Heido Vitsur: kuidas saaks pensionifondide rahaga Eesti majandust turgutada? - Arvamusplats - Uudised - LHV finantsportaal

Heido Vitsur: kuidas saaks pensionifondide rahaga Eesti majandust turgutada?

Heido Vitsur

21.04.2016 10:51

Tõsiasjaga, et Eesti SKT reaalväärtus  pole nii kaua kriisieelset taset selgelt ületada suutnud, ei saa igavesti leppida. Seepärast on loomulik, et pärast nii paljude aastate möödumist ja kiirema majanduskasvu saavutamise lootuste luhtumist, on soovitud kasvu saavutamiseks hakatud traditsioonilistele meetmetele lootmise asemel ka neist erinevaid vahendeid otsima.

Paraku  on pakutava hulk jäänud napiks: väikestele muudatustele maksustamises ja struktuurifondide kasutamises ning ettepanekutele bürokraatia  vähendamiseks ei olnud kuni viimase ajani peale riigireformi erinevate kavade suurt midagi lisandunud. Paraku ei võimalda  ülaltooduist ükski  anda majanduskasvule sellist kiirendust nagu praegu oodatakse. Seetõttu ei ole üllatav, et kasvuallikate otsimisel on pilk järjest sagedamini  jäänud peatuma  ka teise samba pensionifondide rahal.  Mõte on lihtne: kuivõrd  seda raha on seni investeeritud  valdavalt väljapoole Eestit, siis miks mitte tuua see vähemalt  osaliselt välismaalt ära, investeerida Eesti majandusse ja saavutada seeläbi majanduskasvu vajalik kiirus.  Või kui see idee ei tööta, miks siis mitte investeerida raha meie kõige peamise tootmisfaktori – inimkapitali – arendamisesse.

Esimesel pilgul pole ei esimese ega teise ideega midagi viltu. Pensionifondidesse on tõepoolest kogunenud üsna palju raha ja see on ülekaalukalt investeeritud väljapoole Eestit.  Peale selle kasvavad  sissemaksed teise sambasse tõhusalt ja on tunduvalt suuremad kui väljamaksed.  Möödunud aastal vastavalt 388 ja 5 miljonit eurot.  Liiatigi püsib  sisse- ja väljamaksete ülisuur vahe ja seega ka pensionifondide käsutuses olevate vahendite kiire kasv veel üsna kaua, kuid mitte lõpmatult kaua: seni, kuni tööjõuturult on väljunud valdav osa enne 1982. aastat sündinuid. Pärast seda sisse- ja väljamaksete suhe muutub ning siis võib nõnda suurest vahest kui täna ainult unistada. Kuid selleks ajaks, kui fondide mahu kasv stabiliseerub, on neis ilmselt kõvasti rohkem raha kui täna  Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetes kokku.   Olekski  imelik, kui selle raha kasutamise vastu laiemat huvi poleks  tekkinud.

Möödunud aasta lõpuks moodustas teise samba pensionifondide maht  ümmarguselt 2,7 miljardit eurot ja  see kasvab aastaga ca 0,4 miljardi võrra.  Täitsa kaalukas summa, kui võrrelda  näiteks riigieelarves  2016. aastal investeeringuteks ette nähtud  0,5  miljardi  või ka erasektori  3,6 miljardi suuruse (2014 a. andmed) investeeringute mahuga.

Seejuures peame arvestama veel sellega, et kuivõrd Eesti majandusse on 2,7 miljardist investeeritud üksnes tühine osa,  tähendab see, et  ilma teise samba olemasoluta oleks inimeste kasutada olev sissetulek olnud  viimase kaheteist aasta jooksul peaaegu üheksasaja miljoni euro võrra suurem ja suure tõenäosusega oleks enamik sellest rahast kulunud sisenõudluse suurendamiseks.  Sisenõudluse kasv oleks omakorda tähendanud täiendavaid maksulaekumisi ja riigi kulutusi ja need omakorda jälle täiendavat sisenõudlust ja maksulaekumisi...ja kaheteist aasta kohta kokku ka tajutavat vahet  SKTs.

Kuigi soovid pöörata  pensioni  teise sambasse kogunenud raha majanduskasvu mootoriks on täiesti mõistetavad, osutub lihtsaks üksnes sellise mõtte väljaütlemine.  Esimene ja suurim takistus idee tegudeks pööramisel on kahtlemata tõsiasi, et pensionifondide otseseks kohustuseks, mida kuidagi muuta ei ole võimalik, on oma klientidele võimalikult suure pensioni kindlustamine, mis muu hulgas tähendab ka fondide kätte usaldatud raha võimalikult tootlikku ja  riskivaba paigutamist.

Ükskõik, kuidas ka püüda,  Eestisse  investeerimise kohustusega  neid eesmärke saavutada pole võimalik. Suurimat pensionisumma kasvu on võimalik saavutada ainult siis, kui otsida soodsamaid investeerimisvõimalusi tervest maailmast.

Mõiste soodsus on mitmetähenduslik ja mis veel olulisem, ajas muutuv mõiste.  See ei tähenda sugugi ainult tulusust. Kuivõrd tulevikku ei saa kunagi täpselt ette ennustada, jääb investeerimine alati riskantseks. Samas on võimalik riske vähendada ja ajada asju nii, et ka oma kehvapoolseks osutunud otsuseid oleks suhteliselt kerge parandada. Eriti vajalik on see võimalus neile, kelle tööks on riskida neile usaldatud  võõra rahaga. Ja see asjaolu toob investeeringu tulususe kõrvale võrdväärsena likviidsuse nõude.  Ning kui nüüd võtta tulususe ja likviidsuse vajadus kokku, tuleb välja, et Eestis on neetult vähe kohti, kuhu pensionifondidel oleks mõtet investeerida. Või täpsemini – kuhu nad tohiksid investeerida.  Väheriskantseid riigivõlakirju meil pole, samuti pole turul kuigi palju ettevõtete omi. Ja kui vaadata Tallinna börsi nimekirjas olevate ettevõtete imeväikeseid  käibeid,  pole seal ühtegi ettevõtet, mille aktsiaid soovi korral või vajadusel suures mahus osta või müüa saaks.

Kui nüüd käsu korras või patriootilistel kaalutlustel sellele turule iga päev  paraja koguse  miljonitega siseneda,  või sealt väljuda  püüda,  pole raske ette kujutada, mida see endaga kaasa toob.   Sisuliselt mitte midagi head, ainult turu solkimise.   Alguses varade kallinemise ja siit edasi hindade kõikumise, kuivõrd hinnad on kunstlikult ebaõigele tasemele tõstetud.

Kuid põhiline point on ju selles, et majandus vara kallinemisest või omaniku vahetamisest kiiremini kasvama ei hakka.  Selle kohta on viimase kaheksa aastaga saadud tervest maailmast enam kui piisavalt tõendeid.  QE-dega turule toodud triljonid on peaasjalikult tõstnud üksnes kahte tüüpi  varade hinda ja ainult rikkust ümber jaotanud, kuid  investeeringuid reaalmajandusse sel teel  pole kuigi palju juurde saadud.

Pensionifondide rahast võime majanduskasvu kiirenemist oodata  alles siis, kui fondid saaks osaleda ettevõtete arenduseks tehtavates  täiendavates  emissioonides  või aktsiakapitali laiendamistes, siis kui tehtava investeeringu abil viiakse ettevõtte tegevus uuele  tehnoloogilisele või organisatsioonilisele tasemele jne. Ehk teisiti öeldult:  selleks, et fondid saaks senisest tunduvalt enam pensionifondide raha Eesti ettevõtlusesse investeerida, on eelkõige  vaja ettevõtjate ambitsioonikaid ja realistlikke arengukavasid.

Aga selleks, et  pensionifondid saaks investeerida tehnilisse infrastruktuuri või inimkapitali, on vaja eelkõige vaadata nende poole, kelle vastutusvaldkonda need kaks asja kuuluvad, seega riigi poole.  Või kui Eestis tekivad selleotstarbelised  PPP–d ja muud seesugused organisatsioonid, siis ka nende poole. Ja kui neil on infrastruktuuriobjektide  või inimkapitali jaoks vaja pensionifondide raha, siis see, kes raha vajab, peab selle pärast konkureerima  teiste raha vajajatega võrreldavatel tingimustel. Vastasel juhul pensionifondid sellisesse ettevõtmisesse investeerida ei tohi, sest see oleks vastuolus nende tegevuse põhieesmärgiga.

Ehk teisiti öeldult: pensionifondide raha saaks kõige paremini kaasata infrastruktuuri  ja inimkapitali arendusse läbi riigivõlakirjade. Aga arvata, et pensionifondid saaks infra arendamise  ja demograafilise olukorra muutmise ülesannet vahetult enda peale võtta, pole kuigi realistlik.




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse

Küpsised

Et pakkuda sulle parimat kasutajakogemust, kasutame LHV veebilehel küpsiseid. Valides "Nõustun", annad nõusoleku kõikide küpsiste kasutamiseks. Tutvu küpsiste kasutamise põhimõtetega.

pirukas_icon