Pensionide hoidja

LHV ajakiri Investeeri

22.03.2018 9:34

LHV üks asutajatest ja pensionifondide juht Andres Viisemann on laia silmaringiga mees. Elades jaapanlannast abikaasaga Tokyo kesklinnas, vaatab ta Eesti asjadele veidi teise perspektiiviga.

Tallinnas käies peatub Viisemann sageli LHV kontori lähistel elava ema juures. Nii saab jala viie minutiga kontorisse. Tallinnast ja Eesti elust on Viisemannil oma vaade. LHV kontori 17. korruselt Tallinnale pilgu heites sõnab ta, et kuigi tänavavalgustid põlevad, on Tallinn ikkagi pime linn ja see jätab kurva mulje. „Kas põhjus võib olla selles, et isegi Tallinna kesklinna asustustihe­dus on liiga hõre, mõjutades omakorda ka linnaelu aktiivsust?” küsib ta.

Värske pilk

Tallinnas käib Viisemann iga paari kuu tagant. See annab talle iga kord võimalu­se midagi uut avastada. „Kui oled pidevalt kohal, siis muutused pole nii märgatavad. See on nagu juuste kasvamisega. Kui oled inimesega pidevalt koos, siis sa seda ei märka, aga kui näed teda üle pika aja, jääb muutus silma,” ütleb Viisemann.

Ta otsib eelkõige märke, mis räägivad midagi kohaliku majanduse väljavaadete kohta – vaatab, kus ja kui palju kraanasid on püsti ja kui tihe või hõre on liiklus, ning hindab, kui agressiivselt autojuhid jalakäigurajale astunuid ründavad.

Mõnikord peab ta Jaapanis selgitama asju, mis Eestis tunduvad iseenesest mõis­tetavad. Selle käigus tekivad tal endalgi teinekord küsimused, kas asjadele võiks vaadata ka teistmoodi. Üks selline näide on sillaühendus Saaremaaga. Viisemann suhtub sillaehitusse positiivselt, aga rää­gib, et Jaapanis on pigem harukordne, kui keegi võtab autoga ette pikema kui kahe­sajakilomeetrise reisi. Selliste vahemaade läbimiseks on seal pea ainumõeldav la­hendus rongisõit. Inimesed ostavad rongi­jaamast maitsva eine kaasa ja tunnevad ennast rongis mõnusalt, sest sõit ja kõik sinna juurde kuuluv on tehtud väga mu­gavaks. Viisemanni hinnangul võiksid ka eestlased kasutada rohkem ühistranspor­ti, selleks aga tuleks oluliselt parandada teenust. Kui Tallinnasse toodi uued tram­mid, sõitis Viisemann oma perega kõik liinid otsast lõpuni läbi ja nii mitu korda. Abikaasa ja poja jaoks olid uued trammid suur sündmus, kuigi mees ise vaatas asja­le alguses veidi viltu.

Tema hinnangul valitseb ühistranspor­dis nokk kinni ja saba lahti ning vastupi­di olukord. Kui inimesed kasutaksid roh­kem ühistransporti, siis ostetaks uusi busse, tramme ja ronge ning pandaks neid tihemini sõitma. Samas aga ei taha inimesed praegu nendega sõita, sest marsruudid ja sõiduajad ei pruugi klappi­da ning transport pole alati nii puhas ja särav, kui see võiks olla. „Mingil hetkel on siin viga tehtud. Ühistransport on jää­nud hooletusse, mistõttu enamik panus­tab oma autodele,” räägib Viisemann. Tema sõnul peaks nüüd analüüsima, kui­das panna ühistransport toimima.

Ta on ka Rail Balticu suur toetaja, ent leiab, et projekt ei taba tuleviku eesmärki. Sama kiirusega sõitsid rongid juba siis, kui tema veel laps oli. Kui raudtee küm­ne aasta pärast valmis saab, peaksid ron­gid liikuma vähemalt 400 kilomeetrit tunnis. Samuti toetab ta Tallinna ja Hel­singi vahele tunneli rajamist. Eriti meel­dib talle see, et tunnelis hakkavad sõitma rongid.

Liigne keskendumine rahale

Viisemanni sõnul keskenduvad Eestis arutelud ja väitlused liigselt rahale. Aasta pärast on tulemas valimised ja siis saab tõenäoliselt jälle näha loosungeid, mis lubavad, kui palju eurosid keskmisele inimesele või perele rohkem kätte jääb. Eelmistel valimistel olid pea kõikide parteide valimisplakatitel rahasummad, nagu oleks tegu odava väljamüügiga. Pigem võiks rääkida väärtustest, mis ühiskonda rikkamaks teevad, ja välja tuua, mille poolest teatud väärtustele ülesehitatud ühiskonnad on edukamad kui teised.

Ka investeerimisotsuseid tehes otsib Viisemann eelkõige projekti tuuma – seda miskit, mis teeb selle edukaks – ega hooli liialt projekti eestvedajate lubatud kasuminumbritest. Oluline on see, et in­vesteering looks lisaväärtust, viiks elu edasi, looks uued suunad. Olgu selleks in­vesteering uutesse lennukitesse või pen­sionifondide raha sisenemine Tallinna üürikorterite turule. Kui väärtused on paigas, siis tuleb ka edu. Selle asemel, et lasta end lubadustest lummata, usaldab Viisemann rohkem kindlat plaani, kui­das tulemust saavutada.

Jaapanis olles jälgib ta ka sealset elu­korraldust, mis on Eesti omast mõnevõr­ra erinev. Poliitikutest rohkem hoiavad riigi kurssi ministeeriumide ametnikud, kes väga kergelt suunda ei muuda. Jaa­panlased on üldse väga pikaajalise pers­pektiiviga ning see on nii nende eelis kui ka puudus. Rikkusest tähtsamaks pee­takse positsiooni ühiskonnas. „Jaapani peres on rahakott tavaliselt naise käes, sest meeste jaoks on rahast tähtsam nen­de positsioon organisatsioonis ja see, mis on kirjutatud visiitkaardile,” räägib Viise­mann.

Kuigi Jaapani ühiskond on rahvusli­kult väga homogeenne ja sinna on väga raske sisse saada, ei tähenda see, et nad oleksid välismaalaste suhtes vaenulikud. Pigem vastupidi, välismaalastele on roh­kem lubatud ja neile antakse ka paljud eksimused andeks. Kui sa lähed välis­maalasena Jaapani ettevõttesse tööle, siis sa võid teenida rohkem kui kohalikud, kuid ettevõte ei garanteeri sulle eluaegset karjääri nagu jaapanlastele. Jaapanis on tavaline, et inimene töötab terve elu ühes ettevõttes. Välismaalased võivad teenida rohkem, kuid võivad kaotada ka oma töö.

Stabiilsus sünnitab ebastabiilsust

Viisemann on oma investeerimisvaade­telt pigem konservatiivne. Tema jaoks tähendab see, et enne võimaliku võidu suuruse hindamist kaalub ta läbi kaotuse võimalused. Suurem osa LHV pensioni­fondide portfellidest on käesoleval ajal investeeritud madala riskiga, aga lisaks on tehtud ka üksikuid kõrgema potent­siaaliga, kuid kontrollitud riskiga panu­seid. Tema sõnul on iga asja jaoks oma aeg ja sageli tuleb seda õiget aega oodata. Looduses vahetuvad aastaajad ning tavaliselt kevadel külvatakse ja sügisel lõigatakse. Osta tuleb Viisemanni sõnul siis, kui on lootust väärtuse tõusule. Selleks tuleb otsida ja mõista, kuidas väärtust luuakse.

Riske tuleb Viisemanni sõnul võtta ja haiget saamist (kaotamist) ei tohi karta. „Veidike valu ei ole paha. See annab mär­ku, et midagi läks valesti, ja aitab eksimu­sest õppida,” räägib ta. Oluline on see, et katsetamise/õppimise isu pikaks ajaks ära ei läheks. 2008. aasta sügisel pani USA keskpank jõuliselt aluse aktsiahin­dade langusele. Paraku selle asemel, et pärast paanika vaibumist tagasi tõmbu­da, hakati hoopis manipuleerima väärt­paberite hindadega. Neid ülespoole mani­puleerides loodeti tekitada nn rikkuse efekt. Kui turg hiljem langes, sekkusid taas koheselt keskpankurid, viidates fi­nantsstabiilsuse tagamisele. See oli turgudele sisuliselt antidepressandi eest. „Kas on üldse võimalik, et keskpangad kunagi turult lahkuvad ja jätavad hinna­kujunduse ostjate ja müüjate otsustada? Ma kahtlustan, et pikaajaliselt tuimestite najal elamisel saavad olema soovimatud tagajärjed,” väljendab Viisemann skepti­lisust. „Negatiivsed intressimäärad aita­vad ebaefektiivsetel ettevõtetel vegeteeri­da ja pärsivad innovatsiooni. Sellest tulenevalt kidub ka majanduskasv.”

Viisemann kinnitab, et on pikaajalises perspektiivis siiski meelestatud positiiv­selt, lisades samas, et innovatsioon ja areng saavad tõuke just keerulistel aega­del ja pigem läbi valu.

Pärssiv regulatsioon

Kahjuks on finantssektoris ja tõenäoli­selt ka mujal valdkondades nii, et regulatsioon kirjutab järjest rohkem ette, mida ja kuidas teha. See on täpselt vastupidine õppimisprotsessile. Kirjuta­takse ette, et ära tee ühte või teist ning kui sa käitud „õigesti”, siis on kõik hästi. See aga võtab tegijalt vastutuse oma peaga mõelda. Eeskirjade täitmine ja täitmisest raporteerimine on tähtsam, aeganõudvam ja kulukam kui investee­ringu analüüs. Regulatsioonide kasva­vast koormast tulenevalt ei anna pangad enam tavaklientidele investeerimisalast nõu. Õigem oleks aga õpetada kliente oma peaga mõtlema. Viisemann usub, et ka nõrkadel pankadel võiks lasta kokku kukkuda ning kogu finantssüsteemi tugevuse peaks tagama konkurents ja granulaarsus. Täna oleme aga olukorras, kus riigid peavad üleval pidama panka­sid, mis on liiga suured selleks, et neil lubataks pankrotti minna.

Innovatsioon ja monopolid

Tänase aja vaim, eriti tehnoloogia sektoris, näeb Viisemanni hinnangul ette, et võitja võtab kõik ning teine ja kolmas koht ei ole väärt suurt midagi. See viib printsiibini, et eesmärk pühitseb abinõu. Finantssektori analüütikud, nagu ka kasutatud autode müüjad, on alati fakte üsna vabalt tõlgendanud, et müüa oma kaupa paremini. Poliitikute libauu­dised ja alternatiivsed faktid on Silicon Valley visioonide kõrval üsna süütud. Viisemanni üks põhiteese on, et asjad ei ole sageli sellised, nagu need näivad. Ta toob näitena oma hüpoteesi, et tänased tehnoloogiahiiud oma monopoolse jõuga hoopis pärsivad innovatsiooni, ostes üles kasvufaasis ettevõtted, mis võiksid tulevikus osutuda nende konkurentideks. Viimastel aastakümnetel on majanduslik võim järjest koondunud. „Kuna regulat­sioonide fookus on sageli vale, siis on see aidanud suurematel saada veel suure­maks,” räägib Viisemann. Tema usub, et konkurents on kõige parem viis riskide hajutamiseks ühiskonnas. Samas tähendab see, et ühed võidavad ja teised kaotavad. Viisemann võrdleb regulaatori­te suhtumist riskidesse hirmuga metsa­tulekahjude ees. Kui regulaator näeb väikest tulekahju, siis on oht, et ta kastab ehk reguleerib selle koha üle. „Koht muutub algul lopsakamaks, kuid võib sellest tulenevalt põhjustada järgmisel aastal hoopis suurema tulekahju,” vihjab Viisemann.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 1/2018




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse