25. aprill 2014. a. | 0:15

LHV finantsportaal

Foorum Vaba teema

Kalev Jaik võsafilosoofist majandusteadlane

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse

  • On aga see protseduur operatsioon ehk tehing varadega, mitte aga omandiõiguse muutmine. Omandiõiguste muutmine on vaid üks instrument selle varadega sooritatava operatsiooni ehk tehingu juures. Et see protseduur ei ole omandiõiguste muutmine, vaid on nimelt operatsioon varadega, seda tõendab kõige selgemalt see, et omandiõigusi võib samasugusel moel muuta ka siis, kui mingit õlletehast ega varasid üldse ei ole olemas.


    supernäide jaikloogikast: koer ei ole imetaja ja seda tõendab kõige selgemalt see, et imetajad võivad olemas olla ka siis, kui kõik koerad ära tappa
  • #See, mis toimus enne raha hoiukassasse viimist, on just tähtis ja otsustavalt tähtis, sest ilma selleta kaotaks raha hoiukassasse viimine ja üldse selle rahaga midagi tegemine, ka raha vastuvõtmine palgapäeval, igasuguse mõtte. Nimelt toimus varade riigile laenamine, ja see raha oli seda laenamist tõendavad dokumendid. Nende dokumentide järgi toimus ka nende laenatud varade tagastamine riigi poolt võlausaldajatele ehk kaupluste kaudu riigivara erastamine võlausaldajatele,#

    Jaik võib nimetada raha hoiustamist laenamiseks, kuid see ei muuda ära fakti, et "riigile laenatud vara" asemele sai ta ainult teadmise dokumendi kujul, et ta on "laenanud". Teadmist Jaigi järgi aga riisuda ei saa.


    #See teie poolt „normaalseks inimeseks“ arvatud inimene oli rumal inimene. kes oli majandusasjades täielik võhik, kes sai rahast ja kogu majandusmehhanismist täiesti valesti aru#

    Normaalne inimene elab reaalses maailmas, Jaik oma ettekutuste maailmas.

    #Jutt on muidugi õiguslikust omamisest. Võimalus kasutada ja käsutada vara ei tee kellegistki vara omanikku, vaid omaniku temast ja varast omandi teeb ainult selline kollektiivne teadmine nagu omandiõigus. Sealjuures võimalus selle omaniku poolt seda vara kasutada ja käsutada võib muidugi olla, aga see pole obligatoorne ja võib ka puududa. Näiteks on vara omanik kas alaealine laps või siis nõdrameelne, kelledel puudub võimalus oma vara kasutada ja käsutada#

    Nõukogude võimu väidet, et tehased kuuluvad rahvale, uskusid ainult sellised nõdrameelsed nagu Jaik, kes pidas ennast omanikuks. Reaalselt omas tehaseid nomenklatuur, mitte rahvas Hea, et Jaikoma nõdrameelsust ise tunnistab.

    #Näiteks on kirik ja krunt usukoguduse ühisvara nii, et iga selle usukoguduse liige on selle üks ühisomanik. Selle usukoguduse liikmel aga võib peaaegu puududa võimalus seda vara kasutada, ning võimalus seda vara käsutada võib täielikult puududa. Selle vara omanik (ühisomanik) aga on ta vaatamata sellele.#

    Ära valeta. Iga koguduse liige saab kasutada kiriku hoonet ja krunti oma usuliste rituaalide läbiviimiseks.

    ..
  • To 1932
    (((Nõukogude võimu väidet, et tehased kuuluvad rahvale, uskusid ainult sellised nõdrameelsed nagu Jaik, kes pidas ennast omanikuks. Reaalselt omas tehaseid nomenklatuur, mitte rahvas )))

    Milline nomenklatuur neid tehaseid teie arvates omas? Püüame selgusele jõuda. Nomenklatuur tähendab mingit inimmassi ehk paljuisid inimesi, pealegi veel inimesi, kes kogu aeg vaheldusid. Kuidasmoodi oleks saanud need inimesed mingit vara üldse omada, kas mingi nende ühisvarana, või igaüks oma isikliku omandina, ja milliste omandiõiguste alusel? Tähendab, et avalikkuse ja kogu maailma eest varjatud ehk konspiratsiooniliste omandiõiguste alusel? Sellest aga tuleb välja ju kohe vandenõuteooria, juhul kui see nii oli. Aga igal juhul oleks pidanud need varad ehk tehased, mida nomenklatuur väidetavalt omas, minema ka pärandvarana põlvest põlve edasi, ja selle nomeklatuuri liikmete lapsed oleks pidanud saama hiiglaslike pärandvarade omanikeks ehk tegelikult multimiljardärideks. Aga vaatame, mis nende nomenklatuuri liikmete lastest sai. Breznevi tütar näiteks lõpetas oma elupäevad kerjuslikus puruvaesuses ja tunnistas, et ta oma vaesuse tõttu pidi šampanja asemel igasugust solki jooma ja näruste sandikopikate eest välismaiste ajakirjanike ees esinema ja ennast juuksejuurikani blameerima. Tema vaeseke ei saanud erastatavast riigivarast mitte tuhkagi, ja selle vara said omale igasugused Berezovski ja Hodorkovski taolised luftid, kes ja kelle vanemad olid tavalised vaesed palgatöölised, ega polnud mingid nomenklatuuri liikmed. Umbes samas majanduslikus seisus on ka teised endise teadaoleva nomenklatuuri liikmete lapsed.

    Kõik see tõendab seda, et tehased ei olnud teadaoleva nomenklatuuri omad. Stalinil enesel polnud peale tema piibu peaaegu mingit isiklikku vara. Aga kelle omad olid siis tehased ja muu riigivara? Kehtinud teadaolevate omandiõiguste järgi kuulusid need varad rahvale. Juhul kui need varad rahvale ega nomenklatuurile ei kuulunud, kellele need siis kuulusid?
  • To Kristjan 1
    (((Pane tähele, sinu väide, et omandiõiguste muutmine võib toimuda ka nii, et varasid üldse pole, ei tõesta, et tehingud varadega oleksid midagi muud kui omandiõiguste muutmine. Järelikult on tehingud varadega omandiõiguste muutmine. )))

    Kordate endiselt vana loogikaviga, et tehingud varadega olevat omandiõiguste muutmine. Ei ole! Tehingud varadega, magu näiteks, ost-müük, riisumine jne on hoopis midagi muud kui omandiõiguste muutmine. Olen ju seda korduvalt tõestanud, et omandiõigusi muuta saab ka siis, kui varad puuduvad ja tehinguid varadega ei toimu, kui ka võivad tehingud varadega toimuda ka nii, et omandiõigused jäävad muutumatuks. Aga toon selle tõestuseks uusi näiteid.

    Võtame näiteks sellise majandustehingu nagu riisumine. Riisumine toimib tavaliselt nii, et muudetakse omandiõigusi riisutud varade kohta, aga või toimuda ka nii, et omandiõigusi ei muudeta ehk need jäävad muutumatuks. Olgu meil kaupmehe laoruum, kus on igasuguseid varasid, mis kehtivate omandiõiguste järgi kuuluvad kõik kaupmehele. Varas varastab sealt laoruumist oma tarbeks näiteks 1 kg suhkrut nii, et sellest peale tema enese keegi kunagi teada ei saa, ega millist vargust ka kaupmees ei märka ega sellest teada ei saa. Varas tarbib ise selle suhkru ära, vaevumata üldse selle suhkru kohta omandiõigust muuta üritada ega muuta. Seega toimus vargus ehk riisumine, ehk toimus operatsioon varadega ehk majandustehing, kuid omandiõigused jäid kõik muutmta.

    Põhimõtteliselt sama juhtub näiteks ka siis, kui hiired kaupmehe laos kahju teevad. Toimub samuti operatsioon varadega --- varade hävinemine, mis on sisuliselt sama mis majandustehing, kuid omandiõigused jäävad muutmata, sest kõik varad selles laos kuuluvad endiselt kaupmehele. Pole ju kedagi, kes omandiõigusi muudaks: hiired seda ei tee, kaupmees samuti ei tee, ega üldse ei teatagi sellest mitte kellegile.

    Tootmine on samuti operatsioon varadega ehk majandustehing, kuid ka tootmine võib toimuda nii, et omandiõigused nii loodavate kui ka tootmisel kulutavate varade kohta jäävad kehtestamata, tühistamata ja muutmata. See juhtub siis, kui näiteks talumees töötab omal põllul, tootes varasid oma tarbeks, või siis Robinson toodab varasid üksikul saarel. Robinsonile ei tule varasid tootes mõttesegi mingid omandiõigused ega nende muutmised.

    Sama juhtub siis, kui kinnistu omanik ehitab oma kinnistule kaevu, veetorustiku ja ehitab kuuri, mis on tootmine, operatsioon varadega ehk majandustehing. Kuid omandiõigus selle kinnistu kohta jääb muutmata, sest omandiõigus selle kinnistu kohta kehtestati ära juba ammugi kinnistu ostmisel, ja hilisema mingisuguse kaevu ehitamise ja muu tootmise tagajärjel seda ei muudeta. Kinnistu väärtus muutub, omandiõigus aga jääb muutmata.

    Samas pole näiteks müümine omandiõiguste muutmine, kui müüdav vara tegelikult puudub, toimub vaid omandiõiguste selline muutmine, nagu neid muudetakse varade müümise puhul. Kõik see kehtib ka kõikide teiste majandustehingute kohta.
  • Võtame näiteks sellise majandustehingu nagu riisumine. Riisumine toimib tavaliselt nii, et muudetakse omandiõigusi riisutud varade kohta, aga või toimuda ka nii, et omandiõigusi ei muudeta ehk need jäävad muutumatuks. Olgu meil kaupmehe laoruum, kus on igasuguseid varasid, mis kehtivate omandiõiguste järgi kuuluvad kõik kaupmehele. Varas varastab sealt laoruumist oma tarbeks näiteks 1 kg suhkrut nii, et sellest peale tema enese keegi kunagi teada ei saa, ega millist vargust ka kaupmees ei märka ega sellest teada ei saa. Varas tarbib ise selle suhkru ära, vaevumata üldse selle suhkru kohta omandiõigust muuta üritada ega muuta. Seega toimus vargus ehk riisumine, ehk toimus operatsioon varadega ehk majandustehing, kuid omandiõigused jäid kõik muutmta.


    See ei ole tehing varadega, ka röövimine mitte. Tehingutes varadega on vähemalt kaks osapoolt ja toimub see mõlemite heakskiidul ning initsatiivil või siis on ospooled kokku leppinud varem, et nii juhtub, kui üks osapool oma kohustused täitmata jätab. Kui tulen sulle pimedal tänaval vastu, annan vastu tatti ja võtan sul kella ära, siis sa ju ei sooritanud tehingut varadega, vaid sind rööviti. Mõneti teine on asi siis, kui seda teeb riik, sest riigi õigussüsteem defineerib, mis on vargus, röövimine, mis on ebaseaduslik jne. Vargus, ost.müük, vahetus, kinkimine rentimine jne on õiguslikult defineeritavad ja tulenevad õigustest. Viimased on inimeste poolt välja mõeldud ja ei tulene loodusest nagu sa tundud arvavat. Inimeste moraaliga on siin tegemist küll. moraal on põhimõtteliselt aga kokkuulepe. Kui sa hakkad siin teistsugust moraali peale suruma kellelegi, siis ühiskond on teisiti kokku leppinud ja sind saadetakse p..se. Kuna see on kokkulepe, siis siin päris nii ei saa läheneda, et te kõik eksite ja minul on õigus. Su jutt on patoloogiline jama.
  • vene ajal võis inimene metsast näärikuuse võtta ja see ei olnud vargus. Kui ta nüüd sama teeb samas metsas, siis see on vargus. "kuidas siis nii?", ei saa Jaik aru. Sest see, mis on vargus ja riisumine, on defineeritud riigis kehtivate seaduste poolt. Seeni ja marju võib korjata metsast, see pole vargus. Kui tulevikus luuakse vastavad seadused, siis võib see ka vargus olla tulevikus. Kas sulle Kalev jäi midagi arusaamatuks? Sinu ainus võimalus on mängida moraali kaardile, et see ei ole õiglane, teete KriLaga kahekesi bändi ja laulate "allakäinud ühiskond" .Rohkem ei ole kahjjuks millestki rääkida sinuga, sest sa ei saa aru isegi sellest, mille vastu sa vaidled.
  • stefan
    Kalev
    Kuidas sa takistaksid, et OLIGARH oleks sinu ettevõtte tegelik juhataja?

    Noh Kalev?
  • To Kristjan 1
    (((See ei ole tehing varadega, ka röövimine mitte. Tehingutes varadega on vähemalt kaks osapoolt ja toimub see mõlemite heakskiidul ning initsatiivil või siis on ospooled kokku leppinud varem, et nii juhtub, kui üks osapool oma kohustused täitmata jätab. )))

    Majandustehing ja operatsioon varadega on üksteisega nii sarnased, et neid võib peaaegu et koos käsitleda ühe ja sellesama kategooria nähtusena. Teie väide, et majandustehingul peab olema kaks osapoolt ja kõik peab toimuma vastastikusel kokkuleppel, ei vasta tõele. Võib olla ka ainult üks osapool, ja võivad ka mõlemad osapooled ehk isikud üldse puududa, kui ka võivad nende tejungute juures omandiõigused ja üldse igasugune kellegi teadlikkus puududa. Toon selle kohta järgmised näited.

    Näiteks toimub majandustehing, mis on laenamine, ja tehingul justnagu on kaks osapoolt --- võlausaldaja ja võlgnik, kuid teine tehingu osapool ei saa tehingust õigesti aru, on ära petetud, või saab sellest valesti aru, pidades tehingut hoopis näiteks müümiseks. Sellist valesti arusaamisega osapoolt ei saa ju tehingu õigeks osapooleks arvata ega temaga kokkuleppeid kokkulepeteks, ning kuigi see isik on olemas, on õigem pidada seda tehingut ühepoolselt toimunuks. Teine isik kui valesti arusaaja ehk eksija võib jätta üldse arvesse võtmata. Tähendab, tehing toimus, kuid tegelikult toimus see ühepoolselt. Selline ühepoolselt toimuv laenamine on nii sarnane riisumisega, et võib täiesti sujuvalt üle minna riisumiseks. Riisumise puhul aga ei pea üldse olema tehingul kahte osapoolt isegi mitte firmaalselt, ja pole ka vaja mingeid kokkuleppeid ega nõusolekuid.

    Teine näide on selline majandustehing nagu kinkmine, mis võib toimuda samuti nii ainult ühepoolselt, kui ka ilma mõlema tehingu osapooleta ehk ilma inimeste teadliku osavõtuta. Näiteks kogub isik A vanarauada selle müümise jaoks, ja tal on ära kogutud seda juba suur hunnik kogumiskohta. Juhuslik mööduja aga tassib sinna hunnikusse juurde veel ühe rauakolaka nii, et isik A seda ei tea, sellest aru ei saa, ega sellest ka ei isik A ega ka mitte keegi teine mitte kunagi teada ei saa. Seega toimus selline majandustehing nagu kinkimine, kuid toimus see ühepoolselt ilma kingi saaja teadmiseta ja nõusolekuta ning ilma igasuguste kokkulepeteta temaga. Toimus majandustehing ehk operatsioon varadega, kuid mingeid omandiõigusi selle juures üldse ei arvestatud, ega ka muudetud, sest omandiõigusi lihtsalt ignoreeriti.
    Kuid kinkimine võib toimuda ka ilma inimeste teadliku osavõtuta üldse. Näiteks on auto lumehange kinni jäänud, ning võõrad inimesed tänavalt aitavad selle jälle liikuma tõugeta. Toimub selline majandustehing nagu kinkimine ehk teenuse kinkimine, kui mitte ükski inimene nende seast seda kinkimiseks ei pea, ehk ei saa aru, et see on kinkimine. Seega toimub majandustehing üldse ilma inimeste teadliku osavõtuta, ja muidugi ka ilma omandiõigusi muutmata, võides samahästi toimuda ka ilma inimeste füüsilise osavõtuta üldse.

