Facebookist saab mikrolaineahi…

Henrik Roonemaa

20.09.2018 11:03

Pixabay

Kas te olete mõnikord võtnud endale aega tõsiselt mõelda selle üle, mis asi ikkagi on Facebook? Kas sõpradega suhtlemise kesk­kond? Meediaväljaanne? Kuulutusteleht? Turuplats või linna keskväljak? Propagandakanal? Või veel midagi muud?

Vaevalt, et enamik meist seda teinud on. Me lihtsalt ärkame hommikul ja hakka­me seda kasutama ning paljud meist uinuvad õhtul seda kasutades. Facebook on meie jaoks olemas siis, kui kass on kadunud või vaja hea elektrik leida, kui vaja müüa lapsekäru või teada saada, kuidas ikkagi täpselt kurke marineeritak­se. Facebookist saab teada, kes kellega käib või enam ei käi, ning muidugi saab Facebookist teada, kui kellelgi maailmas on sünnipäev, ja oma sünnipäevade ajal saab kokku lugeda, kui mitusada või mitu tuhat õnnitlust tänavu laekus.

Facebook lihtsalt on olemas ja me liht­salt kasutame seda, sest me oleme viima­se mõne aastaga niivõrd harjunud seda tegema. Ilma selleta tundub meile, nagu oleks meie elus üks suur tühi koht, mida me ei oskaks millegagi täita. Facebook on ju kogu aeg olemas olnud. Nagu õhk.

Ses mõttes on kummaline, et me sellest nii palju räägime. Õhust ei räägi ju keegi. Inimesed ei aruta selle üle, kui palju õhku on ikka tervisele kasulik ja kas ehk ei peaks oma õhutarbimist piirama. Nagu me Eesti filmiklassikast teame, ei ole ka liiga palju värsket õhku tervisele hea – võib saada osoonimürgituse. Aga see on meie arvates hoopis naljakas.

Tõeliselt läbilöövate tehnoloogiatega ongi nii, et neid ei ole olemas, kuni nad on, ja siis tundub kõigile, et nad on kogu aeg olnud. Iga põlvkond on saanud läbi elada oma nn Facebooki saabumise, olgu selleks kogu maa elektrifitseerimine, ho­buste vahetamine autode vastu, televi­siooni tulek või midagi muud. Selleks, et tehnoloogia omaks võetaks, kulub üks inimpõlv. Tehnoloogia on tehnoloogia ai­nult neile inimestele, kes olid selle saabu­mise ajal juba täiskasvanud. Nende jaoks, kes on sellega lapsest saati üles kasvanud, on see iseenesestmõistetav normaalsus.

Tehnoloogia tekkimise teine pool on see, et alati läheb aega, kuni tekib n-ö kasutamise normaalsus. 1990. aastate al­guses oli ehk paljudel meist tunne, et plii­tidest ja ahjudest võime nüüd loobuda, sest mikrolaineahjud on nii palju mõtte­kamad, aga tegelikult selgus, et mikrolaineahjudel on küll oma vajalik, kuid üsna kitsas nišš, kuhu need sobivad.

Samamoodi oleme harjumas uue olukor­raga sotsiaalmeedia puhul. Kas on vaja saada tuhandelt võõralt inimeselt stan­dardseid sünnipäevaõnnitlusi? Kas on vaja oma puhkuse- ja perepildid kõigile vaata­miseks välja panna? Kas on vaja igast pähe tulnud mõttest teha emotsionaalne posti­tus ja kas on vaja iga sellist postitust kirgli­kult kommenteerida, vallandades poolt-ja vastukirjutajate laviini? Ja laiemalt, kas on vaja olla peensusteni kursis väga suure hulga pooltuttavate isikliku elu ja mõtetega ning neis eludes läbi virtuaalmaailma aktiivselt osaleda? Ma arvan, et enamik neist küsimustest hakkab inimeste peades saama vastust „ei”. Loodetavasti tabab sama saatus ka küsimust „Kas on vaja us­kuda iga inimese iga lauset, mida ta sot­siaalmeedias nii veenvalt esitab?”.

Kusagil läheb normaalne piir enda elu ja teiste elude elamise vahel ning küllap paljud meist on sellest piirist üle ja me hakkame vaikselt tagasi tõmbama. See on see, miks inimesed kustutavad oma telefo­nidest sotsiaalmeedia äppe või püüavad teadlikult vähendada sotsiaalmeedias veedetavat aega. See on lihtsalt meie viis otsida uuele ja kindlasti vajalikule tehno­loogiale vastuvõetavat kasutusmudelit, mahutada see enda 24 tunni sisse koos muude tegevustega, mis vahepeal võib-ol­la natuke vähe ruumi leidsid. Normaalne, ühesõnaga.

Henrik Roonemaa
Geenius.ee kaasasutaja

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 3/2018