Kalev Jaik võsafilosoofist majandusteadlane
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
To dig
(((Ühel ilusal päeval kirjutab ja kaitseb mõni karantiinis istuv Tartu folklooritudeng magistritöö Kalev Jaik kui varajane incel-ideoloogia kuulutaja Nõukogude Eestis.)))
Mida tähendab see incel-ideoloogia? Sõnaraamatud kahjuks ei andnud vastust. -
"Sest varal ja nõudel ei ole mitte midagi olulist ühist, mille alusel võiks neid samasse liiki liigitada. "
Kuidas ei ole??? Ühine tunnus on täiesti olemas:
"varasid võib vahetada teiste varade vastu"
"nõudeid võib vahetada teiste varade vastu"
Palun. Ühine tunnus! -
"Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi"
Kalev, kui me vaatleme objektiivset reaalsust, nagu sa ühes postis soovitad, siis mida me näeme?
Näiteks näeme seda, et sina, Kalev, oled, TÕSIUSKLIK. Sa oma väidetes oled ateist, aga oma tegude e. postitustega oled meile väga veenvalt tõestanud vastupidist.
1. Kalev, sa usud veendnudunult Jumalasse. Sa usud (ja oled korduvalt kirjutanud), et on olemas mingi "tõeliselt" n. "tõeliselt vajalikud asjad" ehk "objektiivsed varad". Samuti pole sinu väited muud kui "jumalikud ilmutused"
2. Kalev, sa usud veendunult kuradisse. Sa oled kuradile andnud nime ja näo: Oligarh. Sa usud, et kusagil on võimas Kuri Jõud, mis juhib maailma, veeretab inimeste teele muudkui takistusi ja teeb muud paha. Isegi sinu naise-leidmise tekistist leiame fraasi "naise leidmine ON TEHTUD võimatult raskeks ja keeruliseks". Mitte, et Kalevil on raske v. naised on lollid vaid "on tehtud". Kusagil on mingi salapärane Must Jõud, mis on selle sedasi teinud.
Seega, sinu postide põhjal, kuna need on valdavalt pessimistlikus toonis, võime järeldada, et Kalev on SATANIST.
Eelkõige usub ta kuradisse ja selle kõikväelisusse. Maailm on Kalevi jaoks üks hädaorg, sest KURAT on tema elu ära rikkunud.
Mis seal ikka, Kalev, mul on ka sinust veits kahju, nagu Kristjan1-l. -
To Offf
((("Sest varal ja nõudel ei ole mitte midagi olulist ühist, mille alusel võiks neid samasse liiki liigitada. "
Kuidas ei ole??? Ühine tunnus on täiesti olemas:
"varasid võib vahetada teiste varade vastu"
"nõudeid võib vahetada teiste varade vastu"
Palun. Ühine tunnus! )))
Ei ole nii, ja siin te sooritate ühe vea teise järel. Esiteks ei ole varadel sellist ühist omadust, et vara saab vahetada teiste varade vastu, Paljudel juhtudel ja tuhandel põhjusel ei saa vahetada, alates näiteks sellest, et Robinson üksikul saarel, kellel olid varad, ei saanud kellwegi teise omanikuga vahetada leitud seent küüntega ja puupulgaga maa seest väljkraabitud söödava juurika vastu. Töötu tööjõud on kah vara, ja väärtuse poolest hiiglasuur vara, ega töötu ei saa ühetegi juppi sellest varast vahetada töö ega ühegi teise vara vastu, sest on tööpuudus, ja ta on sunnitud, ise nälgides, sellel oma varal kasutult hävineda ehk prahiks teiseneda lasta. Teiselt poolt jälle võivad varad vaheatavad olla asjade vastu, mis ei ole varad, nagu näiteks petise pettuse vastu, nagu see toimub kelmuste puhul, ning et petise pettus ei ole vara, selles olete arvatavasti te ka ise veendunud. Järelikult millegi vahetatavus varade vastu ei saa olla üldse kriteeriumiks millegi liigitamisel kas varaks või mitte varaks. See ei ole vara obligatoorne tunnus, vaid vara obligatoorsed tunnused on hoopis teised, nagu näiteks millegi inimestele tegelikult ja mitte illusoorselt ega kellegi teada või arvates vajalik/kasulik olemine, tehislikult ehk tootmise teel loodud olemine, prahiks või teisteks varadeks teisenev ja tarbitav olemine, jne. Nõue ega raha aga sellised ei ole juba ainuüksi selle poolest, et neil puuduvad sellised varadele omased obligatoorsed omadused, nagu võime olla tarbitav ja millegiks teiseks asjaks teisenev, ega pole need ka tootmise teel loodud. Nõude kehtestamine ega raha loomine aga ei ole tootmine. -
To Offf
(((1. Kalev, sa usud veendnudunult Jumalasse. Sa usud (ja oled korduvalt kirjutanud), et on olemas mingi "tõeliselt" n. "tõeliselt vajalikud asjad" ehk "objektiivsed varad". Samuti pole sinu väited muud kui "jumalikud ilmutused"
2. Kalev, sa usud veendunult kuradisse. Sa oled kuradile andnud nime ja näo: Oligarh. )))
Mina ei kaldu üldse millegisse uskuma, eriti veel pimedalt uskuma. Minu põhumõte on, et kõiges tuleb kahelda, ning kõik võtta kriitilise analüüsi, revideerimine ja korrigeerimise alla.
Varad aga on alati varad objektiivselt, mitte aga arvamuslikult/hinnanguliselt, kellegi teadaolevalt, usu, arvamuste ega kokkulepete järgi.
Kuradi ja OLIGARHI vahel aga on nii hiiglasuur erinevus, et Kurat on üleloomulik olend, mis tähendab, et on inimeste pettekujutlus nii nagu Jumalgi. OLIGARH aga reaalne füüsiline asi ehk inimene --- erilisel sotsiaalsel positsioonil olev ehk kaasaegset riiki valitsev inimene. -
Kalev Jaik
Minu põhumõte on
Vau uudiskeelendit! -
dig
Kalev Jaik
Minu põhumõte on
Vau uudiskeelendit!
Mäs too nüüd uuskeelend on, Kalev ju ennegi maininud, kuidas ta "põhumõtteid" mõtiskleb. -
Kalev Jaik
Varad aga on alati varad objektiivselt, mitte aga arvamuslikult/hinnanguliselt, kellegi teadaolevalt, usu, arvamuste ega kokkulepete järgi.
Näed, järjekordselt, tõestad, Kalev, et oled USKLIK. Sinu järgi varad on varad sellepärast, et see on Jumala Tahe (varad on varad objektiiivselt), mitte ei ole varad varad selle pärast, et inimesed on kokku leppinud neid väärtuslikeks pidada. Usklik mis usklik.Kalev Jaik
Kuradi ja OLIGARHI vahel aga on nii hiiglasuur erinevus, et Kurat on üleloomulik olend, mis tähendab, et on inimeste pettekujutlus nii nagu Jumalgi. OLIGARH aga reaalne füüsiline asi ehk inimene --- erilisel sotsiaalsel positsioonil olev ehk kaasaegset riiki valitsev inimene.
Miks sa siis sellele inimesele omistad ÜLELOOMULIKUD VÕIMED??? Jällegi, oma väidetes sa kinnitad ühte, aga sinus postist loeb välja hoopis muud. Äkki, sa, Kalev, oled salausklik? Sisimas usud Jumalasse ja Kuradisse aga teadlikult ei taha seda tunnistada. Aga sinu postidest loeb selle pea iga kord välja. -
To Offf
(((Sinu järgi varad on varad sellepärast, et see on Jumala Tahe (varad on varad objektiiivselt), mitte ei ole varad varad selle pärast, et inimesed on kokku leppinud neid väärtuslikeks pidada.)))
Miskid asjad on vaerad mitte jumala tahtel ega inimeste arvamusel ega kokkuleppel, vaid füüsiliselt/objektiivselt, ehk selle poolest, et neil muidu erinevatel asjadel on terve rida ühiseid või sarnaseid obligatoorseid omadusi. Sellised ühised omadused on näiteks need, et need asjad on tootmise teel loodud ja mõjuvad inimesele soodustavalt, nagu näiteks sall kaelas ja kindad käes külma ilmaga. Nõue ja kokkulepe aga sellised ehk varad ei ole alates sellistest nende obligatoorsetest omadustest , et need pole tootmise teel loodud ning neil puudub omadus millekski teiseneda, ning need kui kollektiivsed teadmised ei saa olla kellegi isiku omad.
