Mis on aktsiate hoidmistunnistused (ADR, GDR, FDR)?

Martin Uutman

24.10.2019 12:25

iStockphoto

Tulu suurendamiseks liigutakse investeerimisportfellide täitmisel oma koduturust aina kaugemale. Finantsmaailma suhteliselt lai avatus võimaldab seda ka üpris valutult teha, kuid ikkagi kehtivad teatud piirangud, mille tõttu näiteks Tallinnast otse Taiwani börsilt aktsiaid osta ei saa. See võib olla tingitud kas tehnilistest, seaduslikest või muudest kaalukatest põhjustest.

Sellegipoolest võivad investorid soovida osta väikest osa näiteks mõnes Ida-Aasias tegutsevas tehnoloogiettevõttes. Selle tarbeks on börsil kaubeldavana saadaval spetsiaalne väärtpaberitüüp nimega depository receipt (DR), mille kohta eesti keeles kasutatakse terminit „hoidmistunnistus“.

Kõige lihtsamalt saab hoidmistunnistust kirjeldada vahendatud aktsia omamisena. Investor ei osta otseselt aktsiat, vaid õiguse vahendaja poolt omatud aktsia rahavoogudele. Vahendajaks on antud juhul depoopangad. Pank võtab firma aktsiaid enda kontodele hoiule, investorile müüakse aga DRe, mis ei tee temast ametlikult aktsiate omanikku, kuid annab talle õiguse nendele aktsiatele pangasiseselt ehk need kuuluvad tema kontole. Sarnaselt aktsia omanikule saab investor DR-idelt ka dividende, kuid kuna sponsorpank soovib teenuse eest saada tasu, läheb üldjuhul väike teenustasu nende pealt pangale. Kui aga ettevõte dividende ei maksa, võtab sponsor teenustasu eraldi DR tasuna, mis võetakse investorilt eraldi maksena. Tasu on üldjuhul vahemikus 0,01 kuni 0,03 USD iga omatava DR-i kohta aastas, ning selle kohta leiab info DR-i prospektist. USA-s noteeritud DR-ide puhul võib kasutada järgmist andmebaasi: http://www.sec.gov/edgar/searchedgar/companysearch.html

Nõudluse tekitasid ameeriklased

Esimene American depository receipt (ADR), mis oli ühtlasi ka esimene depository receipt programm üldse, loodi Ameerika Ühendriikides aastal 1927 J.P. Morgani panga poolt. Programmi aluseks olid Briti ettevõtte Selfridges Provincial Stores Limited aktsiad ning ADRid noteeriti New York Curb Exchange’i börsil (AMEXi eelkäija). Vajadus taolise väärtpaberi vormi järele tekkis Ühendkuningriigi seadusest, mis takistas kohalikel ettevõtetel oma aktsiaid ilma Briti vahendajata välismaale viia, ja ameeriklaste soovist ettevõttesse investeerida.

Edaspidi hakkas ADRide populaarsus aina kasvama ning seda ka väljaspool USAd. Tulemuseks oli see, et lisaks American depository receiptile tekkisid European depository receipt (EDR), mis on Euroopas kaubeldav DR, ja Global depository receipt (GDR), mis kaupleb tihti mitmel börsil erinevates regioonides korraga. Tänaseks on DRe ka väiksemates riikides. Näiteks kui Soome investor tahab oma kodubörsil Helsingis investeerida Eesti ettevõttesse Tallink, on tal võimalus osta selle aktsiate jaoks noteeritud Finnish depository receipte (FDR). Nagu näha, on tüüpiline panna DRi nimetusse ka koht, kus sellega kaubelda saab.

Tehnilise poole peale pealt võivad DRid olla teatud juhtudel veidi keerulisemad kui lihtaktsiad. Üks hoidmistunnistus ei ole näiteks alati võrdne ühe aktsia omamisega. Vastavalt DRi tüübile, võib olla ühe ühiku taga õigus mitmele aktsiale või vastupidi, ainult ühele murdosale aktsiast. Taoline jagamine on vajalik, et hoidmistunnistuste hindu hoida kohalikul turul kaubeldavate aktsiatega sarnasel tasemel. DRide suureks eeliseks on investori jaoks aspekt, et nendega kauplemine ja dividendide väljamaksmine toimub turuvaluutas ehk näiteks EDRi puhul tavaliselt eurodes ja ADRi puhul dollarites, see aitab teatud määral maandada välismaale investeerimisega kaasnevat valuutariski.

Hoidmistunnistuste programmid ei ole leiutatud puhtalt pakkuja turul sisetarbimiseks, vaid DRidega kauplemist võib võrrelda suurtest lennujaamadest lendamisega. Selleks, et Tallinnast lennata India linna New Delhisse, tuleb esmalt lennata Frankfurti ja sealt teha üks ümberistumine, et lõppsihtpunkti jõuda. Sarnane olukord tekib, kui investor tahab investeerida näiteks ettevõttesse Tata Steel, sest Eestis investeerimiskontot omades on keeruline otse Indiasse investeerida. Küll aga ei valmista erilisi raskusi investeerimine Tallinnast Londonisse, kust saab osta Tata Steeli aktsiate GDRe ehk Tallinnast n-ö „ümberistumisega“ Londonis Indiasse investeerida.

Teistel juhtudel võib Tallinnal endal isegi olla lennuühendus mõne kaugema linnaga, kuid lennupiletite hindu võrreldes tuleb välja, et vahepeatusega lennata on odavam. Ka DRidega võib tekkida analoogne olukord, kui näiteks tehingutasud ja valuutavahetuskulud kujunevad suuremaks kui DRiga seotud tasud ja „otse“ investeerida on seetõttu kallim, mis võib panna investorit just hoidmistunnistuse kasuks otsustama.

Sponsor aitab tagada investori jaoks läbipaistvuse

Tihti on DRide pakkumise protsessi algatajaks ettevõte ise. Sellisel juhul on tegemist sponsoriga hoidmistunnistuste noteerimisega, kus firma katab ka enamiku noteerimisega seotud kuludest. Vastutasuks saab nende aktsiate hoidmistunnistusest likviidne väärtpaber välismaa börsil, mis kaupleb üldjuhul kohalike aktsiatega üpris võrdväärsetel tingimustel. Hoidmistunnistuse omaniku jaoks tähendab see võrdseid õigusi aktsia omanikuga, pank kui vahendaja peab aga sel juhul hoolitsema DRi omaniku ja emitendi vahelise infovahetuse eest. DRide populaarsus ongi kasvanud suuresti tänu sellele, et tegemist on kõigi kolme osalise jaoks kasuliku praktikaga. Investor saab portfelli hajutamiseks kapitali paigutada enda jaoks uutesse eksootilisematesse paikadesse; emitent saab odavamalt ja lihtsamalt siseneda uutele turgudele, kust oma tegevuse jaoks kapitali kaasata; pank saab omale veel ühe teenuse, mida klientidele pakkuda.

On aga olukordi, kus ettevõte pole oma aktsiatele korraldatud DRi programmiga otseselt seotud. Sellisel juhul on tegemist sponsorita hoidmistunnistuste noteerimisega. Sponsorita noteerimine on tavaliselt panga enda otsus ning ettevõte noteerimisprotsessist osa ei võta. Sel viisil väljastatud hoidmistunnistuste jaoks kehtivad ka suuremad kauplemispiirangud. Sponsorita ADRidega tohib näiteks kaubelda ainult Over The Counter (OTC) turul ehk väärtpaberite likviidsus on väiksem. Lisaks väiksemale likviidsusele peab investor arvestama ka sellega, et sponsorita hoidmistunnistuse omanikuna ei pruugi tal olla aktsiaomanikuga võrdseid õiguseid dividendidele või hääleõigusele aktsionäride koosolekul, see oleneb vahendaja tingimustest.

Eesti investorile on enamus DR-e kättesaadavad

Eesti investoril tuleb arvestada ka piirangutega, mis hoidmistunnistustele 2018. aastal PRIIPs regulatsiooniga seotult kehtima hakkasid. Regulatsiooni raames peatati mitmes Eesti pangas hoidmistunnistustega kauplemine, kuna seadust tõlgendati nii, et need kuuluvad investeerimistoodete alla, mis on jaeinvestoritele ilma vastava teabeleheta müümiseks keelatud. Antud teema oli mõnda aega Finantsinspektsiooni uurimise all, kuniks otsustati, et DRid on vabaks kauplemiseks lubatud juhul, kui DR on samaväärse riskiga, mis väärtpaberi otsene omamine. Seega näiteks võimendusega hoidmistunnistused sinna alla ei kuulu.

Kokkuvõttes on depository receipt hea võimalus investeerida oma raha turgudele, kuhu muidu nii kergelt ei pääseks, või hoida oma portfelli ühes valuutas, et ei peaks valuutariski võtma. Investoril tuleks aga tähele panna, mida ta ostab, ehk tuleks uurida, kas huvipakkuv väärtpaber on tavaaktsia või hoidmistunnistus, ning arvestada, mis erinevused neil on. Börsil on hoidmistunnistuste nimedes üldjuhul ka DR, ADR, GDR või muu vastav tähis ära märgitud, et jälgimist lihtsustada.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse