Mida puhkusega teha?
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Mida puhkusega teha?
Tõmbasin nina täis ja käisin Valli baaris, ladusin isal puud ära ja niitsin muru, käisin antiigiärid läbi ja vaatasin mis mündid neil müügil on, vahetasin juhiload ära, käisin plikaga loomaaias, kommenteerisin Kalev Jaigi teemat, ostsin GOOG aktsiaid, käisin meres suplemas (räigelt külm on), aga mul on veel ligi kolm nädalat ees. Mis teie teeksite? -
Tule proovi Viljandi järvel skuutrisõitu ja võin õpetada ka veesuuskadega järvepinnale JABA-DABA-DUU kirjutamist :)
-
See on ju suur luksus, kui võid mitte millegagi tegeleda :)
Ise soovitan:
- loe mõni raamat läbi
- sebi sügiseks maalapp ja mõtle, mis puud sinna maha võiks istutada
- tee rattaga Hiiumaale tiir peale
- aita isal saun valmis ehitada
- mine külasta Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumi
- mine kuula Tartu Ülikooli suveülikooli loenguid
- õpi mõne uue koogi tegemine selgeks -
Mine maksimarketi ette, viska pöial püsti ja sõida hispaaniasse.
-
Võta paak täis ja lase otse baierimaale. Seal on praegu parim aeg. Ja lisaks - rändurimehe elu läbi autoakna vaadatuna on mõneti täiesti tore asi - tundide viisi sõitu, kohvipeatused kiirteedeäärsetes tanklates, autos ööbimine jne. Lihtsalt sõita ja elust mõnu tunda - pole puhata vajagi, puhkus tuleb ise :)
-
marct, häälega on huvitavam, a kui juba vanust turjal ja pere ka siis on off limits, siis ikka masinaga, lennukiga on nõme, nigu liftiga sõidad kohale.
-
Jah, häälega oleks jah huvitavam kui seda üksi-kaksi teha
-
mine ära jah, "Viplala ja UFO-d vallutavad maailma" teemas olid parim (PARIM), kes pani mu naeratama.
-
Heh... osta endale maamaja ja kysimust "mida teha puhkusega" ei teki enam iidalgi... 6ieti muutb kysimuse r6hk: "mida ma selle puhkusega j6uan valmis teha"
Aga muidu:
Mine tsiklimatkale
proovi mitu p2eva sa jaksad j2rjest juua
kylasta sugulasi ja tee vanavanemate hauaplatsid korda
ja veel yhte-teist mis ylalpool on juba 2ra yteldud -
tänud sõbrad,
head mõtted,
bemmiga teen kindlasti sõidu saksamaaal piiramata kiirusega autobachnil
aitan veel sõbral lääne virumaal metsa teha
Kalev Jaigi ja kinnisvara turu teemat kommenteerin veel
kui kellegil on tarvis miskit füüsilist tööd teha, siis olen abiks, kolme õlle eest -
deepsky@hot.ee
kui midagi puudu jääb. -
survekas on? pese kõikide foorumlaste autod puhtaks :)
-
busted
http://www.rate.ee/users/Krahv
http://www.rate.ee/show.php?id=14180220
http://www.orkut.com/Main#Profile.aspx?uid=11368912102271954670 -
Misasi see puhkus on?
-
Sk, ;D
-
SideKick, mulle meeldiks väga kuulda mis rahuldust pakub sulle deepsky eksponeerimine.
-
kui õigussuhtes esineb normatiivaktis kehtestatud hüpotees ja dispositsiooni nõuete vastu eksitakse, siis järgneb sellele sanktsioon.
-
SideKick, sinu käitumisele järgneb lihtsalt kõrvakiil, lollpea
-
lasteaed :)
-
remarkina - deepsky on keegi tegelinski, kes ei kuulu enam aastaid siia seltskonda
-
Vahel tuleb mõte Eestist välja sõita.
Siis vaatan üle selle nimekirja:
1. pakkimine, pagasi vinnamine/kadumine
2. reisidokumentide orgunn
3. asukohtade leidmine
4. vaatamisväärsuste külastamine, suveniiride ost
5. transport = ootamine, istumine, ootamine, istumine
6. 24h samad jalatsid
7. ühiskasutatavad peldikud vahepeatustes
8. valuutavahetus
Tõden endamisi, et see ei meenuta kuidagi puhkust. Seepeale bronnin spa, võtan rulluisud ning sõidan perega Pühajärve äärde. -
UG, kui kole igav on, siis võid mu juurde tööle tulla :)
Suvepäevade toimumiskohas. Saad ka peavarju, võid saunas käia ja kala püüda. Loomulikult ujuda ja Võrumaa vaatamisväärsustega tutvuda. Nõutavad õlled garanteeritud. Töö ei lõpe. -
Vahel tuleb mõte Eestist välja sõita puhkama.
Siis vaatan üle selle nimekirja:
1. Naine ei ole nõus
2. Kõhklen
3. Vaatan p 1 ja langetan kindla otsuse
Tõden endamisi, et ei ole midagi uut päikese all. Seepeale avan järgmise õlle. -
:) kusjuures mul just vastupidi - vahel tuleb alistuda naisele ja p1 kuni p8 läbi teha.
-
Maamaja olemasolu soovitan küll.
Lapsed on hiljem iilgelt tänulikud selle eest.
Kui neid oled ikka õigesti kasvatanud .... -
Uraani Golkonda arvesta sellega et kui baani peal tahad kihutada (sõita kiremini kui 130) siis seda saad teha ainult öösiti, sest päeval on teed umbes, esimene rida sõidab 90 teibne 110 ja kolmas 130 ga. selline sõelumine käib koguaeg. ahjah vaata, et kellestki paremalt poolt mööda ei lähe, muidu 1000 euri trahvi garanteeritud.
-
No oleneb ikka, kus vajutada. Pakun välja, et Dresdenist Münchenini saab ikka põhjagaasiga päris pikalt lasta.
Aga kui rihtida oma üritus pühapäeva hommikule, siis saad seda ükskõik kus teha. -
Paki kotitäis asju ning põruta Portugali.
Eelmine aasta, kui lennupiletid veel odavad olid, sai suur osa Lõuna ja Kagu-Euroopast läbi käidud ning Portugal on üle prahi parim koht.
Porto ja Lisbon ning nende ümber asuvad väikelinnad on täiesti ideaalsed kohad, kus suurepärase veini ja toidu uimas võid kogu ülejäänud suve tiksuda. -
olen ka portugalis käinud ja soovitan, algarve rannik ja ookean ... vaadates õue siis krt jooma ajab ....
-
Noh, lennuk on, nagu eespoolgi vihjatud, lift. Ja lennureis - liftisõit. Eks igaühele oma kuid näiteks mina paneks hea meelega mööda maad autoga ameerikasse kui vaid saaks. Vaat selline puhkus oleks mõnus.
Tundide viisi mingis täishigistatud redbulli-usulise plekkpurgiga lend, kus iga turbulents miljardeid närvirakke hävitab ja paneb eriti tänapäeval mõtlema tehnoloogia saamatusele lennukite hädamaandumise riskimaandamise osas, pole küll eriti puhkuse nime all mõeldav asi. -
Noh, kui käesolevast teemast muud asjalikku ei kooru, siis saime vähemalt kollasekarva uudise jagu rikkamaks, et Velikij on oma naise käpa all.
-
Miks autoga? Auto on ju ka plekkpurk, kui see just kabrio pole. Matkale v6iks ikka tsikliga minna ;)
-
Kuna ilm on vihmane ja õlut ei viitsi ka juua, siis mõtlesin romaani kirjutada.
Proloog
Ühel kaugel maal ja hallil ajal, mida meie vanisadki enam suurt ei mäleta juhtus kord säärane lugu. Põõsas lamas purjus kauboi. Kuidas ta sinna sattus, seda teab vaid jumal taevas, sest kauboi käest pole seda vast mõtet küsida. Ta vastaks midagi sellist:“Ei tea, ei mäleta, ei oska öelda.“ Mis on ka väga aus vastus, sest kauboi polnud kunagi õieti päris kaine, kui midagi olulist juhtus.
Aga igal juhul lamas see purjus kauboi jälle põõsas ja puhkas veidi. Mööda teed tuli samurai. Miks kauboi ja samurai üldse kohtusid, see jääb tänaseni mõistatuseks. Igatahes sattusid nad samal ajal ja samas kohas olema, mis on üks äraütlemata suur juhus, kui juhust kui sellist üldse olemas on. Igal juhul lõi kauboi silma lahti ja nägi enda ees samuraid. „Kez sa selline oled..hõk?“ küsis kauboi.
„Samurai olen, austatud härra,“ vastas samurai. Kauboi ajas ennast tasapisi püsti, kõikus oma pikkadel jalgadel korra edasi-tagasi, äigas käega üle habetunud näo ning vastas: „Sinusuguseid söön ma tavaliselt hommikueineks“ ning sülitas suust närimistubakat nii õnnetult, et määris ära samurai kuue. Tegelikult ei soovinudki kauboi kedagi solvata. Tal lihtsalt ei tulnud midagi targemat pähe, sest samuraid nägi ta elus esimest korda. Üldse polnud ta elus suurt rohkem midagi näinud kui lehmi, kauboisid ja viskit. Ja kõike seda, mis nende kolme kokkupuutel juhtus.
Samurai seevastu oli rännanud läbi kogu maa. Ta otsis tõde ja au. Ta oli võitluskunstide meister. Teda polnud kunagi keegi julgenud solvata. Solvangule vastamata jätmine oleks tähendanud lasta oma au rüvetada. Samurai jaoks oli au kallim kui elu. Ta võttis oma samuraimõõga...
Kauboi pilgutas silmi ja küsis: „Kena väits sul, mees, kas lõikad sellega tubakat?“ Samurai võttis taskust siidrätiku ja viskas selle õhku ning lõi rätiku mõõgaga täpselt pooleks.
Purjus kauboi võttis taskust püstoli ja kõmmutas samurai maha ning pomises „Mis asi see nüüd oli?“ ent rehmas siis käega, „ei tea, ei mäleta, ei oska öelda.“
Siin olekski see lugu võinud lõppeda. Kauboi oleks läinud kõrtsi, tellinud klaasi puhast viskit ja rääkinud, et laskis täna preerias maha sellise looma, mida keegi enne näinud pole. Aga nii see lugu ei lõppenud.
Põõsa tagant astus välja veel üksteist samuraid, kes olid näinud oma venna ja õpetaja häbiväärset surma. Mida tegi kauboi nüüd? Kas võttis taskust granaadi? Või oli tal põõsa taga varuks terve salk metsikuid sõpru, kõigil kuuelasulised revolvrid käes.
Ei ühte ega teist.
Aga jätame kauboi nüüd korraks oma elu üle järele mõtlema ja liigume ajas ja ruumis ühte hoopis teise kohta ning sündmuste juurde, mida kauboi uneski näha poleks võinud.
Koha nimi oli Eesti ning aastanumbriks kirjutati siis 2009.
Esimene peatükk
Jonathan sirutas oma pikad jalad hetkeks välja ning nõjatus seljatoele. Ansipi koalitsioonivalitsuse viimane pressikonverents oli alanud. Kolmikliit oli lõhki nagu vana saabas ja endised partnerid Ansip ja Padar loopisid viimasel ühisel pressikonverentsil vastastikku teravaid sõnu.
Õhk oli tüüne vihkamisest, mis nii kaua oli tuha all hõõgunud. „Kes tahaks neid sõnu nüüd takkajärgi veel kuulda, ja mis tähtsust sel enam oleks, kes alustas või kes on süüdi?“ muigab Jonathan endamisi. „Keegi kindlasti on süüdi! Alati on keegi süüdi, või siis tehakse süüdlaseks. Igatahes on sagris peaga Padar oma koha pealt lahti ja sinna pole enam midagi parata. Aga majanduslangus ulatub 15 protsendini. Mis on saanud maailmakuulsast Eesti tiigrist, kes ei kõnni, kes ei jookse, vaid ainult hüppab? Valitsuskriis praegusel ajal? Pole paha, nagu ütles Villu Reiljan. Arengud on küll sensiatsioonilised, ent mitte kuigi huvipakkuvad. Tegelikult oli see kõik ette teada.“ Joonathan haigutab ning tema rohelistes silmades helkleb kelmikas säde, kui üks mõte läbib pea välgusähvatuse kiirusel. „Aga, kui...„
Ent just sel sekundil, kui mõte oli pähe jõudnud, ent ometi polnud veel oma kanda kinnitanud, peatas mõttelennu äkiline puudutus vastu õlga. Säärane äkiline väljarebimine just idee tekke ajal! „Neetult halb ajastus“ tahaks Jonathan pomiseda, ent nüüd midagi pole teha. Üks tähtis mees on asetanud käe Jonathani õlale ning esitab kiirel ja nõudlikul toonil küsimusi, mis pole kuidagi seotud äsja läbi vilksatanud mõttega. Ta esitab küsimusi, mis on küll tähtsad, ent pole põrmugi huvitavad. Küsimused, millele tuleb vastata kiiresti ja õigesti, sest tähsal mehel on aega vähe. Need küsimused on komplitseeritud ning vajavad täit keskendumist, kiiret reageerimist ning konsentratsiooni.
Tahtmatult meenuvad seltsimees Stalini sõnad, et nõukogude tööline ei mõõda aega tundide või minute, vaid sekunditega. Kui nõukogude tööline seda ei teinud, siis oli seltsimees Stalinil siiski prohvetlikult õigus – tähtis mees mõõdab aega kindlasti sekunditega. Ja ta pole ainus.
Kiire olukorra haaramine ning kontroll pole Jonathanile muidugi väga raske probleem, ent - oh kui ebameeldiv - tähtis mees on läinud ning hea idee samuti. Sest ideedega on juba kord sedasi, et kui tema on juba korra läinud, siis on ta läinud, ja teha pole midagi. See ei takista Jonathanil muidugi tegemast asjatuid pingutusi, et ideed uuesti kätte saada. Kohatine jäikus tema loomuses üllatas inimesi sageli, sest Jonathan oli üldiselt loomult ääretult paindlik. Ent teatud hetkedel ja teatud küsimustes – seda ei seleta jumal taevas ega kurat põrgus – tekkis sellel tähelepanuväärsel isiksusel ette juskui kramp.
Kusagilt eemalt kostub tasapisi räme mehehääl, kes kõneleb anekdooti. „Microsofti kandideerib progejaks kolm tüüpi: Buddha, Muhhamed ja Kristus. Kõigile antakse proovitöö kätte. Tunni aja pärast tulevad kolm tüüpi tagasi. Buddha kurdab, et tegi kõvasti tööd ja just-just kui hakkas valmis saama, kadus vool ära. Töö kõik kaotsis. Muhhamed kiidab takka – temal täpipealt samasugune lugu, et just selline õnnetus pidi juhtuma! Aga Krsitus? Kuidas teil siis proge valmis on, päritakse. Krsistus vastab: „Dziisus seivs““.
Jonathan vaatab oma rohelste silmadega sõbrale imestunult otsa.
„Ma loen tegelikult Äripäeva küll,“ vastab piloot. „Mul töö on ju nii igav.“
„Igav?“
„Aga muidugi, kogu töö teeb ära automaatpiloot.“
„Aga hiigelpalgad, puhkused jne. Mille eest need siis on, kui tööl igavus tapab?“
„Tegelikult makstakse piloodile selle eest, et statistiliselt kord kümne aasta jooksul tuleb teha üks tõsisem hädamaandumine, kus on inimsed saavad viga või surma. Ma ise võin saada surma – enese peale pole siis muidugi aega mõelda. Ja see päev võib olla just täna, just siis kui sa oled jõudnud kõige igavama artikli juures kõige igavamale kohale. See mõte ei lahku ööl ega päeval, ka siis kui ma pole lennukikabiinis, kas siis kui ma magan. Kui palju kordi ma olen öösel ärganud selle peale, et nüüd on see hetk käes. Rängaks teeb selle just teadmine, et see tuleb paratamatult varem-või hiljem, ent kunagi ei tea - millal,“ ohkas ta.
„Palk? Jah see on hea, kuid vältimatu katastroofi ootus…“
„Jah, saan aru,“ vastas Jonathan „hirmutav on see oht, mida me ei näe.“
Inspektor Rosenberg astub Tallinna psühhiaatriahaigla osakonda sisse. Siin teda juba tuntakse – ei mitte kui patsienti, hoidku jumal selle eest. Töökohustused toovad ta taaskord nende seinte vahele.
Keegi räägib kõrge, suisa kileda häälega, ülimas ekstaasis: „Oi, kuidas ma vihkan mootorrattureid. Neid plärisevaid asju, millega ikka edas-tagasi sõelutakse aga kunagi kuhugi ei jõuta. Ma pole kunagi mootorrattaga sõitnud, ega tee seda ka. Kirjeldamatu viha ja ängistus haarab, kui ma kuulen kaugelt tulemas mootorratturit. Kui näen tagavaatepeeglist seda jälle tulemas – ütlen just seda, sest ei pea seda inimeseks, kes seal sadulas oma kiivriga istub – see on kokkuvõetuna vaid üks monstrum, masina ja inimese kooslus. Kui ma näen tahavaatepeeglist seda tulemas, tekib mul kiusatus oma raske autoga talle täpselt ette keerata, et see monstrum oma soolikad tee peale laotaks. Siis ma peatan auto ja naeraan, naeran kõva häälega, suisa röögin naerda…See monstrum oma kiivri ja põlvekaitsete ja 1000 kuupmeetrise mootoriga ei saanud vastu minu raskele vanale Volvole…“. Patsiendid silmad lähevad järskus suureks, pilk kaotab igasuguse inimliku läike ning loomalikus raevus tormab ta pea ees ukse poole. Kahel turskel sanitaril ei kulu just palju vaeva, et õbluke mees oma haardesse saada ning arst teeb tavapärase süsti. Motomaniakk taltub kui koerake kõrgema võimu ees. Tavapärane lugu siin.
Politseiinspektori näol võbeleb midagi kurjakuulutavalt tõsist, tema ilme on ühtaegu tuim, ent teisalt ähvardav. „Ei, patsiendi ülekuulamine pole kuidagi võimalik, teda valdab raskekujuline psühhoos, märatsemine, reaalsuse ja fantaasiate segu. Ei-ei, politseil pole siin praegu midagi teha. Mees kannatab ohtliku luulu all ning arvab, et mootorratturid on tulnudkad või monstrumid,“ kõneleb psühhiaater tõtlikul ja kärsitul toonil.
Inspektor külastab teda juba kolmandat korda. Ent siin pole küll võimalik tunnistust saada.
„Kuidas tsiklimehe seisund on?“ pärib ta omakorda ilma erilise huvita, lihtsalt, teema vahetuseks. „Arsti sõnul jääb ta ilmselt ellu, kui kõik hästi läheb. Selgroog on tal murtud ja ratastooli jääb ta eluks ajaks. Temasugusele vihasele mehele on see vast hullemgi karistus kui…“.
Inspektor vakatab järsku. Mida ta küll teenistuskohuseid täitva ispektorina endale lubab? Ent psühhiaatri pilk on suunatud üle inspektori õla ning ta vaevalt kuuliski viimast lauset.
See pole esimene kord, kui inimesed talle pihtima hakkavad. Ameti needus, juskui tal patsientidega vähe vaeva oleks. Kõik arvavad, et ta peab aina kuulama ja kuulama kõike seda, mida teistele ei kõlba või ei saa rääkida.
Psühhiaater astub tõtlikult ispektori juurde ulatab talle käe: „Soovin head päeva, annan teile teada, kui midagi muutub, teil ei tarvitse tõesti ilma asjata enam siia tulla,“ ütleb ta rabedalt. Inspektori tuimal näol virvendab põgus piinlikustunne oma hiljutise „pihtiva“ sõnavõtu üle ning asendub siis tavapärase asjaliku „eks teeme ju kõigest oma igapäevast tööd“ ilmega. See juhtum on inspektori jaoks raske. Kas psühhiaatriahaigla sonimisest läbiimbunud seinad, majanduskriis, koondamised ja erinevad skandaalid politseis. Hirm töö kaotamise ees – nii tavalised probleemid Eesti elanikule praegusel ajal. Nii isiklikud, ent samas nii üldised.
Inspektor astub keldribaari läve. Sellisel ajal ja sellises kohas on vähetõenäoline segamist karta. Kõige tagumise laua juures paistabki Jonathani mõtlik nägu ja veidi sissepoole pööratud pilk, mis ei anna mingit märki sellest, kas ta tulijat näeb või mitte. Inspektoril käib alati mingi külm jutt südame alt läbi, kui ta selle mehega jälle kohtuma peab. Aga töö tahab tegemist. Hea meelega annaks ta esmalt tollele Jonathanile vastu vahtimist. Aga mees on väärtuslik. Tal on kummaline suhtlusringkond, kummalised teadmised, kummalised oskused ja kuradi salapärane pilk…
Justkui valades kogu oma viha selle mehe vastu välja üheainsas sõnas ütleb ta kõva käriseva häälega „Tere!“. Väike piinlikustunne hetkelise viha pärast toob kerge puna palgele.
„Tervitus, kulla mees, tulete otse hullumajast?“ Inspektorit läbib jällegi see neetud abituse tunne, kui ta näeb neid rohelisi sissepööratud pilguga silmi endast justkui läbi vaatamas. Miks peab ta ennast selle amatööri seltskonnas nii ebamugavalt tundma. Kas Jonathan tunneb psühhiaatrit? Kas nad kõnelesid selle kümne minuti sees, kui ta haiglast siia teel oli? Mida psühhiaater talle rääkis?
„Keeruline lugu selle motomaniakiga,“ ütleb inspektor eneselegi ootamatu avameelsusega. Jonathan noogutab.
„Kas mees on rääkima hakanud?“.
Inspektor raputab pead.
„Raskekujuline psühhoos?“ märgib Jonathan justkui muuseas.
Inspektor suunab oma vesihallid silmad otse Jonathani rohelistesse silmadesse ning tema hääl kõlab jälle käredalt ja liiga valjusti: „Rääkisite psühhiaatriga?“
Jonathani vasak suunurk kõverdub veidi, justkui tahaks öelda „aga mida teie siis arvasite?“
Inspektor raputab otsustavalt pead lähenenud ettekandjale, kes küsib joogisoovi järgi. Kui ettekandja eemaldub, hakkab inspektor tõtakalt rääkima. „Ma ei tea, mis huvid teil üldse on. Tunnistan, et ei saa teist üldse aru, aga olete meile mitmelgi korral abiks olnud.“
Inspektor tahaks öelda – ka mitmel korral seganud – ent ei ütle seda. „Mul on kiire, mitu asja on veel täna ajada. Kas saate selgitada, kuidas on motomaniakk seotud …khmm valitsuskriisiga? Miks tema Volvo tagaistmelt leiti „sellised“ materjalid. Mida te teate mehe varasematest sidemetest?“
Jonathani pilgus välgatab jälle kelmikas säde. „Motomaniakk? Oh teid küll! Temal pole mingit seost ei valitsuse, ega nende materjalidega, mis pärast avariid sinna tahaismele sokutati.“
„Kes?“ langeb üksik sõna inspektori huultelt otsekui tahtmatult.
