Kui palju maksab kliimamuutus

Kristo Aab

19.06.2020 9:02

Kliimasoojenemine ja selle tekkepõhjused on viimastel aastatel pakkunud väga palju jutuainet. Osaliselt on selle põhjuseks markantsete isikute esile kerkimine (Greta Thunberg, Donald Trump), teisalt on aga probleemi tõsidusest viimaks aru saadud ning astutud ka esimesi resoluutseid samme selle vastu võitlemiseks. 2015. aastal sõlmitud Pariisi Kliimakokkuleppe kohaselt töötavad kõik allakirjutanud riigid selle nimel, et vähendada kasvuhoonegaaside (CO2) emiteerimist ning hoida kliima soojenemine 2 kraadist allpool võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Mis saab aga juhul kui riigid ebaõnnestuvad? Kui suur on potentsiaalne majanduslik kahju, mis võib kaasneda kliimasoojenemisega ja kas seda on võimalik täna üldse mõõta?

Süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioon on Maa atmosfääris peale teise maailmasõja lõppemist kiiresti kasvama hakanud. 70 aastaga on osakeste tihedus atmosfääris kasvanud kolmandiku võrra ning tõenäoliselt on suurem osa kasvust olnud põhjustatud just inimtegevusest. Absoluutväärtusena on CO2 osakaal atmosfääris vaid 0,04%, kuid tal on väga oluline omadus – ta kogub endasse soojust, mis eraldub Maa pinnalt ning ei lase sellel kosmosesse hajuda. See on põhjus, miks fossiilkütuste kasutamine on sattunud põlu alla ja süsihappegaasi õhku paiskamist seostatakse aina enam kliima soojenemisega.

Kuni 19. sajandi lõpuni, mil algas tööstusrevolutsioon, püsis CO2 kontsentratsioon atmosfääris üsna stabiilne. Kiiremini hakkas kontsentratsioon kasvama peale teist maailmasõda ning sai veel lisahoogu 1990-datel. Teadlased on hinnanud, et kontsentratsiooni kahekordistumine tähendaks Maa jaoks pinnatemperatuuri tõusmist ligikaudu 2-3 kraadi võrra. Ja arvestades CO2 emiteerimise tempot viimastel aastatel, peaks see aeg kätte jõudma ligikaudu 2050-2060. aastatel. Tänaseks on Maa pinnatemperatuur tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes tõusnud ligikaudu ühe kraadi võrra. Täpsemate andmete puudumisel on kliimateadlikumad riigid võtnud just need aastaarvud ning temperatuurikõikumised aluseks oma kliimapoliitika koostamisel.

Täpset hinnangut kliimamuutuste makromajanduslike mõjude kohta ei ole võimalik anda. Tundmatuid muutujaid on liiga palju ja kõik sellekohased analüüsid põhinevad tegelikult nö teaduslikel oletustel. Ühes tunduvad teadlased siiski kindlad olevat – pikas perspektiivis on kliima soojenemisel negatiivsed tagajärjed, mis kaaluvad üles igasuguse lühiajalise kasu, mis sellega võib kaasneda. Üleujutused, näljahädad, massilised migratsioonilained on vaid mõned näited tagajärgedest, millele on võimatu hinnasilti külge panna. Akadeemilisest kirjandusest võib leida hinnanguid kliimasoojenemisest tingitud majanduslike kahjude kohta alates paarist protsendipunktist globaalsest kogutoodangust kuni paarikümne protsendini. Hiljutises Oxford Economics’i uuringus toodi välja, et kliimasoojenemine 2 kraadi võrra 2050. aastaks toob kaasa SKP vähenemise 2,5-7,5% võrra. Kui kliima soojenemine jätkub 2100. aastani, siis jääb maailma kogutoodang oma võimalikust tasemest koguni kolmandiku võrra madalamaks.

