Kui kasulik on korvisüsteem pensioniinvesteeringutes?

Erko Rebane

27.03.2019 8:15

iStockphoto

Mida lähemale pension jõuab, seda konservatiivsemad peaksid olema investeeringud, et vähendada võimaliku börsikrahhi mõju säästudele ajal, kui raha oleks tarvis hakata välja võtma. Klassikalise portfelli asemel on võimalik kasutada ka korvisüsteemi, ent kas see annaks varade juhtimisel parema tulemuse?

Kui traditsioonilise lähenemise puhul räägime ühest terviklikust portfellist, kus näiteks 60% varadest on paigutatud aktsiatesse ja 40% võlakirjadesse ning nendel osakaaludel ei lasta ülemäära palju varieeruda, siis korvisüsteemi (bucket approach) puhul on varad jaotatud mitmesse korvi. Esimesse korvi jäetakse mitme aasta sularahavaru ning ülejäänutesse riskivarad, mida investeeritakse edasi.

Põhjus, miks säärane lähenemine võib osadele meeldida, peitub ühest küljest turvatundes, et Sul on olemas elamiseks vajalik rahaline puhver (näiteks 1-3 aastaks), mida finantsturgude arengud ei mõjuta ning teiseks ei ole Sa sunnitud müüma oma varasid kõige ebasobivamal ajal ehk korrektsioonides ja krahhides.

Korvisüsteemis võib omakorda kasutada erinevaid lähenemisi. Näiteks võib strateegias olla kaks korvi, millest esimese moodustab raha ning teise võlakirjad ja aktsiad. Kolme korvi puhul on tavaliselt esimeses raha, teises võlakirjad ning kolmandas aktsiad.  Samuti leidub üksjagu võimalusi, kuidas aastate jooksul vahendeid korvide vahel liigutada.

Näiteks võib eesmärgiks olla võimalikult stabiilne rahavaru ning selleks kasutatakse teistest varaklassidest laekunud dividende, intresse ning kiiremini kallinenud väärtpaberite müümist. Või kui juhtud pensionile jäädes silmitsi seisma halva turuseisuga ning eelistad varade paigutamisel olla agressiivsem, kulutad esmalt vahendeid esimesest ja teisest korvist ning paremate võimaluste avanemisel täidad aktsiate müügist saadud vahenditega uuesti esimest ja teist korvi.

Eestis on teise pensionisamba puhul raske seda strateegiat rakendada, sest pensioniea saabudes on laual valikuks kas müüa ära kõik osakud ning lasta kindlustusseltsil teha väljamakseid või jätta osakud alles ning saada väljamakseid fondidest. Makseid fondipensionist aga ei tehta mitte kindlas järjekorras (näiteks kõigepealt turvalisematest ja seejärel riskantsematest varadest), vaid proportsionaalselt (kui 70% pensioniinvesteeringutest on LHV fondis S ning 30% fondis L, siis väljamakseks müüakse kahe fondi osakuid samasugustes osakaaludes).

Seega oleks korvisüsteemi võimalik rakendada iseseisvalt investeerides, kuid kas see lähenemine õigustaks ennast võrreldes staatilise strateegiaga, kus portfellis on näiteks 40% võlakirjad ning 60% aktsiad, väljamakseid tehakse proportsionaalselt ning varade osakaalusid hoitakse läbi kogu perioodi muutumatuna?

Eelmise aasta lõpus avaldas IESE Business Schooli professor Javier Estrada oma uurimuse, milles seda teemat põhjalikult käsitles. Võttes 115 aasta pikkuse ajaloo vältel vaatluse alla 21 riigi finantsturud, järeldas ta lõpuks kõikvõimalikke stsenaariumeid testides, et staatilised strateegiad on siiski olnud ajalooliselt edukamad lähenemisest, kus investeeringud on jaotatud korvidesse.

Analüüs põhines 1000 dollari suurusel portfellil ning 30aastasel pensioniperioodil. Esimesel aastal võeti välja 4% ning järgnevatel aastatel suurendati seda summat inflatsiooni võrra.

Staatiliste strateegiate puhul võeti summa proportsionaalselt aktsiatest ning võlakirjadest, mille järel osakaalud viidi uuesti kooskõlla algse varade jaotuse eesmärgiga.  Korvisüsteemis kasutati kahte korvi, millest esimesse jäeti kahe aasta väljamakseks eraldatud likviidsed vahendid, mida hoiti valitsuse lühiajalistes võlakirjades ning teise korvi jäid aktsiad. Väljamakseid tehti antud süsteemi puhul kolme erineva reegli alusel ning varade jaotust hiljem ei rebalansseeritud.

Allolevast tabelist on näha, et kui 40% ulatuses valitsuse võlakirjadest ning 60% aktsiatest koosneva portfelli puhul oleks strateegia läbikukkumise määr olnud keskmiselt 30,7% (st 4% väljamakset aastas ei suudetud realiseerida) ning antud juhtudel said vahendid otsa keskmiselt 7,5 aastat enne 30a pensioniperioodi lõppu, siis kõik kolm korvistrateegiat jäid laias laastus nendele tulemustele alla.  Samasugune simulatsioon vaid Ühendriikide finantsturgude baasil ei oleks näiteks 60% aktsiatest ja 40% võlakirjadest koosneva portfelli puhul 115 aasta jooksul kunagi põrunud, samas kui kolme korvistrateegia põrumise määr oleks olnud 3,5-4,7%.

*Väljamakseks võetakse vahendid võlakirjade korvist, kui aktsiad langesid eelneval aastal. Muul juhul võetakse vahendid aktsiate korvist ning vajadusel täidetakse võlakirjade korvi.
** Väljamakseks võetakse vahendid võlakirjade korvist, kui aktsiate tootlus jäi eelneval aastal alla pikaajalise keskmise. Muul juhul võetakse vahendid aktsiate korvist ning vajadusel täidetakse võlakirjade korvi.
***Väljamakseks võetakse vahendid võlakirjade korvist, kui aktsiate viimase viie aasta keskmine tootlus jääb alla pikaajalise keskmise. Muul juhul võetakse vahendid aktsiate korvist ning vajadusel täidetakse võlakirjade korvi.

Javier Estrada testis korvisüsteemi veel olukorras, kus võlakirjade korvis jätkuks väljamakseks vahendeid üheks, kolmeks ja viieks aastaks ning järeldas, et antud strateegia põrumise määr suureneb, mida rohkem rahavaru esimesse korvi jäetakse.

On kaks peamist põhjust, miks fikseeritud varaklasside osakaaludega portfell teenib üldiselt oma eesmärki korvistrateegiast paremini. Mitmeks aastaks jäetud rahavaru või väga likviidsete võlakirjade osakaal võib tekitada küll turvatunde, ent see osa portfellist jääb ilma potentsiaalsest tootlusest, mida antud raha võiks veel pensionile jäädes teenida.

Teine tagasilöök tuleb asjaolust, et kui tavapäraselt täidetakse esimesi korve vahenditega, mida saadakse edukamalt käitunud riskivarade müügist, siis klassikalises portfellis aitab varade perioodiline tasakaalustamine kasu lõigata ka hinnalangustest. Näiteks kui finantsturgude korrektsiooni tõttu väheneb aktsiate osakaal portfellis 40% pealt 20%le ning võlakirjade osakaal vastavalt suureneb, siis endise seisu taastamiseks tuleb müüa võlakirju ning osta juurde aktsiaid, mis ajalooliselt on osutunud tulusaks investeerimispõhimõtteks.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse