Kui pensionist enam ei piisa… - Arvamusplats - Uudised - LHV finantsportaal

Kui pensionist enam ei piisa…

Joel Kukemelk

29.09.2020 8:31

Riiklik pensionikindlustus on olnud defitsiidis järjepanu viimased 12 aastat. See tähendab, et laekuvad sotsiaalmaksutulud on olnud väiksemad kui välja makstavad pensionid. 2020. aastast kujuneb 13. järjestikune defitsiidis aasta.

Allikas: Rahandusministeerium „Riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika“ , 31.12.2019.

Kusjuures – pange nüüd tähele – pensionikassa on jätkuvalt defitsiidis olukorras, kus töövõimereformi järel on töövõimetuspensioni saajad lükatud pensionisüsteemist töötukassa finantseerida. Kui 2016. aastal oli Eestis 96 000 töövõimetuspensioni saajat, siis 2019. aastal oli see arv vaid 16 000. Nii on jäänud pensionikassasse rohkem raha vanaduspensionite tõusu finantseerimiseks. Töötukassasse oli enne koroonapandeemiat kogunenud ligi 800-miljoniline reserv, millest sai lisaks töötutele (keda viimastel aastatel on olnud vähe) hakata ka töövõimetuspensioni saajatele igakuised väljamakseid tegema.

Töötuskindlustusmakse on püsinud 2,4 protsendi peal viimased kuus aastat ning äsja kinnitati selle püsimine samal tasemel veel järgmiseks neljaks aastaks. Sisuliselt on sellega tsementeeritud varjatud maksutõus, sest enne 2008. aasta finantskriisi 0,9 protsendi peal püsinud töötuskindlustusmakse määr, mida ajutiselt tõsteti kriisi tipphetkel 4,2 protsendini, ei olegi algsele tasemele enam tagasi langenud. Ega lange ka tulevikus, sest sellest rahast finantseeritakse lisaks töötutele nüüd ka töövõimetuspensionäre. Töötukassa hüvitatud töövõimehüvitiste kulu oli eelmisel aastal kerkinud juba 276 miljoni euroni.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Mis nüüd edasi? Töövõimetuspensionärid on töötukassa hingekirja tõstetud, aga pensionikassa on ikka defitsiidis. Ja poliitiline surve pensionite tõstmiseks jätkub. Osa poliitikuid on vaadanud II samba poole, lootes, et inimesed ei mõista riigi tegelikku plaani: kui peatada oma II samba maksed või sealt raha välja võtta, lõpetaks ka riik oma nelja protsendi maksed pensionisambasse ja kasutaks seda raha pensionäridele pensionilisa maksmiseks. Kuid see on küüniline ja lühinägelik, sest vaid võimendaks pensionikassa puudujääki tulevikus. Ka laenuturgude poole vaadatakse, mõistmata, et pensionite ja muude jooksvate kulutuste finantseerimine laenurahaga pole jätkusuutlik.

Riigipensionäride nukker seis

Aga miks riigi pensionikassa on ikkagi miinuses ka pärast seda, kui ligi 80 000 töövõimetuspensionäri on tõstetud töötukassa finantseerida? Kas me maksame oma pensionäridele liiga kõrget pensioni või laseme inimesed liiga vara pensionile? Ei ja ei.

Euroopa Komisjoni, Eurostati ja OECD statistikast on näha, et ülejäänud Euroopaga võrreldes on Eesti pensionärid kõige suurema vaesusriskiga, elavad pensionile jäädes üle kõige suurema sissetulekute protsentuaalse languse ning on muuhulgas ka kõige lühemat aega pensionil. Veel selle aasta veebruaris saime lugeda, et Eestis on vaesusriskis elavate pensionäride osakaal lausa 50 protsenti.

Eesti häda peitub selles, et rahvastik vananeb kiiresti ning vanaduspensionäre tuleb juurde rohkem kui uusi maksumaksjaid. Kui 30 aastat tagasi oli ühe üle 65-aastase inimese kohta Eestis ligi viis tööealist inimest, siis nüüd on see arv alla kolme ning 30 aasta pärast juba alla kahe. Mida väiksem see suhtarv on, seda suurem on maksusurve tulevastele põlvedele ja seda väiksem on maksudest ümberjagatav riigipension ühe pensionäri kohta.

Teiseks on meie II samba kogumispensionisüsteem veel noor, mis tähendab, et oleme alles kogumisfaasis ning väljamaksete faasi on jõudnud väga vähesed ja nemadki pole jõudnud koguda ettenähtud 45 aastast pooltki aega. Kui praegu lisab II sammas pensionile ca viis protsenti, siis mõnekümne aasta pärast moodustab II sammas juba ligi kolmandiku kogupensionist, võimaldades hoida keskmise vanaduspensioni ja keskmise netopalga suhte ka pika aja jooksul pealpool 40 protsendi piiri.

Allikas: Eesti Pank

Kolmandaks pole Eestis suudetud jõustada tööandjapensionit, mida Põhjala riikides võetakse hügieenifaktorina. Eesti valitsuse koalitsioonilepingus on küll sees punkt «kaalume tööandja poolt töötajatele pensioni kogumise võimaluste soodustamist», kuid seni ongi see jäänud vaid trükimustaks paberil.

Eesti pensionisüsteem vajab lisaraha. Kuid see raha ei teki üleöö ja ühest kohast. Pigem oleks õigem isegi öelda, et Eesti pensionisüsteem vajab pikaajalist läbimõtestatud pensionistrateegiat – midagi sellist, mida riigi kaitseinvesteeringuid planeerides pikalt ette tehakse.

Riigipension kurnab riigi rahakotti üha enam

Eestis on 305 000 vanaduspensionäri ja see arv kasvab. Keskmine vanaduspension on 2020. aastal keskmiselt 518 eurot kuus, mis teeb aastaseks kogukuluks 1,9 miljardit eurot. See on kaks korda rohkem kui 12 aastat tagasi.

Allikas: Statistikaamet

Vanaduspensionite maksmiseks kulub riigil praegu 18 protsenti tuludest. See on sisuliselt sama nagu 20 aastat tagasi. Seetõttu on ka väide, nagu II sammas oleks praegustelt pensionäridelt raha kuidagi ära võtnud, tegelikult vale. Riigieelarve tuludest läheb vanaduspensioniteks sama palju raha, nagu läks ka enne II samba loomist 2002. aastal.

Allikas: Statistikaamet

Ja kui vaadata, kui suure osa moodustavad vanaduspensioni maksed Eesti SKTst, oli see 2000. aastal 5,4 protsenti ja 2020. aastal on see juba üle seitsme protsendi.

Allikas: Statistikaamet

Meie pensionid võtavad üha suurema tüki riigimajandusest ja -eelarvest ning kurnavad riigi rahakotti tervikuna üha enam, kuid on ikka liiga väikesed. Vaadates Eesti majanduses toimuvaid trende, on tõenäoline, et riigipensionid 2021. aasta aprillis iga-aastase indekseerimise tulemusena (sõltub 80% ulatuses sotsiaalmaksu pensionikindlustuse laekumise kasvust ehk tööhõive ja palkade muutustest ja 20% ulatuses tarbijahinnaindeksi muutusest) suurenevad minimaalselt või üldse mitte ning ka 2022. aasta aprilli indekseerimisest tulenev kasvu suurus on küsimärgi all. On selge, et erakorraliseks pensionite tõstmiseks on riigil rahalisi võimalusi järel väga vähe. 25 eurot pensionitõusu maksab riigi pensionikassale igal aastal 100 miljonit eurot. Jooksvate kulude katmiseks laenu võtmine oleks allakäiguspiraali algus, millest hiljem välja tulla on väga raske.

Selleks et seda probleemi lahendada, on vaja tegeleda pikaajaliste ja jätkusuutlike lahenduste loomisega. Oma vanaduspõlveks raha kogunud inimeste ärgitamine pensionisääste ära kulutama veel enne, kui nad on üldse jõudnud pensionile minna, ei ole kindlasti see, mida Eesti pensionisüsteem vajab. Eesti vajab stabiilset ja motiveerivat keskkonda, kus töötajad ja tööandjad tahaksid lisaks riigile panustada inimeste tulevastesse pensionitesse. Ilma selleta saab ärakukkumine ühel hetkel olema lihtsalt väga valus.

II sammas suurendab KÕIGI kogujate pensione

Lõpetuseks. Kelle tulevast pensioni II sammas ikkagi siis suurendab? Vastus: kõigi, sõltumata sissetulekust. Seda kinnitab rahandusministeerium: «Arvutused näitavad, et 17-aastane II sambaga liitumise periood on sõltumata sissetuleku suurusest mõjunud pensioni suurusele positiivselt, võrreldes sellega, kui sama inimene ei oleks II sambas raha kogunud ja oleks jäänud ainult I sambasse. Kasu II sambast on seda suurem, mida suurem on inimese sissetulek.»

Allikas: Rahandusministeerium „Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri“, tabel 4, lk 96

Alles siis, kui inimese kogupension koosneb riigi I samba pensionist, töötaja poolt kogu tööea jooksul kogutud II samba pensionist ja tööandja poolt töötaja tööea jooksul makstud III samba tööandjapensionist, saame päriselt välja murda pensionäride vaesuslõksust. Ainult I samba riigipensionist lihtsalt ei piisa.

Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige

Arvamuslugu ilmus 28. septembri Postimehes.