„Jah, see ongi küsimus, mida me peame selgitama. Olete väga lühidalt ja hästi kokku võtnud kogu probleemi. Kes asetas materjalid peale avariid sinna. Ja miks? On ilmselge, et materjale ei soovitud ei peita, ei hävitada, ega ka avalikkuse ette tuua. Sooviti need anda politsei käsutusse. Selleks oleks olnud sada palju lihtsamat võimalust. Milleks korraldada selline avarii? See on küsimus, millest ma praegu aru ei saa.“
„Korraldati?“ langeb jälle üksik sõna inspektori huulilt.
„Kindlasti korraldati see avarii. Sellised asjad ei juhtu niisama.“
Inspektor noogutab peaga. „Tänud, ma nüüd lähen.“ Ent äkilise impulsi ajel kummardub ta Jonathanile hästi lähedale: „Mis on teie huvi?“
„Ma pole ju kunagi sellest saladust teinud. See on minu harrastus, huvi kõige veidra ja kummalise vastu!“
„Jah, jah,“ vastab ispektor tõtakalt, ent kortsus kulmud ning viril korts tema suujoones ei lase oletada, et teda Jonathani vastus oleks rahuldanud.
Tõtakalt noogutades pöörab ta ennast kiirelt minekule. Ent ukse kõrval asuvast peeglist näeb ta ometi, kuidas Jonathan võtab mõtlikult lonksu kohvi ning viipab talle.
„Neetud,“ ütleb ta poolkuuldavalt, kus ta teadis, et ma just sellesse peeglisse vaatan.
Sel õhtul võtab inspektor kolm õlut ja istub kaua oma mugavas tugitoolis. Tal pole tahtmist ei rääkida ega mõelda. Tütar, kes on isa süngete tujudega harjunud, heidab vaid ühe pilgu ning läheb sõnagi lausumata oma tuppa. Naise surmast möödub just täna kolm aastat.
Teine peatükk -
mis tähendab et õlut ei viitsi juua? :O
-
Wow. Algus on paljut6otav. J2tka samas vaimus.
-
Teine peatükk
Piloodi silmad liiguvad masinlikult üle ajalehe veergude. Lend kulgeb tavapäraselt. Kui ta jõuab artikli lõpuni ei tule talle enam meelde, millega see algas, millest üldse on jutt, tema silmad libisevad üle indikaatorite. „Jah, loomulikult on kõik korras, nii nagu alati.“ Ometi kõlavad tal kõrvus tema enese sõnad, mida ta ütles Jonathanile: „See võib juhtuda hetkel kui loen kõige igavama artikli kõige igavamat kohta!“ Miks ta pidi seda ütlema? Miks see praegu meelde tuli? See artikkel oli tõesti igav, ent kas kõige igavam? Pilooti haarab järsku ääretult vastik eelaimdus, kui lennukit läbivad esimesed rappumised.
„Tavaline turbulents,“ kõlab tema suust üldse mitte nii nagu oleks tegu tavalise turbulentsiga. Piloodi hääl kõlab talle enesele vastikult ja võõralt. Ta kordab uuesti: „Tavaline turbulents,“ ent ei jää ikka ennast uskuma. Kolmas raputuste laine on juba väiksem. Lennuk on parasjagu Läti kohal.
„Millest ma praegu lugesingi?“ püüab piloot meenutada ning heidab uuesti pilgu loetud artiklile - tal ei jäänud meelde mitte ühtegi sõna. „Ansip: lati devalveerimine on ebatõenäoline“. Piloot muigab omale habemesse – raske oleks leida veel igavamat pealkirja. Muudkui ainult Ansip ja devalveerimine, päevast päeva sama jahu. Pole imestada, et … nojah, kummaline kokkusattumus, et oleme just Läti kohal. Ja siis see turbulents ka just sel hetkel. „Kui me siin oleks alla kukkunud…just siis kui lugesin seda lugu, mida ütleksid siis vandenõuteoreetikud?“ Must huumor aitab alati masenduse vastu. Pigem tasub kõige hullem otse välja öelda, siis see ei tundugi nii hirmus. „Aga ikkagi,“ otsustab piloot, „järgmine kord ma räägin Jonathanile sellest. Ta jua armastab nii väga kõike kummalist…“
Jonathani rohelised silmad jälgivad laisalt Ansipi liikumatut nägu. Iga lause peaministri suust langeb kui vankumatu tõde, kui füüsika aktsioom. „Eesti krooni devalveerimine on absoluutselt väsistatud…“ Ansipi näoilme teleekraanil on justkui kivist raiutud. „Absoluutselt välistatud…“ osatab Jonathan kerge muigega ning heidab pilgu oma elukaaslase rahulikule näole.
Helena ei ole ilus naine. Klassikalises mõttes. Pisike kasv, veidi ebakorrapärased näojooned, tuhkblondid juuksed, vedi liiga ümarik. Ent ometi õhkub igast tema liigutustest, igast pilgust, igast sõnast trotsi. Justnimelt seda trotsi ja jonni kõige tavalise ja halli argipäeva suhtes. Ta ei anna järele ühtegi sentimeetrit, ühtegi sekundit – ta ei alistu rutiinile. Ta oskab näha igas asjas midagi uut, leida mingi uue seose, mingi kentsaka võrdluse. Ta ei tee ühtegi rutiinset liigutust, ei ütle ühtegi rutiinset sõna.
Jonathan vaatab laisalt, kuidas naine kammib oma pikki ja kohevaid juukseid. „Enam kui kümme aastat oleme koos,“ mõtiskleb ta, „kui mitu korda olen näinud teda juukseid kammimas? Tuhat korda? Rohkem? Kunagi ei ole tal need liigutused täpselt samasugused …kummaline“.
Sel hetkel kärgatab kõu esimest korda. Tihedad vihmapiisad rabisevad vastu aknaplekki. Ehkki juunikuu südapäev, läheb toas peaaegu pimedaks. Jonathan vaatab oma Kadrioru korteri aknast, kuidas tuul kastanit rapsib ja sakutab. Ta astub akna juurde ning sulgeb selle. Ilusad Eestiaegsed puitraamid sulguvad tihedalt. Klaasil on pisike defekt. See klaas on seal olnud oma koha peal Pätsi ajast. Näinud nii palju võimukandjaid Kadriorgu tulemas ja sealt minemas.
Jonathan kissitab silmi ning vaatab läbi defektiga klaasi pingsalt välja. Jah, seal sõidab Ansipi auto presidendi lossi poole. „Just rääkis telekas, kui absoluutselt võimatu on Eesti krooni devalveerimine. Nüüd kihutab Kadriorgu. Kas siin on mingi seos?“ muigab ta.
„Kallim, kuidas möödus sinu kohtumine inspektor Rosenbergiga?“ kuuleb Jonathan oma naise meloodilist häält. Naise silmis on taas selline helk, midag Jonathan pole kunagi varem näinud.
„Inspektor on idioot,“ pahvatab ta pisukese pahameelega. „Ent - tal on üks hea omadus, sattuda aeg-ajalt kõige kummalisemate ja keerukamate juhtumite peale. Rääkimata sellest, et ta pole võimeline neid lahendama, ta isegi pole võimeline tihti mõistma nende juhtumite tegelikku tähendust. Eks ma muidugi aitan teda, seekordne lugu on muidugi nii meeldivalt kummaline, et tunnen pisukest tänugi selle idioodi vastu, et ta sellega minu poole pöördus.“
Jonathan räägib paari sõnaga naisele oma kohtumisest inspektoriga ning motomaniakist.
„Peen, väga peen vend see maniakk? On´s ta tõesti hull või mängib oma rolli hästi.“
Jonathani kulmud kerkivad Helena mõtteavalduse peale üllatunult. Ent ta raputab naeratades pead. Arst on liiga kogenud, liiga professionaalne, et sellist asja mitte läbi näha.
„See on absoluutselt välistatud.“ Järsku Jonathan pahvatab naerma oma hääletut naeru, tabades ennast kordamas Ansipi lauset.
„Aitäh sulle, Helena, selle mõtte eest. Muidugi pole maailmas mitte miski absoluutselt välistatud – kui siis ehk surm ja maksud. Ma olen juba kolmandat päeva taga ajanud ühte uitmõtet, mis mul peast läbi käis, kui too igavaesti äraneetud tähtis mees oma tobedate küsimustega tuli ning mul selle peast välja ajas. Ent too hetk ma ei teadnud veel, et ma selle asja käsile kavatsen võtta. Kunagi ei tohi midagi absoluutselt välistada…“
„…nagu kokkumängu arstiga?“ lõpetab Helena Jonathani lause.
Jonathan ei vasta.
Kõlab uksekell ja sisse astub inspektor koos tundmatu tüseda mehega. Inspektori nägu on hall ning tõmbleb. Märjad juuksed on salkus ning tema ilus helehall ülikond on õnnetult märg ja kortsus. Jonathan heidab inspektorile küsiva pilgu: „Motomaniakk?“
Inspektor langeb väsinult tugitooli: „Jah! Ta põgenes!“.
Kolmas peatükk -
Uraani Golkonda :), proovid odavalt läbi ajada puhkusel jah :D
-
Kolmas peatükk
Sel hetkel kostis kõuemürinat ning välk lõi ilmselt kuskil lähedal sisse.
„Viskit või konjakit,“ küsis Jonathan ning astus baarikapi juurde. Inspektori vesihall pilk oli nii tühi, nii tühi - kui puu novembri lõpus, kust tuul on rebinud viimasegi lehe. Kõik mured ja raskused vajusid ta õlule ja vajutasid ta küüru. Vaevu neljakümneaastasena nägi ta välja kui kuuskümmend. Silmade alused olid tinakarva ning märjad hallisegused juuksed langesid näole.
„Mõlemat,“ vastas inspektor ning raputas siis pead. „Ei, tänan! Mul on täna veel…“ inspektori hääl kuhtus.
Jonathan astus inspektori kõrvale ning vaatas oma kummaliselt sissepoole vaatavate silmadega mehele otsa ja hakkas oma meloodilisel ja rahulikul häälel rääkima: „Kas teate, mis vahe on õlekõrrel ja tammepuul? Kõige kõvem orkaan ei suuda õlekõrt murda, vaid suudab selle vaid maapinnani painutada. Pärast tormi on kõrs jälle sirge nagu enne. Ent, nagu ütleb üks vana laulusalm „murravad ka tormid-tuuled Taara viimsed tammepuud“.
Inspektori silmisse tekkis tasapisi säde, mis kasvas leegiks, ta surus oma tugevad lõuapärad kokku ning ammu allasurutud viha sai järsku vaba voli. Ta tõusis püsti ning peaaegu karjus: „Jonathan, ma ei tulnud teie juurde jutlust kuulama. Seda ma võin kirikus teha, kui mul peaks tahtmist olema. Kas te üldse mõistate, mida ma teatasin. Motomaniakk on põgenenud. Mul võetakse pea maha. Sada meest üle kogu Eesti otsivad teda. Ta on ohtlik. Kõige kõrgemal tasemel tuntakse väga suurt muret. Mina võtsin vastutuse ta haiglasse jätta. Mina kuulasin teie sõpra psühhiaatrit. Nüüd on minu pea pakul. Andke mulle nõu, kui saate. Kui te ei saa, siis öelge, ja me läheme minema. Ärge targutage!“ Inspektori silmad leegitsesid ning palgele oli ilmunud puna.
Jonathani pilk oli järsku pöördunud raamaturiiuli poole ning ta vaevu kuulis Rosenbergi vihast sõnavõttu. Tema pilk oli nii keskendunud ning näol nii pinev ilme, et inspektor jäi vait. Koos temaga sisenenud tüse mees polnud öelnud seni ühtegi sõna. Nüüd tegi ta suu lahti ja küsis: „Mis on?“.
„Materjalid - need mis leiti motomaniaki autoistmelt. Kas olete neid uurinud?“ ütleb Jonathan kiskudes ennast lahti sügavast mõttest.
„Muidugi mitte,“ vastab tüse mees, kes pole veel poole sõnagagi paotanud ei oma nime ega seost nende sündmustega. „Need materjalid on riiklik saladus ning uurimise praeguses etapis asuvad nad pitseeritud seifis kahekümne nelja tunnise mehitatud valve all. Mitte keegi ei tohi neid enne lugeda, kui tuleb vastav otsus sealt.“ Tüse mees teeb liigutuse mis näitab vähemalt poolele Tallinnale, hõlmates muu hulgas Kadriorgu, Toompead või ka Toompuiesteel asuvat ühte tagasihoidlikku helepruuni maja.
Viide on nii ähmane, et Jonathan ei suuda naeratust alla suruda.
„Te isegi ei tea, mida te uurite! Kas te ei saa aru, et motomaniaki põgenemine mitte ei komplitseeri olukorda, vaid võib viia selle lahenduseni. Ma olen päris kindel, et materjalid, mida te nüüd raudkapis hoiate, pole mitte täielikud. Ülimalt tähtis on teada saada, mis on puudu. Me ei pea mitte püüdma motomaniakki tabada, vaid teda tuleb jälitada. Ta on tühine, mõttetu, murtud olend. Ent ta on ühe keti kõige nõrgim lüli. Tema viib meid välja sinna, kus pesitseb ämblik, kes on kogu võrgu kudunud. Kas mõistate, et motomaniaki põgenemine on ämbliku jaoks sama ebameeldiv kui teile. Ta lootis, et mees jääb psühhiaatriakliinikusse igaveseks ning ei räägi kunagi midagi. Ent nüüd peab ta mehe kuidagi kõrvaldama. See peab tähendama mõrva, ent ämblik ei teeks sellist viga.“
„Mis kuradi ämblik?“ ütlevad inspektor ja tüse mees peaaegu kooris.
„Ämblik on …“ sel hetkel keerab Helena seni mahakeeratud teleka hääle valjuks ning „Seitsmeste uudiste“ diktori hääl kõlab: äsja saabunud andmete põhjal on teada, et Eestist startinud lennuk tegi Riia lähedal põllul hädamaandumise. Hukkunute ning kannatanute kohta andmed puuduvad. Tuleme selle teema juurde tagasi niipea, kui saame värskemaid andmeid. Seniks jätkame päevauudistega, peaminister Andrus Ansip kohtus täna Eestis visiidil oleva Euroopa Komisjoni…“
Jonathan sulgeb televiisori.
„Kas teil on autojuht all?“
„Jah,“ vastab inspektor ning tüse mees noogutab.
„Riiga!“
Neljas peatükk -
Neljas peatükk
Taevast tuleb kuldne BMW ning lömastab võimsate rehvidega kõik-kõik-kõik mootorrattad. Tsiklimeeste kiivrid purunevad kui munakoored, nad paisatakse kahte lehte, nad ei sõida kunagi enam, nende masinad on purustanud kuldne BMW.
Motomaniakk ärkab. Võtab mitmeid minuteid, kui ta siiski teeb vahet unenäo ja reaalsuse vahel. Miks BMW? Tal oli ju Volvo? Kummaline küsimus üldse. Kas BMW üldse lömastaks need rattad? Ei tea, ei oska öelda, ei mäleta.
„Kas ärkasid poju,“ ema astub tema voodi ette. Üle kaheksakümne korra on aastad joonistanud kortse tema põskedele ning löönud haavu tema hinge. Ainuke poeg, kes tuli tagasi Tallinnast, see väike tobuke; oh, jah. Teda aetakse taga õhus ja maal. „Ei tea, ei mäleta, ei saa aru. Kuidas nii läits, miks nii läits.“ Silmavalgus juba ammu tuhmub. Aga raadio räägib. Räägib, et „tagaotsitavaks on kuulutatud ohtlik kurjategija, kes põgenes psühhiaatriakliinikust. Kannatab ohtliku sundmõtte all, võib sooritada järgmise kuriteo. Palun teatage koheselt politseile, kui näete järgmiste tundemärkidega meesterahvast, kasv…“ Vanainimene sulgeb raadio. Ta on seda juba kuulnud. Ta teab kõike. Ja ei mõista mitte midagi.
„Ema, kes tuli?“
„Eh, ei kedaski, kesse seie ikke tuleb?“
Ei tulegi. Talu asub kaugel Tallinna kisast ja kärast. Siin pole korralikku teedki. Ainult rattaga saab poe juurde minna. Seal kuuleb uudiseid. Raadiost kah, muud suurt polegi. Mõned kanad ja vana koer, kes ei viitsi isegi haukuda, kui võõrast tuleb. Ent võõraid käib siin harva.
Uni või unesarnane asi tuleb taas. Kuldne BMW - jälle BMW, miks mitte Volvo - tuleb taevast ja võtab su peale. Sa sõidad ja sõidad ja kõik mootorrattad lömastatakse. 6 liitrine V8 mootor tuksub nii kenasti ja hävitab nad, hävitab nad…
„Olete ümber piiratud. Tulge välja, käed nähtaval. Teil on aega üks minut. Oleme relvastatud ning avame ühe minuti pärast tule.“
„Emake, kas see on lõpp?“
„Jah, pojake, see on lõpp.“
Viies peatükk -
Kas lugejad ka tohivad sekkuda ja välja pakkuda pöördeid stsenaariumis?
-
Muidugi võib, see areneb ju siin LHV foorumis. Kõigi mõtted on oodatud.
-
Ja panengi ette, et motohuligaan võiks ülekuulamisel igiliikurist ja gaasi osarõhkudest rääkida. Lisaks võiks sõiduriista valik olla seotud beibendussektoriga. Kõrval kongis passib Andres Zahkna ja kohe alumisel korrusel on Villu (ei saanud ainult tingimisi - seoti reaalselt ära). Mehed on lakke, põrandasse ja seintesse augud puurinud, mille kaudu mõnus suhelda.
Jääme põnevusega dialooge ootama :) -
Vabandan: A. TSAHKNA
-
Viies peatükk
Daugava jõgi sillerdab Riia öistes tuledes nii malbelt ja kannab oma voogudel üksikut paati. Jonathan nõjatub sillale ning suunab oma pilgu piki jõge ülesvoolu. Seal särab Riia oma öistes tuledes. Riia! Tuhat kilomeetrit läbib see Daugava voog, enne kui siia jõuab.
Jonathani õlale langeb raske käsi, mis kisub ta eemale unistustest ning sunnib taas peale karmi reaalsuse. Käsi ei kuulu kellelegi muule kui inspektorile, kes on kogu sõidu aja tagaismel raskelt maganud ning nüüd valmis tegutsema. Tüse härrasmees seisab paar sammu eemal ning on samuti kärsitust täis.
„Mis edasi?“ kõlab inspektori küsimus.
Jonathan hingab korra sügavalt sisse jõelt tulevat külma hingust ning ütleb siis otsustavalt: „Teil on ju kooskõlastus Läti võimudega, et võime kohe minna haiglasse piloodiga rääkima?“
„Jah, Dievs tuleb kohe siia.“
„Dievs,“ muigab Jonathan, „kui sobiv nimi, minu teada tähendab see lätlaste rahvausundis midagi jumala sarnast?“
„Ma ei tea, ega taha teada midagi rahvausundist, igatahes siin jõe ääres istumisest on nüüd enam kui küll ja me peame kiiresti minema hakkama!“ kõlab inspektori käre ja käskiv hääl. „Kui härrale muidugi sobib?“ lisab ta irooniliselt.
„Hästi, läki siis.“
Dievs on isandliku pilgu ning kõrge kasvuga mees. Kõrge laup, hallisegused juuksed, kongus nina ning säravad silmad annavad talle ilme, mis õigustab veidi tema nime.
Lätlasele iseloomuliku aktsendiga vene keeles räägib ta lühikeste ja konkreetsete lausetega, justkui kokku hoides igat sekundit. Käskima harjunud hääl kõlab tugevalt ja kindlalt. Ilmselt on tegu väga kõrge ametnikuga Läti julgeolekuorganites, kellele jäävad suletuks vaid vähesed uksed.
Jonathan võtab piloodi käe, kes lamab üksikpalatis Riia kõige nooblimas erahaiglas.
„Mis juhtus, mu sõber?“
„Turbulents…siis süttis mootor…hädamaandumine…kaotasin löögi järel teadvuse,“ piloot räägib katkendlike sõnadega. Tema vigastused pole rasked – tugev põrutus ja shokk.
„Pole viga, kõik inimesed jäid ju ellu. Sa andsid endast kõik.“
„Jah, seda küll. Aga, mitu neist on raskes seisundis haiglas. Mul mõlgub ikka veel meeles meie viimane vestlus, kui rääkisime tollest statistilisest võimalusest, et korra kümne aasta jooksul tuleb igal piloodil teha üks raskem hädamaandumine. Et see hetk nii ruttu kätte tuli!?“
„Elu on kummaline,“ noogutab Jonathan, kes peaaegu tunneb kolme jõustruktuuride esindaja pilku oma kuklal, mis otsekui kisendavad: „Räägi asjast, kuradi unistaja ja amatöör!“ Haige juuresolekul on nad sunnitud vaikima.
„Mu sõber, kas suudad meenutada kõiki stjuardesse, kes olid reisil kaasas?“
„Jah, kõik teised on juba pikka aega töötanud, aga siis oli üks uus, Olga – mustaverd pisike tüdruk. Aga, kui kärme, milline särav naeratus, igale kliendile jätkus tal aega ja pilke, nagu tulesäde. Rääkis vabalt keeli, haritud. Ma imestasin, miks ta töötab stjuardessina, aga…“
„Mis temast sai?“ Jonathani hääl on järsku pinev ja ta pöördub pooliti pilguga Dievsi poole.
„Tema vigastused on rasked, ent võib-olla on ta võimeline natuke kõnelema,“ kostab lätlase sügav ja jäme hääl.
„Parane hästi, sõber, varsti lendad jälle,“ lausub Jonathan ning asetab käe piloodi sidemeis laubale. Piloodi suul võbeleb kerge naeratus, mis otsekui tahaks öelda – eks näis!
„Olga Ivanova?“
„Jah, tema!“
„Tallinnas sündinud, isa poolt venelane, ema poolt eestlane, räägib mõlemat keelt perfektselt?“
Tüse härrasmees, kes pole Jonathanile siiani oma nime öelnud noogutab pead. „Ta on meil olnud luubi all mitu aastat. Kummaline suhetevõrk, seosed mõnede ebasoovitavate isikutega, ääretult aktiivne, tark, haritud, osav manipulaator. Tema amet stjuardessina on enam kui imelik…“.
Tüse härrasmees vakatab ning pöörab pilgu inspektorile otsekui küsides, et kas on tarvis tollele amatöörile ja unistajale nii palju informatsiooni anda. Inspektor tajub küsimust ning annab silmadega märku järkata.
