Hullumaja puhvet

Illustratsioon: Lembitu Mikker

On öeldud, et psühholoogia tundmine on investeerimisel osati olulisemgi kui finantsteadmised. Põhjus peitub selles, et turuosalised oleme me kõik – kollektiivne rahvamass, kes laseb end kõigest ümbritsevast mõjutada. Finantsturgudel ongi lühiajaliseks vedavaks jõuks pigem massipsühholoogia, inimesed kõikide oma emotsioonidega. Pikaajaliselt jäävad muidugi peale ettevõttepõhised fundamentaalnäitajad, peamiselt kasumlikkus.

Turupsühholoogial tugev jõud

Üksikaktsiate hinnad kõiguvad aastasiseselt sageli 20 kuni 30 protsenti või isegi rohkem, turuindeksid tervikuna enamasti vähem: 10 kuni 15 protsenti, iga paari aasta tagant ka 20 kuni 25 protsenti. See pole erand, vaid pigem reegel, kuid raske on uskuda, et iga ettevõtte pikaajaline väärtus kõigub aastasiseselt pidevalt kolmandiku võrra. Kõikumised aktsiahindades loovad omakorda võimalusi, aga kas need võimalused osutuvad eksimusteks või õnnestumisteks, oleneb eelkõige sellest, mil määral suudetakse hoida kainet meelt.

Uurimused on näidanud, et investorid tunnevad kaotusi füüsiliselt kaks kuni kolm korda valusamalt kui võite. Seetõttu ongi turulangusi raske taluda – füüsiline valu lõikab meist teravalt läbi, häirib meelerahu ja raskendab ratsionaalsete otsuste langetamist.

Igapäevatarkus, et osta odavalt siis, kui teised müüvad ja veri tänaval, on konkreetses reaalses ajahetkes palju keerulisem, kui hilisem tagantjärele tarkus näitab. Tagantjärele tundub kõik alati lihtne, aga tegelikult on keerulises olukorras palju raskem unustada kaotusvalu, säilitada meelekindlus ja jääda kindlaks oma pikaajalisele investeerimisplaanile.

Oma tegudes otsiksime me justkui heakskiitu laiemalt massilt. Müüa tundub mugavam ja kindlam siis, kui teised ka müüvad, ning osta on parem siis, kui ka teised ostavad. Üldjuhul viib see aga kõige halvema võimaliku lahenduseni – tippude ostmise ja põhjade müümiseni.

Petlik lõppfaas

Inimpsühholoogia on juba selline, et periood, mil kõik tundub justkui kõige selgem ja kindlam, on enamasti vaid käsiloleva trendi lõppfaas ning tegu on pelgalt viimase aasta sündmuste ekstrapoleerimisega. Sellest tulenevalt on ka enamik pikki tsükleid oma loomult sarnased, olgu need siis aktsiaturgudel, kinnisvaras või mõnes muus varaklassis.

Kinnisvara näitel tehakse enamasti kõige rohkem tehinguid konjunktuuri täielikus tipus – hetkel, kui kinnisvara on enim üle hinnatud ja intressid kõrgeimad. Sellises olukorras saab ostja enda jaoks kõige halvema võimaliku tehingu. Samas on tehingute arv kõige madalam perioodil, kui kinnisvara on odav ja intressid madalad, mis oleks ostja jaoks parim võimalik aeg tehingu tegemiseks (näiteks aastad 2009–2010).

Keskmine investor läheb aktsiaturule siis, kui aktsiad on juba olulisel määral tõusnud, ning hakkab müüma tsükli põhjas pärast seda, kui on pettunud. Aktsiaturg on ainus turg, kus inimesed jooksevad poest välja, kui kaup hinnatakse 25 protsendi võrra alla, ning tormavad ostma, kui kaup on 50 protsenti üle hinnatud.

Aktsiaturu pikaajaliste tsüklite kohta öeldakse, et tippe ei tehta mitte siis, kui esimesed targad oma aktsiad maha  müüvad, vaid tipud tehakse siis, kui viimased väheinformeeritud turuosalised sisenevad. Need on enamasti perioodid pärast pikemat tõusutsüklit ja majanduse kasvufaasi, kui inimestel on tekkinud justkui enesekindlus, et viimaste aastate trendid jäävadki kestma. Turgude põhjad tehakse aga siis, kui needsamad viimased pettunud müüvad oma investeeringud. JPMorgan Chase & Co hinnangul on pikaajaline aktsiaturgude tootlus olnud umbes 10 protsenti, kuid väikeinvestorite jaoks on see just tänu turu tippudes ostmisele ja põhjades müümisele olnud kõigest 2,5 protsenti.

Selleks et olla finantsturgudel edukas, peab olema julgust ujuda peavoolus valitsevale turupsühholoogiale vastu. Perioodid, mil majanduses valitsevad eufooria ja kadedus naabrimehest mitte maha jääda, meelitavad paljusid turule kiiret rikkust püüdma. Neil hetkedel tasuks aga just hoida konservatiivsemat joont, et leida perioodidel, mil kõik on viimase lootuse kaotanud, endas jõud ja säilitada kaine meel, et riske võtta. Kogemus näitab, et just need investeeringud, mis on tehtud raske südamega ja keerulisel ajal, on tihti kõige edukamad. Ning investeerimisteesid, mis justkui tunduvad kõige loogilisemad ja enesestmõistetavad, on tegelikkuses kõige petlikumad ja nendega võib suurelt kaotada.

Lihtsustatult on asjad, millest kõik räägivad, finantsturgudel hindadesse tegelikkuses juba sisse arvatud, ja pikaajalist head tootlust teenitakse pigem määramatust ostes. Mida kõrgem on määramatus, seda kõrgem on tulevikutootlus. Mida kindlam tulevik tundub, seda madalam on tootlus, kuna seesama investeerimistees on juba turule suure rahva kokku toonud, jättes teenimiseks vähe ruumi.

Kriisiks valmistutakse peale kriisi

Enamiku investorite jaoks on enesestmõistetav, et finantsturgudel teenitakse raha, ostes odavalt ja müües kallilt. Tagantjärele vaadatuna näib iga kriis ja järsk hinnalangus elementaarse ostukohana. Aga kui kõik juhtub reaalajas, koos kaasnevate negatiivsete mõjudega, siis on investoril keerulises olukorras tihti raske säilitada selget pead. Sest kõik teised ju müüvad! Ja teistega koos müüa on mugav ja lohutav – võib-olla teavad nad midagi, mida mina ei tea? Inglise keeles on väljend misery loves company (ebaõnn armastab seltskonda) ning see peab finantsturgudel vägagi paika.

Huvitava tendentsina hakatakse karjas liikudes alati kriisiks valmistuma pärast kriisi – samamoodi, nagu kindlustuse hind tõuseb alati pärast looduskatastroofi.

Kui investeerimine oleks lihtne, siis oleksid selles edukad kõik, ja kui kõik oleks edukad, siis poleks turgudel rahateenimisvõimalusi. Investeerimine ei saa kunagi olema lihtne, ja seda inimpsühholoogia tõttu. Inimese ajus on ühendused loodud aastatuhandete jooksul selliselt, et me jääks ellu ja me karu eest pigem ära jookseks, kui talle vastu tormaks. Seetõttu esineb turgudel alati ka palju ebaefektiivsust.

Just närvilistel aegadel eristuvad pikaajaliselt edukad investorid ebaedukatest. Määravaks saab see, kui kindlaks sa tegelikult suudad jääda oma pikaajalisele plaanile. Nagu öeldakse, on igaühel plaan kuni selle hetkeni, mil riskid realiseeruvad ja pea kaotatakse. Suur osa pikaajalisest halvast tootlusest tulebki sellest, et portfellid müüakse tühjaks ajahetkel, mil tegelikult tuleks hoopis osta, ja lühiajalised turukõikumised muudetakse kahjumiks. Kõige paremad ajad investeerimiseks on läbi aegade olnud pärast 1929. aasta suurt depressiooni ja 2009. aasta finantskriisi – need ei olnud head müügikohad, vaid head ostukohad.

Investor ei saa turge kontrollida, küll aga saab ta kontrollida oma emotsioone ja käitumist perioodil, mil turul on kõige raskemad ajad. Tegevus turul ja elu tervikuna on tsükliline – nagu  madrusesärk, millel valgele triibule järgneb must triip ja pärast musta triipu tuleb alati valge triip.

Kaius Kiivramees
LHV privaatpanganduse portfellihaldur

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2016

Tweet