    Samasugune varade kinkimine toimub näiteks ka siis, kui keegi hakkab rahaküpüüre põletama, kinkides niimoodi selle raha eest tema poolt laenatud varad kellegile teiselt. Toimub küll selline majandustehing nagu kinkimine, kuid mitte keegi nendest inimestest sellest aru ei saa, et see on kinkimine, ja ka ametlik juura ega akadeemiline majandusteadus seda kinkimiseks ei pea. Näiteks 1932 peab seda kinkimist hoopis varade hävitamiseks, sest raha on tema arvates vara.

    Kokkuvõttes võivad majandustehingud, nii nagu operatsioonid varadega üldse, toimuda nii ühepoolselt kui ka ilma inimeste teadliku osavõtuta üldse, ilma igasuguste kokkulepeteta, ja ka omandiõigusi üldse arvesse võtmata ja neid ignoreerides. Pole aga õige see seisukoht, et omandiõiguste muutmine on seesama, mis ühel juhul müümine, teisel juhul aga kas kinkimine või riisumine.
  • To Kristjan 1
    (((Sest see, mis on vargus ja riisumine, on defineeritud riigis kehtivate seaduste poolt. Seeni ja marju võib korjata metsast, see pole vargus. Kui tulevikus luuakse vastavad seadused, siis võib see ka vargus olla tulevikus. )))

    Eksite! Ei ole nii, et juriidilised seadused määravad selle ära, mis on vargus, müümine, laenamine, tootmine, investeerimine jne, ning mis ei ole. Selle määravad ära inimeste arvamustest ja üldse teadmistest sõltumatult eksisteerivad objektiivsed asjaolud, mitte aga juriidilised seadused. Juriidilised seadused ise on ühed inimeste arusaamised, ning inimeste arusaamised ühes juriidiliste seadustega võivad ka valed ja ekslikud olla, ja teatavasti ongi väga-väga ekslikud. Teaduse üks ülesanne on võimalikult paremini ehk adekvaatsemalt aru saada maailma asjadest, kaasa arvatud ka majandustehingutest, ja neid õigesti või võimalikult õigemini kvalifitseerida.

    Nii nagu varad on inimeste arvamustest ja arusaamistest sõltumatult eksisteerivad asjad, on seda ka operatsioonid varadega ehk majandustehingud. Vargus on alati vargus olenemata sellest, kuidas inimesed sellest aru saavad või ei saa, ning milleks peavad, ja kuidas see kajastub juriidilistes seadustes, mida need seadused lubavad ja mida keelavad. Kõikide teist operatsioonidega varadega ehk majandustehingitega on sama lugu, ning ükski neist ei olene juriidilistest seadustest. See on nii, nagu on näiteks ka tapmine alati tapmine, olenematult sellest, kas juriidilised seadused seda lubavad või keelavad, või siis hoopis tappa kohustavad, või siis näiteks peavad tapmist tapetule hoopis heateo või kingituse tegemiseks, kui ta tapetuna pannakse hauda puhkama koos suure ja auväärse kuningaga.

    Mis aga kuulub võõrast metsast marjade korjamisse, siis on see riisumine, kui see toimub metsa omaniku teadliku tahte vastaselt. Ei ole see aga riisumine siis, kui metsa omanik seda lubab, ehk see toimub metsa omaniku loal.
  • Kristjan1 -- selle teema me nämmutasime Kaleviga lõpuni. Pärast pikka keerutamist ütles ta otseselt välja, et varade varalsius on määratud mingite senitundmatute loodusseaduste poolt. Sama käib majandustehingute olemasolu kohta. Pärast sellist väidet pole enam nagu mitte midagi arutada.
  • Mis aga kuulub võõrast metsast marjade korjamisse, siis on see riisumine, kui see toimub metsa omaniku teadliku tahte vastaselt. Ei ole see aga riisumine siis, kui metsa omanik seda lubab, ehk see toimub metsa omaniku loal.


    Riisuda saab ju ainult varasid, loodusannid ei ole varad kalevi jutu järgi. Ise ta seletas, et mets ei ole vara, kui seal pole hooldustöid tehtud. Niisamuti on maavaradega, neid pole riisuda võimalik, sest need pole varad. Mis puudutab metsaomaniku luba, siis see luba on ka sisuliselt kokkulepe. et Kalevi enda jutu järgi tuleb välja, et riisumine on määratletav inimeste subjektiivsete kokkulepete alusel.
  • Jaikonoomika järgi pole loodusressursid varad. Seega ei kehti neile "varasid ja nende käitlemist määravad loodusseadused". Seega, loodusressurside kasutust inimesed tohivad kokku leppida. Vaat selline huvitav "teooria"
  • Kui mina metsaomanikuna annan Offfile loa minu metsas seeni korjata, aga Jaigile mitte ja taban Jaigi oma metsast seeni korjamas, siis on Jaik riisuja, aga Offf mitte. Muidugi tegin ma selle otsuse Offfile luba anda ja Jaigile mitte anda täiesti subjektiivselt. jaik aga räägib, et tema on riisuja nüüd täiesti objektiivselt, see tuleneb vist isegi mingisugstest loodusseadustest. No ei tulene ju. Su jutt on totter Jaik, sa ei valda teemat.
  • To Kristjan 1
    (((Riisuda saab ju ainult varasid, loodusannid ei ole varad kalevi jutu järgi. Ise ta seletas, et mets ei ole vara, kui seal pole hooldustöid tehtud. )))

    Mets ühes kõige sellega, mis seal on püsivat, kasvab ja on kasvanud, ning mis on määratletud omandiõigusega kellegi omaks ehk omandiks, ei ole enam puhas loodusressurss, vaid on juba mingil määrel toodetud ehk on vara. Näiteks on seal mingil määral juba taimekasv kujundatud inimtegevuse poolt kasvõi ainult sellel teel, et seal on jahimeeste poolt reguleeritud loomade arvukust ja näiteks tuletõrje on takistanud metsatulekahjude levikut sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Juba ainult seetõttu, et maastikul on metsade vahele rajatud põllud, takistab metsatulekahjude piiramatut levikut põuasel ajal, ja osutub niimoodi kaudselt kõige metsas kasvava tootmiseks.
  • Kalev Jaik
    To Kristjan 1
    (((Riisuda saab ju ainult varasid, loodusannid ei ole varad kalevi jutu järgi. Ise ta seletas, et mets ei ole vara, kui seal pole hooldustöid tehtud. )))

    Mets ühes kõige sellega, mis seal on püsivat, kasvab ja on kasvanud, ning mis on määratletud omandiõigusega kellegi omaks ehk omandiks, ei ole enam puhas loodusressurss, vaid on juba mingil määrel toodetud ehk on vara. Näiteks on seal mingil määral juba taimekasv kujundatud inimtegevuse poolt kasvõi ainult sellel teel, et seal on jahimeeste poolt reguleeritud loomade arvukust ja näiteks tuletõrje on takistanud metsatulekahjude levikut sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Juba ainult seetõttu, et maastikul on metsade vahele rajatud põllud, takistab metsatulekahjude piiramatut levikut põuasel ajal, ja osutub niimoodi kaudselt kõige metsas kasvava tootmiseks.


    Kalev, kas otsime üles sinu varasema kirjutatu, kus sa väidad 100% vastupidist? Tõeline majandusteadus, my ass.
  • Kõik Kalevi jutud jõuavad välja sinna: tootmine -> vara -> riisumine -> mind on paljaks riisutud. Eranditult.
  • stefan
    stefan
    Kalev
    Kuidas sa takistaksid, et OLIGARH oleks sinu ettevõtte tegelik juhataja?

    Noh Kalev?
  • Teistpidi võib kogu jaikonoomika kokku võtta sedasi: "Kuna Kalev ei lähe päevast päeva järjest rikkamaks ja jõukamaks kapitalistiks (nagu see asjade õige käigu korral loomulikult peaks toimuma), siis on järelikult tegemist koletute kuritegevuste, riisimiste ja sabotaažidega."
    Jaikonoomika järgi on "järjest rikkamaks minemine" loodusseadustega paika pandud loomulik protsess. Ainult O. Ligarhi koletu saboteerimistöö takistab seda.
  • Kujutagem ette Kalev nagu Tartu Õlletehase omanik. Hommikul tuleb Kalev tööle, aga kohe tõdeb, et on mõttetu midagi toota, kuna kõik on niikuinii mafia poolt kontrollitud. Mis Kalev teeb? Muidugi nagu alati, Kalev tahab raha, ta müüb Tartu Õlletehase ja sammub saadud rahaga panka. Seejärel ta hakkab kirjutama raamatuid sellest, et tema raha on väärtusetu, Tartu Õlletehas aga väärtuslik.
  • jumal küll.. paartuhat posti tagasi sai Kalev väita ja vaielda pikalt selle üle, et maatükk mis on kellegi omanduses, siis seal peal olev mets ei ole vara kui seda metsa pole ise istutatud või hooldatud.. ja nüüd paneb Kalev tuimalt, te piisab omandi kehtestamisest kui loodusressurss muutub maagiliselt varaks.

    Jõuame jälle küsimuseni, oletame siis, et mets on vara maatükil juhul kui omand on kehtestatud, kumb maatükk on suurem vara, kas see kuhu on istutatud 10 tihumeetrit metsa või sama suur maatükk kus kasvab 1000 tihumeetrit metsa looduslikult?
  • To Offf
    (((Kristjan1 -- selle teema me nämmutasime Kaleviga lõpuni. Pärast pikka keerutamist ütles ta otseselt välja, et varade varalsius on määratud mingite senitundmatute loodusseaduste poolt. Sama käib majandustehingute olemasolu kohta. )))

    Need „senitundmatud loodusseadused“ mis määravad ära varad ja varade varalisuse ehk väärtuse, on inimeste vajadused, mida pole võimalik rahuldada loodusressurssidega, mis sunnivad inimesi varasid looma ehk tootma, et nende varadega oma vajadusi rahuldada. Siinkohal tulevad mängu veel selle tootmise raskuse ja tootmiskulude võrreldav suurus ja inimeste vajaduste ja nende vajaduste rahuldamise võrreldav suurus, aga tegemist on ikkagi „looduse seadustega“. Ehk teisisõnu, varasid, nende suurust ehk väärtust ja operatsioone varadega ehk majandustehinguid määravad ära „looduse seadused, mitte aga inimeste arvamused.
  • Offf
    Kõik Kalevi jutud jõuavad välja sinna: tootmine -> vara -> riisumine -> mind on paljaks riisutud. Eranditult.


    teadus külajoodiku stiilis
  • Kalev
    Kuidas sa teeksid kindlaks, et OLIGARH poleks sinu ettevõtte tegelik juhataja?

  • To stefan
    (((Kuidas sa teeksid kindlaks, et OLIGARH poleks sinu ettevõtte tegelik juhataja? )))

    Seda kindlaks teen ma samasugusel moel, nagu ma seda kindlaks teen, et riigi X teadaolev parlament või diktaator pole selle selle riigi tegelik valitseja, vaid et valitseja on hoopis keegi teine ja valitsemine toimub hoopis kardina tagant. See on sama meedod selle kindlakstegemisel, nagu näiteks ka nupukam inimene, kes elus esmakordselt satub teatrisse ega tea, et laval nähtav on lavastus, taipab varsti ära, et nähtav ja publikule tutvustatgav kuningas Lear ei ole selle maa ega ka mitte teatri tõeline valitseja, ega ka Kihnu Jõnnina end esiotlev isik tõeline selline laevakapten. See kindlaks tegemine ei olegi eriti keeruline. Selleks on vaja ainult asjaoludega veidi põhjalikumalt tutvuda ja rohkem oma peaga mõtelda. See on nii, nagu ka näiteks laps teatud oma arenguastmel taipab seda ära, et väljend „kuldsed käed“ ei tähenda mitte kullast tehtud käsi, vaid hoopis midagi muud.
  • Aga miks sa tahtsid siis nii hirmsasti saada suuraktsionäriks, kui sul niikuinii poleks midagi otsustada? Varem sa ju rääkisid, et tahtsid suuraktsionäriks saada just sellepärast, et otsustada ja mõjutada. Aga sul pole ju midagi otsustada kuna kõik on ju vaid lavastus. Kas lavastusest osalemine oli see mida tahtsid?
  • To Rage
    (((jumal küll.. paartuhat posti tagasi sai Kalev väita ja vaielda pikalt selle üle, et maatükk mis on kellegi omanduses, siis seal peal olev mets ei ole vara kui seda metsa pole ise istutatud või hooldatud.. ja nüüd paneb Kalev tuimalt, te piisab omandi kehtestamisest kui loodusressurss muutub maagiliselt varaks. )))
    Milles siin on probleem? Hooldamata ehk kujundamata mets, maavara jne ei ole vara, vaid on loodusressurss. Küll aga teeb inimeste poolt hooldamine-kujundamine ehk kokkuvõttes tootmine selle varaks. Nimelt varaks sedavõrd, kuivõrd see on toodetud, jäädes kogu ülejäänud oma ulatuses edasi loodusressursiks. Mitte omandiõiguse määramine ei tee selle asja varaks, vaid teeb tootmine. Sealjuures on iga vara vaid osaliselt vara, olles osalisel edasi loodusressurss. Ehk pole olemas asja, mis oleks vara 100%-liselt, on aga olemas asju, mis on 100%-liselt loodusressurss.

    Mis aga puutub metsasse, siis juba ammugi inimeste poolt päris hooldamata-kujundamata metsa ehk ürgmetsa pole olemas, vaid mingil määral on see ikkagi inimeste poolt hooldatud-kujundatud ehk toodetud, kasvõi ainult looduskaitse, tuletõrje, veereziimi reguleerimise, metsavalve ja metsas elavate loomade arvukuse ja mõne inimesele kahjuliku loomaliigi hävitamise kaudu, kasvõi metsa kohta tehtavate teaduslike uuringute, planide tegemise ja kaardstamiste kaudu. Seega on mets tänapäeval mingil määral siiski toodetud, ehk pole l00%-line loodusressurss. See tähendab, et mets on kasvõi mingil tühisel määral ikkagi vara. Nimelt millisel määral on mets või miski muu asi vara ja millisel määral loodusressurss, selle täpsem valjaselgitamine jääb majandusteaduse edaspidiseks ülesandeks. Tõelise majandussteaduse senised seisukohad aga on sellised.
  • Kalev Jaik
    To stefan
    (((Kuidas sa teeksid kindlaks, et OLIGARH poleks sinu ettevõtte tegelik juhataja? )))

    Seda kindlaks teen ma samasugusel moel, nagu ma seda kindlaks teen, et riigi X teadaolev parlament või diktaator pole selle selle riigi tegelik valitseja, vaid et valitseja on hoopis keegi teine ja valitsemine toimub hoopis kardina tagant. See on sama meedod selle kindlakstegemisel, nagu näiteks ka nupukam inimene, kes elus esmakordselt satub teatrisse ega tea, et laval nähtav on lavastus, taipab varsti ära, et nähtav ja publikule tutvustatgav kuningas Lear ei ole selle maa ega ka mitte teatri tõeline valitseja, ega ka Kihnu Jõnnina end esiotlev isik tõeline selline laevakapten. See kindlaks tegemine ei olegi eriti keeruline. Selleks on vaja ainult asjaoludega veidi põhjalikumalt tutvuda ja rohkem oma peaga mõtelda. See on nii, nagu ka näiteks laps teatud oma arenguastmel taipab seda ära, et väljend „kuldsed käed“ ei tähenda mitte kullast tehtud käsi, vaid hoopis midagi muud.


    oot-oot, seleta ikka see meetod lahti. sa räägid küll mingist meetodist, aga kuidas see meetod toimib mitte poolt sõnagi.
  • To stefan
    (((Aga miks sa tahtsid siis nii hirmsasti saada suuraktsionäriks, kui sul niikuinii poleks midagi otsustada? Varem sa ju rääkisid, et tahtsid suuraktsionäriks saada just sellepärast, et otsustada ja mõjutada. Aga sul pole ju midagi otsustada kuna kõik on ju vaid lavastus. Kas lavastusest osalemine oli see mida tahtsid? )))

    Eraettevõtted ja aktsiaseltsid tänapäeval muidugi on lavastus, sest kogu majandus on tegelikult riigi ehk maffia oma, ja ka maffia juhtida. Eraettevõtted vähemalt suurfirmade ja pankade tasandil on ammugi likvideeritud, ja väikefirmadest on tehtud suurfirmade sõltlasteks. Kogu majandust tegelikult kontrollib ja juhib maffia. Ka igasugused laostumised ja pankrotid selles majandussüsteemis, nii nagu ka uute firmade tekkimised, rikastumised, ja üksikute eraisikute muinasjutulised rikastumised ja üliedukateks ning multimiljonärideks olemised on samuti lavastused.

    Kuid maffia ei kontrolli ega juhi oma allüksusi --- firmasid ja aktsiaseltse --- mitte vahetult, vaid kohalike direktorite ja teiste tootmisjuhtide kaudu, kes on värvatud maffia teenistusse. Need direktorid ja tootmisjuhid on direktorid ja tootmisjuhid juba tegelikult, mitte aga enam lavastatavad figuurid, nii nagu on ka firma teised töölised töölised tegelikult. Vahe on vaid selles, et direktorid ja teised kõrgemad ülemused firmades on maffia teenistuses, ja sellepärast on ka maffia poolt ülikõrgelt kinni makstud, erinevalt tavalistest töölistest, kes peavad leppima mitukümmend või mitusada korda väiksema palgaga. Siit ka kohutavalt suured palgavahed ja kontrast sissetulekute vahel ning üksikute isikute üliedukateks olemised ja tööliste virelemine miinimumpalga lähedastel väga väikestel palkadel.

    Et käib selline erafirmade ja aktsiaseltside lavastus, siis sellele lavastusele tõepärasema välimuse andmiseks on sellese lavastusse kaasatud ka tõelisi aktsionäre, kes aktsiaseltsides on väikeaktsionärid, ja ka nende suuremate väikeaktsionäride seast on maffia värvanud firmadesse kontrolöre, tootmisjuhte ja isegi direktoreid. Firmade suuraktsionärid aga on puhtal kujul maffia teenistuses olevad variisikud, näitlejad ja selles majandussüsteemis lihtsalt butafoorilised tegelased ehk niisama ilu-Eedid, keda on pandud selles lavastuses mängima multimiljardäride ehk ülirikaste kröösuste rolli. Väga palju firmas toimuvast aga oleneb ka kontrolöridest, tootmisjuhtidest ja direktoritest, seda eriti firma majandustegevuse edukuse ja igasuguste lubamatute kuritarvitamiste, raiskamiste ja riisumiste vältimise osas, sest need isikud juhivad firma majandustegevust tegelikult ja vahetult.

    Niisiis, kui mina oleks saanud oma tohutu suurte hoiustega firma üheks suuremaks väikeaktsionäriks, oleks olnud see peaaegu kindel, et minust kui ühest suuremast vaikeaktsionärist oleks tehtud kontrolör, tootmisjuht või koguni direktor, ehk ma oleksin saanud mõnele sellisele juhtivale ametikohale. Seda kui mitte mingitel muudel põhjustel, siis sellel põhjusel ikkagi, et ma olen üks suurematest aktsionäridest. Ma ei usu ega näe selleks mingit võimalust, et mind oleks siis selles aktsiaseltsis edasi jäetud diskrimineeritavaks lihttööliseks, kes saab isegi teiste töölistega võrreldes 1/3 võrra väiksemat palka oma tohutu raske, ohtliku ja vastutusrikka töö juures.

    Ehk teisiti seletades oleks see asi olnud nii. Aktsiaseltsid on küll lavastus, kuid sellele lavastusele suurema näiliku tõepärasuse andmiseks on nendes aktsiaseltsides midagi alles jäetud ka tegelikku, milliseks tegelikkuseks on ka tõelised ehk väikeaktsionäridest aktsionärid, nende aktsionäride poolt kapitali omamine, kapitalikasumitest osasaamine, ja mingil määral ka firma juhtimisele kaasaaitamine ja firmas lubamatute kuritarvituste, raiskamiste, riisumiste ning lolluste tegemisete takistamistele kaasaaitamine. Nii ma vähemalt arvasin siis ehk Nõukogude ajal, kui ma mitukümmend aastat varasid (kapitali) riigi valdusse kogusin ja valmistasin ennast ette aktsionäriks saamise jaoks. Kapitalist aga olin ma juba siis hoiustajana, ning minu firma, kus oli minu kapital, oli terve Nõukogude majandussüsteem.
    .
  • To mx77
    (((oot-oot, seleta ikka see meetod lahti. sa räägid küll mingist meetodist, aga kuidas see meetod toimib mitte poolt sõnagi. )))

    See meetod on rohkem ja kriitilisemalt oma peaga mõtlemine. Püüan seda seletada ühe väikese näite najal, mis iseloomustab olukorda kogu maailmas.

    Teatavasti oli Nõukogude Liidus toiduainete puudus, mille kõrvaldamiseks siis tehti selline plaan ja ettevõtmine nagu „Toitlustusprogramm“ Sellest toitlustusprogrammist arutles tüütuseni seltsimees Breznev, arutleti partei keskkomitees, arutles terve partei, arutlesid igasused rahvasaadikute kongressid ehk parlamendid, ja arutleti kõikides majandusinstituutides, ning võeti vastu ka selle kohta vastavaid otsuseid ja tehti nende otsuste kohaselt ka tegusid nii et vähe polnud. Kuid see, mis tegelikult tehti, erines kardinaalselt ja põhimõtteliselt sellest, millest räägiti ja arutleti, milliseid otsusi igal pool partei keskkomitees ja parlamentides vastu võeti, ja mida ka nende üdini võltside otsuste põhjal kah tehti või õigemini teeseldi nende tegemist. See, mis tegelikult tehti, aga oli hoopis sabotaaz, millega toiduainete puudus tekitati.

    Siinikohal kerkib iga mõtleva inimese jaoks üles küsimus, et kes ja kus siis tehti neid arutlusi ja võeti vastu neid otsuseid, millede järgi tehti mitte näilisi vaid tõelisi tegusid, ning mis kokkuvõttes oli sabotaaz? Juba sellest väikesest faktist piisab järelduse tegemisest, et Nõukogude Liitu tegelikult ei valitsenud Breznev, partei keskkomitee, partei ega mingi parlament, vaid seda valitseti avalikkuse jaoks varjatud isikute poolt kardina tagant, et need partei keskkomiteed, Breznevid ja Stalinid ning parlamendid vaid teesklesid valitsemist, millegi üle arutlemist, otsuste vastuvõtmist ja nende otsuste järgi ka tegude tegemist. Kõik teised tegelased alates ministritest aga täitsid kuulekate käsitäitjatena nagu sõdurid neid käskusid, mis nendele tegelikult kardinataguste komandöride poolt anti, ja rääkisid ehk valetasid seda, mida parajasti kästi. On ju ilmselge, et kui partei ega parlament otsuseid sabotaazi tegemise kohta ei tee, vaid ainult teeskleb mingite otsuste tegemist ja tegutsemist, tegelikult toimub aga sihikindla sabotaazi tegemine kõige kõrgema tiigivõimu poolt, siis ei valitse seda riiki partei keskkomitee ega parlament, vaid valitsetakse seda hoopis kardina tagant.

    Siinjuures aga paljastub iga mõtleva inimese jaoks kohe selline asjaolu, et ka kõik välisriigid ja nende sovetoloogia instituudid , kaasa arvatud ka otseselt vaenulikud ja sõdivad välisriigid ja nende instituudid, on seotud selle suure varjamisega ja on varjamises osalised, et varjavad ja varjasid seda, et Nõukogude Liitu valitseti tundmatute ja sabotaazi tegevate isikute poolt kardina tagant, ja teesklesid samuti seda, et seda valitseb mingisugune Breznev ja partei.

    Toiduainete puuduse sabotaazi tekitamise mehhanism, mida tegelikult tehti, oli väga lihtne ja toimus järgmisel moel. See oli üldise kaupade defitsiidi tekitamise üks ilmingutest Riik võttis eraisikutelt ja riigiettevõtetelt ära toodetavad varad, ja vastu andis rublade nimelised talongid nende varade saamiseks riiklikust kaugbandusvõrgust ja jaotusvõrgust ehk kokkuvõttes turult. Kuid ta andis neid talonge nende eest turult varade ehk kaupade saamise jaoks rohkem kui kaupu nende talongide eest saamise jaoks. Selline talongide ja nende talongide eest kaupade saamise süsteem turult aga oli selline sabotaaz, mis tekitas turul kaupade defitsiidi. Turg „osteti“ nende talongide eest kaupaedest pooleldi tühjaks nii, et paljusid kaupasid poolnud võimalik mitte kusagilt saada, talonge nende kaupade saamise jaoks aga jäi üle.

    See kaupade defitsiit aga mõjus võimsa majanduse arengupidurina ja sabotaazina kogu Nõukogude majandusele, tekitades kõikide muude hädade kõrval ka toiduainete puuduse nii ühte pidi ehk otseselt, kui ka veel teistpidi ehk kaudselt toiduainete tootmise kaudu, takistades toiduainete tootmist. Defitsiit takistas toiduainete tootmist näiteks niimoodi, et tekitas võimatuse põllumajandusettevõtetele hankida vajalikke masinate tagavaraosasid, pani seisma osa masinatest ja põhjustas põldude harimata jätmist ja ka saagi hävinemist, sest masinaid ei saadud hoida töökorras ega ka polnud võimalik hankida ega ehitada vajalikke kuivateid ega hoidlaid saagi jaoks.

    Et tegemise oli kaupade defitsiidi tekitamise juures sihiliku sabotaaziga, mitte aga kellegi rumaluse ega lollusega, seda tõendab näiteks järgmine asjaolu. Nii lolli inimest lihtsalt ei ole olemas, kes Nõukogude Liidu valitsejana tekitaks turul kaupade defitsiidi. Nii lolli inimest ei leidu isegi mitte näiteks väga vähe haritud ja mitte eriti intelligentsete vangimaja kokkade seas, kes annaksid vangidele rohkem supitalonge supi saamise jaoks, kui tal nende talongide eest vangidele suppi jagada on, et tekitada niimoodi vanglas supi defitsiit, et osa vange jääksid ilma supita ehk jääksid päris nälga.
  • Kalev, see näide ei kirjelda kuskilt otsas seda sinu "meetodit". Kas sa ikka tead, mis asi on meetod?
  • Kalev
    Sa hoiustasid siis selleks, et OLIGARHi teenistuses olla. Ainult talle natuke lähem kui tavalised töölised. Loogilisem oleks ju olnud vastupidi, ehk loobuda aktsionäri pürgimiseks, ja selle asemel tegeleda näiteks majandusraamatute kirjutamisega, ehk see mida sa lõpuks ka tegid.
  • Oh, need kaks viimast posti olid keskmisest tavalisest veel natuke õudsemad....
  • Jaik ütles nõukogude aja kohta - riik võttis eraisikutelt ja riigiettevõtetelt ära toodetavad varad, ja vastu andis rublade nimelised talongid. Ja siis viis Jaik needsamad talongid hoiukassasse ja arvas, et omab tehast? Kuigi tegelikult omas, saboteeris ja lavastas seda tehast tema jutu järgi hoopis OLIGARH... Segane lugu.
  • To mx77
    Ma ju kirjeldasin meetodit. Antud juhul oli meetod selle võrdlemine, mida räägitakse ja arutletakse riigi kõige kõrgemates võimuorganites, mida ja miks väidetakse teha tahtvat ja tehtavat, ja mille tegemist ka teeseldakse kõige absurdsemal moel, nimelt sellega, mida see riik teeb tegelikult. Meetod on väga lihtne --- lihtsalt kahe asja omavahel võrdlemine, ja siis kõige selle kohta, ja ka veel paljude muude taoliste asjaolude najal loogiliste järelduste tegemine. Kõigepealt muidugi paljude oletuste tegemine ja hüpoteeside püstitamine, ja siis tõsikinjdlamatele järeldustele jõudmine. Lühidalt on see üks teaduse ehk teadusliku maailmakäsitluse meetoditest.

    Sellele meetodilöe vastndib mitteteadusliku maailmatunnetuse meedod, mis seisneb mingisse ühte ideesee pimedas ja ebakriitilises uskumises, kus kahe asja omavahel võrdlemiseni ei jõuta, need asjad jäävad võrdlöemata ja loogilised järeldused tegemata.
  • #Ma ju kirjeldasin meetodit. Antud juhul oli meetod selle võrdlemine, mida räägitakse ja arutletakse riigi kõige kõrgemates võimuorganites, mida ja miks väidetakse teha tahtvat ja tehtavat, ja mille tegemist ka teeseldakse kõige absurdsemal moel, nimelt sellega, mida see riik teeb tegelikult. Meetod on väga lihtne --- lihtsalt kahe asja omavahel võrdlemine, ja siis kõige selle kohta, ja ka veel paljude muude taoliste asjaolude najal loogiliste järelduste tegemine. Kõigepealt muidugi paljude oletuste tegemine ja hüpoteeside püstitamine, ja siis tõsikinjdlamatele järeldustele jõudmine#

    Jaigi "meetod" sobib igale nõdrameelsele reaalse maailma mõistmiseks. Nõdrameelne vaatleb oma mõistuse kõverpeeglis maailma, võrdleb seda normaalsete inimeste maailmapildiga ja siis teatab võidukalt, et tema mõistuse kõverpeeglis paistev maailm on see teaduslik maailm ja reaalne maailm on ainult illusioon. Selline on Jaigi "meetod". Pea kõik hullud kasutavad seda "meetodit". Muide, paadunud pätid, sulid ja muud kurjategijad samuti.
  • To Fredegunde
    (((Jaik ütles nõukogude aja kohta - riik võttis eraisikutelt ja riigiettevõtetelt ära toodetavad varad, ja vastu andis rublade nimelised talongid. Ja siis viis Jaik needsamad talongid hoiukassasse ja arvas, et omab tehast? Kuigi tegelikult omas, saboteeris ja lavastas seda tehast tema jutu järgi hoopis OLIGARH... Segane lugu. )))

    Nende talongide (rublade) hoiukassasse viimine tähendas riigi poolt ärvõetud varade vabatahtlikku edasijätmist riigi valdusse laenatud varadena ehk laenudena, ning riik investeeris need laenatud varad tehastesse ehk muutis kapitaliks. Kehtinud omandiõiguste järgi kuulusid need laenatud varad võlausaldajatele tagastamisele ehk hoiused hoiustajatele väljamaksmisele. Hoiuste väljamaksmine toimus ka tegelikult 70 aasta jooksul. Veidrusi selle kõige juures muidugi jätkus. Esioteks olid hoiused ametlikult rubladeks tõlgendatud, tegelikult aga olid hoiused hoopis riigile laenatud ja rahvamajandusse ehk tehastesse investeeritud varad. Teiseks toimus küll hoiuste väljamaksmine ehk laenatud varade tagastamine hoiustajatele, kuid toimus see ainult tarbekaupades, kui hoiused tegelikult olid hoopis varad tehastes, tehaste tagastamist hoiustajatele ei toimunud, tarbekaupasid hoiuste tagastamise jaoks aga ei jätkunud ega poleks mitte mingil juhul jätkunud. Ainukene reaalne võimalus hoiuste väljamaksmiseks hoiustajatele oleks olnud nende väljamaksmine tehastes, mitte ega tarbekaupades. Mina hoiustajana aga ootasin hoiuste väljamaksmist hoiustajatele tehastes, kui toimub eesolev üleminek sotsialismilt kapitalismile, millises suunas toimus kogu areng.

    Tegelikult kuuluvad tehased ka kapitalismi tingimustes OLIGARHILE, nii nagu ka sotsialismi tingimustes. Kuid et need nii kapitalism kui ka sotsialism on mõlemad ühte moodi lavastused, mitte aga tõelised sellised majandussüsteemid, siis nendele lavastustele tõepärasema välise ilme andmiseks on midagi selle lavastuses alles jäetud mingil määral ka tegelikku. Selleks tegelikkuseks on mõlematel juhtudel mingi osa nendest tehastest ehk kapitalist tegelik kuulumine eraisikutele ja nende eraisikute poolt ka kapitalikasumite saamine vähemalt formaalselt, mõnikord ka tegelikult. Selleks tegelikkuseks on kapitalismi tingimuses tõelised väikeaktsionäridest kapitalistid, nende kapitalistide poolt võimalused oma aktsiaid müüa, ja saada kapitalikasumeid makstavate dividendidena ja aktsiate hinna suurenemisena. Sotsialismi tingimustes aga on selleks tegelikkuseks hoiustajate osalus tehaste ehk kapitali omamises, võimalus oma hoius igal ajal kätte saada kasvõi tarbekaupades, ning hoiustajatele kapitalikasumite ehk „hoiuprotsentide“ maksmine. Et eraisikute osalus nii kapitalismi kui ka sotsialismi tingimustes tehaste omamises on mingil määral olemas, ja mingil määral on see mäng ka aus ehk pole just eraisikute varade lausriisumine, siis seetõttu pidasin mina mõttekaks nii sotsialismi tingimustes hoiustajaks hakkamist kui ka kapitalismi tingimustes aktsionäriks hakkamist. Mingit teist ega paremat võimalist eraisikul kapitali soetamiseks ehk oma varade kapitaliks muutmiseks ei ole, kui sotsialismi tingimustes hoiustajaks ja kapitalismi tingimises aktsionäriks ehk väikeaktsionäriks hakkamine.
  • Kalev
    Sina ostad ju poest raha vahendusel. See siis tähendab, et raha on vahendatud vara, ehk vara.
  • To stefan
    (((Sina ostad ju poest raha vahendusel. See siis tähendab, et raha on vahendatud vara, ehk vara. )))

    Jälle see vana jutt, et raha on vara! Kas see asi juba selgeks ei saa, et mis asjad on ja ei ole varad, et kollektiivsed teadmised. millede hulka kuuluvad ka võlanõuded, ei ole varqad, nii nagu ei ole varad ka loodusressursid? Osta aga on võimalik vaid varasid varade eest, mitte aga raha ega raha eest. Küll aga on võimalik osta vara teise vara eest raha vahendusel.
  • Kalev Jaik
    Küll aga on võimalik osta vara teise vara eest raha vahendusel.

    Kalevi järgi siis raha vahendab vara, ehk on maksevahend. Me maksame rahaga. Raha on vahendatud vara, ehk vara.

    ;-)

  • To stefan
    (((Kalevi järgi siis raha vahendab vara, ehk on maksevahend. Me maksame rahaga. Raha on vahendatud vara, ehk vara.)))

    Peaksime ikka jõudma arsaamisele, et raha ei ole maksevahend, ning see, et raha on maksevahend, on ühe pseudoteaduse võltsing ja üdini vale. Mõistatuseks jääb minule, et kuidas teie sellest aru ei saa kõigi nende vaidluste ja seletuste peale. Võiks ju ainult natukenegi loogiliselt mõtelda, kui kohe saaks see selgeks, et raha ei ole ega saa olla maksevahed ega vara.

    Näiteks teeb valerahategija raha ja saab selle raha eest ühiskonna käest varad. Valetahategija annab kellegile ühiskonnaliikmele raha ja vastu saab varad. Kas valetahategija, andes kellegile raha, maksab? Ei maksa, mis peaks olema siililegi selga! See on vaid näiline maksmine, mitte aga maksmine. Aga raha on kõik tehtud valerahategemise meetodil, ning erinevus õige raha ja valeraha vahel on vaid selles, et kes selle raha on teinud, kas illegaalne või legaalne valerahategija. Sellest siis järeldub, et kellegile raha andmine ei ole maksmine, et raha ei ole maksevahend. Ainult majandusasjades täielikult võhikule, kes asjadest valesti aru saab, võib ekslikult tunduda, et raha andmine on maksmine, et raha on maksevahend. Niisamuti võib tunduda ka sellele, kellelt pettuse teel varad välja petetakse, et see, mis tegelikult on pettus, on maksevahend. Tegelikult aga ei ole pettus maksevahend täpselt samuti, nagu pole ka raha maksevahend. Maksevahendiks saab olla ainult vara, ning ainult vara andmine on maksmine.
  • Kalev Jaik
    Peaksime ikka jõudma arsaamisele, et raha ei ole maksevahend,

    Sa ostad ju raha vahendusel, siis on raha vahend, ehk maksevahend.
  • To stefan
    ((Sa ostad ju raha vahendusel, siis on raha vahend, ehk maksevahend. )))

    Maksevahend on asi, millega millegi eest makstakse ehk on makstav asi. Näiteks kui ma ostan leiba oma mütsi eest, ehk maksan leiva eest mütsiga, siis on müts makstav asi ehk maksevahend, nii nagu teisipidi leibki. Ehk on maksevahend ostmise juures müüdav asi. Võtke seda arvesse, et ostmise juures peab ilmtingimata toimuma maksmine, mis tähendab, et peab olema ka makstav asi, mis ongi maksevahend.

    Teisipidi tähendab see seda, et maksta ei saa mingisuguse lubadusega, kokkuleppega, mingiseguse kollektiivse teadmisega nagu näiteks võlanõuedega, ega ka mingisuguse illusiooniga ehk kummitusega, nagu seda on näiteks raha, Maksta ei saa ka lubadusi, kokkuleppeid, muid kollektiivseid teadmisi ega illusioone tõendavate dokumendidega. Maksta ei saa tsekiga ega kviitungiga. Võtke seda arvesse, et maksta ei saa mingi lubadusega, sest lubadusega „maksmine“ on maksta lubamine.mitte aga maksmine. Nii nagu ei saa maksta lubadusega, ei saa ka maksta ühegi teise kollektiivse teadmisega ega viimast tõendava dokumendiga, mis kehtib ka rahaga maksmise kohta.

    Küll aga on võimalik maksta näiteks lubaduse vahendusel, mis tähendab seda, et enne lubatakse maksta, siis aga makstakse. Põhimõtteliselt samamoodi nagu käib lubaduse vahendusel maksmine, käib ka võlanõude ja raha vahendusel maksmine. Raha andmine nii nagu ka lubaduse andmine ei ole maksmine, vaid maksmine on varade andmine. Makstavaks asjaks ehk maksevahendiks saavad olla ainult varad.
  • Kalev Jaik
    Maksevahend on asi, millega millegi eest makstakse

    Ja sina ostad raha vahendusel, ehk sinu maksevahend on raha. Iga inimene näeb ju mis vahendit sa kasutad seal poes, et oma kaupa saada. Ainult üks võimalik vahend on olemas: raha. Ja sa ise ütledgi ka, et sa ostad raha vahendusel. Pole siis kõhklust mis vahendiga sa ostad. Raha on sinu maksevahend ostu tegemiseks. Vaata ise järgmine kord kui poes käid.

  • To stefan
    (((Ja sina ostad raha vahendusel, ehk sinu maksevahend on raha. Iga inimene näeb ju mis vahendit sa kasutad seal poes, et oma kaupa saada. Ainult üks võimalik vahend on olemas: raha. )))

    Too iga inimene poes mitte ei osta kaupasid, vaid hoopis saab tagasi tema poolt laenatud varasid. See, et temale antakse poes varasid, on maksmine ehk laenude tagasimaksmine, ja need varad on maksevahendid, mitte aga pole maksmine tema poolt raha andmine, ega pole raha makstav asi ehk maksevahend. Varasid välja laenanud aga on see inimene siis, kui ta raha saamisel varasid loovutab.

    Nii funktsioneerib see majandusmehhanism tegelikult, ja sellisena peegeldub see ka tõelises majandusteaduses. Nimelt kuidas see majandusmehhanism funktsioneerib, sellest arusaamiseks ei piisa lihtsalt selle nägemisest, mis poes toimub ja uskumisest, mida selle kohta räägitakse, ning mida selle kohta valetab ja võltsib üks pseudoteadus, vaid on vaja veel oma peaga teatud tasemel kriitiliselt mõtelda kah.
  • Kalev Jaik
    Too iga inimene poes mitte ei osta kaupasid, vaid hoopis saab tagasi tema poolt laenatud varasid.

    Ei, poeomanik on täiesti vaba näiteks tõsta kõik hinnad 5% võrra, mille tulemusena ostja saab oma raha eest vastavalt vähem kaupu. Poeomanik on suverräänne küsida mis hinda ta tahab, ja poekäijal on maksmiseks vaid see raha mis tal on rahakotis. Raha on seega tema ainsaks maksevahendiks.
  • To stefan
    Millist hinda poepidaja kauba eest küsib ning võtab, ja kui suured on üldse varade hulgad laenu andmisel ja laenu tagasisaamisel, see ei puutu antud juhul üldse asjasse. Laenamine on see igal juhul olenematult sellest, mitte aga müümine, ning raha ei ole ega saa kunagi olla maksevahendiks. Nii võib teatud X suuruse rahasumma vastusaamisel välja laenata 100 kaubaühikut vara, selle laenu tagasisaamisel sellesama X suuruse rahasumma (rahatükkide arvu järgi) eest turult ehk poest tagasi saada kas 95 kaubaühikut vara, või siis 80, ... 50, ... 20, ...1,...0,5 jne kaubaühikut vara, või siis üldse mitte varasid tagasi saada, kuid laenu andmine ja laenu tagasisaamine on see ikkagi, mitte aga ostmine ega müümine. Ainult et sellel juhul kui laematud varasid üldse tagasi ei saa, või saab tagasi vähem kui välja laenati, osutub see majandustehing juba riisumiseks kas täielikult või osaliselt. Seda muidugi sellel juhul, kui varade vähenemist sealjuures ei toimunud, vaid toimus hoopis laenatud varade juurdekasv. Riisujaks aga ei pea üldsegi mitte olema poepidaja, vaid võib olla ja tavaliselt ongi hoopis raha loov ja inflatsiooni tekitav pankade süsteem ja selle tegelik peremees, kelleks on maffioosne riik ja seda valitsev OLIGARH.

    Kas te aru ei saa, et selline võltsing nagu raha tõlgendamine maksevahendiks ja varaks, on üheks instrumendiks raha abil teostatavate riisumiste teostamiseks ja varjamiseks? See on instrument ränkade kuritegude sooritamiseks ja varjamiseks.
  • Kalev Jaik
    To stefan
    Millist hinda poepidaja kauba eest küsib ning võtab, ja kui suured on üldse varade hulgad laenu andmisel ja laenu tagasisaamisel, see ei puutu antud juhul üldse asjasse.

    Kui vara oleks laenatud, siis muidugi oleks kindel maht kaupu poest tagasi saada, aga ei ole. Poeomanik otsustab suveräänselt millist hinda küsida. Ilmselt tegi seda ka Konstantin Jaik kui ta oma postkaarte müüs, ta ei arvutanud lapselapse moel jaikoloogiliselt kui palju "laene" ostjale tagastada.

    Kalev Jaik võib toota 10 liitrit piima ja müüa seda poele 100 krooniga. Seejärel otsustab aga Jaik et ta midagi tarbida ei taha, ta tahab vaid toota. Siis piim rikneb poes, Jaigil on 100 krooni raha ja poeomanikul 100 krooni võlg. Jaik arvab, et reaalvara on kuskil alles, aga ei ole, kuna toodeti midagi, mis ei tahetud tarbida.

    Ehk kuna meie maailm ja majandus on dünaamiline, nõudlus ja pakkumine kogu aeg muutuv, siis raha teenindab meid maksevahendina nagu vara omaette, tagatud ja juhitud riigi poolt. (mitte OLIGARHi poolt)
  • Ehk kuna meie maailm ja majandus on dünaamiline, nõudlus ja pakkumine kogu aeg muutuv, siis raha teenindab meid maksevahendina nagu vara omaette, tagatud ja juhitud riigi poolt. (mitte OLIGARHi poolt)


    See on üks osa sellest, tegelikult suur osa firmasid kasutab nn mark up pricing, kus siis firmad on mitte price takers, vaid price makers. Traditsiooniline nõudlus- ja pakkumiskõverate tasakaalumudel ei tööta selles situatsioonis. Lisaks sellele on igasugu teisi tegureid, miks mitte "pankade süsteemi" süüdistada selles, et hinnad X% tõusevad. No näiteks nii, et mina olen kaupmees ja tean, et Jaik ostab minu käest kauba ka 5% kallimalt ning sellist hinda ma temalt küsingi. Jaik maksab mulle nõutu ja süüdistab "pankade süsteemi" enda paljaks riisumises. Pankade süsteemil ei olnud mingit pistmist minu otsusega "Jaiki pügada". Väga paljude artiklite hinnad ei kujune nõudluse pakkumise tagajärjel. Üheks heaks näiteks on nafta. Esiteks on seal kartell, teiseks on mõned huvitavad mängurid mõnede riikide näol, kes osavalt manipuleerivad hindadega. Jaik näeb jälle pankade süsteemi selle taga. pärismaailm on palju keerulisem Jaigi mängumaailmast. Selles vist tema etteheide seisnebki?

Teemade nimekirja