„Hästi, ma annan teie käsutusse kogu informatsiooni, mis meil on, kui vaid aitate selgitada, mis seos on „materjalidel“, motomaniakil, hädamaandumise teinud lennukil ja Olgal?“ Härrasmees on läinud üle vene keelele, et Dievs aru saaks. Tema vene keel on kaugel perfektsusest, ääretult tugev Eesti aktsent, mis justkui protestib selle keele kasutamise vastu on iseloomulik tema-ealistele meestele. Siiski on tema sõnavara lai ning grammatika talutav.“
„Me peame Olgaga rääkima nii ruttu kui see on võimalik,“ vastab Jonathan vene keeles, pöördudes oma veidi sissepoole pööratud pilgu Dievsile.
Viimane noogutab pead – jah hommikul on see kindlasti võimalik.
Juunikuine hommik koidab juba kella nelja ajal, päike kuldab esimeste kiirtega Daugava jõge. Vaatega jõele asub palat, kus lamab pisike tumedat verd noor naine. Tema silmad on suletud. Kolm meest seisavad kohmetunult ukse juures. Tüdruku kõrval seisab arst, valges kitlis. Läti arsti sügavate kortsudega nägu reedab pikkadest kogemustest omal alal ning peaaegu lumivalged juuksed annavad tema kõrge laubaga näole otsekui aupaiste. Ent arsti nägu on kurnatud.
„Olga suri pool tundi tagasi.“
Kuues peatükk -
rollpoiss, tänud,
mõtted on head! -
Kuues peatükk
Kõrge laubaga noormees ringutab ennast roidunult. Kell on alles pool kaksteist, ent ta on juba väsinud. Miks? Miks just mulle? Miks mina pean LHV foorumi läbi kammima. See on ju võimatu - gaasi osarõhk, „raha pole vara“, igiliikurid – tuhanded postitused, paljud neist pikemad kui keskmine ajaleheartikkel. Ja see on kõigest esimene teema! Ja kõik esinevad varjunimede all! Peale ühe. Aga kas seegi on õige nimi?
„Aeg lõunale minna,“ ütleb ta kenale sekretärile pilku heites.
Sekretär paljastab oma perfektsed säravvalged hambad. Ta kõigest paljastab hambad, ent see pole naeratus. Noormees ei meeldi talle põrmugi – kuradi nohik. „Tund-tunnilt töötavad nad läbi mingeid foorumeid ja interneti-ma-ei-tea-mis-suhtevõrgustikke. See ka miski töö või asi. Püüdku tänaval pätte. Alles eile varastati sõbrannal jalgratas ära. Majanduskriis, jah. Aga sõbrannal on jalgratast vaja, aga siin istub terve leegion tüüpe ninapidi arvutis – ja loevad! Kas nii leitakse siis jalgratas üles? Kui mina ülemus oleks, ma ajaks kõik need tüübid tänavale. Kord peab olema…“
Sekretär paljastab uuesti oma perfektselt valged hambad, ent nüüd on tema põskedes lohukesed ning silmad säravad. Sellele mehele naeratab ta alati.
Inspektor isegi ei näe sekretäri naeratust, veel vähem on tal viitsimist vastata. Ta on olnud üleval järjest 36 tundi või rohkem, kui mõned põgusad uinakud autos välja arvata.
„Kus Toomas on?“
„Lõunal.“
„Tõbras!“
Inspektor laskub raskelt oma toolile ja avab arvuti. „Neetud reeglid, iga kahe nädala tagant uus parool!“ kirub ta endamisi püüdes meelde tuletada viimast salasõna. Noh – meelde tuli.
Mis siis Äripäev kirjutab? „Savisaar: isegi mina olen kuulnud Ansipi, Seli ja Otsalti lõbureisidest“.
„Tühisus. Valimisvõitlus. Ja ajakirjanikud muidugi võimendavad igat lauset. Ja nad arvavad, et teavad midagi. Kui nad ainult teaks neid „materjale“. Milline kisa sellest tõuseks! Ansipi lõbureisid!? Oh teid!“
Inspektor asetab kabinetivaikuses pea kätele ning tukastab. Rammestus haarab tema keha ning uni võtab võimust. Unenäod vahelduvad närvilises rahutuses. Ja siis kurjakuulutavad pildid – tänavarahutused, arreteerimised, kodusõda, rahuvalvevägede saabumine, „materjalid“. Inspektor ärkab võpatades telefonihelina peale. Uni ei saanud kesta üle ühe minuti.
„Rosenberg kuuleb.“
„Toits siin, tabasime motomaniaki, ent ta avaldas arreteerimisel vastupanu ning sai haavata.“
„Oli ta relvastatud?“
„Minu teada mitte.“
„Mis tema kodust leiti?“
„Sa ei taha teada, aga tule kohe siia!“
Seitsmes peatükk -
Väga hea!
Ideid elust enesest: Vandaal langetas Raplamaal mobiilimasti -
Seitsmes peatükk
„Tarattata-tarattata-tarattata“ läheb rong. Ja siis teine – ja teises suunas: „Tarattata, tarattata, taratta.“
Motomaniakk istub akna all. Haav tema õlas teeb kõvasti valu, paremat kätt liigutada ei saa, ent voodi juurest aknani saab kõndida.
„Küll rong on ilus asi, rongi vastu ei saa ükski tsikkel. Tonnid, tonnid raskust, terasest rööpad, kui palju terast…!“
Kordniku nägu on liikumatu. Tema ülesanded on väga lihtsad ja väga selged. Valvatav võib liikuda voodi juurest akna juuurde ja siis tagasi. Ta võib küsida juua. Sellega on nimekiri ammendatud. Kui juhtub midagi, mis ei kuulu nimekirja, siis peab kordnik laskma vilet. Nii on talle öeldud ja nii ta tegutseb.
Valvatav liigub jälle voodi juurde, jälle akna juurde, jälle voodi juurde. Kõik on reeglite kohane, seda ta tohib teha.
Kordnik on turske punase näoga neljakümnedates aastates mees. Ta pole kunagi mõelnud ühtegi originaalset mõtet, ta pole kunagi teinud midagi sellist, mis ei oleks kooskõlas määrustikuga. Jah, sisemäärustik. Seda teab ta peast. Tal on olnud elus vaid üks töökoht. Ja seal on sisemäärustik. „Kordnik peab oma vahialust pidama alatises silmkontaktis…“
Aga mis saab siis, kui silmkontakt tekib kellegi teise kui vahialusega. Määrustik ütleb, et tuleb kindlaks teha objekti nimi, põhjus, miks ta seal asub ning tegevuse eesmärk. Kui need ei selgu, tuleb vilistada ja kutsuda abijõud.
Jonathani rohelised silmad peatuvad kordniku tuimal ja punasel näol.
„Teie nimi?“
„Jonathan.“
„Perekonnanimi?“
„Kulla mees, mis tähtsust sel on?“
„Perekonnanimi?“
Kordniku vööl ripub raske revolver, teisel pool on vöö küljes käerauad. Kaelas ripub vile. Kui objekt ei käitu määrustiku kohaselt tuleb ta ellimineerida. Määrustik ütleb, et kui objekt ei vasta küsimustele, on ta seega kahtlusalune ning tema käed tuleb raudu panna. Kui ta võtab välja relvasarnase eseme, siis on õigus kasutada tema vastu tulirelva.
„Teie dokumendid!“
„Rahu, kulla mees!“
Määrustik ütleb, et objekti kõnet ei tohi arvesse võtta otsuse langetamisel. Kui objekt on kahtlane, tuleb tema käed raudu panna.
„Hoidke käed nähtaval. Asetage käed seinale. Ärge tehke ühtegi äkilist liigutust!“
„Kulla mees, lõpetage ära!“
Inspektor astub palatisse sisse ning viipab kordnikule käega. Viimane võtab valvelseisu ning raporteerib:“Vahialune on…“
„Hästi, hästi, Jüri, sa täidad teenistuskohuseid briljantselt! Hetkel ma vastutan objekti eest ise.“
Kordnik noogutab. Vastutus üle antud kõrgema astme ohvitserile. Nii ütleb määrustik.
