Porgandimeistri julged otsused - Artiklid - Uudised - LHV finantsportaal

Porgandimeistri julged otsused

Tiit Efert

15.10.2020 10:25

iStockphoto

Kui kohtate Eesti raudteedel porgandi hüüdnime kandvaid ronge, siis teadke, et need on toodetud Šveitsi ühe silmapaistvama edulooga tööstusettevõttes Stadler Rail.

Selle miljardärist omanikku Peter Christoph Spuhlerit peetakse moodsal ajastul Šveitsi tööstuse üheks viimaseks äripatrooniks.

Spuhleri karjäär on olnud kirju nagu kihnlase kinnas. Mees on sündinud hoopis Hispaania Andaluusia pealinnas Sevillas. Koolis käis ta juba Zürichis ning aastatel 1980–1986 õppis ta ärijuhtimist St. Galleni ülikoolis. Juba nooruses alustas ta jäähokimängija karjääri klubis Zürichi Grasshopper. Peale ülikooli lõpetamist abiellus ta väikse, ent tubli ettevõtte Stadler Fahrzeuge AG asutaja lapselapsega. See sündmus muutis kokkuvõttes tema elukäiku kardinaalselt.

Läbi raskuste edasi

Näinud, kui tähtis roll oli teises maailmasõjas raudteetranspordil, otsustas insener Ernst Stadler sõjaõudustest kõrvale jäänud Šveitsis luua 1942. aastal inseneribüroo, kus ta hakkas looma akutoitel liikuvaid vedureid. Juba kolm aastat hiljem ehitas mees esimesed väikesed manöövervedurid. Kuid ta oli ilmselt natuke omast ajast eest. Ettevõte pidi juba 1951. aastal pankrotiavalduse esitama. Seejärel töötas Stadler erinevate klientide juures nende oma töökodades, kuni kolis taas Zürichi oma väikesesse töökotta. 1962. aastal kolis ta edasi Thurgau kantonis asuvasse Bussnangi, kus lasi ehitada juba suurema töökoja.

Järgnevatel aastatel kolis Stadler ka ametliku peakontori Bussnangi ja muutis ettevõtte alates 1974. aastast Stadler Fahrzeug nimeliseks aktsiaseltsiks. Ernst Stadleri surm 1981. aastal oli ettevõtte jaoks pöördepunkt. Lesk Irma Stadler jätkas ettevõtte juhtimist ning 1984. aastal ehitati esimesed reisirongid, mille tellimused saadi Šveitsi eraraudteefirmadelt.

1987. aastal saabus ettevõttesse tööle ärijuhtimise haridusega jäähokimängija Peter Spuhler, olles eelnevalt abiellunud perekonnaliikmega. Ei saa öelda, et Irma Stadleri juhtimisel oleks ettevõttel halvasti läinud ja vaatamata sellele, et ta oli naisterahvas, kuulas meeskond teda sõnakuulekalt. Valdkond polnud talle ka võõras, sest ta oli ka oma mehe kõrvalt ettevõttega olnud tihedalt seotud. Pealegi pakkus talle väga huvi, kuidas väikestel terasratastel mööda terasest rööpaid saab inimesi ja kaupa ühest paigast teise liigutada.

Siiski otsustas Irma Stadler ettevõtte üle anda. Ükski Stadlerite viiest lapsest ei soovinud seda vastu võtta. Oli veel ka üks võimalus, kuid siis oleks ettevõte Bussnangist lahkunud ja seda proua Irma ei soovinud. Lõpuks tegi ta pakkumise Spuhlerile. Irma Stadleri sõnul ei kiirustanud ta aga pakkumise vastuvõtmisega, sest soovis veel välismaal töötada. Kuid ettevõte oli kasvufaasis. Spuhler pelgas veidi, et ettevõte muutub liiga väärtuslikuks ja selle hind hakkab talle üle jõu käima. Lõpuks olevat Spuhler isegi avaldanud ettevõtte ostmiseks pisut survet. Hiljem Irma Stadler oma otsust ei kahetsenud ja lahkus ettevõttest lõplikult 1992. aastal.

Ülevõtmise hetkel, 1989. aastal oli ettevõttes 18 töötajat ning aastane käive oli 4,5 miljonit franki (5 miljonit dollarit). Spuhler võttis ettevõtte ostmiseks kohalikult Thurgaueri kantonipangalt 5 miljonit franki laenu. Kantonipankade näol on tegemist Šveitsi valitsusele kuuluvate kommertspankadega, kus riik annab garantii ka sealsetele hoiustele.

Edasine on juba Šveitsi tööstusloo üks kõige muljetavaldavamatest edulugudest. Stadler on praegu oma üle kolme miljardi eurose käibe poolest võrreldav sellise maailma raskekaalu tööstusettevõtetega nagu Bombardier Kanadast, Siemens Saksamaalt või Alstomi Prantsusmaalt. Spuhler ise on üle 2 miljardi suuruse varandusega üks Euroopa rikkamaid mehi. Aga kuidas ta selleni jõudis?

Õiget tooted ja agressiivne laienemine

Esimese asjana töötas Spuhler välja kergema ja kohaliku transpordi tarbeks moodulrongi, mille osad osteti erinevatelt tarnijatelt ja monteeriti kokku Bussnangis. Esimene selle kontseptsiooniga liigendmoodul (GTW) tuli välja 1995. aastal. See ei osutunud kohe edukaks ja vajas kõvasti veel arendamist. Ent 2011. aastaks oli seda ostetud juba 511 ühikut ning seda kasutati lisaks Šveitsile ka kuues teises Euroopa riigis ning Ameerika Ühendriikides.

Teine edu mudel oli Spuhleri jaoks hakata kokku ostma tehaseid teistes riikides. Üks esimesi suuremaid tehinguid oli 1997. aastal Schindler Waggon AG Altenrheini tehase ost. Uus omandisuhe soosis laienemist Saksamaale ja Ida-Euroopasse. Tänaseks on tütarettevõtteid 15 ja need asuvad asuvad Alžeerias, Saksamaal, Itaalias, Suurbritannias, Hollandis, Austrias, Poolas, Venemaal, Rootsis, Šveitsis, Hispaanias, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, USA-s ja Valgevenes. Töötajate arv ulatub kaugelt üle 10 000. Neid riike, kus Stadleri toodangut kohtab on muidugi palju enam, kus neid toodetakse. Tema kiirrongid kihutavad nii Euroopa kiirraudteedel kui trammid kõkutavad talvistel Helsingi tänavatel. Samuti sõidavad rongid alpides pilvepiiril 3,5 km kõrgusel merepinnast, aga ka maa all tunnelites. Eestis sõidavad Stadleri ühe populaarsema mudeli FLIRT oranži värvi esindajad 2013. aastast.

Mees, nagu orkester

Kõigele lisaks on Peter Spuhler olnud ka aktiivne poliitik. Šveitsi rahvapartei esindajana kuulus ta aastatel 1999 kuni 2012 koduse Thurgau kantoni esindajana parlamenti. Ta oli majandus- ja maksukomisjoni liige. Parlamendist lahkus ta sel ajal Euroopas valitsenud majanduskriisi tõttu, et pühenduda oma ettevõttele.

Kui läinud kevadel Šveitsi rongitootja Stadler Rain börsile tuli, oli see selle suuromanikule Peter Christopher Spuhlerile pika ja visa karjääri kulminatsioon. Juba esimesel kauplemispäeval tõusis aktsia hind kõrgustesse. Hiljem on see langenud küll ka IPO tasemele ja alla sellegi.

2018. aasta kevadel oli Spuhler andnud Stadler Rail Groupi tegevjuhtimise üle Thomas Ahlburgile ning jätkas ise Stadler Rail Groupi nõukogu esimehena, kuid seda rõõmu ei jagunud pikalt. Tänavu maist asus ta uuesti, väidetavalt siiski ajutiselt, Groupi tegevjuhi kohale, sest ettevõtte strateegilise ja organisatsioonilise arengu osas olid tekkinud erimeelsused. Spuhler avaldas ettevõtte juhtimise osas enesekindlust: "Ma usun väga meie töötajate ja juhtkonna kvaliteeti. See väljendub meie toodangu ja teenuste usaldusväärsuses, mida meie kliendid üle maailma näitavad.”

Miljardär panustab firma õitsengule vaatamata sellele, et kuri pandeemia on maailmamajandused kriisi paisanud.

Kui IPO ja muude tehingutega oli tema osalus langenud ettevõttes juba alla 40 protsendi, siis tänavu kevadel otsustas ta seda tagasi osta. Stadleri üks suurematest institutsionaalsetest investoritest, kes omas 10 protsenti, otsustas pool sellest ära müüa. Spuhler oli kohe jaol. “Ma olen täiesti veendunud ettevõtte pikaajaliselt orienteeritud edukale ärimudelile,” kinnitas ta. Turud reageerisid uudisele 2% aktsiahinna tõusuga.

Peter Spulher on tänapäeval abielus Daniela Spuhler-Hoffmanniga ja neil on üks laps. Spuhleril on esimesest abielust veel kaks last. Tema varanduse väärtuseks hinnatakse 2,2 miljardit dollarit.

Stadler Rail aktsia Šveitsi börsil. Allilas: Bloomberg

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.