Et see nii on, siis see ei ole mingi usk, vaid seda tõendab loogilise/kriitilise mõtlemise ja üldse ainekäsitluse tulemus, millele ei ole mingit alust, et selle õigsuses kahelda või seda eitada. Et nõue ega kokkulepe ei ole vara, seda tõestab peale kõige muu veel ka kõige lihtsam matemaatika. Näiteks kehtestame nõude, et teie üks tasku peab maksma teisele taskule X hulk varasid, seejärel aga mõõdame varad ära ja tuvastame fakti, et selle nõude tõttu varade hulk ei ole suurenenud, mis tõendab seda, et nõue ei ole vara. Samamoodi tõestame ka selle ära, et raha ei ole vara. Loome raha näiteks triljon eurot, seejärel mõõdame varad ära ja tuvastame, et varade hulk ei ole suurenenud selle triljoni euro tõttu. Raha ei ole vara!!! -
Kalev Jaik
Miskid asjad on vaerad mitte jumala tahtel ega inimeste arvamusel ega kokkuleppel, vaid füüsiliselt/objektiivselt,
Täpselt niimoodi üks usudogma välja näebki. Moslemid deklareerivad igal võimalikul ja võimatul puhul, et Allah on suur! Jaikoteoloogias vastab sellele Mammon on objektiivne!. Jaikoteoloogiline vaste Shahada'le on loomulikult Rahaeiolevararahaeisaalaenata!!! -
dig on juba ära öelnud, aga ma näitan veel ühte kohta, kus su loogika "longab"
"Näiteks kehtestame nõude, et teie üks tasku peab maksma teisele taskule X hulk varasid, seejärel aga mõõdame varad ära ja tuvastame fakti, et selle nõude tõttu varade hulk ei ole suurenenud, mis tõendab seda, et nõue ei ole vara."
Kuidas tõestada, et kolm ei ole number Kalev Jaiki moodi. Kehtsetame sellise tehte, et 2+3. Mõõdame 2 ära ja tuvastame fakti, et 2 ei muutunud 3 lisamisest suuremaks, mis tõendab kindalt, et 3 ei ole number. -
To dig
(((Miskid asjad on varad mitte jumala tahtel ega inimeste arvamusel ega kokkuleppel, vaid füüsiliselt/objektiivselt,
Täpselt niimoodi üks usudogma välja näebki. Moslemid deklareerivad igal võimalikul ja võimatul puhul, et Allah on suur! Jaikoteoloogias vastab sellele Mammon on objektiivne!. )))
Et mammon (varad, rikkus) on objektiivne, see on mul mitmekülgselt ja põhjalikult ära tõestatud, millele ma ei ole kusagilt leidnud ega oskanud ka ise välja mõelda ühtegi loogilist vastuargumenti, mis selle võiks panna kahtluse alla. Ka siin foorumis pole ma enam kui 11 aasta jooksul leidnud ühtegi loogilist vastuargumenti. Minu need seisukohad rajanevad loogilisele/kriitilisele teaduslikule ainekäsitlusele. Kuid millele rajaneb usk Allahisse ja teised taolised usud? Vaimupimedusele, keskaegsele ja veel arhailisemale nõmedusele, ebaloogilisusele, ebakriitilisusele, arutule konformismile, absurdsusele. Näiteks filosoof A. Schopenhauer, olles läbi lugenud Koraani, ei leidnud sealt ühtegi väärt ideed ega midagi loogilist, erinevalt näiteks Piiblist, kus igasugutustes Saalomoni tarkustes ja muudes õpetuses leidus kohati hiiglasuurte nõmeduste seas isegi ivakene midagi loogilist.
Vastavalt sellele on minu õpetuse liigitamine mingisuguseks usuks ja selle võrdlemine islamiga mitte ainult vale, vaid ka üldse kohatu. Usu ja islami sarnane õpetus aga on hoopis kaasaegne akadeemiline majandusteadus oma ebaloogilisuse, ebakriitilisuse, nõmeduse ja teadusevastasuse poolest. -
To Offf
(((Kuidas tõestada, et kolm ei ole number Kalev Jaiki moodi. Kehtsetame sellise tehte, et 2 3. Mõõdame 2 ära ja tuvastame fakti, et 2 ei muutunud 3 lisamisest suuremaks, mis tõendab kindalt, et 3 ei ole number. )))
See on nõme ebaloogiline jama, millega te siin lagedale tulete. Sest matemaatikas ja üldse teaduses tähendab 2 3 seda, et need 2 ja 3 on kvalitatiivselt samasugused asjad, mis on juba ette teada, erinedes vaid kvantiteedi poolest, ning nende liitmisel jääb kvaliteet ikka samaks, suureneb aga kvantiteet. Minu tõestuse puhul aga ei ole see ette teada, aga on vaja teada saada, kas varad ja nõuded on või ei ole kvalitatiivselt samasugused asjad ehk varad, kui need üksteisele liita. Et asi selgem saaks, siis asendame varad selles tõestuses autodega ja nõuded hobuse unenägudega. Olgu meil 2 autot ka 3 hobuse unenägu, liidame need omavahel, ja siis vaatame, kas sai autosid rohkem või mitte. Kui ei saanud autosid rohkem, siis järelikult ei olnud hobuse unenäod autod. Sama on siis, kui meil on 2 vara ja 3 nõuet, ja me liidame nad omavahel ning siis vaatame, kas varasid sai rohkem, ja kui ei saanud rohkem, siis see tõendab, et nõuded ei ole varad, mida oligi vaja tõestada.
Teine sama asja tõestus on selline. On 2 vara ja 3 nõuet. Need 2 vara raiskame-pillame läbi, ja järele jääb 3 nõuet. Oleks nüüd nõuded varad, oleks meil 3 vara ikkagi alles. Aga ei ole varasid alles ja oleme puruvaesed, mis tõendab, et nõuded ei ole varad. -
Kalev Jaik
Offf
Kuidas tõestada, et kolm ei ole number Kalev Jaiki moodi. Kehtsetame sellise tehte, et 2 3. Mõõdame 2 ära ja tuvastame fakti, et 2 ei muutunud 3 lisamisest suuremaks, mis tõendab kindalt, et 3 ei ole number.
See on nõme ebaloogiline jama, millega te siin lagedale tulete.
Nüüd sa siis tead mida meie tunneme kui sinu "tõestusi" loeme. -
" Sama on siis, kui meil on 2 vara ja 3 nõuet, ja me liidame nad omavahel ning siis vaatame, kas varasid sai rohkem, ja kui ei saanud rohkem, siis see tõendab, et nõuded ei ole varad, mida oligi vaja tõestada. "
Aga mitte midagi ei ole ju tõestatud. Vaatame kas varasid sai rohkem
EELDUSEL, et nõuded EI OLE varad, varasid ei saanud rohkem.
EELDUSEL, et nõuded ON varad, varasid sai rohkem.
Kalev, Sa ei taipa loogikast tuhkagi. Su tõestus on väär juba seetõttu, et kasutab tõestamata eeldust "tõestuses" endas.
Ükskõik, kuidas asjad "tegelikult" on, selline arutluskäik on igal juhul väär.
Selleks, et tõestada "nõue ei ole vara" KORREKTSELT tuleb kasutada arutluskäiku, kus me ei kasuta ei "nõude" ega "vara" mõistet lemmadena. -
To Offf
(((EELDUSEL, et nõuded EI OLE varad, varasid ei saanud rohkem.
EELDUSEL, et nõuded ON varad, varasid sai rohkem.)))
Kumbagi sellist eeldust ei tohi olla, kui me tahame teada, kas nõue on vara või mitte, ja see selgub alles eksperimendi käigus, milline eksperiment on ühtlasi ka tõestus . Teie valemis 2 3 aga on see eeldus juba sees, ja selline, et nõue on vara, mis on vale eeldus. Muide, erinevate asjade üksteisega liiitmine, nagu näiteks klassis õpilaste ja taevatähte üksteisega liitmine ei ole matemaatikas korrektne, aga seda tõestab see küll väga hästi, et õpilased ei ole taevatähed ega taevatähed õpilased, mis on sama tõestus, nagu et nõuded ei ole varad. Kuid selguse saamiseks lisan selliseid loogilis-matemaatilisi tõestusi veel.
Isik A, kellel pole üldse varasid, hakkab pettuse teel kelmina kehtestama nõudeid, milliste nõuete sisu on selline, et teised inimesed peavad talle varasid andma ehk maksma. Oleks nõuded varad, toimuks nõuete kehtestamisel varade tekkimine, ning isik A saaks niimoodi nõuete kehtestamisel poole tunniga nii rikkaks nagu mulimiljardär, ja samamoodi rikkaks saaks ka ülejäänud ühiskond. Aga ei saa rikkaks ega üldse rikkamaks, ja ei saa sellepärast, nõuete kehtestamisel varasid ei tekkinud, mis aga tõestab, et nõuded ei ole varad.
Teine tõestus on selline. Isik A kehtestab samal moel nõudeid, aga üks ühiskonnaliige annab selle nõude alusel X suuruse vara isikule A, mistõttu see nõue tühistatakse nii nagu ikka tühistatakse nõue siis, kui võlgnik tagastab laenu võlausaldajale. Nüüd vaatleme, kas toimus või ei toimunud varade tekkimist või kahanemist, kui ühiskonnaliige andis isikule A X suuruse vara, ja nõue tühistati. Ning tuvastame, et ei toimunud mingit varade tekkimist ega kahanemist, sest ainult X suurune vara läks üle ühiskonnaliikme omandusest isiku A omandusse, nõude tühistamine nii nagu ka kehtestamine aga ei muuda varade hulka ühiskonnas, mis tõendab ja tõestab seda, et nõuded ei ole varad. Oleks nõue vara, tähendaks nõude tühistamine vara hävinemist, aga ei tähenda. -
Kalev, kogu sellel jauramisel ei ole mingit mõtet, sest mõistete "varad" ja "nõuded" definitsioonides ei ole kokku lepitud. Kuna 11 aasta jooksul on täiesti selgeks saanud, et ükski selline definitsioon, mis sobib terve mõistusega inimestele ja vastupidi ükski selline definitsioon, mis sobib Kalevile, ei sobi hästi kokku terve mõistusega, siis edasi ei saa sellest punktist minnagi.
"Kuid selguse saamiseks lisan selliseid loogilis-matemaatilisi tõestusi veel."
Huvitav, järgnevas jaigutamises ei olnud märgata midagi mida normaalne inimene nimetaks "loogiliseks" või "matemaatiliseks". Ehk tasuks enne loogikat ja matemaatikat veidi õppida? -
Kalev Jaik
Mida tähendab see incel-ideoloogia? Sõnaraamatud kahjuks ei andnud vastust.
Nii, Kalev, ja kustkohast me guugeldame sõnu, mis sõnaraamatust guugeldamisel lihtsalt ei guugeldu? -
To Offf
(((Kalev, kogu sellel jauramisel ei ole mingit mõtet, sest mõistete "varad" ja "nõuded" definitsioonides ei ole kokku lepitud. )))
On küll kokku lepitud, et nõuded, omandiõigused ja raha on varad, sest kui ei oleks kokku lepitud, siis seda ei saaks üle 7 miljardi inimese üksmeelselt uskuda ega akadeemiline majandusteadus ja juura ühes teiste ühiskonnaõpetusega veel ka akadeemiliselt kinnitada. Seda usuvad kõik, ükskõik kui tervemõistuslik või haigemõistuslik keegi on. Seda esialgu peale üheainsa inimese. Aga see on valesti kokku lepitud, ja on võlts usk. Mis aga puutub definitsioonidesse, siis need igasuguse usu ja võltside pseudoeaduste juures kas üldse puuduvad, või siis need on ebamäärased ja segased ja täis ebalooglilisust ja vasturääkivusi nagu mustlase ennustus, nagu näiteks sellised defnitsioonid. „Vara on hüvised ja varalised õigused”, mis on vale ja ebaloogiline definitsioon. Ebaloogiline vale ja vastuoluline juba selle poolest , et see definitsioon defineerib ka raha varaks, raha aga ei ole ei hüvis ega õigus. Teine selline definitsioon on selline: „Raha on kõige likiviidsem vara”. Kusagil pole selgelt defineeritud, et mis asi raha on, ning et see vara on, sellisele ebaselgusele ja ebamäärasusele aga järgneb lühiühenduslikult nagu Issanda ilmutus selgest taevast usklikule definitsioon, et raha on kõige likviidsem vara. Kolmas selline definitsioon on selline. Et raha on juba niimoodi mustlase ennustuse kombel segaselt ja vasturääkivalt ära defineeritud, mis see on, siis sellele järgneb täienduseks veel ka nii lakooniline definitsioon: „Kuldraha, paberraha ja elektrooniline raha”. Vale, ebaloogiline ja vasturääkiv on see definitsioon juba selle poolest, et raha on mõtteline ehk psüühiline asi, mitte aga materiaalne asi, nagu mitte kullast, paberist ega elektronidest koosnev ega käegakatsutav, madratsi all ega pangas deposiidil hoitav asi. Järgmine selline vale ja absurdne definitsioon on selline: „Raha on maksevahend”. See definitsioon on vale, ebaloogiline ja absurdne juba selle poolest, et selle järgi on see maksmine, kui näiteks valerahategija või muu raha looja petab välja inimestelt loodud raha abil varad, et valerahategija maksab inimestele nende varade eest, mis ta inimestelt saab, et raha andmine kellegile on maksmine, kui tegelikult on maksmine hoopis kellegile vara andmine, mitte aga raha andmine. -
"On küll kokku lepitud, et nõuded, omandiõigused ja raha on varad,"
aga mida me siis "tõestame" üldse? Kas tõestame, et on vaja üldse midagi tõestada, alagatuseks, või piisab kokku leppimisest?
"Aga see on valesti kokku lepitud, ja on võlts usk. "
Kui sa võtad juba eelduseks, et sinu eesmärk on tõestada, et nõue ei ole vara, siis on siis protseduuriline viga. Päris teadlane püüaks ikka välja selgitada, mis asi see nõue on, ilma eeldusteta.
"Kumbagi sellist eeldust ei tohi olla, kui me tahame teada, kas nõue on vara või mitte, ja see selgub alles eksperimendi käigus, milline eksperiment on ühtlasi ka tõestus"
Loogika järgi tohib küll olla. Meil on dilemma, "kas see või teine". Eeldused me võime ise valida.
Näiteks, eeldame, et nõue EI OLE vara ja püüame tõestada vastuväiteliselt, et see nii EI OLE.
Või eeldame, et nõue ON vara ja proovime tõestada, et see nii on.
Kalev jälle võib vabalt eeldused ringi pöörata ja loogiliselt korrektselt tõestada (sellega pole sa 11 aasta jooksul hakkama saanud), et on vastupidi. Ja enne tuleb loomulikult korrektselt defineerida mõiste "vara" kuna me opereerime sellise terminiga. -
" kui tegelikult on maksmine hoopis kellegile vara andmine, mitte aga raha andmine "
Siit sellest kohast võiks kogu selle pika arutlemise-jorutamise peale üle saada. Kalev, katsu üle saada oma primitiivsest ja kuue-aastase tasemel mõttemudelist "tegelikult".
Mine kasvõi peegli ette, vaata endale silma ja mediteeri
Reaalses maailmas "TEGELIKULT" ei eksisteeri.
Reaalses maailmas "TEGELIKULT" ei ole kunagi eksisteerinud.
Reaalses maailmas "TEGELIKULT" ei saa kunagi eksisteerima.
Katsu oma lasteaialapse-jonnist üle saada ja veidi avarama pilguga maailma vaadata. -
To Offf
(((Ja enne tuleb loomulikult korrektselt defineerida mõiste "vara" kuna me opereerime sellise terminiga. )))
Sellega olen ma nõus, et nii tuleb teha, ja ma olengi nii teinud. Kõige lihtsam vara definitsioon on selline. Vara on tehislikult ehk tootmise teel loodud inimestele tegelikult kasulik asi. See „tegelikult” siinkohal tähendab reaalselt, füüsiliselt, objektiivselt kasulik, mitte aga kellegi arvates, teadaolevalt, ega muidugi mitte illusoorselt kasulik. Nõue aga selline ehk vara ei ole esiteks juba sellepärast, et see ei ole tootmise teel loodud, ja veel väga paljude muude tunnusmärkide järgi, mis peavad olema varal, nagu olla tarbitav ja investeeritav jne. Reliikivia pühadus ja jumala tahe kah selline ehk vara ei ole , sest need ei ole tegelikult kasulikud, vaid võivad olla vaid illusoorselt kasulikud, kui vara peab olema reaalselt, füüsiliselt, objektiivselt kasulik.
Te räägite loogikast ja matemaatikast ja teete nendest ainult tühje sõnakõlkse, ise aga neid mõtlemisel kohati üldse ei kasuta. Kui te neid kasutaks, siis tuleks te ka ise järeldusele, et nõue ei ole vara, järgmise lihtsa arutluse-arvutamisega. On X suurune vara ja see laenatakse, ning laenamise puhul nagu ikka kehtestatakse võlanõue ehk nõue. Hiljem see X suurune vara ehk laen tagastatakse ja nõue tühistatakse. Kui te nüüd vahegi matemaatikat ja loogikat rakendaksite selle arutluse-arvutamise juurde, siis saaksite te kohe ilma pikema lobata aru, et selle laenamise juures opereeriti ainult X suuruse varaga, mis ei suurenenud ega vähenenud, et nõude kehtestamisel ei toimunud varade tekkimist ega nõude tühistamisel varade hävinemist, mis tähendab seda, et nõue ei ole vara. Sama kehtib ka nõudest loodud illusoorse vara ehk raha kohta, mis tähendab seda, raha nagu nõuegi ei ole vara. Kui te aga sellistele järeldustele ei ole jõudnud, siis see tähendab, et ei mõtle loogiliselt, ehk ei rakenda loogikat ega matemaatikat oma tegeliku mõtlemise juures.
Aga kujutlege ette, et mis siis oleks, kui nõue oleks vara. Siis oleksid nii USA kui ka NL-Venemaa üle 75 aasta pururikkad olnud sellepärast, et on olemas Lend-Liese nõue. Kui nüüd Venemaa selle laenu kinni maksaks vana rahvaliku kõne järgi nagu „juut vasikanaha” (vanasti olid sellised talupidajatelt loomanahkade kokkuostjad), ja nõue tühistatakse, siis toimuks tohutu suur varade hävinemine, sest seda hiiglasuurt vara --- nõuet --- ei ole enam ja see on ära hävinenud, ja kas üldse USA ja Venemaa niigi juba viletsad kokkuvarsemise ääre peal vaevaliselt võlgades virelevad majandused sellist varade kaotust välja kannatavad? -
"Vara on tehislikult ehk tootmise teel loodud inimestele tegelikult kasulik asi. See „tegelikult” siinkohal tähendab reaalselt, füüsiliselt, objektiivselt kasulik, mitte aga kellegi arvates, teadaolevalt,"
Ei ole, sest ainuke võimalik kasulikkus on "kellegi arvates", "teadaolevalt". Mitte mingit "tegelikult" ei eksisteeri, pole kunagi eksisteerinud ega saa kunagi eksisteerima selles kontekstis. Vara on kokkuleppe küsimus, nii nagu ostmine, müümine, riisumine on alati kokkuleppe küsimus. -
To Offf
((("Vara on tehislikult ehk tootmise teel loodud inimestele tegelikult kasulik asi. See „tegelikult” siinkohal tähendab reaalselt, füüsiliselt, objektiivselt kasulik, mitte aga kellegi arvates, teadaolevalt,"
Ei ole, sest ainuke võimalik kasulikkus on "kellegi arvates", "teadaolevalt". Mitte mingit "tegelikult" ei eksisteeri, )))
Jälle tulete te selle vana vale ja põhjalikult ebaloogilise ja ebakriitilise absurdse kasulikkuse subjektiivsuse kontseptsiooni juurde, millisel teemal vaidlus Ragega kestis üle poole aasta, ja millise kontseptsiooni õigus sai põhjalikult ümber lükatud paljude-paljude tõestustega. Kas ma pean seda nüüd siis uuesti otsast peale seletama ja tõestama hakkama?
Olid ju sellised loogilised tõestused, nagu näiteks see, et kui õhurõhk oli kasulik siis, kui seda ei teatud, siis järelikult ei ole õhurõhu kasulikkus teadmine, ei ole subjektiivne, vaid on füüsiline/objektiivne mõju. Ehk teine selline tõestus. Kasulikkusest on võimalik ka valesti aru saada, ning kui kasulikkus ei oleks objektiivne, siis meil ei oleks mingit alust selle üle otsustamiseks, kas mingi arusaamine või teadmine kasulikkusest on õige või vale. Näiteks kui vaimuhaige topib oma kõrvad vatti täis, et mitte kuulda ebameeldivaid „hääli” ja arvab selle oma tegevuse kasulik olevat, siis me ei saaks seda kuidagi millegi järgi otsustada, et see tema arusaamine kasulikkusest vale on, ning need „nääled” ei ole üldse hääled, vaid on hoopis hallutsinatsioonid. Kaheaastane laps kah jookseb autoteele autode ette sellepärast et arvab selle kasuliku olevat, ning kui kasulikkus oleks arusaamine, siis me ei saaks seda talle öelda, et see ei pruugi kasulik olla, ega meil ei oleks siis mingit alust selle talle keelamiseks. Ja veel, oleks näiteks toidu kasulikkus arusaamine, võiksime maskeerida selle toidu sõnnikuks, sisendades sööjatele sellist teadmist, et see asi ei ole toit ega kasulik, ning selle teadmisega muutuks siis toit mittetoiduks ja mittekasulikuks, ning vastupidi, maskeerime sõnniku toiduks ja sööjatele kasulikuks, ning muutub sõnnik kasulikuks, sest kasulikkus oleks siis arusaamine/teadmine, mitte aga füüsiline mõju. Samuti oleks siis mürk ainult siis kahjulik, kui mürgi sööja teab et see on mürk ja kahjulik, ning kahjulikuks mürgi teeks teadmine, mitte aga objektiivne mõju, ja siis kui inimene ei tea, võiks ta omale mürki lusikatäite viisi sisse kühveldada, ilma et talle näiteks sinihape kahjulik oleks. -
Midagi sa ei lükanud ümber, ma ei viitsinud enam neid lõputuid ringe ja ringtõestusi enam kommenteerida. Üks loll suudab rohkem lollust genereerida kui sada tarka parandada.
-
Kalev, igasuguste nõuete puhul unustad sa sujuvalt ära, et nõudel on alati ka teine pool -- kohustus. Kui minu üks tasku peab maksma teisele X hulga varasid, siis on minu see tasku, mis peab maksma X hulga võrra "tühjem". Selle jätad sa pidaevalt oma "tõestustest" välja.
-
To Rage
(((Midagi sa ei lükanud ümber, ma ei viitsinud enam neid lõputuid ringe ja ringtõestusi enam kommenteerida. Üks loll suudab rohkem lollust genereerida kui sada tarka parandada.)))
Ja mina juba arvasin naiivselt, et hakkasite asjadest õigeseti aru saama, aga targu et taha seda avaldada, sest kui avaldaksite, siis hakkaksite oma usuvendade ja nende leivaisade käest selle eest peksa saama nagu koerapoeg, kellele tehakse dresseerimisel käitumisreeglid ja oma naha hoidmise meetodid piitsa ja prääniku abil selgeks. Nüüd aga ...
Aga kui nüüd võtta selgemalt sõnastatult kokku see kasulikkuse ja varalisuse subjektiivsuse võltsi ja absurdse kontseptsiooni sisu, siis oleks tulemused sellised. Vara on see, mida inimesed varaks peavad ehk arvavad olevat. Kui ei arva, siis ei ole see vara, kui aga arvavad, siis on see vara, ja nii suur vara nagu arvavad. Näiteks kui laps ei arva kraanist lastavat vett vara olevat, siis ei ole see vara, aga kui arvab Kuu taevas vara olevat, siis on see vara. Talismani maagilisus on vara, sest inimesed arvavad niimoodi. Kui inimene magab, siis ei ole miski asi vara, sest vara ei ole midagi füüsilist, vaid on arusaamine, magaval inimesel aga arusaamine puudub, kui aga ärkab üles ja hakkab aru saamine, siis teeb see arusaamine voodi, mille peal ta magab, varaks, sest voodi varaks olemine on inimese arusaamine. Vastavalt sellele on nii, et kui inimene mitu korda ööpäevas jääb magama ja ärkab üles, toimub igakord seoses sellega varade tekkimine eimillestki või varade hävinemine olematusse. Magama jäämisel hävinevad voodi, tuba, maja jne kui varad olematusse, ärkamisel aga tekivad samamoodi maagiliselt olematusest. Niisuguseid nõmedaid absurdsusi võiks lõputult üles lugeda, mis kõik tõendavad kasulikkuse-varalisuse subjektiivsuse kontseptsiooni alusetust, väärust, ebaadekvaatsust. -
"Näiteks kui laps ei arva kraanist lastavat vett vara olevat, siis ei ole see vara," [Selle Konkreetse Lapse Jaoks] " aga kui arvab Kuu taevas vara olevat, siis on see vara." [selle konkreetse lapse jaoks]
Tuletan, Kalev, meelde, et sa olid mingil hetkel samuti sunnitud möönma, et varad ja nende väärtus on suhtelised ja võivad sõltuda "vaatlejast". Kas kaevame vastava posti välja?
"Magama jäämisel hävinevad voodi, tuba, maja jne kui varad olematusse, ärkamisel aga tekivad samamoodi maagiliselt olematusest."
Jah, täpselt nii ongi. Selle konkreetse inimese jaoks, kes magama jääb, muutub terve maailm ühes oma "varadega" olematuks. Üles ärgates "tekib" tema jaoks maailm uuesti. Täpselt nii ongi. -
See kraani näide on tore veel selle poolest, et illustreerib kenasti ka seda "selle eest saab teisi varasid" kontseptsiooni
lapse jaoks ei ole vesi vara, sest ta ei pea selle eest teisi varasid andma
minu jaoks on vesi vara, sest ma pean andma selle eest teisi varasid vastavalt ühistu hinnakirjale
januse jaoks kõrbes võiks kraanivesi olla nii suur vara, et ta oleks nõus selle eest kogu oma varanatukese ära andma
ometi on see ükssama vesi -
To Offf
(((Kalev, igasuguste nõuete puhul unustad sa sujuvalt ära, et nõudel on alati ka teine pool -- kohustus. )))
Ei ole nii!!! Nõue ja kohustus ei ole kaks erinevat asja, vaid on üks ja seesama asi, on sama asja erinevad nimetused. Nõue on vara andmise ehk maksmise kohustus, selline kohustus, et isik A peab nendel ja nendel tingimustel ja nii palju varasid isikule B andma ehk maksma. Sealjuures on maksmine ka teenuse osutamine, sest teenus on vara, nõue/kohustus aga ei ole vara. Oleks nõue vara, siis toimuks varade tekkimine sellest, kui politseinik teeb trahvimääruse, aga varad ei teki trahvimääruse kehtestamisega, sest trahvimäärus kui nõue, kui kah „kokkulepe” ei ole vara. -
"Oleks nõue vara, siis toimuks varade tekkimine sellest, kui politseinik teeb trahvimääruse"
Kuidas ei teki, kui nad just tekivad. Nii nagu reaalsus tekib alati ja igal hetkel uuesti indutseerituna vaatleja olemasolust. -
To Offf
((("Oleks nõue vara, siis toimuks varade tekkimine sellest, kui politseinik teeb trahvimääruse"
Kuidas ei teki, kui nad just tekivad. Nii nagu reaalsus tekib alati ja igal hetkel uuesti indutseerituna vaatleja olemasolust. )))
Mis jutt see veel on?! Kus on siin loogilisus, kriitilisus? Toimuks trahvimääruse kehtestamisel varade tekkimine, ehk oleks trahvimäärus vara, poleks ju üldse vaja toota ehk varasid luua, vaid ruttu ja ratsa rikkaks saaks trahvimäärusete ja muude selliste nõuete kehtestamisega. Aga ei saa, ning varad tekivad ainult tootmisel. Reaalsus aga eksisteereb sõltumatult vaatleja olemasolust ja tema arusaamistest. -
Aga varad tekivad. Kui mina saan trahvi, siis trahvi määrajale tekib nõue, minule tekkib KOHUSTUS (see mille sa oma "arvutustes" kogu aeg "ära unustad"). Niisiis, minul on kohustus, seega pean ma minema, nõude rahuldamiseks looma mingid varad ja nõude rahuldama, et kohustusest vabaneda. Nagu näeme, nõude loomine INDUTSEERIS varade loomise.
-
To Offf
(((See kraani näide on tore veel selle poolest, et illustreerib kenasti ka seda "selle eest saab teisi varasid" kontseptsiooni
lapse jaoks ei ole vesi vara, sest ta ei pea selle eest teisi varasid andma
minu jaoks on vesi vara, sest ma pean andma selle eest teisi varasid vastavalt ühistu hinnakirjale)))
See ei ole üldse vara obligatoorne tunnus, et selle eest peab saama varasid kellegilt teiselt isikult. Paljudel juhtudele ei saa, ega pole võikalikki saada, paljudel juhtulel aga saab varasid ka asjade eest, mis ei ole vared, nagu näiteks kelm pettuse eest. Kui aga teie jaoks on kraanivesi vara selle poolest, te peate selle eest maksma , siis see on küll väga vale arusaamine varadest. Seda alates sellest, et kui ei pea maksma, siis ei ole see asi vara, nagu näiteks kingitakse teile sünnipäevaks tort, teie selle eest ei maksa, ja siis ei ole see tort vara. See annab nii vale ja absurdse tulemuse, et varas ei maksa varastatud asjade eest, siis ei ole need asjad varad, ning kui keegi teine maksab 1 kg kautšuki eest 1 eurosent, siis ongi see kautšuk nii suure väärtusega vara.
(((januse jaoks kõrbes võiks kraanivesi olla nii suur vara, et ta oleks nõus selle eest kogu oma varanatukese ära andma
ometi on see ükssama vesi. )))
Üks viga on siin kohe selles, nagu see oleks sama vesi, mida laps mängides laseb vannitoa kraanist alla voolata, ja mida januline vajab suures hädas olles kõrbes või kosmonaut Kuu peal. Need veed erinevad üksteisest juba nii nende tootmiskulutuste ehk kapitali kulutuste poolest kui ka nende mõjude poolest inimesele. Pealeselle ei näita see vara väärtust, kui palju on keegi nõus kas erakordses hädas või õnnetuses olles või oma rumalusest millegi eest maksta. Näiteks pakkus üks surmahirmus põgenev Inglismaa kuningas poolt kuningriiki sellele, kes annab talle eest põgenemise kiirendamiseks hobuse, aga see ei tähendanud, et hobuse ja poole kuningriigi väärtused oleksid võrdsed olnud. Vara kui tootmise teel loodud asi ei ole vara iseenesest, vaid inimese suhtes, selle objektiivse mõju poolest inimesele. -
"See annab nii vale ja absurdse tulemuse, et varas ei maksa varastatud asjade eest, siis ei ole need asjad varad"
Sellist lollust räägid ainult sina. Varas viib varastatud asjad varastatud asjade ülesostjale ja saab selle eest vastu teisi varasid. Näiteks raha (mis küll sinu meelest vara ei ole) aga varas saab selle mingite kolmandate asjade vastu vahetada. -
"Pealeselle ei näita see vara väärtust, kui palju on keegi nõus kas erakordses hädas või õnnetuses olles või oma rumalusest millegi eest maksta. "
Näitab küll. See näitab selle konkreetse vara väärtust sellel konkreetsel ajahetkel, selles konkreetses situatsioonis, selle konkreetse isiku jaoks. -
Offf
"Pealeselle ei näita see vara väärtust, kui palju on keegi nõus kas erakordses hädas või õnnetuses olles või oma rumalusest millegi eest maksta. "
Näitab küll. See näitab selle konkreetse vara väärtust sellel konkreetsel ajahetkel, selles konkreetses situatsioonis, selle konkreetse isiku jaoks.
Pole blokkinud, kuid kogu arutelu on mõistust reostav. Mingem puhkama ! -
To Offf
((("See annab nii vale ja absurdse tulemuse, et varas ei maksa varastatud asjade eest, siis ei ole need asjad varad"
Sellist lollust räägid ainult sina. Varas viib varastatud asjad varastatud asjade ülesostjale ja saab selle eest vastu teisi varasid. Näiteks raha (mis küll sinu meelest vara ei ole) aga varas saab selle mingite kolmandate asjade vastu vahetada.)))
• Lollus on hoopis see, nagu oleks millegi vahetatavus varade vastu kriteeriumks selle tuvastamisel, kas see asi on vara või ei ole, ja kui suur vara see on. Vahetatavus varade vastu ei ole ega saa olla selliseks kriteeriumiks, vaid selleks peavad olema hoopis teised kriteeriumid. Kui vahetatavus vara vastu oleks kriteeriumiks, siis oleks ka näiteks pakihoiu kviitung vara, mille te vahetate kohvri vastu kohvri saamisel, millise kviitungi pidamine varaks oleks ju lollus, absurd, ning lisaks sellele juhtuks siis veel nii hirmus asi, nagu kviitungi kui vara tühistamisel vara hävinemine. Siis oleks asi nii absurdne, et kui annate kohvri pakihoudu hoiule ja emieeritakse kviitung, siis suureneks varade hulk kviitungi võrra, sest varade bilanss oleks siis valemi järgi selline „kohver kviitung=2 kohvri väärtuse suurust vara”, kohvri tagasisaamisel kui kviitung tühistatakse, aga ära hävineks teine vara ära ehk kviitung.
•
Muide, see pakihoiu kviitung võib muutuda ka rahaks, ning sellisel juhul jääks see igaveseks varaks, juhul kui raha oleks vara, ja hakkaks olema turul vahetatav varade vastu. Ainult et sellisel kujul selle eest kohvrit pakihoiust tagasi ei saa, ning kohver saab pakuhoiu poolt ära riisutud. Seda kohvri riisumist ja veel muid riisumisi selle kõige juures teie ega teie mõttekaaslased ühes akadeemilise majandusteadusega ja juuraga aga kanapimedalt ei leia ega tunnista. -
"Lollus on hoopis see, nagu oleks millegi vahetatavus varade vastu kriteeriumks selle tuvastamisel, kas see asi on vara või ei ole, ja kui suur vara see on. "
Ma pole, muide, kunagi väitnud, et see peaks olema AINUS vara tuvastamise kriteerium. See on üks võimalik. Sina aga vaidled selle väitega, nagu murraks lahtisest väravast sisse.
"Lollus on hoopis see, nagu oleks millegi vahetatavus varade vastu kriteeriumks selle tuvastamisel, kas see asi on vara või ei ole, ja kui suur vara see on. "
Siin on tegemisti tõestamata väitega, said jaikilmutuse jälle oma Mammonajumalalt?
"Vahetatavus varade vastu ei ole ega saa olla selliseks kriteeriumiks, vaid selleks peavad olema hoopis teised kriteeriumid. "
Ühtegi põhjendust miks PEAVAD olema "teised" kriteeriumid, pole sa iialgi toonud selle 11 aasta jooksul. Kriteeriumid on sul kah sellised... poolpidused. Üks neist kahest, see "tõeliselt" ehk. "objektiivselt" vajalik pole iialgi saanud ühtegi loogiliselt korrektset, ega vettpidavat tõestust.
Kviitungi näide ei päde üldse üldmudelina, kuna tegemist on äärmiselt spetsiifilise situatsiooniga, pealegi on kviitung lihsalt tõendav dokument teatud tehingu kohta. Sellises kontekstis peab vist tõesti kalevjaik olema, et seda varaks pidada. Nii spetsiifiline situatsioon ei sobi laiendamiseks üldisematele majandusprobleemidele. -
To Offf
(((Ma pole, muide, kunagi väitnud, et see peaks olema AINUS vara tuvastamise kriteerium. See on üks võimalik. )))
Juhul kui see pole ainus kriteerium, ja on varade vastu vahetatavad ka muud asjad, mis ei ole vahad, siis ei saa see vahetatavus varade vastu olla üldse kriteeriumiks. Muide ainult sellest asjast arusaamine ja selle tunnistamine lükkab ümber kontseptsiooni õigsuse nagu oleks varad ja nende suurused ehk väärtused kokkuleppelised ja üldse subjektiivsed asjad.
(((Ühtegi põhjendust miks PEAVAD olema "teised" kriteeriumid, pole sa iialgi toonud selle 11 aasta jooksul. Kriteeriumid on sul kah sellised... poolpidused. Üks neist kahest, see "tõeliselt" ehk. "objektiivselt" vajalik pole iialgi saanud ühtegi loogiliselt korrektset, ega vettpidavat tõestust.)
Hoopis vastupidi, ma olen siin foorumis 11 aastat kui ka oma raamatus „Sissejuhatus majandusteadusesse” seda nitmekülgselt analüüsinud ja tõestanud, et mis on ja mis ei ole varad ning milliste kriteeriumite järgi saab seda kõike tuvastada. Selline kriteerium, et need tehislikult ehk tootmise teel loodud asjad peavad olema inimestele tõeliselt kasulikud, ei ole kah „pidune”, sest siinkohal „tõelisus” tähendab mitte-illusoorsust, mitte valearvamuslikkust, reaalsust, objektiivsust. Sealjuures iga minu tõestus iga kriteeriumi järgi lükkab ümber varalisuse ja väärtuse subjektiivsuse kontseptsiooni õigsuse alates näiteks järgmisest. Hällis oleva beebi jaoks on tuba ja toasoojus varad, mis on fakt. Kuid beebi ei tea, et need varad on, ega tea üldse varadest ega mitte-varadest mitte midagi, mis on kah fakt. See fakt tõendab, et varad ja nende suurused ehk väärtused ei ole teadmised ega arusaamised, ei ole subjektiivsed, vaid on objektiivsed.
(((Kviitungi näide ei päde üldse üldmudelina, kuna tegemist on äärmiselt spetsiifilise situatsiooniga, pealegi on kviitung lihsalt tõendav dokument teatud tehingu kohta. Sellises kontekstis peab vist tõesti kalevjaik olema, et seda varaks pidada. Nii spetsiifiline situatsioon ei sobi laiendamiseks üldisematele majandusprobleemidele.)))
Et te kviitungit varaks ei pea, siis siinkohal astute oma seniste ja akadeemilise majandusteaduse seisukohtade vastaselt minuga ühte paati. Selgitan seda täpsemalt. Mis on kviitung? Kviitung in võlanõuet ehk nõuet tõendav dokument, kviitungi sisu on nõue, mis on selline inimeste kollektiivne teadmine, leping või kokkulepe, mis kohustab ühel inimesel teatud tingimustel teisele isikule vara andma. Et te kviitungit varaks ei pea, siis sellega tegelikult ei pea te nõuet varaks, mis on väga õige ja kiiduväärt. Aga sellega ühtlasi ei pea te ka raha varaks, sest raha pole mitte midagi muud kui nõuded, mida inimesed ekslikult varadeks peavad. Ekslikult varaks peetav asi, mis antud juhul on finantsvara ehk raha, aga ei ole vara. -
"(((Ma pole, muide, kunagi väitnud, et see peaks olema AINUS vara tuvastamise kriteerium. See on üks võimalik. )))
Juhul kui see pole ainus kriteerium, ja on varade vastu vahetatavad ka muud asjad, mis ei ole vahad, siis ei saa see vahetatavus varade vastu olla üldse kriteeriumiks. "
Valejärjeldus. Üldine kontseptsioon: varad on entiteedid, mis vastavad teatud kriteeriumidele.
Analoogia näiteks putukatega. Sellest ei piisa, et on 6 jalga, putuka defineerimiseks peab ta vastama veel hulgale kriteeriumidele (kitiinkate, traheed jms. ma peast ei mäleta, peaks loodusteaduse raamatust järele vaatama).
Nüüd peaks mõtisklema, milline on see miinimaalne vajalik hulk kriteeriume (ja millised need on), mis varad üheselt varadeks defineerib.
"Hoopis vastupidi, ma olen siin foorumis 11 aastat kui ka oma raamatus „Sissejuhatus majandusteadusesse” seda nitmekülgselt analüüsinud ja tõestanud,"
Ja kõik need, eranditult, viimne kui üks, on ümber lükatud kui ebapädevad, mitteammendavad v. loogiliselt ebakorrektsed :)
"Selgitan seda täpsemalt. Mis on kviitung? Kviitung in võlanõuet ehk nõuet tõendav dokument, kviitungi sisu on nõue, mis on selline inimeste kollektiivne teadmine, leping või kokkulepe, mis kohustab ühel inimesel teatud tingimustel teisele isikule vara andma. " Sest see on jamps. Kviitung pole miski võlanõue.
Sa üritad kohvri hoiustamise tegevust värdjalikult ja ebanormaalselt "laenamistehinguks" vägistada ja tuletad sealt lolluse, nagu oleks kviitung "nõue" ja siis laiendad seda muude nõuete peale. Kuna juba algne tees et tegemist on laenamistehinguga on sügavalt vigane, siis lendab kogu "tõestus" kuradile. -
Proovime siis, Kalev, äkki, pärast 11-st rasket aastat vähemalt laenamisest õigesti aru saada :)
Iga laenu juures on 2 põhikriteeriumi mis defineerivad selle kui laenu ja siis hulk vähemäthtsaid kriteeriume, mis asetavad selle mõnda laenamise alamliiki (üür, rent, kasutusrent, liising, faktooring, tasuta kasutamise leping jms.)
Vaatame neid kahte põhikriteeriumi
1. ühe isiku vara antakse teise isiku valdusesse (see, muide, kalpib ka jaikonoomikaga)
2. (see on oluline!) Teine isik saab selle vara enda valdusesse eesmärgiga seda käsutada kasutada hallata ja vallata (ja vastavad ÕIGUSED)
Kui need 2 punkti pole täidetud, siis pole tegemist ka laenamisega. Täidetud peavad olema justnimelt MÕLEMAD kriteeriumid KORRAGA mitte "üks või teine".
Võtame jube lihtsa näite:
Naabrimees LAENAB mulle muruniidukit. Milleks? No ikka selleks, et ma saan sellega muru niita. Seal võib olla kokkuleppes nüansse, aga põhiline on just see, et mul on eesmärk muru niita ja ma KASUTAN naabrimehe niidukit.
Variant II: Naabrimees HOIUSTAB oma muruniiduki minu juures, sest tal pole seda kusagil ulu all hoida. Maksab mulle mingit pisikest tasu. Nüüd... nüüd on see situatsioon, et mul EI OLE õigust sellega muru niita, ega seda muul moel kasutada. Selle tasu eest pean ma hoopis tagama muruniiduki hoidmise ja säilitamise. (see on see sinu "paikihoiu" näide), Tegemist ei olnud laenamisega. Tegemist oli hoopis minu poolt naabrimehele TEENUSE osutamisega, see oli tehingu SISU. Kas ja missuguseid varasid (muruniiduk, kullaga täidetud pudel jms.) kusagile liikusid v. ei liikundu, ei oma mingit tähtsust tehingu sisu juures (kuigi vastavad nüansid on mahukamatel juhtudel ilmselt lepingus kirjas). Pakihoid "omab" "laentud" kohvrit samapalju kui kits "omab" heinasid, ehk tegelikult mittekuidagi. -
To Offf
(((Sa üritad kohvri hoiustamise tegevust värdjalikult ja ebanormaalselt "laenamistehinguks" vägistada ja tuletad sealt lolluse, nagu oleks kviitung "nõue" ja siis laiendad seda muude nõuete peale. Kuna juba algne tees et tegemist on laenamistehinguga on sügavalt vigane, siis lendab kogu "tõestus" kuradile. )))
Näete, te ei tunne laenamist ära, kui te kohvri (vara) hoiustamist pakihoius ei pea laenamiseks. Kui valesti te laenamisest aru saate, seda näitab ka teie laenamiste eriliikide nimekiri, mis on selline: (((üür, rent, kasutusrent, liising, faktooring, tasuta kasutamise leping jms.))). Nii pole üür ja rent üldse laenamised, vaid laenamised on hoopis vara üürimine ja rentimine, ning üür ja rent on hoopis vara andmine ehk maksmine, milline maksmine ei pruugi üldse laenamine olla. Mingi tasuta kasutamise leping ega üldse leping aga ei saa üldse kunagi laenamine olla, sest leping on nõue, nõue aga ei ole laenamine. Teie laenamiste nimekirjast puudub veel krediit ehk raha laenamine, mis võiks seal kah olla, mis aga on sama vale.
Et kohvri hoiustamine pakihoius on laenamine, ja kuidas see seostub terve majandussüsteemiga, selle selgitamiseks toon ma järgmise näite, kuidas võib pakihoiust välja areneda pank. See näide sobib siinkohal eriliselt veel selle poolest, et ajalooliselt ongi pangad välja arenenud sellistest „pakihoidudest”.
Inimesed hoiustavad pakihoius igasugused varasid, mida me tinglikult nimetame „kohvriteks”, ning see pakihoid hakkab funktsioneerima pangana järgmisel moel. Pank võtab inimestelt hoiule kohvreid ja emiteerib ja annab inimestele kviitungeid nende kohvrite kättesaamiseks kunagi hiljem. Kuid pank investeerib need „kohvrid” kui varad turul vahetuste ja teisendamiste kaudu tootmisesse ehk muudab kapitaliks näiteks tehases, ininestele aga kviitungite järgi hakkab neid „kohvreid” tagastama hoopis teist liiki varades oma varasalvest, andes tagasi nii palju noid teisi varasid, kui suur oli igaühe „kohvri” väärtus selle hoiustamisel. Sealjuures inimesed ise valivad vabalt välja, millist liiki varades nad seda oma „kohvrit” tagasi tahavad saada. Lühidalt, pakihoid hakkab funktsioneerima pangana ehk muutub pangaks, võttes inimestelt laenusid ja tagastades hiljem need laenud inimestele ehk võlausaldajatele, kuid laenanu võtmise ja laenu tagastamise vaheajal kasutab neid võõraid varasid kapitalina, pannes need varad tootma kapitalikasumit ja maksab osa sellest kapitalikasumist võlausaldajatele välja intressidena. Vaadake nüüd mis toimus kui pakihoiust sai pank, et mitte midagi põhimõttelist selles ei muutunud. Toimus nii nagu ja enne ja pärast pangana laenude võtmine inimestelt ja võlanõuete kehtestamine, milliseid võlanõudeid tõendasid kviitungid, ja toimus laenude tagastamine võlausaldajatele nende võlanõudeid tõendavate kviitungite järgi võlanõuete alusel ja võlanõuete tühistamine ühes neid tõendavate kviitungite kehtetuks tunnistamisega. Olulisem muutus pakihoiu muundumise juures pangaks oli vaid see, et pank hakkas tema valduses olevaid hoiustajate varasid kasutama laenu võtmise ja laenu tagastamise vaheajal kapitalina ja seetõttu ka hoiustajatele kapitalikasumite arvel intresse maksma, mida pakihoid ei teinud, kõik muu aga jäi põhimõtteliselt samaks.
See pakuhoiu muundumine pangaks aga on hea näide selles selguse saamiseks, et mis on laenamine ja laen, et laen on laenatud vara, et mis on võlanõue ehk nõue ja seda tõendav kviitung, et nõue ei ole vara, et millest tulenevad ja mis on intressid, et need on varad, mida võlgnik maksab võlausaldajale sellel alusel, et ta on kasutanud võlgnikule kuuluvaid laenatuid varasid kapitalina ja saanud nendelt laenudelt kapitalikasumeid. See pakihoiu muundumise pangaks mudel on väärtuslik veel ka selle poolest, et see aitab meil selgusele jõuda ka selles, et mis on pangahoius, et see in hoiustajale kuuluv ja kapitalina kasutatav vara panga valduses, et hoius ei ole raha, ning et mis on raha, et need on võlanõuded, milliseid ekslikult peetakse varadeks, et raha ei ole niisamuti vara jagu ka nõue, ning et mis on raha laenamine ja laenuraha ehk krediit, et see on inimeste pettekujutlus nagu hallutsinatsioon, kummitus ja tontgi, et mis on kaasaegne akadeemiline majandusteadusja juura, et need on võltsid pseudoteadused jne. Tarvitseb vaid selles selgusele jõuda, et pakihoius kohvri hoiule andmine on selle kohvri kui vara laenamine, ning et võlanõue, mida tõendab kviitung, ei ole vara, et kviitungi andmine ei ole maksmine, erinevalt vara andmisest, mis on maksmine, kui sellest ja tervest majandussüsteemist õiged arusaamised hakkavad välja kooruma alates sellest, et mis on vara ja mis ei ole vara, aga mida peetakse varaks ekslikult. -
"Kui valesti te laenamisest aru saate, seda näitab ka teie laenamiste eriliikide nimekiri, mis on selline: (((üür, rent, kasutusrent, liising, faktooring, tasuta kasutamise leping jms.))). Nii pole üür ja rent üldse laenamised, vaid laenamised on hoopis vara üürimine ja rentimine, ning üür ja rent on hoopis vara andmine ehk maksmine, milline maksmine ei pruugi üldse laenamine olla. "
Kalev, sa saad ju ise ka aru, et see mida sa siin klaviatuurist välja pritsid on puhas 100% härjasitt. Ma kasutasin kõnekeelseid väljendeid, kas sul tõesti oma lollakate "teooriate" ja "tõestuste" päästmiseks paremat õlekõrt ei olnud, kui hakata sõnastuse kallal juuksekarva lõhestama.
"Et kohvri hoiustamine pakihoius on laenamine, ja kuidas see seostub terve majandussüsteemiga, selle selgitamiseks toon ma järgmise näite, kuidas võib pakihoiust välja areneda pank."
Võib olla oleks parem, kui sa oma raviarstile räägid sellest, "kuidas pakihoiust areneb pank"?
Postituse sisulisele poolele sa ei vastanud (sest ei oska)
Laenutehingut iseloomustab see, et laenatud vara on laenaja käsutada, kasutada ja vallata. Laenaja võib, aga ei pruugi (tasuta kasutamise korral) selle eest maksta tasu. Lanetud "asi" tuleb kas tagastada v. kompenseerida muude varadega. Kohvri hoiustamine neile tingimustele ei vasta. -
To Offf
(((Laenutehingut iseloomustab see, et laenatud vara on laenaja käsutada, kasutada ja vallata. Laenaja võib, aga ei pruugi (tasuta kasutamise korral) selle eest maksta tasu. Lanetud "asi" tuleb kas tagastada v. kompenseerida muude varadega. Kohvri hoiustamine neile tingimustele ei vasta.)))
Võlgnik ei tohi laenatud varaga teha ükskõik mida, vaid võib sellega teha ainult laenulepinguga ehk võlanõudega sätestatud piiride ulatuses, niisamuti nagu ta on ka kohustatud tegema, ning tema autonoomia on väga piiratud. See, et pakihoius sätestavad võlanõuded selle, et pakihoid ei või omavoliliselt laenuks võetuid kohvreid avada ega nendes sorida, ei tohi lasta ära hävineda, nendega ahju kütta, neid ära müüa ja läbi pillata, ei tähenda seda, et need kohvrid ei oleks laenatud. On laenatud, ja kohvrite hoiustamine on laenamine! Te lihtsalt ei tundnud laenamist ära. See, et pakihoid peab laenatud kohvrid tagastamisel mõnikord kompenseerima muude varadega, mida te väga õigesti tunnistate, viitab ju kõige otsesemalt pakuhoiu panga-olemusele. Pank teeb ju sedasama, et laenuks võtab hoiustajatelt ühed varad, tagastab aga need laenud hoiustajatele hoopis teist liiki varadena. Pank teeb seda varade vahetust laenamistel tavaliselt mitte ise otseelt, vaid turu kaudu, aga võiks samahästi seda teha ka ise otseselt näiteks nii, et võtab hoiustajalt laenuks saapad, tagastab aga hoiustajale selle laenu hoiustaja soovil leivana. Jälle te ei saanud aru kuidas pakihoid võib areneda pangaks. Sealjuures olulised ajad, nagu näiteks selle, et mis asi on või ei ole vara, et laenuleping ehk nõue ei ole vara, et mis on ja kust tekib intress jne, selle kohta ei anna te üldse ühtegi selgemat seletust. Mina otsin selliseid selgemaid seletusi ja argumente, aga kahjuks ei leia. Nii näiteks ma et tea, milliste kriteeriumite järgi teie arvate midagi varaks, kui te kviitungit justnagu varaks ei pidanud, nõuet aga küll, kui ilmnes, et varadel ei pruugi olla sellist ühist omadust nagu vahetatavus varade vastu. -
"On laenatud, ja kohvrite hoiustamine on laenamine! Te lihtsalt ei tundnud laenamist ära. "
Ei, sa püüad vaimse vägivalla abil hoiustamist laenamiseks väänata. Need on hoopis erinevad tehingud.
"See, et pakihoid peab laenatud kohvrid tagastamisel mõnikord kompenseerima muude varadega, mida te väga õigesti tunnistate, viitab ju kõige otsesemalt pakuhoiu panga-olemusele. "
Aga loe satandard-tingimusi. Üldjuhul on risti vastupidi. Pakihoid tegelikult ei vastuta mitte millegi eest. Panga-olemusele ei viita seega mitte miski.
On väga lihtne teha laenamisel ja hoiustamisel vahet. Kui sulle laenatakse midagi, siis üldjuhul ikka selle millegi kasutamiseks. Kuigi, olen nõus, lepinguga võib (aga ei pruugi) piirata seda kasutamist. Lanetatud vara tuleb tagastada ja võimalik, et laenajale ka mingit kompensatsiooni maksta. Kui sina oled nii-öelda "andja pool" ja maksad veel pealegi, et keegi sinu vara hoiaks, siis on tegemist hoiustamise/ladustamise/säilitamisega.
Üritad juuksekarva lõhestuda ja takerdud tarbetutesse detailidesse. Ajad ladustamise ja laenamise segamini. Võib olla seetõttu, et pangale raha laenamist kutsutakse ka hoiustamiseks. Aga see on puhas keeleline, mitte SISULINE nüanss. Kas oled tõesti nii rumal, et ajad kohvri hoiustamise (mida lihtsalt tavakeeles nii kutstutakse, tegelikult ladustamise) ja panka raha hoiustamise (pangale raha laenamise) segamini? Sest lihtsalt tavakeeles nii öeldakse? Tehingute SISUSSE ei suuda sa süüvida.
Lihtne reegel:
Kui sina maksad vara andmise eest peale, siis on tegu "ladustamisega". Kui sina maksad vara saamise eest oma käsutusse ajutiselt, siis on tegu "laenamisega". Otsida sisuliselt ühte tüüpi tehingu seest teist tüüpi tehingut on rumal ja meelevaldne. Pakihoid ei ole pank, ega saa selleks kunagi. -
To Offf
(((On väga lihtne teha laenamisel ja hoiustamisel vahet. Kui sulle laenatakse midagi, siis üldjuhul ikka selle millegi kasutamiseks. Kuigi, olen nõus, lepinguga võib (aga ei pruugi) piirata seda kasutamist. Lanetatud vara tuleb tagastada ja võimalik, et laenajale ka mingit kompensatsiooni maksta. Kui sina oled nii-öelda "andja pool" ja maksad veel pealegi, et keegi sinu vara hoiaks, siis on tegemist hoiustamise/ladustamise/säilitamisega. )))
Laenamisel ja hoiustamisel ei ole vahet, ning kui teie leiate vahe olevat, siis pole te laenamisest õigesti aru saanid. Hoiustamine on üks laenamise alaliik, millised teised laenamise alaliigid on näiteks rentimine, üürimine, aga ka näiteks teatripileti ja rongipileti ostmiseks” nimetatud majandustehing on laenamine, mitte aga ostmine. Laenamist iseloomustavad kaks kõige põhilisemat tunnust: 1) esiteks peab see olema ühe isiku poolt teisele isikule vara andmine olema vabatahtlik; 2) teiseks peab sellel vara andmisel-saamisel olema kehtestatud laenuleping, võlanõue ehk nõue, mis kohustab selle vara saajat see vara kas tagastama või kompenseerima kunagi hiljem andjale. Kes nendest peab või ei pea veel peale maksma kas intressi, üüri-renti või teenustasu, siis see ei ole oluline, ning laenamist see ei muuda. Näiteks kui annate korraks kasutada naabrile oma lumelabitat, ja kumbki teist ei makse intresse ega teenustasu, siis on see ikka laenamine. Laenamine on see ka siis kui laenuleping ehk võlanõue keelab naabril seda labidat kasutada, vaid lubab ja kohustab ainult seda oma valduses ajutiselt hoida. Lühidalt, kas tehing on laenamine, seda tõendab see, et on olemas võlanõue, mis sätestab selle vabatahtlikult võõrasse valdusse antud vara tagastamise selle andjale ükskõik kas sama varana või mõnda teist liiki varadena. Kas selle vara saaja teeb või ei tee midagi selle varaga, kui see on tema valduses, siis see ei ole oluline. Mida tohib ja mida ei tohi ta teha, seda määravad võlanõude sätted, mis iga laenamise puhul võivad olla erinevad, see pole oluline, kuid oluline on, et üldse on olemas võlanõue, ja vara andmine võlausaldaja poolt on vabatahtlik, siis on see laenamine.
Jälle ei saanud te aru sellest, kuidas pakihoiust võib areneda pank. Aga pank võib areneda ka näiteks postiametist. Postiamet samuti võtab vastu inimestelt pakke, emiteerib võlanõudeid tõendavaid kviitungeid ja tagastab need pakid inimestele võlanõuete alusel kviitungite järgi, mida teeb ka pank. Postiamet samuti tagastab inimesele selle laenatud paki teistes varades, kui see pakk on kaduma läinud, mis on juba peaaegu et ehtne pangaoperatsioon. Niimoodi võib postiamet neid tema valdusse usaldatud pakke hakata sihilikult „ära kaotama”, makstes nende väärtuse pärast inimestele välja teistes varades, ise aga rakendades need pakid(varad) tootmisse nende saamise ja väljamaksmise vaheaja jooksul, muutes need kapitaliks ja saades kapitalikasumeid. Postiameti kliendid ehk hoiustajad ei hakka nurisema, kui postiamet hakkab neile nende „pakkide kadumiste” pealt veel intresse peale maksma, ja jätkavad selliselt pakkide hoiustamist postiametis, milline postiamet on nüüd juba muundunud pangaks. Sest hoiustaja positsioonilt vaadatuna on see temale kasulik hoiustamine: hoiustad postiametis 1X väärtuse suuruse paki, saad selle eest nädala pärast 1,01X hulk teisi varasid tagasi, ja just selliseid varasid postiameti varalaekast, mida sul vaja on sinu enese vabal valikul. Ehk vahetad niimoodi postiametis oma mittevajalikud varad vajalike varade vastu väikese viivitusega, ja saad tagasi rohkem varasid kui hoiustasid. -
"Jälle ei saanud te aru sellest, kuidas pakihoiust võib areneda pank. Aga pank võib areneda ka näiteks postiametist. "
Ei, Kalev. Ei saanud. Selleks, et "aru saada" millestki nii jaburast peab olema vaimuhaige, täiesti väärastunud mõtlemisega ja kaotama reaalsusetaju tasemele, kuhu jõuab ainult keelatud aineid v. väga tugevaid retseptipsühhofarmakone kasutades. Kahjuks, Kalev, pead sa seal üksi olema, kui sa just mõnda teist sama väärastunud mõtlemisega inimest ei leia. -
To Offf
((("Jälle ei saanud te aru sellest, kuidas pakihoiust võib areneda pank. Aga pank võib areneda ka näiteks postiametist. "
Ei, Kalev. Ei saanud. Selleks, et "aru saada" millestki nii jaburast peab olema vaimuhaige,...)))
Väga kahju, et te ei saanud aru, kuidas võib pakihoiust välja areneda pank. Kui saaksite aru, siis hakkaksite aru saama ka sellest, et mis on ja mis ei ole laenamine, mis on panga funktsioneerimise mehhanism, ja mis ning mitte raha on pangahoiused tegelikult, ning kuidas muunduvad kviitungid rahaks. Ometi on pangad välja arenenud pakihoidudest, mida tunnistab ilmselt kogemata isegi võlts pseudoteaduslik akadeemiline majandusteadus, ja mis on kirjas ka igas majandusõpikus. Ainult et seal on pakihoiud nimetatud teise nimetusega --- „kullaseppadeks” ----ja pole see kuigi selgelt see seletatud, et mis sellest „kullasepa” valdusse hoiustatud/laenatud kullast edasi saama hakkas, ja kuidas selle kulla laenamise kohta kehtestatud võlanõuetest neid tõendavate kviitungite kujul raha tekkis, et mis on võlanõuded ja raha, et need ei ole kuld, ei ole varad. Edaspidised võltsi AM tõlgendused on muidugi segased nagu mustlase ennustus ja täis varjamisi ja valetamisi, aga sellised tõeterakesed on selles siiski sees, et pank arenes välja „kullasepa” juures varade hoiustamisest, ja on vihjatud isegi sellele, et raha tekkis „kullasepa” (=pakihoiu) poolt emiteeritud kviitungitest. -
"Väga kahju, et te ei saanud aru, kuidas võib pakihoiust välja areneda pank."
Ei, Kalev, sellest ei ole väga kahju. Ma olen oma vaimse tervisega selles kontektis enam-vähem rahul.
"Kui saaksite aru, "
Kui ma hakkaksin SELLISTEST jaburdustest aru saama, et kuidas "pakihoiust "areneb" pank" või "postiteenistus muutub pangaks", siis ma loodan, et mul on piisavalt oidu järel kiirelt kvalifitseeritud psühhiaatri poole pöörduda.
Nagu me näeme, siis oled Sa, Kalev, endiselt sügavalt sala-usklik. Sinu jumal on Mammon ja Oligrah on tema prohvet. Ja Mammonajumala auks "arenevad" kõiksugused asutused oma kõrgeimale arenengutasemele -- mammonakummardamise templiks ehk pangaks. Tegelikult polegi ma enne kohandu teist nii fanaatilist uslikikku kui sina, Kalev.