Jonathan asetab käe motomaniaki lahases käele.
„Ma ei tapnud teda!“
„Ei, loomulikult mitte.“
„Ma vihkan neid!“
„Mõistan, kulla mees!“
„Kas oled nendega mestis?“
„Ei, kulla mees, rahune, ma olen sinu sõber!“
Motomaniaki ülekeev loomus taltub ning langeb tugevama isiksuse mõju alla.
„Kui sa aitad mind, siis aitad ka iseennast!“
„Jah!“
„Kes andis sulle selle portfelli, mille me sinu kodust leidsime?“
„Olga.“
Kaheksas peatükk -
Kaheksas peatükk
Väikest kasvu korrapäratute näojoontega mees on kummargil laua taga. Tema ees lebab lõputu hulk dokumente, fotosid, mälupulki, cd-plaate. Kambris, kust ta istub pole aknaid. Arvutil pole internetiühendust. Kambris on segajad erinevate pealkuulamisvahendite tarbeks. Mobiiltelefoni on keelatud isegi omada. Jah, laua peal on „materjalid“. Kolmandat päeva töötab väike mees neid läbi.
„Salanõuniku“ hüüdnime on ta saanud selle eest, et töötab kirjade järgi mittemidagiütleval ametikohal Siseministeeriumis. Ta saab palka 15 000 krooni ning viibib peamiselt „välislähetustel“. Lähetused ise pole tegelikult kuigi kauged, isegi Tallinnast ei tule ära sõita. Ülim lojaalsus ning terasest närvikava peitub selle kahvatu näo taga. Aastatepikkune laitmatu teenistus on tema vastu äratanud säärase usalduse, mida pälvivad igas riigis vaid üksikud inimesed.
Salanõunik loeb: „Võimsate mootorrataste kasutamine seada esiteks kõrge maksu alla ning seejärel keelustada. Võimsate mootorratastega tehakse üldjuhul lõbusõite kulutades seejuures asjatult kütust rääkides mingist „vabaduse tundest“, samuti häirib müra kaaskodanikke. Seega on otsus üldsuse hulgas populaarne. Keelustada… võtta kontrolli alla… seada sisse range piirang tarbimisele… elukeskkonna huvid… meie planeedi tulevik… karusnahad… Hummerid… kilekotid… taastuvenergia… ja jälle keelustada, võtta kontrolli alla.“ Dokument on pikk, ent tuleb lause-lauselt läbi töötada.
„Päh,“ ütleb salanõunik endamisi, sellist jama on internet täis. Aga edasi läheb asi ebameeldivamaks.
Paljastused kõrgetes ringkondades, kompromiteerivad materjalid poliitikute suhtes. Salanõunik muigab mõnede fotode üle ja kujutleb neid Kroonika kaanel. Mõningad materjalid on tõesti sellised, et võiks kaasa tuua arreteerimisi võib-olla ka ministrite tagasiastumisi. Aga „ökofashistide riigipöördekatse?“. No andke andeks! Pole tõsiseltvõetav!
Ja siis…shokk. Temale enda isik. Temal mõõdetud kiiruseületamised! 36 korda! Ja kõik mootorattaga. Tõestused, et trahve pole talle kunagi tehtud. Kiivalt varjatud saladus, ainuke plekk tema laitmatus toimikus. Või siis 36 plekki!
Salanõunik läheb kaameks. Millene häbi, kui see teatavaks saab! Kes seda veel teab? Absoluutne usaldus tema isiku vastu, mis on teenitud nii pikkade aastate jooksul variseb põrmu. Ta kaotab oma positsiooni, ligipääsu informatsioonile, usalduse… külm higi jookseb üle väikese mehe näo.
Mootorratas on olnud tema kirg lapsest saati. Ta mäletab hästi oma esimest … siis teist… ja siis kui sai Jawa… oo. Tema nüüdsed kallimad, neid on lausa kolm. on nii võimsad, nii kiired, nii ilusad. Neid ei saa solvata sellega, et piirduda mingi 100 kilomeetriga tunnis. Vahelejäämisi muidugi oli, aga kõike sai korraldada. Midagi ei juhtunud, midagi ei lekkinud välja. Ja nüüd siis kõik koos siin!
Mida öelda peaministrile, kes ootab tema raportit?
Räige valgusega lamp asetseb tema selja taga. Ja seinale ilmub pikka kasvu meesterahva proofilis vari, mille lõua- ning ninajoon ei jäta mingit kahtlust tulija isiku suhtes.
„Ansip!“
Üheksas peatükk -
Üheksas peatükk
Rahustite ja antidepressantide karbid on kuhjatud pisikesele öökapile, mis juskui on liiga väike nii suure hulga ravimite mahutamiseks. Lisaks veel pudel veega, kell, mis tiksub metoodilise järjekindlusega tik-tak, tik-tak, tik-tak.
Piloot lamab kodus oma voodis. Tema pea ei ole enam sidemes, ent juustesse on tekkinud hallid karvad. Piloot ei tea seda, ta pole tähele pannud. Ravimite karbid tema öölaual on puutumata. Ta ei julge neid võtta. Ta kahtlustab.
Piloot kahtlustab arsti, kes need talle välja kirjutas. Ta kahtlustab inspektor Rosenbergi, kes käis temaga kõnelemas. Ta kahtlustab palgalist hooldajat, kes käib kord päevas. Ta kahtlustab… jah isegi Jonathani. Ta tõuseb aeg-ajalt voodilt ning astub akna juurde. Jah, seal see kaubik seisab. Sealt valvatakse teda kindlasti.
Piloot on kõvasti alla võtnud, sest süüa peaaegu pole midagi. Muidugi toob hooldaja talle iga päev süüa, aga kõik selle peidab ta ära nagu ta sööks seda.
Ta sööb ainult mune, mida ta ise köögis keedab, olles eelnevalt sentimeeter haaval kontrollinud, et neisse poleks tehtud süstlaga auke. Kunagi luges ta memuaare Stalini viimastest päevadest. Seltsimees Stalin ei söönud muud kui mune, mida ta ise keetis, sest kõiki muid toiduaineid võis mürgitada.
Piloot ei suuda sõnastada, mida ja keda ta kahtlustab. Nimetu paranoia on haaranud teda pärast katastroofi. Või kas see on paranoia?
Kas ta valetas Jonathanile, et tundis Olgat üksnes põgusalt ning tööalaselt? Paraku jah! Ta armastas Olgat kirglikult, ehkki nad tundsid üksnes napi kuu aega. Nende romaan algas nii äkki ja kulges nii kirglikult ja …lõppes nii traagiliselt. Just eelmisel päeval enne katastroofi tuli Olga tema juurde ja rääkis mingist ohust. Aga noh… rääkimiseks oli neil vähe aega. Olga küsis toona, et kas ta võib talle midagi usaldada? Jah, aga aega ju ei olnud selliste tõsiste juttude jaoks, nii kiiresti lendasid need napid tunnid koos temaga.
Kuradi Jonathan, miks ta ei räägi, mis toimub!
„Tere, kulla sõber, kuidas tervis?“
Jonathan astub haige tuppa. Piloot teeb ääretu pingutuse, et kergelt naeratada ning vastus „päris hea juba“ kõlab nii võikalt ja valelikult, et tal endalgi on piinlik. Jonathani rohelised silmad riivavad avamata rohukarpe laual.
„Räägi, kulla sõber, kas sul oli Olgaga suhe?“
„Ei olnud!“ piloodi hääl seekord alt ei vea ning tema pilk on kindel ning vaatab ülima siirusega Jonathanile otsa.
Jonathan ei vasta, kuid kurbusega vaatab ta sõpra. Haige padja alt paistab revolvri toru.
Kümnes peatükk
