Riigi, ettevõtja ja pankuri ühine kliimaeesmärk

Madis Toomsalu

14.02.2020 12:14

Kohati võib kliimateemalistes aruteludes jääda mulje, et ühel pool lauda istuvad kliimahüsteerikud ning teisel pool kliimaeesmärkide saavutamist raha raiskamiseks pidavad kapitalistid. Tõenäolisem on, et sarnaselt muude seniste pöördeliste kursimuutustega, on äärmused pigem võimendatud. Nende vahele mahub erinevaid optimaalseid lahendusi, nagu mahub sinna ka teema keerukusest tulenevalt äraootaval seisukohal, kuid siiski eesmärke toetav enamus.

Eesti poolt sihiks võetud kliimaneutraalsuse puhul polegi ideoloogia oluline. Kui tulemuseks on tõhusam energia- ja ressursikasutus, pikem toodete eluiga, väiksem jäätmete hulk ning puhtam keskkond, on need eesmärkidena väärtuslikud ka ilma aruteludeta, kas ja kui palju inimene kliimat mõjutab. Sarnaselt ei tähenda kliimaneutraalsuse nimel tehtavad investeeringud majanduse konkurentsivõime kahanemist, vaid pigem vastupidi – pikemas plaanis väheneb konkurentsivõime teema ignoreerimisel. Muu maailm ei maga.

Surve muutusteks on juba olemas. Kui varem arutati kapitali rahvuse üle, siis nüüd tuleks keskenduda kapitali värvusele. Maailma suurimate kapitalipakkujate investeerimis- ja krediidipoliitikate näol on see värv roheline. Näiteks ligi 7 triljonit eurot varasid haldav maailma suurim investeerimisfond BlackRock suurendab kliimaprobleemidega võitlemiseks järsult nõudmisi oma portfellis olevatele ettevõtetele. Lähemalt otsides on ka mõnda Eesti suuremat ettevõtet finantseerinud Euroopa Investeerimispangast saamas sisuliselt Euroopa kliimapank, kus kliimaga seotud finantseerimisprojektide maht peaks suurenema 50%-ni kogu portfellist. Sarnaselt on üha enam mõtlemas globaalsed suurpangad. On ainult aja küsimus, kui muutuste surve järgmise taseme tegijate kaudu Eestisse jõuab.

Eesti kliimaeesmärgid pärinevad 2015. aastal ÜROs sõlmitud Pariisi kliimaleppest, millest tulenevalt pandi paika Euroopa Liidu kliimastrateegia aastaks 2050. Seda on omakorda täiendatud Euroopa Komisoni roheleppega, mida presenteeritakse kui Euroopa uut kasvustrateegiat ning mille elluviimist peaks toetama ühe triljoni euro suurune investeeringute maht. Hoomamatult massiivsete numbrite taustal suurendatakse kohe ka lähiaastate rahastust.

Eesti otsustas Euroopa Liidu kliimastrateegiat toetada eelmise aasta oktoobris valitsuse otsusega, millega võeti eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne ehk kasvuhoonegaaside nullilähedasi heitkoguseid tekitav majandus. Stockholmi Keskkonnainstituudi uuringute kohaselt vajab Eesti taolise majanduse saavutamiseks hulga investeeringuid. Täpne summa pole isegi oluline, kuivõrd on kindlasti muutumas, küll aga on tähelepanuväärne järeldus, et kaks kolmandikku vajalikest investeeringutest tuleks teha erasektoril. Teisiti väljendades peab erasektorist tulenema ka suur osas kasvuhoonegaaside vähendamisest.

Eelneva põhjal järeldades pole Eesti erasektori jaoks küsimus enam valmistumise vajalikkuses, vaid selle kiiruses. Institutsionaalsete rahastajate mõttemalli muutust, suuremahulisi eelarvelisi stiimuleid, täiendavaid regulatsioone ning muutusi tarbija käitumises tasub võtta kui lähiaastate tõsiasju.

Ühendatud motivatsioon

Valitsuse otsusega on Eesti võtnud endale kliimaneutraalse majanduse saavutamise eesmärgi, mille suuresti peab täide viima erasektor. Valemisse mahuvad ka pangad, kuna arvestatav osa erasektori investeeringutest on finantseeritud pankade poolt. Kui juurde lisada, et Euroopa Liidu roheleppe kohaselt peaks suur osa kasvuhoonegaaside vähendamisest tulenema hoonete paremast energiatõhususest ja transpordisektori heitmete vähendamisest, siis ehkki eraisikud pole antud juhul peamises fookuses, on ka viimaste puhul suurem osa eluasemeid ja sõidukeid finantseeritud just pankade kaudu. Seega on ka pankadel oma roll tulemuste suunamisel. Eriti puudutab see Eestit, mis on üks panganduskesksemaid riike Euroopas. Teiste finantseerimisallikate maht võlakirjaturu, börsi ja institutsionaalsete investorite näol on keskmisest madalam ning viimati mainitute puhul isegi langev.

