Rain Lõhmus – LHV hing

Foto: Anu Hammer

Hansa Marketsit juhtinud mehel kadus Hansapangas motivatsioon. Pangas oli suurosaluse omandanud Swedbank, meeskond hakkas lagunema ja juhatuse esimees Jüri Mõis oli teata­nud lahkumisest. Uute pangaomanike juhtimispõhimõtted erinesid harjumus­pärastest ning töötajad ei saanud enam lisatasusid, ükskõik kui hästi nad oma tööd ka ei teinud. See viis mõtted uuesti omal käel ettevõtlusega alustamisele.

Andres Viisemann oli Hansapangast lahkunud juba pool aastat varem ja helis­tas Argentiinas puhkusel olles Rainile, et uurida Eesti elu kohta. Mehed olid juba vanad tuttavad ja alustanud koostööd 1991. aastal Eesti Pangas, kus Rain oli üks esimesi töötajaid ja kuhu Andres sattus praktikandiks. Üheskoos tegutseti ka Hansapanga asutamisel.

Eesti elust rääkides jõudis Rain majan­dust tabanud kriisini ja pajatas ka oma soovist luua uus ettevõte. Viisemannile idee meeldis, seega oli üks partner paadis olemas.

Lõhmus paigutas ettevõttesse, mis hak­kas kandma nime LHV Direct, 30 miljo­nit krooni (2 miljonit eurot). Algselt koon­das ettevõte Hansapangast lahkunud spetsialiste: kokku tuli üheksa partnerit, kellest igaüks proovis teha seda, mida oli varem teinud Hansapangas. 2006. aastal läks meeskond aga lõhki ning Lõhmus ja Viisemann jäid kahekesi asja ajama.

„Oleme mingis mõttes küllaltki erine­vad, aga koostöö sujub,” räägib Lõhmus. „Andres on suur stabiliseeriv faktor, aga Varahalduses ei tehta ühtegi olulist in­vesteeringut ilma tema heakskiiduta. Tema töö resultaadid on näha ka fondide tootlustes.”

LHV kaks algust

Rain Lõhmuse jaoks ongi LHV-l kaks algust: esimene aastal 1999, teine aga aastal 2006. „Kui 1999. aastal ei teadnud me üldse, kuhu me välja tahame jõuda, siis 2006. aastaks oli selge, et soovime midagi oluliselt muuta. Järgnev aasta kulus mõttetööle ning 2008. aastaks oli selge, et teeme panga,” räägib Lõhmus.

Saatuse keerdkäiguna tabas Eestit taas majanduskriis. „See otseselt mõjutas, aga polnud kriitiline tegur. Oleksime panga teinud niikuinii,” kinnitab Lõhmus. „Küll aga pani see sügavalt läbi mõtlema, mis juhtus ja mida peaks tegema teistmoodi, et mitte kriisi hammaste vahele sattuda.”

Tekkinud olukord lõi uuele pangale ka võimalusi, sest olemasolevad pangad lak­kusid haavu, laenukraanid olid kinni keeratud ja uus pank mõjus kui sõõm värsket õhku umbses ruumis. „Nagu sõja­järgne varemetes Saksamaa,” kirjeldab Lõhmus. „Kui midagi tehti, siis oli tõe­näosus suur, et see tuleb hästi välja.” Mi­dagi sarnast oli ta kogenud ka 1990. aas­tate alguses, kui loodi Hansapank.

Vestlusest Lõhmusega kumab pidevalt läbi Hansapangast saadud kogemus. „See on siiani hästi oluline, sest andis teatava enesekindluse. Kui oled vallutanud väga raske mäetipu, siis see annab julgust uusi vallutusi ette võtta,” kinnitab ta.

Siiski tunnistab Lõhmus, et pangandus on paarikümne aastaga väga palju muu­tunud, eriti regulatiivse poole pealt. „Omal ajal esitasime Heldur Meeritsaga parlamendile pangandusseaduse kahe­kümnel lehel. See oli kümme korda lü­hem kui tänane krediidiettevõtete sea­dus, millega on üle piiri mindud,” räägib Lõhmus. „Keegi ei jaga enam, mis toi­mub, ja see tekitab tunde, et tuleb veel rohkem regulatsioone toota.”

Pankade jaoks on see arengupidur. „Toon paralleeli liiklusest. Tallinnast Rii­ga jõuti hoopis kiiremini, kui tee ääres polnud kiiruskaameraid,” kirjeldab Lõh­mus, lisades, et see on kogu Euroopa ma­janduse probleem, et raha ei liigu, sest pangad peavad tegelema eeskätt oma majakese püsti hoidmisega.

Litsentsiga pank

2009. aasta 6. mai oli LHV jaoks oluline päev. Sel päeval pidas LHV kontoris külalistele kõnet värskelt litsentsi saanud panga juht Erki Kilu. Talle, muuseas, meeldib külalistele kohvi kõrvale ka kiluvõileibu pakkuda.

Kui seni oli unistatud millest iganes, sest panka teha ei saanud, siis siitpeale hakati välja mõtlema tooteid, mida klien­tidele pakkuda. Varahalduse poole pealt peab Lõhmus tugevuseks müügistratee­giat, milleks oli kontorist „nina välja pist­mine”. „Meeldib see või mitte, aga 80 protsenti klientidest on tulnud müügi kaudu. Meie müügistrateegia on olnud ainulaadne. Teised ettevõtted hakkasid sarnast strateegiat kasutama hiljem,” räägib Lõhmus.

Väga kõrgelt hindab ta konkreetsete inimeste panust, tõstes esile Erki Kilu, kelle juhtimisel hakkas pank oma nägu võtma. Teine oluline inimene Lõhmuse jaoks on Indrek Nuume, kes õnnestus lii­ta pangaga juba ajal, mil seda veel ole­maski polnud. Varahalduse poole pealt peab Lõhmus tähtsaks Mihkel Oja pa­nust, kelle töö hakkas kiiresti tulemusi näitama. „Kõige raskem ongi olnud meeskonna kokkupanek,” meenutab Lõhmus.

Mainimata ei saa jätta ka Erkki Raasu­kese liitumist meeskonnaga. See samm tugevdas veelgi sidet Hansapangaga ja on aidanud ambitsioonikate plaanide elluvii­misel.

Ennast peab Lõhmus pigem eemaltvaa­tajaks. „Küsin küsimusi, et mida võiks teha teistmoodi. Olen alati juures, kui on rasked ajad – siis olen energiat täis ja võin ööpäev läbi mõelda, ka unes,” ütleb ta.

LHV tegevuses pole tema sõnul pärast teist algust suuri kriise olnud. „Väike kriis on ka see,” selgitab ta, „kui tuleb otsustada, kas teha või mitte teha, ja on oht astuda vales suunas. On olnud imelised aastad, aga kõik päevad pole olnud võrdsed.”

Lõhmusel on Tallinna kontoris sisse seatud oma kabinet ja töölaud, kuid väga tihti teda siin ei kohta. Küll aga on ta ko­hal igakuisel nõukogu koosolekul ja vii­bib siis kohapeal mitu päeva. „Ma ei välis­ta, et ette võib tulla perioode, mil on nõutud ka minu aktiivsem roll,” sõnab Lõhmus, lisades samas, et heaks tegevju­hiks ta ennast ei pea.

Hansapank vs Parex

Pankadel on Lõhmuse arvates ühiskon­nas keskne roll. Väga paljud ettevõtted, kes on täna Eesti majanduses olulised, on alguse saanud tänu pankade finantsee­ringule. Kui aga pank ise on börsil, siis see suurendab sidet ühiskonnaga veelgi.

Lõhmus toob jällegi näiteks Hansapan­ga. „Müüsime aktsiaid juba aastal 1994, enne Tallinna börsi loomist. Ärksad ees­timaalased said võimaluse olla panga akt­sionärid ja saada kasumist osa. Lõpuks, kui börsilt lahkuti, maksti neile raha­summasid, mis polnud sugugi väikesed. Hansapanga nime tänapäeval küll ei ka­sutata, aga teise nime all tehakse tööd edasi,” räägib Lõhmus.

Lätis tegutses tol ajal Parexi pank, mis kuulus vaid mõnele omanikule. Neil puu­dus ühiskondlik toetus ja tänaseks on pank suletud. „Järeldus on see, et ei tohi olla kade ega kitsi,” tõdeb Lõhmus. „Me ei lähe börsile raha pärast, saaksime ka ilma hakkama, aga ma arvan üle pika aja, et see on õige asi.”

Tulevikust ja vigade mittekordamisest

Varasemad ebaõnnestunud IPO-d Lõhmust ei hirmuta. „Varasemast saab alati õppida, aga iga kogemus on ikka uus,” tõdeb ta ja lisab, et peab Tallinna börsi täiesti loogiliseks valikuks. „Pank on ühiskondliku elu osa. Oleks imelik, kui läheksime raha otsima Londonist.” Ettevõtte aktsiate börsile viimine on osaliselt nagu valuuta konverteeritavaks muutmine. „Näiteks tegime Hansapan­gaga 1996. aastal Lätis tehingu, kasutades nii raha kui aktsiaid. Börsil aktsiate noteerimine avab võimalusi, siis on kergem eesmärke teoks teha,” sõnab Lõhmus.

Kuigi Lõhmusel on lisaks LHV-le ka muid investeeringuid, peab ta seda ette­võtet enda jaoks kõige olulisemaks. Ta mõistab, et panga ülesehitamine on aega­nõudev ja mõne idufirma puhul võiks taotleda ka kõrgemat tootlust, kuid siis on ka risk suurem.

Osanike arvu kasvades ja nüüd ka pan­ga börsile viimisel on Lõhmuse osa LHV-st järjest vähenenud. „See on kahjuks matemaatika. Kui tahame kasvada, siis selle hinnaks tuleb oma osast loobuda,” sõnab Lõhmus. „Kindlasti tahan, et mu osa jääks oluliseks, aga kui tekib vajadus, siis olen nõus kasvu nimel sellest veelgi loobuma.” Suund võib samas olla ka vas­tupidine. „Kui peaks tekkima võimalus osta, siis miks mitte,” mainib Lõhmus.

Kuigi hetkel on strateegiaks aktsionäri­de baasi laiendamine, ei otsita erinevalt Hansapangast suurinvestorit. „Tookord ar­vasime, et oleks hea leida liitlane lääne­maailmast, ja läks nii, et liitlane tuli ise,” meenutab Lõhmus. Tulemus ei olnud aga kõige parem. „Isiklikust seisukohast leian nüüd, et see oli suur viga. Tookord ma nii ei arvanud,” tõdeb ta. Mehe käest on vii­masel ajal tihti küsitud, kas ta müüb pan­ga maha. „Milleks? See ei ole isegi majan­duslikult mõttekas,” vastab ta küsijatele.

Edasistest plaanidest rääkides jääb Lõhmus kidakeelseks. „Kui 1990. aastatel oli ambitsioonikas laieneda Riiga ja Vil­niusesse, siis nüüd panime hiljuti oma Läti kontori kinni. LHV on siiani olnud tuntud kui Eesti pank, siin on meil tööd küll ja küll,” kinnitab Lõhmus. Sellegi­poolest pole LHV-s seatud eesmärki kas­vada kõige suuremaks pangaks. Ta toob näite Rootsist, kus ilma ühegi kahtluseta on parim Handelsbanken, kes on kenasti kriisidest läbi tulnud ja teinud seda riigi abita. Suur pank tähendab seda, et pead tegelema kõigega, ka sellega, mida ei oska ega taha teha. „Küll aga tuleb olla pildis – selleks piisab, kui oled kolme suu­rema seas,” tõdeb Lõhmus.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2016

Tweet