ENSV nostalgia

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse

  • Räägiks siis Žiguli autodest ja doktori vorstist, aga mitte ainult. Töötasin 80-date lõpul lihakombinaadis ja õnnestus Soomes käia lihakombinaadis. Meie vorstide pakendamine oli jama võrreldes Soomega, aga kvaliteet oli parem. Kõrgema kvaliteediga liha läks meil premium toodetesse nagu doktori, kuigi oli vaid tsellofaanis.

    Žiguli autod olid ülilihtsad remontida, ma ütleks, et kaks kõige keerulisemat sõlme, millega ehk ise hakkama ei saanud, olid käigukast ja karburaator. Mina puutusin nende autodega kokku 80-date lõpus, aga kujutan ette, et 70-datel olid nad sensatsioon. Olen hiljem omanud ka USA jm autosid 70-datest, ei ütleks, et nende klahvidega raadiod ja odavatest plastidest armatuurlauad Žigulile silmad ette oleks teinud. Hobujõudude ja ruumikuse poolest küll.

    Juust kaeti tol ajal vahaga, nüüd läheb juust laagerduma/valmima kilesse ja minu meelest nii head maitset sellisel juustul pole. Vahatamine on liiga kallis ja seda muidugi teevad väiketootjad ka nüüd, aga masstarbimises selline juust enam pole.
  • ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.
  • sakuskaga 100 prossu nõus. Ainuke hea toode mida nati taga nutta on AK. See oli ainuke riistapuu mis töötas sisuliselt tõrgeteta. Aga seda tsiviilkäibes ei olnud ja vabatahtlikult mundrit selga ei ajanud .
    Toit oli pask, riided koledad ja inimesed laus vaesed ja ajupestud.
  • Minu kogemus oli selline, et Soomes mitte ühtegi nii kõrge kvaliteediga vorsti polnud tolles kohas, kus ma vorstisegu tegin. Põhimõtteliselt käib asi nii, et peale loomade tapmist riputatakse loomakehad külmikusse, kus nad jahtuvad, kuid ei külmu kõvaks. Peale seda lähevad need loomakehad kondistamisse, kus inimesed käsitsi lõikavad kogu liha kontide küljest ära(täpselt samuti toimub see täna) ja vastavalt sellele, kust konkreetselt need lihatükid tulevad sorteeritakse see liha, esimene sort, teine sort jne. Siis lähevad suurde hakklihamasinasse ja peale seda veetakse külmikusse. Vorstimeistril on retseptid ja abitööline, tal on vaja nii ja nii palju esimese sordi looma hakkliha jne. Abitööline täidab tema korraldusi ja veab hakkliha ette. Tehnoloogia oli identne Soomes, täpselt samuti aeti hakkliha skuutrisse, kus suur nugadega ketas tegi sellest keeduvorsti segu, kunstlund aeti segu sisse, et see külmana püsiks jne, aga liha kvaliteet oli meie teevorsti tasemel. Mitte ükski nende toode ei küündinud ENSV doktorivorsti tasemele. Ja ega seal eriti mängida ei anna, kui sa esimese sordi lihast teed seda, ehk ainult maitseainetega. Mingit kondilihamassi või kanapugusid tol ajal ei tuntud. Neid ei aetud vorsti sisse. Ma ise tegin vorstisegu. Tõenäoliselt polnud tehnoloogiat, et kondijahu teha ja seda märkamatult vorsti sisse ajada, ma ei tea, aga tol ajal seda ei tehtud.

    Ma ütlen täna veendunult, et tolleaegne doktorivorst oli premium toode tänaseid standardeid arvestades. Nitrit jne oli seal sees nagu tänagi. Enam täpseid retsepte ei mäleta, muna- ja piimapulber olid enamuse vorstide sees küll.
  • Minu lemmik omatud asi nõuka ajal oli puldiauto mis sõitis kontrollimatult ringi ja puldi ainus funktsioon oli seda autot kontrollimatult tagurpidi sõitma panna.


    Aga seni ajani paeluvad mind nõuka autod (oman ühte 408-t ja ühte mosseliiga 2140-t) ja helitehnika (oman hunnikut estonia, rrr, odyssei võime, kõlareid, lintmakke, vinüülikaid jpm)
  • Lenzer
    Minu lemmik omatud asi nõuka ajal oli puldiauto mis sõitis kontrollimatult ringi ja puldi ainus funktsioon oli seda autot kontrollimatult tagurpidi sõitma panna.


    ja siis keeras tagurdpidi :). ma tean seda autot hästi, sest oli tol ajal "kõrgtehnoloogia", keeramine oli edasi tagasi funktsioon, ma pakun, et see oli 80-datel, mul endal sellist autot polnud, aga sõpradel oli, pakun, et maksis 15 rbl.
  • sakuska
    ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.


    Propagandakunst oli maailma tipptasemel, kollases tsisternis kali oli väga hea, värske vormileib koos tol ajal toodetud võiga oli väga hea, intelligentsi mõistus oli terav (tänu pidevale terrori&tsensuuriga laveerimisele, erinevalt näiteks tänapäeva totaalselt pingevabale massimeediale&kommertsile. Tänapäeva "intelligents" on vasakradikaal, hipster, influencer, riigikirjanik - kokkuvõttes täiesti ebaterav mass), ansambel Collage oli hea (võttes arvesse seda aeg-ruumi kus ta paiknes), Vene avangard ja selle eri väljendused (raske täpselt defineerida nii sisus ja ajalises kestuses) olid head, pordimeditsiin (loe: dopinguteadus) oli tasemel, Nukufilmil oli eelarvet vabamalt käes ja said rohkem toota.
  • sakuska
    ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.


    ETV tegi kuradi häid lastelavastusi, ei ta kas sellepärast, et laps olin aga hingega tehtud olid
  • Või küll hea ei olnud, võid määrides pidid kaitseprillid ees olema, et vesi silma ei pritsiks ja vormileib oli poole päevaga kivikõva, sest seda ei pakendatud ning tänaval kalja juues võis väga vabalt pasandeeria külge saada, sest kannude pesemise peale ei kulutatud just väga palju vaeva. Kus olid sanepidjaama silmad?
  • tulu
    sakuska
    ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.


    ETV tegi kuradi häid lastelavastusi, ei ta kas sellepärast, et laps olin aga hingega tehtud olid


    Ma ka ei tea, aga mõmmiaabits on meelde jäänud, kuidas rebane ütles: ehehee ja piraki. Tõenäoliselt pole see isegi nõukogude ajaga seotud, aga raadio oli kuidagi tõsisem asi vanasti, mitte selline tilulilu, kus saatejuht räägib sellest, et milline tapeedivärv talle meeldib. :)
  • Fake McCoy
    Või küll hea ei olnud, võid määrides pidid kaitseprillid ees olema, et vesi silma ei pritsiks ja vormileib oli poole päevaga kivikõva, sest seda ei pakendatud ning tänaval kalja juues võis väga vabalt pasandeeria külge saada, sest kannude pesemise peale ei kulutatud just väga palju vaeva. Kus olid sanepidjaama silmad?


    Sai käidud oma lüpsikuga ka kaasa ostmas ja ennem seda 3 kopikane kann sisse kaanitud - oli viimasepeal kraam. San-jaam oli vist rohkem töökohtade jaoks, väga ei mäleta lsiteeriat :)
  • sakuska
    ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.


    Toit oli viletsam, riided kohutavad ja kõik oli pidevas defitsiidis. Samas kes ikka natukene asjalikum ja rohkem sebia oli see elas ikka kuninglikult. Võimalusi oli meeletult võrreldes praegusega. Mõnele väljastati autoostu luba iga kahe aasta tagant ja teine seisis 10 aasta järjekorras et uus auto osta.
    Siis kõlas isegi Karl Marxi väide, et kapitalism on võimeline ise ennast hävitama kummalisena.
    Täna ilmselt enam mitte :)
  • harley

    Samas kes ikka natukene asjalikum ja rohkem sebia oli see elas ikka kuninglikult. Võimalusi oli meeletult võrreldes praegusega.


    Sellega seoses meenub ühe tänase multimiljunääri meenutus:

    Aasta oli 1991, olin 22-aastane, mul oli Lasnamäel korter ja Lada 2109. Sõitsin ühel õhtul oma 09-ga mööda Lasnamäe kanalit kodu poole ja mõtlesin: "Tra, SELLEST küll elu enam paremaks minna ei saa!"
  • sakuska
    ENSV-s oli ainult üks asi paremini - me kõik olime 30 aastat nooremad. Kõik muu oli puhas pask.


    Tulenevalt madalamast tööviljakusest, eriti põllumajanduses, ja leebemast bürokraatiast, oli tollal lihtne alaealisel suveks tööd leida. Lapsevanemana tunnen sellest aspektist pisut puudust.
  • Võimalusi oli meeletult võrreldes praegusega.


    Iroonia?
  • EÕM ja EÜE olid päris lahedad asjad. Seal tutvuti ja sõbruneti eakaaslastega, kellega muidu iial poleks kokku saanud .Tehti pulli, pandi ka pidu ja soetati õrnemaid suhteid . Tartu kooliõpilased said rühmas kokku näiteks Tallinna ja Saaremaa omadega . Sai ka pisut raha teenida, mis nii õpilasele kui tudengile marjaks ära kulus.

    Punast plära oli seal vähem kui mujal ja selle üle, mis oli, irvitati avalikult .

    Kuid need olid üksikud meetilgad tõrvapotis . Minu kõige masendavam mälestus ENSV-st on see kui vaatasin kuskil Tallinnas merekaldal valget reisilaeva, mis sõitis Soome poole . Normaalses maailmas piisanuks ju vaid pilet osta ja sõita. Eestis aga lihtinimene kap-riiki ei saanud mingil viisil . Kui sa polnud just Georg Ots või Lennart Meri, siis oli Soome-sõit välistatud, rääkimata siis Londonist,.Pariisist või New Yorgist .See tekitas tigedust ja masendust kõige muu näruse kõrval .
  • Kippari
    Fake McCoy
    Või küll hea ei olnud, võid määrides pidid kaitseprillid ees olema, et vesi silma ei pritsiks ja vormileib oli poole päevaga kivikõva, sest seda ei pakendatud ning tänaval kalja juues võis väga vabalt pasandeeria külge saada, sest kannude pesemise peale ei kulutatud just väga palju vaeva. Kus olid sanepidjaama silmad?


    Sai käidud oma lüpsikuga ka kaasa ostmas ja ennem seda 3 kopikane kann sisse kaanitud - oli viimasepeal kraam. San-jaam oli vist rohkem töökohtade jaoks, väga ei mäleta lsiteeriat :)


    Sanepidjaam tegi, muide, oma tööd õige tõsiselt. Nende karmide tädidega nalja ei olnud!
  • Kristjan1
    On siililegi selge, et Soomlased EI OSKA vorsti teha HK "sinine" ja HK "punane" on ikka Puhas Pask ja sojajahumaitseline pagaritoode (korra elus olen ostnud, raamatu "Joomahullu päevaraamat" ajel).
  • Ahjaa, sanepidjaam jagas väga vinget rotimürki. Kui rott seda sõi, siis see ei tapnud teda kohe ja teised rotid said samuti julgust ning sõid kah mürki . mingi ööpäeva pärast tekkis neil kõva janu . Vee otsingul läks rott õue ja larpis kuskil poriloigust kõhu täis ning kärvaski seal väljas.Toime pidi rahvajutu järgi olema selline, et roti soolestik ummistus justkui oleks see tsementi täis valatud . See praegune lahja kraam, mida poes müüakse, ei kõlba kuhugi . Isegi kui tapab, siis jääb rotikorjus majja kuskile seina vahele või põranda alla haisema, mis on jäle ja vastik .

    Kuid neid vingeid mürke ei tohi enam tarvitada . Pidi olema loomapiinamine .Mis on rumalus kui me räägime näriliste hävitamisest .Eesmärk on see elukas ju ära tappa, mis vahet seal on kuidas ?
  • Kristjan1
    Räägiks siis doktori vorstist, aga mitte ainult. Töötasin 80-date lõpul lihakombinaadis ja õnnestus Soomes käia lihakombinaadis. Meie vorstide pakendamine oli jama võrreldes Soomega, aga kvaliteet oli parem. Kõrgema kvaliteediga liha läks meil premium toodetesse nagu doktori, kuigi oli vaid tsellofaanis.
    .


    1970. a ja veidi hiljem võis poodi minna ja valida kvaliteetsete doktori-, laste- jt vorstide vahel.

    1980-ndate lõpus normaalset vorsti enam poes ei olnud, heal juhul müüdi stepivorsti, mis pannil läbipraadimisel praekartulitega võib-olla kuidagi süüa kõlbas.

    Kristjan1 - kui ka kvaliteetset toodet tehti ja omad töötajad said seda osta või varastada, siis kvaliteetset doktorivorsti Eestis 80ndate lõpus üldreeglina poes küll saada ei olnud. Leningradis võib-olla oli meie toodangut.
  • Ema saatis ikka jõuluks välismaale pakki, ainsad asjad mida kõlbas pakki panna olid Uku käsitöö. Vastu tuli aga alati terve kastitäis värvilist nänni. Võibolla Liviko ja Kalevi toodangut oleks julgenud jõulupakki panna, aga toiduaineid ei tohtinud välismaale saata. Täpselt nii masendav see olukord kap. riikidega võrreldes oligi.
  • Lapsed polnud stressis ning leidsid hulgaliselt ja iseseisvalt loomingulisi tegevusi.
    Vanemad said kõigega ise hakkama ja ei seadnud tingimusi, et keegi või miski peaks kõike nende eest korraldama.
    Vanavanemad ei pidanud valdavalt pensionipõlves tööl käima ning neile meeldis, kui lapselapsed nende juures koolivaheajal puhkust veetsid.
    Muus osas oli rohi rohelisem, taevas pilvitum, pangaarve laenuvabam, töökoht kindlam ja elugi elamisväärsem.
  • Kes hõbelusikas suus sündis, nende elu polnudki väga hull, isikuvabaduste puudumine muidugi välja arvatud. Viiekesi 16m2 ühikatoas ilma sooja veeta elamine siiski mingit nostalgialaksu esile ei kutsu. Lapsena ei osanud vanemate muret aimatagi, kuid praegu küll mõtlen: kuidas nad küll jaksasid. Austus nende vastu on vanusega lineaarselt kasvanud. Täiskasvanute maailma iseloomustamiseks tol ajal on sünge ikka väga pehme väljend.
    Kui midagi positiivset leida, siis jah, tatikana sai õues liigutud, sõpru ja sotsialiseerumist läbi vahetute suhete oli palju.
  • Offf
    Kristjan1
    On siililegi selge, et Soomlased EI OSKA vorsti teha HK "sinine" ja HK "punane" on ikka Puhas Pask ja sojajahumaitseline pagaritoode (korra elus olen ostnud, raamatu "Joomahullu päevaraamat" ajel).


    Ma ei tea neid HK sinist ja punast. Hobuselihast tehti tol ajal vorsti Soomes, teatud piirkondades süüakse seal hobuseliha. Minule teadaolevalt Eestis pole hobuselihast vorsti tehtud. Kui hobused sovhoosidest kadusid, siis kuskil Venemaa avarustes nad ära söödi, aga mitte Eestis. Soomlaste vorsti tegemise tehnoloogia oli identne ENSV tehnoloogiaga, pakendamine muidugi parem. See vast on veel kõigil meeles, kui Prantsusmaa president rääkis, et Soomes on kõige maitsetumad toidud üldse ja soomlased olid ilgelt solvunud selle peale. Neil pole isegi hapukoort Soomes. See on tõenäoliselt üks levinumaid toite üldse terves maailmas, koor läheb hapuks ja ongi hapukoor, aga Soomes seda pole.

    Muidugi kui nüüd võrdlusmoment tuua nõukogude ajaga, siis bensiinijaama burger Soomes tundus imehea, meil polnud isegi ketšupit saada.
  • "Stepi vorst" oli ju hobuselihaga.
  • Rinja
    "Stepi vorst" oli ju hobuselihaga.


    Ei olnud. Ma tegin kõiki neid vorstisegusid ise. hobuseliha stepivorsti sees polnud. Seal oli madalama kvaliteediga liha kui laste- või doktorivorsti sees. Hobuseid Eesti lihakombinaatides ei tapetud ja hobuseliha toiduks ei kasutatud, vähemalt 80-datel oli see nii.
  • Kristjan1

    See vast on veel kõigil meeles, kui Prantsusmaa president rääkis, et Soomes on kõige maitsetumad toidud üldse ja soomlased olid ilgelt solvunud selle peale.


    Aga mis neil solvuda? See maitsetu pudi mida soomlased söögiks nimetavad??? Võrdleme: Tallinna kesklinnas võib enam-vähem lampi suvalisse putkasse sisse astuda ja toit on vähemalt 3+... Helsinki kesklinnas võib nälga surra. Pakutakse ainult mingit totaalselt maitsetut jõledust kirvehinnaga. Täitsa ilma naljata, aga mina panen Helsinkisse minnes kodust võileivapaki kaasa, sest SÜÜA kusagil midagi ei ole... vähemalt mitte midagi sellist, mida ma enam vähem maitsvaks toiduks nimetaks. (OK, ma olen muidugi jube pirtsakas kah, sest kahjuks ma oskan ise süüa teha, aga see selleks...)
  • ...kuigi mul oli isiklikult ENSVs täitsa okei lapsepõlv - kondenspiim, Soome TV ja head sõbrad, rikub nostalgia kui positiivse emotsiooni ära see, et mu sõprade dissidentlike kalduvustega onu jälitas veel 1988nda aasta suvel igale poole hall V8 GAZ 24. Kui aga rääkima hakata aastatest 86-87, kus veidi erksamatele inimestele pandi konkreetselt nõuukode-vaenuliku tegevuse eest sõrmi sahtli vahele, saadeti hullumajja, anti peksa ning eesti soost noorukitel oli millegipärast eriliselt suur õnn sattuda Afganistani, siis... läheb käsi rusikasse ja süda pahaks. Eriti, kui mõni kirjutab arvamusloos, et tegelt oli okei ja aeti eesti asja.
  • Mul erilist nostalgiat ei ole. Käisin mammut-koolis, kus oli 6 KUUS paralleeli - A,B,C,D,E,F! Ja siis need istumajääjad... iga vahetund oli põhimõtteliselt põgenemine "elu eest", et mitte mõnele istuma jäänud kaagile näppu jääda, kes sind ajaviiteks ja igavuse peletamiseks piinama oleks hakanud. Õpetajad selle metsiku karja juures mingit KORDA loomulikult hoida ei suutnud. Vastik oli... siiamaani meenutan jälestusega linoleumihaisu ja neid kõledaid koridore. "Oma vana kooli" ei tahaks raha eest ka vaatama minna. (P.S. Keskkoolis käisin Tartus, suhtumise- keskkonna ja suhete koha pealt nagu öö ja päev. Esilagu olin lausa šokis, et "ka nii on võimalik")
  • Midagi ilusat oskab leida igast ajast. Ma olen päris kindel, et mõni kes on 20 a vangis istunud ka vahel meenutab vabaduses olles mõnda toredat nostalgilist hetke vanglaelust.
  • Tartus oli tõuloomade varumise kontor, mis palkas loomadele saatureid, et neid sõbralikesse vennasvabariikidesse saata. Olin 16, töökoht oli materiaalselt vastutav, kuhu alaealist tööle ei lubatud. Vanema sõbra tööraamatuga sain sinna tööle. 2-3 nädalat loksusin mullikatega Samarkandi. Saratovis jäime rongist maha korra poodi minnes. Sa oled kaubarongi peal ja kunagi ei tea, kas peatus on 5 min või 5 tundi. Selline ID kaart oli meile antud ja iga reisi- või kaubarong viis meid edasi tasuta, enda vaguni numbrit pidid teadma ja siis öeldi järgmisest jaamast, et kas see vagun on siit läbi läinud või mitte. Üle Volga jõe ja nälja stepp, Ameerikas nimetatakse niisugust asja kõrbeks, siis on see stepp, Ameerikas pole kaameleid. Kõik heinapallid müüme kirve hinnaga tšurkadele maha selles stepis. Tagasiteel Taškent- Moskva rongis röövivad Afganistanist naasvad vene sõdurid meid paljaks. Suurte kirgiisi nugadega kargavad ligi, kui me tamburis suitsu teeme ja võtavad kogu raha ära. Kolm päeva ei söö midagi, Moskvas lähen saiakeste poodi ja ütlen, et raha mul pole, aga süüa tahaks, Babuška keerab paberist suure tuutu ja laob selle saiakesi täis ning ulatab mulle. Punane väljak on kuidagi jõle väike, telekast paistab suur.
  • 1988 sai meil teiste soldatitega igavast kasarmuelust siiber ja soovisime Afgaani minna oma internatsionaalset kohust täitma.
    Roodukast major andis sellise geniaalse mõtte eest meile paar lisanarjaadi ja vopsu pikki pajebalnikut. Hea mees oli see major.
  • Päris naljakas lugeda sellist teemat siin. Ja et mitte 80ndate nostalgia või lapsepõlvenostalgia, a just ENSV
  • Mina hoidsin sõjaväest kõrvale ja siis juba hakkasid ka poisid ära kargama sõjaväest, igasugu tööteenistused tulid jne. Ma käisin õhtukoolis ja sealt tuli kohe automaatselt pikendus tol ajal. Õhtukoolis käimine oli nii, et ega seal mingit õhtut polnud, üks päev nädalas anti töö juurest vabaks, selle eest maksti. Propaganda oli niisugune, et töötavad noored olid au sees. Tegelikkus oli pisut teistsugune, õhtukoolides oli tüüpe, kes olid kinnipidamiskohtadest vabanenud ja üleüldse olid nad tavaliselt kuidagi rajalt kõrvale kaldunud, kutsekoolid pooleli jätnud vms. Kuidagi rumal oleks sinna mitte minna olnud, kui selle eest maksti sulle täispalk ja said sõjaväest ka pikendust. Kunagi hiljem muidugi pidid sinna sõjaväkke minema, aga asjad pöördusid niiviisi, et mina ei pidanudki minema.
  • Panin lukksepana ühel reedel zil mootori stendis kokku ja kepsu saaled läksid tagurpidi, esmasp oli auto tagasi kanali peal. Võtsin laost uue mootori ja panin asemele. Peale jutuajamise töökoja juhatajaga lõppes asi nii, et isegi kinni ei maksnud kogu jama. Ja see oli veel 1991a. :)
  • seoses lähenevate jõuludega meenutusi kooliajast Tartus 1977-1988

    koolis tavaliselt klassijuhataja tunnis vms. mainiti, et parem oleks jõulude ajal kirikusse mitte minna ja kindlasti ei tohiks minna Kuperjanovi hauale Raadi kalmistul ega Vabadussõja mälestusmärgi juurde Ropka-Tamme kalmistule küünalt viima ...

    õpetajad olid muidugi erinevad, mõni keelas otsesõnu, teine ütles lihtsalt ... et kui seal Teid märgatakse, siis ülikooli astumisel või välismaale saamisel võib probleeme tekkida ... ideoloogiliselt ebakindel isik või nii

    kirikute osas ei tea, aga kindlasti pildistas KGB Ropka Tamme kalmistul küünalde toojaid ... millest hoolimata oli seal jõulude ajal tavaliselt korralik küünalde meri, see oli selline omamoodi meelsuse avaldamise viis
  • Kristjan1
    [Neil pole isegi hapukoort Soomes. See on tõenäoliselt üks levinumaid toite üldse terves maailmas, koor läheb hapuks ja ongi hapukoor, aga Soomes seda pole.


    1. Hapukoor nüüd nii laialt kasutatav maailmas ei ole.
    2. Soomes on smetana nimeline toode täitsa olemas, vist jah vene mõju tsaariajast aga igatahes on kasutuses. Tõsi, mõned eestlased on väitnud, et meie oma on parem, aga see võib tuleneda harjumusest. Ise maisnud ei ole.
  • Loll jutt. Kermaviili / grädfil on hapukoor mis hapukoor. Jah, mitte täieline eesti oma, aga täitsa kannatab kriitika välja ning kõlbab süüa ja kasutada.
  • Kumbki nendest toodetest pole hapukoore maitsegagi. Smetanat kunagi ostsin ja viskasin selle rõveduse minema. Mõlemad on rõvedad tooted. mine Saksamaale, Ameerikasse jne, maitselt samasugust hapukoort saad osta nagu meilgi. Et kiiks ei ole meil.
  • American sour cream, according to MotherNature.com, "is cultured fresh-cream product widely used in cooking. It is made by culturing cream or milk with lactic acid bacteria. The product may also be processed by adding rennet or nonfat milk solids. By definition, sour cream must contain at least 18% milk fat by weight."

    So, kermaviili (at 10-12% fat) is not on the mark, as it is watery and not fat enough.
  • Smetanal vast mitu valmistajat, see mida ma proovisin oli küll napilt talutav. Creme Fraiche kõlbab ka kohati asenduseks. Seal on michelini tärnidega kohti ka, need kõik halvad? Või ülejäänud. Kui nii, siis väga tough crowd siin.
  • Maitse asi. Ma ei hakka enda väiteid kordama.
  • See ei ole hapukoor sellises tähenduses nagu meie seda teame. Kindlasti maitse asi nagu ka lagrits, mida nad kõikvõimalikele toodetele sisse ajavad. Seda Creme Fraiche ma pole söönud, aga korraks googeldasin internetis ja välismaalased paistavad kokku segavat Creme Fraiche ja Smetana, et ligilähedane asi saada hapukoorele. Paljud mehhiko toidud jne nõuavad hapukoort, sellist, mida meilgi müüakse. Mulle omal ajal tuli see üllatusena Soomes olles, et hapukoort neil pole.
  • UK-s me kasutame ainult Creme Fraiche rasvasemat varianti ja on täpselt selline, nagu kunagi vähemalt Pärnus müügis oli. Ma mäletan, et Tallinnas müüdi hapukoore pähe mingit veidrat haput löga :)
  • raulir
    UK-s me kasutame ainult Creme Fraiche rasvasemat varianti ja on täpselt selline, nagu kunagi vähemalt Pärnus müügis oli. Ma mäletan, et Tallinnas müüdi hapukoore pähe mingit veidrat haput löga :)

    Päris hea :)
    Kui juba hapukoore pealt annab selliseid erinevusi leida, mis siis veel keerulisemate asjadega juhtuma hakkab? ;)
  • Lähed soomes poodi ja seal mõned erinevad hapukoored saadaval, sh Eesis tehtu. Neil laktoosivabadus ka oluline.
    www.k-ruoka.fi/kauppa/tuotehaku?haku=smetana, 2x kliki otsinguks.
  • Minu kogemus oli selline (seal 5-6 aastat tagasi), et soome keeles mina ei tea, kuidas seda öelda neile üldse, räägin "sour cream", mitte keegi ei tea, pole kuulnudki. Ma arvasin, et nad lihtsalt ei saa minust aru, hiljem siis seda smetanat ka pakuti, sööma asudes selgus, et see hoopis midagi muud on. Vast ikka saab, kui otsida, eestlasi ka seal palju, küll viiakse kõik kohale sinna.
  • Mis on tänasel soome smetanal või kermaviilil pistmist ENSV-nostalgiaga?
    Siin on 391+ lehekülge lugemist, et mis seal sotsialismuses kõike head oli.

Teemade nimekirja