Üks levinumaid meetodeid CO2-st põhjustatud kahjude hindamiseks on süsiniku sotsiaalse kulu meetod (social cost of carbon, SCC). Selle kohaselt hinnatakse ühe tonni CO2 emiteerimisest tekkiv kahju majandusele igas ajahetkes ning arvestatakse lõppväärtus ümber tänastesse hindadesse. Saadud tulemusi kasutatakse kliimapoliitika kujundamisel ning nende põhjal saab hinnata planeeritavate kliimainvesteeringute tulemuslikkust. Hinnangud SCC suurusele varieeruvad paarist dollarist kuni paari tuhande dollarini ühe tonni CO2 kohta. See on arusaadav, sest hinnangu saamiseks tuleb kasutada demograafilisi prognoose, kliimamudeleid ning lõpuks tuleb valida ka sobilik ajas diskonteerimise määr (time preference). Kõikide nimetatud tegurite puhul on palju subjektiivsust, mistõttu võivadki tulemused lõpuks olla väga erinevad. Mediaanhinnang, mis oli alles hiljuti kasutusel ka USA kliimapoliitikas, on 2020. aastaks ligikaudu 50$/tCO2 ning see suureneb aasta-aastalt ligikaudu 2-3%. Samas on paljud teadlased viimasel ajal arvamusel, et optimaalne SCC määr peaks olema kõrgem ja ulatuma pigem 150-200$-ni või veel kõrgemale.

Reaalsete poliitikainstrumentidena on tänaseks mitmel pool kasutusele võetud süsiniku maks ning CO2 heitkogustega kauplemine. Viimast kasutab edukalt Euroopa Liit, kes väljastab igaks aastaks kokku lepitud koguses CO2 kvoote ning laseb turuosalistel nendega vabalt kaubelda. Kvootide arvu vähendatakse ajas, mille tulemusena nende hind tõuseb. IMF on aga välja arvutanud, et Pariisi kliimaleppe eesmärkide täitmiseks peaks globaalselt kehtestama hoopis süsiniku maksu 75$/tCO2. Mõlemat tüüpi meetmete otseseks eesmärgiks on CO2 emissiooni vähendamine ning süsinikuneutraalse majanduse poole liikumine.

Morgan Stanley möödunud aasta lõpus ilmunud analüüsis hinnati kogu maailmamajanduse süsinikuneutraalseks muutmise hinnaks (2050. aastaks) 50 trl dollarit. Lõviosa sellest peaks nende hinnangul suunama vesinikutehnoloogiate arendamisse. Ka Euroopa Liit tuli mullu välja kokkuleppega (Green Deal), mille alusel hakatakse liikuma Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamise poole. Kokkuleppe rahaliseks mahuks esimese kümne aasta jooksul on Komisjon hinnanud ligikaudu 3,5 trl eurot (sh 603 mld eurot Euroopa Liidu eelarvest, 114 mld eurot riikide tasemel, 279 mld eurot erasektorist;  lisaks 260 mld eurot iga-aastaselt lisaks). Kuigi ka Euroopa peaks süsinikuneutraalseks muutuma alles 2050. aastaks, pole nii pika aja peale suudetud potentsiaalseid kulusid veel kokku lüüa. Samas tempos eelarvega jätkates võiks kokkuleppe kogumahuks saada ligikaudu 10 trl eurot.

Stockholmi Keskkonnainstituudi arvutuste kohaselt läheb kliimaneutraalsus Eestile maksma 17,3 mld eurot, mis iga-aastaste investeeringutena moodustaksid suhtena SKP-sse järgmisel kümnendil ca 4%, 2031-2040 ca 2% ja 2041-2050 vähem kui 1%. SEI tehtud hinnangus on eeldatud, et Eesti suudab tagada suure osa energianõudlusest kodumaise tootmisega ka aastal 2050. Kui sellest eeldusest loobuda, siis võib investeeringuvajadus väheneda lausa kuni 50%.

Kokkuvõttes võib öelda, et kliimamuutustega seotud teooria on keeruline ja rahasummad hoomamatult suured. Kui teadlased üldse milleski kindlad on, siis selles, et kliima soojenemisega kaasnevad pikaajalised kulud on ühiskonnale suuremad kui lühiajaliselt saadav potentsiaalne kasu. Endistviisi jätkates satume sajandi lõpuks tõenäoliselt olukorda, kus globaalse kogutoodangu tase on mõnikümmend protsenti madalam kui ta võiks olla. Selle vältimiseks on vaja investeeringuid teha täna, sest kliimaprotsesside ümbermuutmine võtab aega aastakümneid kui mitte aastasadu.

Arvamuslugu ilmus 13. juunil Eesti Päevalehes.

Kristo Aab
LHV majandusanalüütik




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse