Tihti vaadatakse Real Effective Exchange Rate’i (REER) [toimetus: REER kajastab ühe riigi valuuta suhtelist väärtust võrrelduna indeksi või valuutakorviga, arvestades seejuures ka inflatsiooniefektiga] lihtsustusena, mis annab pildi mingi riigi konkurentsivõime muutustest teiste suhtes. Me oleme krooniaja Eestis näinud üle aastate üsna mitmeid devalveerimispaanikaid ja mõnelgi juhul on REER olnud üks pealtnäha elementaarsena krooni ülehinnatust näitavatest argumentidest. Varasematel juhtudel kindlasti ebasobiv, kuna üleminekumajanduse puhul, kus liigutakse plaanimajandusest turumajandusse, võib ka hindade liikumine olla tavatult suur. Näiteks rahareformiaastal 1992 oli inflatsioon Eestis 953%. Oleks olnud täiesti arutu üritada seda “konkurentsivõime langust” kuidagi devalveerimisega tagasi pöörata.
Aga paratamatu on ka see, et mingil hetkel on üleminekumajandusest saanud normaalne ja sellest alates võib seda REER-i hakata ka näiteks võrdluses Eurotsooniga jälgima. Ma ei ole päris veendunud, et see hetk Eestile veel täielikult käes on. Nimelt jätkub praegu Eestis näiteks mitmete aktsiismaksude liikumine EC-s nõutavatele tasemetele. Selle põhjustatud hinnatõus on samuti paraku meie senise konkurentsivõime kaotus. Aga see kaotus leiab aset konvergeerumisena Euroopa tasemele altpoolt ja pole mõistlik pidada sedagi millekski selliseks, mille puhul tuleks devalveerimise kaudu oma konkurentsivõimet taastada. No ei saa me sisseostetava bensiini hinda sellega alla, olen selles üsna kindel. Minu arvates saame REER-i rohkem vaadata alles siis, kui on tegu baashetkega, kus sellised sundliikumised juba enamjaolt tehtud.
Hindade osas on Eesti “mixed bag”, kus võib leida kindlasti nii üle- kui alahinnatut. Majanduse ülekuumenemiseni viinud odava laenuraha kriitika jätab tähelepanuta selle, et süüdistada kedagi millegi liiga odavalt saamises on üsna jabur. Õnnetuseks on odava raha ja kergete kasumite korral sellel ka omad negatiivsed järelmid liiga kergekäelise rahakulutamisena. Võimalik oli näiteks siin parema marginaaliga müüa, kui mujal ja siin müüa kallimaid kaubamärke või tooteid, mis eeldavad juba kõrgemat ostujõudu. Mõned aastad tagasi rääkisin näiteks ühe eestlasega, kes tõsimeeli soovis hakata Eestisse lemmikloomadeks mingeid paganama alpakasid tooma. Et USA-s olla üks selline olnud roosa ja müüdud maha täiesti müstilise hinnaga. Avaldasin talle siis vargsi lootust, et Eestis inimestel see rahaga narruste tegemise õhin ikka päris alpakade ostmiseni vast ei küünigi.
Praegune likviidsuspigistus toob kõiki ajas mõned aastad tagasi ja õpetab jälle inimesi raha lugema. Raskem on siinsetele ostjatele endisel moel midagi müüa, vaja on Euroopas üsna tavapäraseid allahindluskampaaniaid ja tõsisemat pingutust. Osade hindade osas on paratamatult mõjunud ilmselt Soome lähedus ja sealt tulevad ostjad. Tuleb meeles pidada, et kui Eestis on 1.3 miljonit elanikku, siis Tallinna sadamat läbib aastas ca 7 miljonit reisijat, nii et kindlasti mõjutab see meid hinnakonvergentsi suunas Skandinaaviaga.
Ma olen muuseas aeg-ajalt toonud ühe omal nahal proovitud näite teenuste hinnataseme ja REER-i kasutamise kaheldavuse osas:
Kunagi 7 aastat tagasi oli mul vaja Lääne-Euroopas vahetada ühte tihendit automaatkasti ja mootori vahel. Tihend ise maksis ca 300 EEK, tööraha selle vahetamiseks Genfis oleks olnud 14000 EEK, pisut üle piiri Prantsusmaa poolel ca 8000 EEK. Helistasin huvi pärast Eestisse Info-Autosse ja sain sama töö hinnaks 3000 EEK. Huvi pärast helistasin nüüd uuesti ja küsisin sama töö hinna praegu samale automargile. Vastus: praegu olla käimas kampaania, mille käigus vanadele autodele teeninduse hinnad on 20-30% tavalisest odavamad. Kribin-krabin, kiire arvutus ja hinnapakkumine täna? Ca 3000 EEK. Seega on see teenuse hind siin selle ajaga tõusnud ca viiendiku võrra (ilma soodustuseta). Hoolimata mõningasest hindade ühtlustumisest, on sama töö siin endiselt märkimisväärselt odavam, kui Euroopas. Oleme oma konkurentsivõimes osakese kaotanud, kuid ei saa otseselt väita, et seetõttu konkurentsivõimetud. Selle hindamiseks oleks vaja absoluutskaalat, millega saaks mingil moel riike omavahel võrrelda. Kahtlemata küll mitte eriti laiapõhjalise BigMac’i indeksi põhjal on näiteks kroon euro suhtes hoopis ca 40% alahinnatud.
On muidugi ka teenuseid, kus hinnad võiksid olla madalamad, näiteks telekommunikatsioon ja Tallinna Vee poolt pakutavad. On lihtsalt imepärane, kuidas mõned ettevõtted on osanud aborigeenidel käed nii siduda, et nende äritegevus siin liiga kasumlikuks on tehtud.
Devalveerimise teemast
Muidugi muudab valuutakursside alanemine sarnast toodangut eksportivates riikides mõnegi tootja konkurentsivõimetumaks. Rootslased devalveerisid ja eurotsooni kuuluvad soomlased seda teha ei saa. Nende jaoks oleks üks väljapääs nende allhankijate kulude vähendamise kaudu konkurentsivõimet tõsta ja seetõttu pole üllatav, et just endiselt tõusvate palkadega Soomest kuuleme me üsna sageli soovitusi devalveerimiseks Eestis. Ühe häbeliku ja oma abikaasagagi pigem SMS-i teel suhtleva soomlase jaoks on üsna ebamugav minna siinsete töötajate ette ja teatada nende palkade alandamisest, pigem võiks selle töö tema asemel ära teha kohalikud poliitikud. Ka rootslaste ülemvõimu all olevatele siin laiutavatele pankadele saaks sellega mõnevõrra käru keeratud, nii et win-win olukord.
Siinsed poliitikud ei saa aga lähtuda ainult mõne huvigrupi lobitegevusest, vaid astuma mõistlikke samme terve Eesti kontekstis pikaajalises plaanis. Kui devalveerida, siis on paratamatu, et see muudab kõigi ootusi tuleviku suhtes oluliselt. Kui juba üks kord on devalveeritud, siis ollakse selleks valmis ka tulevikus. Pikaajaliselt muutub käitumine raha säästmisel ja suur osa poliitikutest ja keskpankuritest kaotavad rahva silmis igasuguse usaldusväärsuse.
Deflatsiooniline tee on juba käivitunud ja parem üritame selle nüüd lõpuni käia. Muidugi oleks devalveerimise teostamine tehnilises mõttes lihtsam. Aga seni, kui on üldises palgalangetamises ja kärpimistuhinas siiski ka neid, kes seda tegema ei peagi, on see kokkuvõttes siinsele majandusele ja pankadele minu arvates parim võimalus. Devalveerimine tabaks valimatult kõiki, lisaks hävitaks osa säästude väärtusest ja see süvendaks kriisi sisemajanduses veelgi just ajal, kus mõõnavatele välisturgudele pole sugugi lihtne eksporti suurendada. Tööjõudu peaks siinmail eksportööridele nüüd jaguma ja nad saavad üldises positiivselt apokalüptilises olukorras siin oma palkasid kärpida.
Raini ideest minna üle ujuvkursile
Ei ole mingit kahtlust, et ujuvkurss oleks paljudel juhtudel paindlikum. Mulle näiteks meeldiks, kui Eesti saaks kroonivõlga müües olla enam-vähem kindel, et hiinlased ja jaapanlased neid oma reservidesse kaasavad ja meid selliselt pidevalt finantseerivad. Ka merejalavägi, millega saaks maailmas oma autoriteeti kehtestamas käia, poleks paha mõte.
Reaalses elus peame aga mängima nende kaartidega, mis meile on jagatud. Oma ujuvkursiga valuuta oleks üks täiendav tundmatu, mis niigi pahatihti investorite jaoks üsna musta kasti taolise Baltikumi veelgi keerulisemaks teeb. Kui see õhukesel turul ja seetõttu kergesti liigutatav krooni kurss siin suurtes piirides üles-alla põrutab, võib iga ringiga jälle näha ühte portsu mahakoolnud ettevõtteid, kes selle volatiilsusega arvestamisega oma igapäevases majandustegevuses hakkama pole saanud. Nii et palun seda mitte võtta lugupidamatusavaldusena Eesti Panga vastu, aga ma arvan tõepoolest, et fikseeritud vahetuskurss ja võimalikult kiire EUR-ile üleminek sobib siin olemasoleva materjali baasil meile kõige paremini!
Kristjan Hänni
Disclaimer: Käesoleva loo autor ei ole seotud LHV Pangaga ega esinda LHV Panga seisukohti.
Tweet