Järelikult tuleb kliimaneutraalsuse saavutamiseks siduda ühte riigi, ettevõtete ja pankade motivatsioon teemaga tegeleda. Seejuures võivad need motivatsioonid erineda, oluline on omavaheline põimumine.

Riigi puhul on motivatsiooni leidmine kõige lihtsam. Valijate hääled, antud lubadused ning vajadus seista Eesti keskkonna ja arengu eest tervikuna nõuavad teemaga tegelemist. Riik üksi saab vähe teha, sest eesmärkide saavutamine on jäetud ettevõtjate õlule. Ehkki mitmelegi ettevõtjale lähevad ka praegu oma tegevuse kõrvalmõjud korda, on suuremahulise muutuse saavutamiseks vaja pakkuda finantsilisi stiimuleid. Sellised stiimulid võivad tuleneda otsetoetustest riigi või ELi poolt, aga ka pankade finantseerimistingimustest. Seeläbi saab soodustada uute ja vajalike, ent ka kallimate ja algusfaasis tihti riskantsemate investeeringute tegemist.

Pangad omakorda peavad finantseerimisotsustes üha enam jälgima ettevõtete tegevuse keskkonnamõjusid. Siin on ootused selgelt kasvamas, tulenedes klientide ja avalikkuse tähelepanust, aga tulevikus ka üha rohkem regulatsioonidest ja järelevalve tegevusest. Lisaks on mõistlik eeldada, et isegi taolise surveta läheb pangas töötavatele inimestele nende otsuste mõju korda. Ometi on pangandussektoril üksi keeruline ühendada vajalike keskkonnainvesteeringute suuremahulist ja soodsat finantseerimist ning asjaolu, et riskianalüüsi tehes on taolised investeeringud kallimad ja tehnoloogia tihti ajalooliselt tõestamata. Üksi tegutsedes erasektor ei taotleks ning pangad ei finantseeriks piisavas mahus vajalikke investeeringuid.

Siin on riigil reaalne võimalus kaasa mõelda, luues näiteks KredExi kaudu suuremahulise riikliku käendusprogrammi. Analoogselt on KredEx viimase kümne aasta jooksul käendanud üle 3 miljardi euro pankade laenusid, mille pangad oleks kõrgema riski tõttu jätnud tegemata või teinud väiksemas mahus. Möödunud aasta lõpu seisuga on mainitud KredExi käendusega laenude jääk ligi miljard eurot, mis on võrreldes pankade poolt ettevõtetele laenatud 7,3 miljardiga arvestatav osa. Märkimisväärne on, et KredExi suuremahuline tegevus ei lähe riigile midagi maksma, kuna viimase kümne aasta jooksul on kokku teenitud ligi 8 miljoni euro suurune kasum. Pankadele tähendaksid taolised käendused laenude paremat tagatust ja madalamat kapitalikulu, mistõttu saaks selle võrra suurendada vajalike investeeringute mahtu ja riskisust.

Nii oleks riik loonud erasektorile suuremahulise finantsstiimuli. Senise kogemuse pealt prognoosides oleks kulu maksumaksjale olematu, aga potentsiaalselt miljardite eurode väärtuses investeeringute teostamisel loodaks erasektoris töökohti ja tasutaks riigile maksutulu. Investeeringute aluseks peaks olema tingimus, et need aitaksid kliimaeesmärkide täitmisele kaasa.  Kõik programmi raames tehtud investeeringud ei peaks olema „rohelised“, vaid liikumise trend peaks olema õiges –  inimtekkeliste kasvuhoonegaaside vähendamise – suunas.

Mida mõõdad, seda saavutad!

Riigi, erasektori ja finantseerijate motivatsioon on ühendatud. Edasi tekib paratamatult  küsimus, et kuidas seda kõike mõõta. Mõõtma aga peab, sest ilma mõõtmiseta ei tea tulemust. Siinkohal omavad mõned suuremad ettevõtted juba kogemust ning ka planeeritavaid pangandust puudutavaid regulatsioone jälgides selgub, et ettevõtete krediidiotsuste tegemisel võib kliimamõju analüüsi teostamine muutuda tulevikus kohustuslikus.

Taoliseks, nimetame seda tinglikult ettevõtte tegevusega kaasnevate kasvuhoonegaaside, mõõtmiseks on vaja koguda andmeid. Esmapilgul laialivalguva ülesande saab raamistada, kui võrdlusena mõelda kasumiaruandes toodud kulude grupeerimisele. Nii nagu iga ettevõtte kasumiaruandes on tootmisega seotud kulud esitletud omaette real, on võimalik mõõta ka otsese tootmise, ning selle all näiteks tootmiseks kulunud energia kasutuse, tagajärjel tekkivaid kasvuhoonegaaside heitmeid. Nii nagu kasumiaruandes on inimestega seotud tööjõukulud grupeeritud eraldi, on võimalik mõõta nende inimeste töise tegevusega seotud kaudseid (ärireisid, paberikulu) emissioone. Selliselt analüüsides on võimalik kaardistada kõik ettevõtte äritegevusest tulenevad heitmete allikad, ehkki iga jaotuse all võib olla kümneid ridu.

Esimene probleem tekib reeglina kaudsete emissioonide hindamisel, näiteks tarnijatelt ostetud kauba või teenuste puhul. Lahenduseks on tarnija-poolne oma toodetega seonduva mõõtmine. See on esimene erinevus kasumiaruandega. Kui ühiku tootmiseks kulutatud eurod kajastatakse ka seda toodet ostnud ettevõtte kuluaruandes, siis ühiku tootmiseks tekkinud emissioone ei peagi ostjale edasi andma, sest need on juba tehtud ja arvesse võetud. Kõrvalepõikena võib tänu ettevõtte kompenseerimise tegevusele olla toote kasvuhoonegaaside heitmekoguste bilanss ka positiivne, mis annab sellistele ettevõtetele tulevikus konkurentsieelise. Loomulikult eeldab tulemus, et nii tarnija ise, aga sealt edasi mõeldes ka suurem osa Eesti olulistest ettevõtetest mõõdaksid oma tegevust. Esialgu jääks küll kõrvale nö tuleviku vaade ehk toodete kasutamise või eluea lõpufaasis tekkivad emissioonid, aga alustuseks piisab ka taolisest ülesande püstitusest.

Jah, sellise laiapõhjalise mõõtmise saavutamine võib aega võtta aastaid ning esimeste mõõtmiste puhul on tulemuseks hunnik puuduva infoga punaseid ridu. Ilmselt oli olukord taoline ka esimeste kasumiaruannete puhul, kui ühe ettevõtte initsiatiivi ja praktiliste lahendustega liitusid hiljem järgmised. Ka raamatupidamisstandardid on pidevas arenemises, kuid sellest hoolimata suudetakse kõikidel tegevusaladel toimetavate ettevõtete kulud ära mahutada paarile kasumiaruande skeemile. Sarnaselt oleks võimalik saavutada olukord, kus olulisemad ettevõtted oma tegevusega kaasnevaid kasvuhoonegaase standardiseeritud kujul mõõdaksid.

Euroopa finantseerijatega kokku puutunud suurettevõtted teevad taolist mõõtmist juba praegu, teised eesrindlikumad ettevõtted aga tihti vabas vormis ja isemoodi. Välja tuuakse kohad, mida on mõõdetud, ehkki tihti on olulisemad mõõtmata jäänud kohad. Kui tulemusi oleks võimalik esitada ka ühte kesksesse andmebaasi (nagu kasumiaruandeid esitatakse Äriregistrile), oleksid tulemused kättesaadavad ka avalikkusele.

Eesti unikaalsus joonistuks selgelt välja. Tuhat ettevõtet, sh kogu pangandussektor, moodustavad sisuliselt 90% meie majandusest. Kui erasektor astuks väikese sammu, saaks Eesti esimese riigina maailmas näidata eeskuju kogu majanduse mõõtmisel ja seda konkreetselt ettevõtete tasemel. Eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja riigipoolset survet, vaid keskkonna loomist ja finantsilist motivatsiooni. Kliimaeesmärkide täitmine võiks olla ühispingutus, mille puhul tarbija hääletab oma tarbimisotsustega, ettevõte reageerib vajalike investeeringutega, mida pank finantseerib ja riik toetab. Seda kõike peaks olema võimalik mõõta, ainult nii saab eesmärkide täitmisele hinnangut anda. Mida aga mõõdad, seda saavutad!

 

Artikkel ilmus 12. veebruari Postimehes




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse