WESSE ALLIK: Ühe buumi antoloogia (vaikus enne tormi)
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Eesti majanduse Tarass Bulba-ks on kujunenud kinnisvara „Mina su sigitasin, mina su ka tapan!“ annavad edasi värvikalt tekkinud olukorda.
Mulli puhumine
Selleks, et mõista tulevikku, tuleb süüvida minevikku - miks tekkis kinnisavarabuum Eestis?
Esimese tõuke kinnisavarahindade tõusuks andsid vast välismaalased, kes ostsid Tallinnas hea asukohaga kortereid, nende huvi sai omakorda alguse kusagil 1997. aastal alanud ülemaailmsest kinnisvarabuumist. Loomulikult pani kallimate korterite hindade kerkimine liikuma ka odavama kinnisvara.
Nii nagu meie ärimehed ostavad praegu meie mõistes odavalt, kuid kohaliku turu keskmisest hinnast kallimalt Ida-Euroopas kinnisvara, toimetasid Lääne-Euroopa ärimehed sellal siin sarnaselt.
1997 lõpus elas Eesti majandus läbi väikese majanduskriisi, mis sai alguse järsust aktsiahindade kukkumisest Tallinna Börsil ja süvenes 98 Venemaa turgude äralangemisega. See sündmus lükkas ka edasi kinnisavarabuumi teket ja viimast poleks võib olla kunagi praegusel kujul tekkinud, kui poleks tulnud rootslaseid. Mullile puhus ju õige õhu sisse alles välismaine laenuraha.
Korraga hakkasid Rootsi pangad Eestisse pumpama sisse suurtes kogustes ja väga soodsat laenuraha.
Seega võib julgelt väita, et määravaks teguriks kinnisvarabuumi tekkel Eestis said Lääne-Euroopa ärimehed ja Skandinaavia pangad.
Laenud tegid võimalikuks keskklassil hakata soetama kinnisvara ja parandada oma elutingimusi. Laenuraha ei toonud kasumit ainult pangale ja kinnisvaraarendajale vaid elavdas ka üldist majandust, pannes selle lausa õitsele ja lubas praktiliselt mitte midagi tootval riigil saavutada uskmatuid majandustulemusi. 2005. aasta majanduskasv oli 9,5%, 2006 11,6% samal ajal kui eksport kasvas näiteks 2006. aasta viimases kvartalis kõigest 0,5% ( import kasvas 10,9% ) ja viimase kolme aasta peale on eksport üldse kokku kasvanud 16%.
Kuna kinnisvarabuum oli jalgu alla saamas ka kõrvalmaades (Soomes) siis tõusid hüppeliselt ehitajate palgad, et nad välismaale jalga ei laseks. Praegu saavad Eesti ehitajad puhtalt kätte ligi 20 000 - 25 000 krooni kuus, mis ületab pea kolmekordselt keskmist palka ja nende jaoks on palk juba Soomele järgi jõudnud või seda ületanud, kui arvestada elukallidust. Kui Ansip nuputab välja, kuidas sama ka ülejäänud Eestiga teha, siis võime me juba mõne aasta pärast Soomel kandadel olla.
Ehitussektori mõju Eesti majandusele on raske üle hinnata. Arvuliselt rääkides töötab seal ligi 10% eesti töötegijatest. Ka on ta kaudne mõju suur - transport, ehitusmaterjalide tootjad, poed, ladustajad, mööblitootjad, meedia (kinnisvara reklaam), maaklerid jne.
Kõik nad on saanud tänu ehitusbuumile tunduvalt oma kasumit tõsta, võtta juurde uusi töötajaid ning tõsta palku, teiste sõnadega - toota juurde uusi laenuvõimelisi inimesi.
Muidugi ei saa tähelepanuta jätta, et 25 000 krooni teeniv ehitaja saab ka rohkem kulutada - kas või baaris ning selle abil tõuseb lõpuks ka baaritöötaja palk st. tekkib uus laenuvõimeline inimene.
Seda võib kutsuda ka raha ringluseks, kuid kahjuks töötab süsteem seni kuni tuleb juurde värsket (laenu)raha.
Ehitajate põud forsseeris veelgi mulli, sest uut toodangut suudeti palju vähem peale toota, kui nõudlust oli. Kinnisvara oli muutunud defitsiidiks ja kortereid osteti isegi neid nägemata. Loomulikult ei maksa unustada ka igasuguste spekulantide osa hinnarallis, kes alati proovivaid selliste massipsühhooside pealt teenida.
Kinnisvaraarendajad teenisid rekordkasumeid, ehituse ja edu vahele võis tõmmata võrdusmärgi ning kõik, kellel natukenegi pea jagas hakkasid ehitajateks, isegi näiteks Eesti politseinikud.
Seega hakkasidki hinnad tõusma: 2005. aastal koguni 57%, 2006 54%, praegu ületavad juba kesklinnas paremates kohtades ruutmeetri hind maagilist sadat tuhandet krooni, olles samas suurusjärgus Manhattani ruutmeetrihindadega. Põlluarendused maksavad juba pea, et 30 000 krooni ruutmeeter.
Sealjuures näiteks Stockmanni tornmaja, mida on mul olnud võimalus ka ise seest näha ei saa muud moodi kirjeldada kui eko maja. Kahekordsed aknad õhutusavadega, kipsvaheseinad, odavaimad plaatradiaatorid, värvitud seinad. Ja terve see luksus on suudetud mahutatud kõigest 50 000- 80 000 kroonise ruutmeetri hinna sisse!
Kolmekordsed aknad, kliimaseade, kolumbia kivist vaheseinad, alumiiniumradiaatorid ja korralik vinüültapeet oleks ruutmeetri hinda tõstnud vast tuhat krooni, kui sedagi.
Ega kiita saa ka enamikke uusarendusi, mis on põllu peale ehitatud puitkarkassmajad puuduliku vundamendiga (plaatvundamendi asemel on valatud betoonplaat maapinnale). Kuigi puitkarkassmajadest räägitakse igasuguseid imejutte ja tuuakse soome näiteid, on tegemist USAst tulnud konstruktsiooniga, mille elueaks oli algselt planeeritud kusagil 10 aastat. Kõigele lisaks ehitatakse 99% puitkarkassmajadest Eestis valesti, sest neile ette nähtud OSB plaadist karkass jäikuse saavutamiseks puudub. Tänu sellele ka enamik uusehitis nagisevad tuules ning kipsseintes on praod.
Eestiaegsed nn „puitkarkassmajad“, milles vanus ületab juba sajandit on siiski enamjaolt püstpalkmajad ja tahutud palke ei anna võrrelda 50 x 150 prussiga nagu ka täislaudisseina kipsplaadiga.
Puudutamata ei saa jätta ka uusarenduste välimust, neid maju nähes tulevad meelde Siberisse aetud sunnitöölised, kes on põllule püstitanud oma madalad barakid. Siberi sunnitöölise ja uuselamurajooni elaniku vahel on ka muid sarnasusi, kui esimesi muutis sunnismaisteks ja sunnitöölisteks kommunistlik riik, siis viimased on seda vabast tahtest pangalepinguga. Sunnitöölised said tavaliselt 25 aastat, umbes samas suurusjärgus kodulaenu pikkusele.
Tegemist on tõeliste laenumajadega, mis peale laenu tasumist on amortiseerunud täielikult nii arhitektuuriliselt kui konstruktsiooniliselt ning nende renoveerimine läheks maksma samas suurusjärgus uue ehitamisega.
Praeguseks on buum saavutanud oma haripunkti, lihtsalt pole võimalik enam hinda rohkem tõsta. Nagu igale buumile kombeks ei toeta hinda enam ükski loogiline argument, vaid ainult kollektiivne enesepettus.
Tänapäev - vaikus enne tormi
Kinnisvara hinnad on saavutanud oma lae, laenuvõtjaid (ehk raha juurdepumpajaid) pole ka enam eriti jäänud.
Kained kinnisvara arendajad lõpetavad töö objektidel, mis võivad muutuda kahjulikuks (need ajad on möödas, kui massiliselt ostetakse kortereid enne valmimist ette ja kui kahe aasta pärast saab ehitis valmis, siis kurat teab mis võivad hinnad olla). Veelgi targemad proovivad oma firmad maha müüa (Arco Vara) ja saada kätte maksimaalset kasumit.
Pank proovib laenamisele pidureid peale tõmmata ja mängib läbi erinevaid stsenaariumeid. Inimesed on äraootaval seisukohal, viimased spekulandid proovivad oma kahjulikuks muutunud vara rahaks teha ning levima hakkavad igasugused kuuldused.
Riik teeb naeratava näo ja ütleb, et kõik on korras.
Must neljapäev
Miks ma arvan, et kinnisvaramulli lõhkemisel on väga suur võimalus väljenduda majanduskatastroofina? Numbrid räägivad enda eest.
Eesti välisvõla kasv miljardites:
1997 - 36,7
1998 - 39,2
1999 - 44,8
2000 - 50,6
2001 - 58,0
2002 - 70,3
2003 - 88,5 ( 62,7% SKP-st)
2004 - 117,0 ( 75,5% SKP-st)
2005 - 148,5 ( 89,9% SKP-st)
2006 - 179,2 ( 96,2%)
Eesti Pank prognoosid:
2007 - 212.3 ( 102,6% SKP-st)
2008 - 244,1 ( 106,9% SKP-st)
1. Kogu välisvõlg ületab SKP arvulise suuruse 2007 aasta jooksul.
2. Laenukoormuse kasv hakkas hüppeliselt suurenema 2002 - 2003 aastal, sealjuures aastal 2002- 2005 laenusumma kahekordistus kõigest kolme aastaga. Aastal 2002 - 2008 ehk kuue aastaga on laenukoormus aga juba 3,5 korda suurem.
3. Kui välisvõla kasvukiirust ei piirata, siis pole võlgade tagasimaksmine võimalik enam ei teoreetiliselt ega praktiliselt.
4. Enamik laenuraha pole investeeritud vaid kulutatud ülehinnatud kinnisvarale või on tegemist tarbimislaenudega. Eraisikute poolt võetud laenude kogusumma on iga aastaga järjest tõusnud.
Kui kinnisavarakrahh ehk kiire kinnisvarahindade kukkumine areneb majanduskatastroofiks (millele on juba ka Roosi pangad viidanud) siis läheb pankade jaoks kõvasti raha kaotsi (tuhandete gyprocmajadega, mis neile panditud, pole midagi teha, sest siis on ka nende hind kukkunud nii kuus - seitse korda vähemalt).
Kinnisvaraturu krahhi vastu poleks neil midagi, sest nagunii, kes on saanud laenu võtta need on võtnud. Kuid tavaliselt käivad majanduskrahhid ja kinnisvarakrahhid käsikäes - eriti reaalne on see veel Eestis, kus suur osa vett majandusveski ratastele on pumbatud kinnisvara laenu kaevust.
Majanduskrahhi oludes, kus 30% või rohkem kaotab oma töö, sattub enamik makseraskustesse, kinnisvara võib müüki panna, kuid kellelgi pole raha. Laenuvõtjatel võivad olla mitme miljoni kroonised võlad, kuid nad on paljad nagu aafrika pärismaalased. Ning kus pole midagi, pole ka midagi võtta.
Kinnisvarabuum jahtub juba üle maailma, seega pole ka oodata välisinvestoritest raisakulle, kes hindade langemisel tuleksid siia massiliselt kinnisvara (panga keeles tagatisi) ostma. Rolli mängib ka psühholoogiline efekt - kui investoril ei kerki enam dollarimärgid silmade ette kuuldes sõna kinnisvara, hakkab ta kainemalt mõtlema kuidas oma raha paigutada.
Ja kui kainelt mõelda, siis:
1.Eesti elanikkond väheneb, mitte ei suurene ning maailma mõistes oleme me väga hajusalt asustatud. See peab varem või hiljem tunda andma nii maa kui kinnisvara hinnas.
2.Müügihind ületab niigi kalliks aetud ruutmeetri ehitushinda (10 000 - 12 000 krooni) keskmiselt ligi 2 -3 korda.
3.Pikkemas plaanis jääme me Euroopa Liidu Eesti nimelise provintsi pealinnaks ja ka kinnisvara hinnad nihkuvad paika vastavalt staatusele.
4.Buum on nagu ahi - tule allolemiseks vajab see pidevalt juurde kütust. Enam vähem need kellel on mingi võimalus kinnisvara soetada on seda juba ka teinud. Uut kütust on väheseks jäänud.
5.Kinnisvara hinna ja palga suhe on täielikult paigast nihkunud, varem või hiljem peab see paika loksuma ja vaevalt, et see juhtub kahe - kolme kordse palgatõusu näol.
6.Ülemaailmne kinnisvara buum hakkab otsa saama.
Ainus tõsine vastuväide, miks ei peaks kinnisvarahinnad oluliselt kukkuma on, et Eesti majandusel läheb jätkuvalt hästi - kuid samas, Eesti majandusel läheb hästi kuna siia on pumbatud väga palju laenuraha (välis- ja kodumaist) läbi kinnisvarasektori.
Kesklinna ja vanalinna korterihindu aitab ehk suuremast kukkumisest päästa see, et kui need liiga odavaks muutuvad ostavad EL-i investorid need nii igaks juhuks ära, kuid põlluarenduste ja magalate vastu puudub neil huvi.
Kuid ka siin on omad konksud. Nimelt kui ülemaailme mull jookseb tühjaks võib ka ülejäänud maailmas kinnisvara märgatavalt odavneda. Jaapanis näiteks peale kinnisvaramulli kokkukukkumist odavnes kinnisvara kuni 100 korda. Seega sõltub hindade kukkumine ka kõrvalmaade (Euroliidu) kinnisvaraturust.
Titanicu kaptenid
Kui kinnisvarasektor elab läbi märgatava hindade languse, ehitusfirmad lähevad pankrotti ning veavad endaga kaasa ka teisi firmasid ja selle tulemusel peaksid tekkima paljudel makseraskused siis jääb raha saamata Eesti pankadel ja kui olukord peaks väga hulluks minema pankrotistuvad need kõigepealt. Kuid kuna suur osa raha on tegelikult pärit Rootsist (Eesti pangad on lihtsalt vahendajad) siis see mõjutab päris kindlasti ka emapankasid ja seega hakkavad nemad otsustama mis edasi hakkab toimuma.
Kirsiks koogi peal on see, et seis kõigis kolmes Balti riigis on küllaltki sarnane ja arvatavasti kõigi kolme riigi kinnisvara sektor saab paugu kätte samal ajal. Ka laenukundeks kõigil kolmel on samad Rootsi pangad.
Seega kokkuvõttes oleme me alguses tagasi. Kinnisvarabuum algas siin Rootsi pankade abil ja see lõppeb ka Rootsi pankade otsusel. Küsimus on ainult kuidas?
Parim seis pankadele oleks, kui kõik laenuvõtjad maksvad hambad ristis ja väga paljud nendest pankrotti ei läheks.
Seega võib oletada, et Eesti majanduse põhjalaskmine pole neile kindlasti kasulik, kuid muidugi on võimalik, et investeeringu päästmine võib minna kallimaks kui investeeringu hoidmisest saadav kasu ja meid lastaksegi põhja.
Kõige suurem lollus, mis võib juhtuda selles olukorras on, et riik proovib hakata eraisikute laene tasuma. See võib olla ka Rootsi pankade kulissidetagune katastroofiväljapääs, kindlasti saaksid nad mingid poliitilised ringkonnad sellega nõusse ja ka rahvale meeldiks see idee (kes ei tahaks, et keegi teine tema võlad tasuks?).
See oleks kinnisvarakrahhist - majanduslangusest otsetee kinnisvarakrahh - majanduskrahhile. Selle võla maksaksid ära ehk meie lapselapsed kui nad tublilt tööd teevad.
On räägitud, et krooni devalveerimine võib päästa olukorda aga see on enam kui kahtlane, sest sellest kasu saajaid poleks (ehk peale mõne spekulandi) ning inflatsiooni pidurdamise asemel on usutavam hoopis hüperinflatsioon, kui tekkinud olukorras proovivad veelgi krooni odavnemist kartvad inimesed oma rahast lahti saada. Peale selle, kui kroon devalveerida ja arvestada, et laenud on võetud eurodes - oleks kinnisvarakrahh tundide küsimus.
Inflatsiooni peamiseks põhjuseks on praegu ju tõusvad palgad, mis otseselt muudavad kallimaks nii teenuseid kui kaupu. Selleks, et maksta juuksurile 5000 krooni asemel 10 000 krooni peab ju teenuse hinda tõstma vähemalt kaks korda.
Teiste sõnadega inflatsiooni vähendamiseks peaksime me palgad külmutama. Mis pole aga Eestis võimalik. Devalveerimise pooldajad rõhutavad veel ekspordisektorile, kuid see võit oleks lühiajaline ja kaheldava väärtusega. Nimelt Eestil puudub arvestaval tasemel töötlev tööstus ja ekspordisektori väike turgutamine majanduskrahhi hinnaga oleks lollus.
Arvestades maailma ajalugu, siis sellisest olukorrast pole lihtsat maandumist. Nii mitmedki kinnisvaraärimehed, investorid jäävad oma rahadest ilma, üle oma võimete elajad kaotavad oma elamised, autod ja muu, mis on nende käsutuses aga kuulub pangale (kas kunagi on nendega teisiti läinud?). Lihtinimesed, kes käsi hõõrudes ootavad kuidas tühiste summade eest saab Viimsis villasid osta, peavad siiski pettuma, selleks ajaks on nad töötud või rühivad tööl ning pingutavad veelgi rohkem rihma koomale.
Pangad mängisid oma mänge, kinnisvaraarendajad oma. Võitsid nii ühed kui teised. Kuid kaotajateks jääb Eesti rahvas.
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=992&lang=est -
12 points
-
Väga hea jutuke Wesse. Ma olen oma sisekaemuses umbes samale seisukohale jõudnud. See täitsa õige, et kirve väljamüügi hinnaga arendustel kasutatakse üliodavaid materjale ja lihtsaid lahendusi. Lisaksin veel, et (olen seda ka varem kinnisvarafoorumis maininud) uute korterelamute ostjad ei ole arvestanud halduskuludega mida tavaliselt arvatakse olevat väiksemad kui vanadel magalarajoonidel. Tegelikult on see vastupidi. Ja need kulud liiguvad jõudsas kasvutrendis. Täpsustuseks ka niipalju, et ehitusfirma ruutmeetri väljamüügihind algab praegu juba vähemalt 15-16 tuh. kroonist + km. ja seda lihtsamatel objektidel. (see on hästi saadud) Erilahendust nõudvate ehitusobjektide puhul näiteks spaa algab ehitushind 25 tuhandest + km.
Uute kinnisvaraobjektide hindu võib esialgu hoida üleval asjaolu, et arendajad peatavad (külmutavad) uued arendused ja see tekitab uute objektide osas ajutise defitsiiti ning hind võib jätkuvalt mõni aeg kõrge püsida. -
Wesse, mis jutt see Arvo Vara müügist oli? Anybody?
-
Okei, õigemini Arco.
Aga selle jutu lisaks saab kindlasti veel võtta tänast postimeest arvesse, kus Hansa hoiatab kinnisvara hindade languse osas ning tõdeb, et keskmine kuine laenumaksumus on suurenenud pea 2korda seoses intersside tõusuga.
http://www.postimees.ee/300307/esileht/olulised_teemad/tarbija24/kinnisvara/252703.php -
Erki,
poole võrra ei ole mitte 2 korda rohkem nagu sa näid ravavat vaid 50 % rohkem kui enne (3800->5300) -
Opex, õiglane märkus!
-
Poole kallim(suurem jne) rahvakeeli oli 2x.
-
rahvast on igasugust, artiklit tuleks ikkagi õieti tõlgendada ja seal oli kirjas 50% tõus
-
Poole võrra on alati olnud 50%.
-
Kui kaup/teenus muutub esmalt poole kallimikas ja siis poole odavamaks, siis mis on tulemus?
Tähistades kauba/teenuse alghinna Z0 ja lõpphinna Z1, siis Z1=Z0*(1+0,5)*0,5=0,75Z0
Kui kaup/teenus muutub esmalt kaks korda kallimikas ja siis poole odavamaks, siis mis on tulemus?
Tähistades kauba/teenuse alghinna Z0 ja lõpphinna Z1, siis Z1=2Z0*0,5=Z0, ehk Z1=Z0 -
Veel üks täpsustus. Kui toote üks komponent kallineb 2 korda, siis see ei tähenda veel toote hinna kallinemist 2 korda (siin toodud juuksuriteenuse näitel). Oleneb ju sellest, kui suure osa toote hinnast moodustab see komponent.
Aga muidu on foorumitest läbi jooksnud môtted ju kenasti klassifitseeritud ja ritta seatud, jääb üle vaid nôustuda. Huvitav on see, et suhteliselt kasvas välisvôlg kôige kiiremini 2004. aastal. See oli ka kôige halvem aasta vôrreldes välisvôlga SKP juurdekasvuga (absoluuthindades). Välisvöla kasvu ja sellele järgnenud SKP kasvu vahel tundub olevat 1-2 aastane ajaintervall. -
To Jurmala 09:43
Tänane ehitusfirma m2 väljamüügihind on min. 15-16k juures küll, kuid julgen arvata, et efektiivsuse arvelt on kukkumisruumi veel vähemalt 10-20%. Kui konkurents korralikult tööle hakkab, siis alles näeme, milliste hindadega annab ehitada ning samuti ka materjale toota.
Veel suuremad käärid on erilahendust nõudvate objektide puhul. Loomulik, et seal m2 hind oluliselt suurem, kuid see on ikka valus, millist oskamatusest tulevat ebaefektiivsust klient tihti kinni peab maksma. -
Selles jutus pole mainitud ühte olulist tegurit - eurorahasid. Neid peaks jätkuma natuke kauemaks kui odavat laenuraha, samuti läheb nendest märksa suurem osa ka reaalselt tulu toovateks investeeringuteks. Eurorahad ei suuda kinnisvarabuumi üleval hoida, küll aga soodustavad "pehmet maandumist".
Aga midagi uut selles jutus pole ju kellelegi, lihtsalt kõiki krahhile viitavaid tegureid on kõvasti rõhutatud ja kõik krahhile vastu rääkivad tegurid jutust välja jäetud. -
Santa kirjutab need nüüd ilusti vastukaaluks välja ja kõigil on hea lugeda?
-
to:Lukas
Selles sul õigus - ehitushinnas on tugev lõtk sees kuna praegune turusituatsioon seda võimaldab ja just efektiivsuse osas. Tüüpiline pilt ehitusplatsil kui ülemust juures ei ole on selline kus kogu kaader pikutab pvc rulli otsas ja teeb suitsu. Tegelikult annaks sama töö ära teha 50% väiksema tööjõukuluga. Objektijuhid on samuti mingid värsked TPI lõpetanud ja kogemused puuduvad. Tellija hoiab kokku profesionaalse ehituskonsultandi palkamise arvelt jne. Ja küll ka ehitusmaterjalide hinnad alla hakkavad tulema kui ehitustegevus soiguma hakkab. -
Eurorahasid on Eesti saanud 2000 – 2006 ligi10 miljardit krooni. Enamik sellest on kasutatud põllumajandustoetusteks ja teedeehituseks on ka paar muud projekti.
Samal ajal on Eesti välisvõlg kasvanud ligi 128,6 miljardit krooni. Arvuliselt võrreldes siis eurorahasid on Eestisse pumbatud kõigest 7.7% ulatuses võrreldes laenurahadega. Pole just väga oluline tegur ?
Kuna lugu sai niigi pikk siis ei hakanud lahkama väliskaubanduse puudujääki, mis on kas terve iseseisvusaja või siis vähemalt suurema osa ajast olnud negatiivne. Nagu laenudki on ka tema kasvama hakanud
2004 puudujääk 30.3 miljardit krooni
2005 puudujääk 30.8 miljardit krooni
2006 puudujääk 41.9 miljardit krooni
2007 jaanuaris puudujääk 3.3 miljardit krooni (26,9% suurem kui 2006 jaanuar )
Praegu on kaks võimalust, kas Eestlased on maha saanud majandusliku „perpetuum mobile“ või tabab meie majandust sellistes tingimustes varem või hiljem tagasilöök. -
Bravoo Hr. Wesse ääretult hea kirjapanek
-
Täpsustus Hansale viitava artikli osas:
"Jätkuva laenamise ja kinnisvarahindade tõusust tuleneva keskmise laenusumma ja intressi tõusu tõttu kasvas mullu Hansapangalt laenu võtnu kuumakse pea poole võrra, 2005. aasta 3828 kroonilt 5263 kroonini."
Ei maksa siiski olla nii naiivne ja arvata, et väike intressikergitamine üksinda viimastel aastatel oleks suutnud kuumakset nii palju kergitada. Mõjureid on palju, kõrgem tarbijausaldus, kõrgem keskmine palk jne on hetkel olulisemad faktorid. -
Ja eurorahadest niipalju, et alanud seitseaastakul peaks Eesti saama Ühenduse osaluse näol 53,25 miljardit krooni, mis on oluliselt suurem summa kui varem.
-
Täpsustuseks ka omalt poolt eurorahade osas - tegemist on EL poolsete summadega mis nõuavad ka Eesti riigi poolset kaasrahastamist. Olenavalt meetmest peab EV poolne rahastamine olema 10-40% kui ma õieti mäletan. Kui riik ei kaasrahasta siis ei tule ka EL poolt midagi.
-
Lisan lihtsalt kaks mõtet, mis võibolla teemaga ei haaku, aga näitavad, seda et "puu otsast" tulime alla külla hiljuti
1. "20 aastatel olid käimlad olemas umbes pooltes Eesti taludes. ... Kõige jõulisemalt ja otsustavamalt tegutsesid Saksa okupatsiooni võimud 1918.aasta, mille tulemusena mõnesgi vallas olid käimlatega varustatud kõik talud. " See tsitaat pärineb Madis Jürgeni raamatust "Hää koht" ja annab ülevaate, et kõigest meie vanaemad vanaisad elasid ikka väga algelistes tingimustes.
2 "Talupoegadel on keelatud pidada pulmi ja muid pidustusi kauem kui neljapäevast laupäevani. Pikem peopidamine võib põhjustada selle, et talumehed prassivad oma vara maha". See on peast kirjutatud ühe Eestis kehtinud seaduse tekst. Kahjuks originaali ei suutnud kiiremas korras leida, aga mälu järgi peaks antud seadus olema 200 aastat vana ja annab ikka hea pildi meie rahvast. Vist võeti vastu seadus "esimesel" Rootsi ajal.
PS kui keegi oskab viimast lõiku paremni kommenteerida või näidata viidet allkallikale, siis see on teretulnud, nagu ennemgi väitsin,ei pretendeeri absoluutsele tõele, usaldasin oma mälu ... -
ref: kaisukaru
Inglismaal pannakse siiamaani pubid kell 11 kinni, et töölisklass "oma vara maha ei prassiks" ja hommikul tööle jõuaks. Kaisukaru parafraseerides: "Annab hea pildi inglise rahvast." -
to Mustafa
Ei kirjutanud omi mõtteid vist piisavalt lahti, aga vaadates majandusajalugu, siis Balti regioon jõuab kindlasti selle sajandi äriõpikutesse, kas me seda enam tahame või mitte.
Meenub lugu Manhattani ostus kanarsee (või kes iganes nad ka olid) indiaanlastelt 1626.a. Hollandlaste poolt. Hinna suhtes on paljud allikad erineval seisukohal, aga umbkaudu 100 tänapäevast dollarit. Hoopis tähtsam on see, et osteti rahu ja turvatunnet väga odava hinnaga, mis veel on veel märkimisväärsem, et euroopa inimesed maksid maa eest, mitte ei võtnud seda ära. Märkimisväärne on ka see, et selle piirkonna "arendamine" viidi läbi sisuliselt verevalamiseta. Ulejäänu Ameerikamaa "arendamine" peaks kõigile vähegi mõtlevatele inimestele tuttav olema.
Majandusajaloost võttes oleme peaaegu 1000 aastase Rootsi kuningriigi kõrval ikka kiviaja inimesed, kes lähevad hulluks "huimani jeansist" ja porsche cayennedest - tänapäeva klaaspärlid ja kopranahad :)
Tuleb lihtsalt peeglisse vaadata ja aru saada, et kust tuleme ja kes meieoleme. Kui kolm inimpõlve tagasi polnud meie esivanematel veel korraliku tualetti siis pole lootagi, majandusliku mõtlemist ja rahavoogude juhtimist.
Viimasel ajal on popiks ja noortepäraseks saanud säästmine. Kuna kontodel on vabade vahendite hulk ja liikumine panga jaoks piisavalt atraktiivne siis toimub pidevalt "ahistamisi". Lasin siis ühe korra ära rääkida ja läksin kuulama, et mida siis targad inimesed räägivad. Fonde müüaks nagu leiba ja saia. Kui nõusaja võttis fondi graafiku lahti ja näitas põhja ja tippu ning kommenteeris, et vaata kui palju oleks teeninud kui oleks põhjas ostnud ja tipus müünud, siis mina ei osanud enam midagi ütelda ega küsida. Kurat kas inimesed ise ka aru saavad, kuhu nad oma raha topivad ja mida sellega tehakse. Privaatpanganduse mõttest sellises kontekstis küll aru ei saa. Kui kellelgi on paremad kogemused siis vaielge vastu.
Lõppkokkuvõtteks oleme Rootsi pankadele lihtsalt kamp aborigeene kellelt tulebki kiiresti kogu vara ära võtta, sest muidu jumal teab mida sellega veel tehakse. Näiteid tänasest elust eriti otsima ei pea. Vaadake aknast välja, Genf on poisike selle kõrval mis meie tänavatel liigub, millel liigutakse meenutab aga Gaanat. -
Kaisukaru, Sa oled mingi masohhist või ?
Ma ei tea, mis Sa peeglist näed, aga ära igale poole "meie" vormis kirjuta. -
Rootsi pangad on ise samuti kamp aborigeene. Nad lasid teistele aborigeenidele laenamisega endale korralikult varbasse. Aborigeenide majandus toimis nimelt laenude peal, tegelikult, kui sa neile juurde ei laena, siis nad ka tagasi ei maksa. Rootsi pankade jaoks võib Baltikumi "operatsioon" muutuda õudusunenäoks. Kuna Rootsi pangad ei suuda tänu aborigeenidele laenamisele oma võlausaldajatele intresse maksta, siis tõenäoliselt lähevad ka ise haamri alla.
-
Näiteks siis, et ma ei kuidas peldikumajandust korraldati Saksamaal sajand tagasi, aga inimesi aeti ahju seal mitte väga ammu. No neil ka riik ka üsna uus alles, sellisel kujul Bismarcki loodud.
Teistpidi, venelastel muidugi jälle vanem riik, saab ka varsti tuhat aastat täis.... -
täiesti kasutu artikkel. Kes on vähegi arukas, see saab praegustest riskidest nii või naa mõnevõrra aru. Need, kes saavad aga tõelistest riskidest aru, ei kirjutaks puht vastutustundest midagi sellist. Ainuke, mis tõeliselt majanduskriisi võiks vallandada, on see, kui inimesed/ettevõtted hakkavad eraldivõetuna liiga palju oma riske koomale tõmbama. Selline kokkuvõttes irratsionaalne hirm ja paljude plaanide üheaegne tagasitõmbamine sünnitabki majanduskriise.
-
Kristjan majanduskriis on paratamatus, tehku poliitikud ja majandusteadlased mida tahes vahet ei ole see tuleb niikuinii.
Lihtsalt situatsioon on selline. -
kaisukaru:
Suht imelik võrdlus minuarust. Peldiku olemasolu või puudumine ei muuda kedagi paremaks või halvemaks (samuti ei arenenumaks ega barbaarsemaks). Talupidamises ei ole käimla olemasolu vajalik - mets on ju ümberringi ning on lihtsalt maitse küsimus, kas tahad häda ajada haisvas kinnises ruumis või värskes õhus ilusa metsakohina taustal. Linnas aga on loomulikult käimla puudumine mõeldamatu, kuid enamuses linnakorterites on need ka eestlastel alati olemas olnud.
Mõttetu nännuvärgi tagaajaid on igas riigis, eestlased pole mitte mingi erand, selline suhtumine on omane suuremale osale massidele - vaata näiteks ameeriklasi, suur osa neist soetab endale suure dziibi, kuigi ta käib sellega vaid sisseoste tegemas ning see auto on tema jaoks täiesti ebapraktiline (kallim, võtab rohkem kütust).
Su jutuga olen vaid niipalju nõus, et Rootsi pankade jaoks oleme me (eestlased) lihtne saak, kuna olles vaid inimesed oma inimlike soovunelmatega, tahame me võimalikult head elu. Heaolustandardis on meil on eeskujuks arenenud riigid, kuid me näeme vaid seda et kui hea oleks seda tarbida, mitte seda et mis selleks oleks tarvis teha, et sinnani jõuda. Kuna suurem osa massist pole mingid majandusgeeniused, siis peame me iseenesestmõistetavaks, et oleme juba heaoluühiskonnaks saanud (a'la, te vaid vaadake meie majanduskasvu, wow), suutes osta kõike mida hing ihaldab (mis sest et laenuraha eest, peaasi et saab) ning seetõttu tarbime ja raiskame nii kuidas jaksame (kuna me ei mõista, et ühe hetke ülima õnne nimel oleme raisanud ära kogu oma energia ja ressursid, mis olid mõeldud kulutamiseks terve elu jooksul ning kätte on jõudmas lõputuna näiva pohmelli ajajärk).
kristjan:
Kas tahad väita, et mida rohkem me raiskame, prassime ja kulutame, seda rikkamaks me saame? Ning et kui kulutame (loe raiskame) rohkem, et siis peatame me kinni majanduskriisi?
Minu arust ju Wesse just oma artiklis üritaski arvude najal ära näidata, et see meie mega majanduskasv oma põhiosas pole midagi muud kui püramiidskeem, mis enamaltjaolt tuleb vaid kõigi meie enda taskust ning on ainult aja küsimus, kuna püramiidimängus mängijad otsa lõppevad. -
spekulant: kas ma olen midagi sellist väitnud? mul on ausalt öeldes selles foorumis juba üsna kõrini sellistest tüüpidest, kes üritavad mulle mingeid debiilseid väiteid omistada. get real. igast sellisest olukorrast leitakse pikaajaliselt mingi väljapääs ja seonduvad investeerimisvõimalused. Esialgu lühikesel poolel (mida mina olen soovitanud praegu portfellidesse lisada), mõne aja pärast jälle pikal poolel.
-
FEDi tegevus USAs kinnisvara hindades ja muuski.. kongressman Ron Paul on suurimaid kriitikuid..
-
Väga palju on sarnasusi nii Rootsi, kui Soome 90ndate alguse kriisi eelse ajaga - Lama tekitab Soomes endiselt õudust , Pangamees Bo Kragh:
Ka Rootsis andsid tooni väga noored pankurid...
