinna liikumine varem, ja SMA-d pikemate perioodidega, et identifitseerida pikaajalisi trendimuutusi. Seega on EMA igapäevaseks kauplemiseks sobivam. Sageli on kasulik proovida kuidas mingi aktsia on varem käitunud, kas liikunud loogilisemalt EMA või MA järgi ja vastavat keskmist siis kasutada.
Kuidas MA-d kasutada?
MA abil saab aga määrata hetke trendi ning jälgida selle muutumist. Kui aktsia hind on allpool MA taset, siis hind on langustrendis, kui üle MA taseme, siis tõusutrendis. Hinna läbimurdmine MA tasemest on ka märk trendi muutusest. Seega on MA tasemed sageli ka vastuapanu- ja toetustasemeteks ja nende tasemete murdmine annab siis kas ostu- või müügisignaali.
Näites on kasutatud 200 ja 50 päeva EMA-d (mis on ka enimkasutatav paar). Näeme, et ajaperioodi alguses on aktsia suutnud väljuda langustrendist ja tõusta üle EMA(50), see tähendab keskmise perioodi trendi pöördumist ja nagu näha on ka aktsia liikunud mõned kuud ülespoole. EMA(200) on siiski liiga tugev ja sellest aktsia jagu ei saanud (kui vastupanutaset murda ei suudeta, on see vilets märk). Seejärel murti ka EMA(50) allapoole läbi ja allapoole trend kiirenes.
Positiivseks märgiks loetakse seda kui kiiremini liikuv lühem EMA (antud juhul 50) murrab ülespoole läbi aeglasemini liikuvast pikemaajalisest EMA-st (antud juhul 200). Negatiivne märk on vastupidine, kui EMA (50) murraks allapoole läbi EMA(200)-st.

2.5.2. MACD

Indikaator Moving Average Convergence Divergence (MACD) kasutab kahte erinevat MA-d, lahutades pikema kestvusega MA lühema kestvusega MAst. Tulemus moodustab joone, mille väärtused erinevatel ajahetkedel on kas üle või alla nulli.
Kõige standartsemat MACD arvutatakse 26-päeva EMA lahutamisel 12-päeva EMAst. Tavaliselt on sellest MACDst võetud ka 9 päeva EMA. Signaal tuleb kui jooned ristuvad - kui MACD joon (kiirem joon, graafikul tumedam) murrab läbi EMA joonest. Kui murrab alt üles, on tegemist ostusignaaliga, kui üleval alla, siis müügisignaaliga.
Nagu näitelt näha võib, MACD on null juhul kui 12 ja 26 päeva MA väärtused on samad (vaata siniseid vertikaalseid jooni). MACD puhul kehtib sama mis libisevate keskmiste puhul -  kui kiiremini liikuv joon murrab ülespoole läbi aeglasemini liikuvast joonest, on see positiivne (joonisel on positiivsed punktid märgitud roheliste joontega). Kui see MACD muutus toimub allpool nulli, siis on mõju tugevam.
Negatiivne efekt aktsiahinnale on vastupidisel juhul ning see on tugevam, kui toimub ülevalpool nulltaset.
MACD 9 päeva EMA on looklev sinine joon ning nö. ostu- ja müügisoovitused on tähistatud roheliste ja punaste vertikaalsete joontega. Visuaalse pildi järgi oleks investor neid soovitusi järgides lõiganud kasu mõlemast suuremast tõusust ning vältinud suuremaid langusi.

2.5.3. RSI

Relative Strenght Index (RSI) võrdleb keskimist plusspäevade arvu miinuspäevade arvuga ning väljendab saadud tulemust arvuga 1st 100ni.
Saadud arvu saab kasutada ostu- või müügisoovitustena:
Kui RSI on alla 30ne, siis peetakse aktsiat ülemüüduks ning ostmiseks on õige aeg.
Kui RSI on üle 70ne, siis peetakse aktsiat üleostetuks ning müümiseks on õige aeg.
(piirid 30 ja 70 on kõige tavalisemad, kuid tugeva karu või pulli turu puhul võib neid piire kitsendada või laiendada vastavalt)
Perioodi pikkus, mida kasutada RSI arvutamisel, on soovitatult 14 börsipäeva. Olenevalt olukorrast võib kasutada ka 7 (lühem investeerimishorsiont) või 21 päeva (pikem investeerimishorisont).

P.S. Indikaatorit kasutada koos teiste indikaatorite või muude tehniliste näitajatega, sest ainult RSI kasutamine on väga petlik - ülemüüdus või üleostetus võib kesta pika perioodi jooksul.

2.5.4. Stochastics

Indikaator näitab kui kaugel on viimane sulgemishind teatud perioodi madalaimast ja kõrgeimast hinnast. Kui sulgemishind on pidevalt madalaima hinna lähedal, siis aktsia on müügisurve all, kui kõrgeima hinna lähedal, siis aktsial on ostusurve. Kõige populaarsemaks perioodiks, mida kasutatakse, on 14 päeva. Jällegi võib investori vajadustest tingituna võib seda muuta.
On olemas 2 erinevat tüüpi stochasticut: kiire (fast) ja aeglane (slow).
Kiire stochastic koosneb kahest erinevast joonest, esimese (%K, fast) arvutamisel jagatakse viimase sulgemishinna ja madalaima hinna vahe kõrgeima ja madalaima hinna vahega. Saadud tulemus korrutatakse sajaga ehk väljendatakse protsentuaalselt. Teine joon on esimese joone (%D, fast) libisev keskmine (tavaliselt 3 viimase päeva keskmine, kuid võib perioodi muuta).
Aeglase stochasticu esimene joon (%K, slow) on sama, mis kiire stochasticu teine joon (%D, fast). Aeglase stochasticu teine joon on aga eelmise libisev keskmine (jällegi võetakse tavaliselt 3 viimase päeva keskmine).
Näites on mõlemad, kiire ja aeglane stochastic, ning must joon näitab nende esimest joont ja punane teist joont.
Investori jaoks on kõige tähtsam jälgida indikaatori üleminekut 20 ja 80 tasemetest. Indikaator näitab nendel puhkudel aktsia ülemüüdust ja üleostetust vastavalt. Seega suhteliselt sarnane indikaatorile RSI.
Aeglase stochasticu mõte on selles, et sageli on tema jooned usaldusväärsemad. Kiire stochastic reageerib sageli liiga kiiresti ning annab rohkem valehäireid.
Kui stochastic teeb topelttipu ülalpool 80 joont, kuid aktsiahind tõuseb edasi, on see enamasti negatiivne märk. Topeltpõhi allpool 20 piiri on jällegi bullish.
Pikemalt stochasticust

2.5.5. Divergence ja Confirmation

Olukorda, kus indikaator ja aktsia hind liiguvad erinevas suunas, nimetatakse divergence - näiteks aktsia hind liigub juba mitmendat päeva alla, kuid indikaator tõuseb samal ajal. Investori jaoks on selline olukord sageli hoiatavaks signaaliks trendi muutumise kohta. Sageli võrreldakse aktsia hinna ja RSI, MACD või stochasticu liikumise suundi, kuid võib jälgida ka divergence olukorda erinevate indikaatorite endi vahel.

Divergence`i vastand confirmation on olukord, kus erinevad indikaatorid toetavad üksteist liikudes samas suunas või prognoosides aktsia samasugust liikumist. Confirmation võib näiteks olla MA liikumine üle MACD joone, kus nii MACD kui ka MA ülemineku suund mõlemad prognoosivad aktsia hinnaliikumist samas suunas. Soovitatav on otsida teistelt indikaatoritelt kinnitust ka candle mustrite kohta.

2.6. Lingid

Küpsised

Et pakkuda sulle parimat kasutajakogemust, kasutame LHV veebilehel küpsiseid. Valides "Nõustun", annad nõusoleku kõikide küpsiste kasutamiseks. Tutvu küpsiste kasutamise põhimõtetega.

pirukas_icon