Kulda investeerimist võib vaadelda mitme nurga alt, viimaste aastate kulla hinna tõus on kindlalt edestanud S&P 500 sama perioodi kasvu. Ometi kaubeldakse 27 aasta tagustel tasemetel, mis eriti ahvatlevat tootlust ei tähenda. Loomulikult ostis tollal tipust ainult käputäis investoreid, kuid isegi 50% madalamalt tasemelt kulda soetanud investorid pidid tunnistama aastatepikkust hinna kõikumist $400 ja $500 vahel, enne kui 2005. aasta lõpus $500 piir otsustavalt ületati.Inflatsiooniga kohandatud baasil on pilt veelgi trööstitum ning rekordist ollakse valgusaasta kaugusel. 1980. aasta tase tänastes hindades tähendaks kullauntsi maksumust $2250. Laiendades sama arvutust Dow Jonesi tööstuskeskmisele, peaks indeks praeguse 13000 punkti asemel kauplema 2000 punkti juures.
Seda kummalisemad on kulla kohta käivad reklaamid ja artiklid, kus viidatakse mineviku suurele tootlusele ja aktsiaturgude edestamisele. Tulevikus peaks kuld tooma roosa manna kõigi investorite lauale, võrdluseid aga tehakse madalamat kasvu näitavate pensionifondidega.
On loomulik, et varaklassid pakuvad ajas erinevat tootlust nagu võib horisondi vabal valikul näidata ka mistahes sektorit aktsiaturgu löömas. Kulla 1980. aasta ralli tähendas paberi peal küll suuri kasumeid, kuid tavainvestorile oli selle tabamine ja kasumiga väljumine kaunikesti keeruline. Kui soovida juuksekarva päris lõhki ajada, siis 1833. aastal maksis unts kulda $20.65, mis 2005. aasta vääringus tähendanuks hinda $415. Reaalne hind oli tollal ainult $445 ning ainuke järeldus 172 aasta tootluse kohta on, et vähemalt inflatsiooni vastu on suudetud kaitset pakkuda.
Tegemist on siiski keskmist tootlust tähistava üldistusega. Reaalselt on olnud pikki perioode, kus kulla funktsioon inflatsiooni vastu kaitsjana ei ole toiminud. Võttes aluseks USA, siis viimane taoline periood kestis kaheksa aastat ning lõppes kullaralli algusega 2005. aastal.
Allikas: WGC
Loomulikult on võrdlus riigiti erinev, kuid inflatsioonile on pikema aja jooksul alla jäädud ka näiteks Jaapanis, Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Põhjuseks on siin erinevad hinnašokid, mille järgselt liigub hind pikkadeks aastateks keskmistest tasemetest eemale. Graafikul on kujutatud, kui kõrge peaks olema kulla hind dollarites, et viimase 31 aasta jooksul oleks kümnes märgitud riigis inflatsiooni ületatud:
Allikas: WGC
Just inflatsiooni tõttu ei kujuta tänane kulla hind endas mulli. Üldise kerkiva hinnataseme juures oli ainult aja küsimus, millal uus hinnarekord aset leiab. Seega ei soovigi praeguse hinnatõusu suhtes olla pessimist, vaid lihtsalt meelde tuletada, et maailma hävimise kartuses osa oma varadest aastakümneteks kulda investeerinutel ei tasuks vaadata mitte viimase paari aasta tootlust, vaid soovitavalt investeeringu planeeritud perioodist kaugeleulatuvamat ajalugu.
Toorainete puhul on hinnaliikumiste ennustamine üsna keeruline, kuid dollari langus, kõrge nafta hind, oodatavad USA intressikärped, riskikartlikkuse suurenemine ja varade hajutamise soov, rääkimata tohutust hulgast spekulatiivsest rahast, on loonud kõik eeldused $1000 hinnapiiri ületamiseks järgmisel aastal. Järelikult on kullapullide rõõmukisa igati õigustatud ning aastaid kannatlikult oodanud investorid saavad lõpuks premeeritud.
Kulla tõusule lisab veel kindlust, et tänane päev on nii mõneski mõttes sarnane 1980. aastaga, mil aprillikuuks oli nafta hind Nõukogude Liidu tungimisel Afganistani ja revolutsiooni tõttu Iraanis aastaga kahekordistunud. Nagu ka praegune $100 piirini rühkiv toornafta, lisas see survet inflatsioonile. Praeguse tasemega seda loomulikult kõrvutada ei maksa, sest tookord ulatus inflatsioon koguni 15%-ni, kuid küsimus ei ole mitte reaalses olukorras, vaid inimeste ootustes.
Tollal olenes kulla saatus suuresti USA majanduse käekäigust, kuid praegu moodustab riigi SKP üha väiksema osa globaalsest majandusest. Hoopis tähtsam on nafta hind, mis rõhub kõiki riike ühtmoodi. Lisades veel maailmas pead tõstva inflatsioonitondi ja hirmud globaliseerumise valupunktide ees, on valem kulla hinnatõusuks loodud.
Läbi ajaloo on kulla tootlus inflatsiooni ületanud, kuid keskpikas perioodis ei ole see alati õnnestunud. Küll aga töötab suurepäraselt kulla negatiivne korrelatsioon dollariga ning alltoodud graafik kujutab viimase 14 aasta liikumisi.
Ilma dollari kukkumiseta kaubeldaks oluliselt madalamal tasemel, mida illustreerib ka kõrvaolev Citigroupi analüüsist saadud graafik. Sinisega on kujutatud hinda dollarites ning hall joon tähistab hinda, kui dollar kaupleks 2002. aastaga samal tasemel.
Näitab ju kulla hinna muutus mingis valuutas usaldamatust ja negatiivset väljavaadet vastava riigi majanduse suhtes. Kuna kuld on kõige rohkem kallinenud dollarites ja jeenides, siis pelgavad investorid pigem USAd ja Jaapanit ning tunnevad kindlust Euro-ala suhtes.
Carry-trade
Mõnel pool on hinnatõusu põhjuseks peetud ka kulla carry-trade’i, mis on sarnane samanimelisele skeemile Jaapani jeeniga. Hoolimata sellest, et kulla hulk riigi rahasüsteemide tagatisena on oluliselt vähenenud, siis absoluutväärtuses istutakse endiselt tohutu varanduse otsas. Miinusena ei ole saanud sellelt aga lisa teenida.
Seetõttu on keskpangad nõus kulda välja laenama väga madala, tihti isegi 1%-lise intressiga. Ostjad müüvad kulla turul maha ja saadud raha investeerivad kõrgemat tulusust pakkuvatesse varadesse. Skeemi eelduseks on paigal püsiv või langev kulla hind, et peale kasumi teenimist teistest investeeringutest, oleks metalli võimalik sama või madalama hinnaga tagasi osta. Hinna tõustes nullib kaotus ära muudest varadest saadud kasumi või tekitab lausa kahjumit.
Loomulikult on pangad ohust teadlikud ja riski vastu kaitstakse ennast futuuridega. Kuid tegemist ei ole täiusliku riskimaandamisega, sest peale keskpankade soovi saada oma kuld tagasi, ei ole pankadel aega oodata futuuride aegumiseni, misjärel kuld füüsiliselt kohale toimetataks. Pankadel tuleb kulda osta turuhinnaga, mis külgsuunas liikuva turu puhul pole probleem, kuid tõusval turul tähendab kahjumit.
Võimalused börsi kaudu investeerimiseks
Soovides kulla liikumisest osa saada, on investoril võimalik raha paigutada näiteks indeksfondidesse. Vastukaaluks ka Eestis väga levinud arvamusele, on enamus indeksfondidest tagatud füüsilise kullaga. Investoritel on võimalik raha paigutada järgmistesse börsil kaubeldavatesse fondidesse:
GDX – jälgib AMEXi kullakaevandajate nimekirjas olevate ettevõtete hinnaliikumisi;
GLD – lugejatele enim tuntud ja üks kiiremini kasvavaid indeksfonde USAs, tagatud füüsilise kullaga;
IAU – kulla hinda jälgiv börsil kaubeldav fond, tagatud reaalse kullaga.
Lisaks tasub kullast huvitatutel silma peal hoida indeksitel, mis ei ole küll börsil kaubeldavad, kuid mille liikumisi tasub võtta täiendavate indikaatoritena. Indeksid hõlmavad endas kaevandajaid ja nendest tähtsamad on:
HUI - tähistab Amexi indeksit, mis hõlmab endas 13 suurimat kullakaevandajat;
JSE Gold – Johannesburgis (osad paralleelselt NYSEl) noteeritud kaevandajad;
TSX Gold– 25 väärismetallide kaevandajat liikumist jälgiv Toronto börsi indeks;
GDM – 34st kaevandajast koosnev Amex Gold Miners indeks.
Üldiselt tuleks kaevandajatesse suhtuda ettevaatlikult, sest kahtlemata võib nende hulgast leida pärleid, kuid paljud tegelevad ka “raha põletamisega”. Enamus kullatootjatest on erinevatele indeksitele alla jäänud, seega tuleks kartlikumal investoril eelistada kulla hinnaga korreleeruvaid indeksfonde. Kuid suurema aja ja huvi olemasolul väärivad kaevandajad uurimist, sest edasise hinnatõusuga suudetakse kasumilävi ületada. Sektorit pole peetud kasvusektoriks, kuid kasvuaktsiaid võib leida siitki.
Seega on investoritel vastavalt soovidele ja riskiprofiilile kullapalavikust osa saamiseks võimalusi piisavalt. Kõige lihtsam valik on kindlasti indeksfondid, valida saab füüsilise kullaga tagatud või kaevandajaid jälgiva indeksi vahel. Tasub meenutada, et ainult ühes suunas liikuvaid varasid pole olemas ning enne maagilise piiri ületamist võib kulla hinnas toimuda veel mitu korrektsiooni.
Tweet
