Ukraina
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Huvitav, et Sloveenia ja Horvaatia on unustanud, et venemaa toetas agaralt Serbiat. Bulgaaria on unustanud nõukogude liidu nn. "osariigiks" olemise.
-
soome diplomaatiliselt jällegi teistest üle, kui baltimaad näitavad oma piimahambaid ja võidurelvastumine on poliitikas praegu tähtsaimal kohal, siis soomes on samuti tänavu parlamendivalimised ja keegi isegi ei maini natot oma programmis
-
Ei vasta tõele väide nagu lääne poliitikud enam Krimmi ei meenuta. Ikka meenutatakse:
France should recognize Crimea as part of Russia – Le Pen -
Live feed koos kaardiga. Loodan, et pole varem lisatud.
http://liveuamap.com/
Ja twitteris korralik feed, asukohtade tuvastused ja arvamused. - ei pea kasutaja olema, et jälgida.
https://twitter.com/conflict_report -
tracomy
Live feed koos kaardiga. Loodan, et pole varem lisatud.
http://liveuamap.com/
https://fp.lhv.ee/forum/search?searchString=liveuamap&postUserName=&searchStart=&searchEnd=&_fullSearch=&fullSearch=true&_showText= -
Palun unustage ära see tõbras twitteris nimega https://twitter.com/conflict_report.
Kel on soovi usaldusväärset ja kindla kvaliteediga uudiseid saada, siis kui üldse kedagi jälgida, siis vähemalt ühte neist:
*) https://twitter.com/EliotHiggins
*) https://twitter.com/DajeyPetros a.k.a http://ukraineatwar.blogspot.com/
*) https://twitter.com/RobPulseNews
*) https://twitter.com/tuumapomm
*) https://twitter.com/SpecGhost
*) https://twitter.com/InformNapalm -
Võib vist täie kindlusega öelda et Minski kokkulepe on täielikult surnud? Kui Putin juba avalikult ütleb et "Ukraina armee kaotab Debaltseve all" siis ei ole ju siit näha mingit kavatsust vaherahu kehtestada? Või oli see kokkulepe kuidagi nii lõdva et on sel teemal mõtet rääkida ka veel siis kui üks osapool on väljendanud selget kavatsust vaherahust mitte kinni pidada?
-
Peahuilo ju ei kirjutanud mitte kuhugi alla, seega saab ta plädiseda mida vaid tahab, kahjuks.
-
Putinoid-Natsid tulevad laua taha vaid siis, kui neil on pikalt rindejoonelt vaja kogu jõud suunata ühte punkti: Ilovaisk; DLUT, Debaltseve. Ukraina kaugtuli vaikib, rindejoon püsib ja mõni ammusoovitud punkt saadakse kerge vaevaga kätte. Isegi Ukraina sõdurid ei mõista, miks iga edusamm kergelt ära antakse ja vastasel jõudusid konsentreeida lubatakse. Praegu saaks ümber Debaltseve pikal rindejoonel VF terroriste niita nagu rukist aga ei ole selleks luba.
-
winger
Palun unustage ära see tõbras twitteris nimega https://twitter.com/conflict_report.
Kel on soovi usaldusväärset ja kindla kvaliteediga uudiseid saada, siis kui üldse kedagi jälgida, siis vähemalt ühte neist:
*) https://twitter.com/EliotHiggins
*) https://twitter.com/DajeyPetros a.k.a http://ukraineatwar.blogspot.com/
*) https://twitter.com/RobPulseNews
*) https://twitter.com/tuumapomm
*) https://twitter.com/SpecGhost
*) https://twitter.com/InformNapalm
Ei nõustu, et conflict nüüd nii saast on. Tundub selline emotsionaalne poja, aga feed kiire ja täpne, kui mööda paneb annab teada. Samas ta pigem isiku tasandil mitte nö ainult uudistelehtede retweetimine 12 tunnise hilinemisega.
https://twitter.com/EliotHiggins
https://twitter.com/RobPulseNews tundub ka hää, so ty. -
Fakk, tule minuga vaidlema jah. Kordan uuesti - avoid, ta on tropp. Soojalt soovitan. Hoidke oma aega kokku.
-
winger
Fakk, tule minuga vaidlema jah. Kordan uuesti - avoid, ta on tropp. Soojalt soovitan. Hoidke oma aega kokku.
Haha, edukas vastus. -
ttrust
Huvitav, et Sloveenia ja Horvaatia on unustanud, et venemaa toetas agaralt Serbiat. Bulgaaria on unustanud nõukogude liidu nn. "osariigiks" olemise.
Tsehhid ja slovakid on unustanud 1968. ja ungarlased 1956. a. .... Loodetavasti mitte kõik. -
Mäletatavasti oli nõukogude liidul kaks "16. liiduvabariiki": Soome ja Bulgaaria. Kõik teised sotsialismimaad olid rohkem isepäisemad. Nõukogude liit ise koosnes 15 liiduvabariigist. Vabandan sõna "osariik" kasutamise pärast, see oli vale termin.
-
Venemaa on hakanud oma 21. veebruari roima Kiievi peaväljakul tähistama natsliku rongkäiguga. Veere, veere kakuke.
-
Ja Venemaa lastakse ka see aasta Eurovisioonil osalema? Mitte, et kogu see värk mind eriti huvitaks, aga tundub nii vale kui vale... vähemalt moraalsest aspektist. Ja selle "mis need lauljad siis süüdi on"-demagoogiaga ei tasu välja tulla. Hea meelega näeks kaelakandvate Euroopa riikide Eurovisiooni-boikotte kui Venemaal osaleda lastakse.
-
Venemaad ei ole võimalik isoleerida. Gruusia ja Ukraina saavad olema igasugustele russofoobidele edaspidi heaks õppetunniks...
-
Kui mingit õppetundi Gruusia ja Ukraina sündmustest teadmiseks võtta, siis seda, et tänasel kursil Venemaad peabki isoleerima.
-
Muidugi tuleb paariariikide suhtes põlgust üles näidata.
-
Venemaa on vallutanud suusatamise MK ja MM Zimnaja Voda`ga.
-
Zaslon ongi siis see tegelane, kes siin foorumis tibla on ja miinuseid laob.
-
Zaslon
Venemaad ei ole võimalik isoleerida. Gruusia ja Ukraina saavad olema igasugustele russofoobidele edaspidi heaks õppetunniks...
Sa ajad põhjused ja tagajärjed segamini, ning lisad sellele suure tüki soovmõtlemist. Mis russofoobia, venemaa poolt viljeletav fashism on seee milest kogu maailmal on kopp ees. Täpselt samasugust juttu nagu ajab praegu venemaa ajasid teise maailmasõja ajal hitler ja jaapani keiser. -
Zaslon
Venemaad ei ole võimalik isoleerida. Gruusia ja Ukraina saavad olema igasugustele russofoobidele edaspidi heaks õppetunniks...
Oot, zaslon, Georgia. Mis on pistmist Georgial russofoobidega? Kas Lõuna-Osseetia või Abhaasia olid venelaste alad? Või kuidas sa seda seletad? Praegu on seal territooriumitel venelased võimul. Nagu okupeeritud Ukraina aladel on venelased võimul, kes pole isegi seal sündinud. -
Ma usun et venemaa saab eurovisioonil väga halva vastuvõtu, sarnaselt nagu vene tolbajoobist käärkäe-tüüpi välisminister naerdi julmalt Müncheni konverentsil välja, nii et tolbajoob pidi katkestama oma valedest kubiseva kõne.
-
Paraku saab Venemaa Eurovisioonil alati suhteliselt hea tulemuse selliste riikide häälte tõttu: Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova, Armeenia, Azerbaidzaan, vast ka Gruusia (huvitav kellele lähevad Abhaasia ja L-Osseetia hääled?). Põlisrahvaste hääled hajuvad eri riikide vahel, venelaste ja venestunud muulaste hääled saab Venemaa. Ilmselt võib lisada ka sellised sõbrad nagu Serbia ja Kreeka.
Nojah, vastuvõtt saali poolt on vast teine asi. -
winger
Kel on soovi usaldusväärset ja kindla kvaliteediga uudiseid saada, siis kui üldse kedagi jälgida, siis vähemalt ühte neist:
*) https://twitter.com/tuumapomm
See on küll nimekirjas liigne. -
Nagu siin foorumis kohe kahtlustati, siis Dima ja Vova lülitati tagasi Venemaale jõudes välja.
Russian secret service 'execute' pro-Moscow militants who 'shot down MH17 http://www.express.co.uk/news/world/562158/Malaysia-Airlines-MH17-Russia-secret-service-execute-Ukraine-militants-shot-down-plane -
SideKick
Nagu siin foorumis kohe kahtlustati, siis Dima ja Vova lülitati tagasi Venemaale jõudes välja.
Russian secret service 'execute' pro-Moscow militants who 'shot down MH17 http://www.express.co.uk/news/world/562158/Malaysia-Airlines-MH17-Russia-secret-service-execute-Ukraine-militants-shot-down-plane
see on küll ikka väga Õhtulehe stiilis artikkel. Kõrvutame siis peakirja artikli sisuga:Dutch journalist Robert Bas said: "My sources believe that these people might have changed their identities or even been executed by Russian secret service in order to hide everything."
Suht ebakindel väide ikka. -
My sources believe that these people might have changed their identities or even been executed by Russian secret service
...ja see paneb kohe kindlat kõneviisi kasutama?
edit: mx oli tiba kiirem aga mõte sama. -
-
Lugansk läheb üle mitmevaluutasüsteemile. Eks näis. Üks paras pudru ja kapsad kogu see värk olema saab.
-
42000 meest 117 üksusest on venkud sõjas kasutanud, ütleb brittide raport
http://www.theguardian.com/world/2015/mar/11/russia-struggling-ukraine-military-operations-report -
opex
42000 meest 117 üksusest on venkud sõjas kasutanud, ütleb brittide raport
http://www.theguardian.com/world/2015/mar/11/russia-struggling-ukraine-military-operations-report
Huvitav, kui tõsi see väide on:
Sutyagin said the effort of sustaining that level of involvement was beginning to put strains on the capacity of the Russian military.
“Indeed, it is obvious that there are insufficient resources – military and financial – under the Kremlin’s command to sustain military operations at the current level for over a year: the military capabilities required to carry out the operation are already reaching their limits,” the report says. -
Lugege parem originaali - https://www.rusi.org/downloads/assets/201503_BP_Russian_Forces_in_Ukraine_FINAL.pdf
See on ilusti artiklis välja toodud, aga lihtsalt esmapilgul ei pane tähele.
Artikli viimane lõik ütleb kõik mehe tausta kohta.
Sutyagin, a Russian military researcher and arms control expert, spent 11 years in prison, mostly in a penal colony in Russia’s Arctic north, after having been convicted of espionage charges, which he has denied. He was hired to write reports for a British company and says his reports were compiled from information in the public domain. Moscow freed him as part of a spy-swap in 2010, but Sutyagin said he was included as a face-saving ploy by Russian intelligence. He has lived in Britain since his release. -
Irakli Komaxidze poolt tehtud kokkuvõte Sutjagini paberi kohta on ülimalt positiivne. Ette heita võib seda, et siin seal natukene on puudusi või pehmusi, allikatele ei viidata, kuid ikkagi täies ulatuses kajastab praegust realiteeti Ukrainas.
Kes in Irakli Komaxidze? Tema on Irakli Komaxidze.
Ainus jätkuvalt A++ vääriline OSINT allikas.
P.S.
Eesti meedia võiks viimaks teda hakata tsiteerima. -
AivarV lisatud intervjuu militaarist
Pjotr Šuklinovi ("LIGABiznesInform") intervjuu Oleg Mikatsiga, 93.meh.brigaadi komandöriga
http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=189952
VSU 93.üksik meh.brigaad paikneb praktiliselt eesliinil - vastased on sõna otseses mõttes käeulatuses. Sõdurid räägivad, et enne "vaherahu" tulistas vene raskesuurtükivägi siia igapäevaselt. Kuni brigaadikomandör on väljasõidul, näitas kiire sõdurite küsitlus laagris ja selle piirest väljapool - võitlejad austavad oma komandöri ja ei meenu midagi teda halvustavat.
Mikats lõpetas sõjakooli 1996.aastal. 2008.aastal jätkas haridusteed Ukraina Relvajõudude Rahvusakadeemias. Teenistuse läbis erinevatel ametikohtadel: tankirühma komandör, tankiroodu komandör, õpperoodu komandör; aasta teenis Iraagis Ukraina allüksuse operatiivosakonna tõlgina, oli lahingukeskuse vahetuse vanem; pataljonikomandöri asetäitja; teenis 3,5 aastat polgukomandörina; diviisikomandöri asetäitjana ja lõpuks määrati 93.brigaadi komandöriks. Donbassis tuli Mikatsi brigaadi allüksustel võidelda nii Illovaiski all kui ka Donetski lennuväljal.
Ajakirjanik kohtus Oleg Mikatsiga hilisõhtul. Terve päeva oli ta väljasõidul - toimetas ära viis vangi, viis läbi brigaadi positsioonide ülevaatuse ja tõi kohale volontääride abi.
"Mis toimub praegu teie brigaadi vastutusalas?"
"Tulistamine lennuvälja rajoonis, Avdiivkas ja Peskis. Bojevikkude allüksused Somali ja Sparta - Givi ja Motorola - jätkavad provotseerimist, tulistavad küll ühele ja teisele poole. See on ainus, mida nad teha oskavad. Need inimesed ei kohandu rahuaja eluga ja kõigest hoolimata jätkavad kõikide painamist."
"Tuleb välja, et vaherahu ei pea?"
"Üldiselt peab. Tulistamisel ja tulistamisel on ju vahe. Üks asi, kui kolm ööpäeva järjest tulistavad Gradid, Uraganid, Smertšid, suurtükivägi ja tankid. Hoopis teine asi, kui 5-10 minutit käib tulistamine koos miinipildujate kasutamisega. Me esitasime vene poolele relvarahu kontrolli- ja koordinatsioonikeskuse kaudu tõendid selle kohta, et terroristid tulistavad mõlema poole pihta, andsime koordinaadid, kust miinipildujad tulistavad."
"Milline oli reaktsioon?"
"Nagu näete - jätkatakse tulistamist, midagi ei muutunud."
"Milline on brigaadi võitlejate üldine seisund?""
"Kõik on sõdimisest väsinud. Varsti saab peaaegu aasta, kui nad sõdivad. Väsimus koguneb. Te nägite täna kõike isegi, suhtlesite võitlejatega. Inimesed ootavad, millal neid demobiliseeritakse ja koju saadetakse. Uued võitlejad on juba ette valmistatud, on kelle vastu vahetada peale uut mobilisatsioonilainet."
"Kuidas hindate uue kaadri kvaliteeti võrreldes esimese lainega?"
"Seni sõdurite ettevalmistuse taset hinnata ei saa, kuid kutsealuste koosseisu kvaliteet ise on tunduvalt parem. Inimesed on paremini motiveeritud. Kui saabus esimene laine, siis keegi ju ei teadnud, et tuleb selline sõda, et tuleb sõdida, tulistada, tappa."
"Teie hinnangul töötavad sõjakomissariaadid praegu paremini?"
"Loomulikult. Relvajõudude ülemjuhatus ja Kindralstaap on leidnud mõjutushoovad. Näiteks presidendi positsioon: valisid inimesed välja - mine ja võitle nendega, keda välja valisid. Siin hakkab komissariaat juba mõtlema, keda valida - kas on ikka vaja vägedesse võtta mingit joodikut või siiski motiveeritud ja võitlusvalmis inimese."
"Millal toimub nende täielik väljavahetamine, kes juba aasta otsa sõdivad?"
"Arvan, et kuu lõpuks on kõik vahetatud."
"Kui kaua te ise juba rindel olete ja millistes operatsioonides olete osalenud?"
"Alates 3.mai 2014a. Meie brigaadile langes osaks vabastada Karlivka, Piski, Avdiivka, Vodjane, Opõtne - lennuvälja poole. Alustasime Dobropilljas blokkpostidest, et see nakkus edasi ei leviks, siis liikusime pidevalt edasi. Praegu asume umbes samadel aladel, hoiame positsiooni Donetski lennuvälja rajoonis."
"Kas teiega juba aasta koos olnud brigaadi sõdurid on midagi õppinud selle aja jooksul?"
"Loomulikult. Inimesed said aru, et kui ei tapa nemad - tapetakse neid. Jõudis kohale arusaam, et käib sõda, erinevalt neist, kes liiguvad praegu tagalas. Ma olen sada protsenti kindel, et meie ühiskond ei teadvusta täielikult, et käib sõda. Aga need, kes kokku puutuvad, näiteks vabatahtlikud, mõistavad olukorda.
Mõningad "spetsialistid" kirjutavad midagi Facebooki, viskavad õhku mingisuguse sensatsiooni, aga pärast tegelevad edasi oma asjadega, mitte mõistes edasitoimuvat või siis teoreetikud, kes istuvad Kiievis ja annavad nõuandeid, mida on vaja teha, kuidas on vaja teha, kellel oli õigus, kellel ei olnud õigus, kuidas toimusid operatsioonid, keda on vaja kuhu tööle rakendada, aga keda vaja vallandada.
Diivanistrateegidele soovitaks ma mitte tegeleda teooriatega, vaid tulla ja proovida ise midagi teha, sest ma näen, et need inimesed ei suuda eristada teooriat praktikast. Jah, võib kirjutada pika ilukõne, mida kuidas teha, kuid reaalsus on midagi muud. Justnimelt sõjas saad aru, kuidas kõiki olemasolevaid vahendeid ja võimalusi tuleb tegelikult kasutada, aga mitte sotsmeedias teooriaid aretada. On palju nüansse - alustades ilmast ja lõpetades isikkoosseisu moraalse seisundiga. Sõjal on tohutu hulk detaile, mis pole kõrvalseisjatele nähtavad. Pole siin musta ega valget, väga palju on halli. Ja just seda halli on vaja juhtida, et kõik töötaks ja annaks tulemust."
"Te olete sõjaline praktik. Teie hinnang ajateenistuse taastamisele - on see õige otsus?"
"On vaja hinnata mitte ainult Ukraina sündmuseid, vaid ka üldist ohtude tõusu maailmas. Pikka aega oli meil suund kutsealustest loobumisele. Algul oli ajateenistus kaks aastat, siis poolteist, seejärel loobusime üldse. Siis tuli ootamatult sõda ja ilmnes äkitselt vajadus riiki kaitsta. Osutus, et seda pole kellegagi teha. Sellised olid selle sõja algusetapid.
Ajateenistus on vajalik. Me peame omama reserve. Praegusel hetkel ilma selleta ei saa, sest ohud eksisteerivad ja kogunevad edasi. Seejuures ei käi jutt mitte ainult Ukrainast ja mitte ainult meie riigi julgeolekust. Maailm muutub hoogsalt ja ähvardusi tekib rohkem, toimuvad sõjad erinevates maakera osades.
Pinge kasv algas ammu, arvatavasti umbes 1990-te algusest, kui toimusid sündmused Kuveidis. Ohtude kasv toimub senimaani, eriti meie regioonis. Võtke Transnistria, Mägi-Karabahh, Abhaasia, Georgia, Tšetšeenia. Teatud aja need ohud meid ei puudutanud ja me arvestasime, et meisse see ei puutu. Nüüd peab igaüks aru saama, et kõrvale jääda ei õnnestu. Et väljakutsetele vastu seista, et kaitsta ennast ja oma maad, peab igaüks omalt poolt tegema efektiivselt oma tööd -täitma kohuseid oma linnas, rajoonis, oblastis ja riigi mastaabis. Aga siiamaani elavad väga paljud veel otsekui hõbeajastus, barokis või renessansis. Vaadake maailmas toimuvat. Islamiriik kogub jõudu, moslemiriigid alustavad sõdimist. Kogu maailmas tõstavad islamiusulised pead ning ähvardavad korda ja julgeolekut. Praegu meile nagu tunduks, et meisse see kõik ei puutu, et see on piisavalt kaugel. See on viga. Nüüd saabus ähvardus meie õuele, kusjuures meile ootamatust suunast."
"Mida sellest järeldada?"
"Ei taha toita oma armeed - hakkad toitma võõrast armeed. Jah, regulaararmee on kallis. Kuid sõjavägi on vajalik. Armee peab olema, sest armee - see on jõud, aga tugevaid austatakse."
"Millised oleksid esimesed sammud Ukraina relvajõudude reformimisel?"
"Kõikide viimaste aastate jooksul me praktiliselt ei lasknud välja nooremohvitsere. Neid inimesi on ülivähe. Nii et esimene otsus - ette valmistada õige kaadripoliitika, et sõjavägi oleks kindlustatud kõigi hädavajalike lülidega ahelas. Meil on vaja 10 000 ohvitseri. Praegu võeti vastu otsus ennetähtaegsest ohvitseride-leitnantide väljalaskest. Nad on juba lõpetanud ja kuu aja pärast jõuavad meile vägedesse. See on juba teine lend, esimene oli augustis. Sõda näinud inimestele ehitatakse üles Ukraina armee. Kuid selleks on vaja järjepidevust. See on keeruline, kuid küllaldlase tähelepanu pööramisel relvajõududele - täiesti reaalne.
Lepinguline sõjaväelane peab olema kindlustatud elamispinnaga. Alguses ühiselamu. Teenis viis aastat ja ja lõppes esimene leping - abiellus, on pere - saab koha pereühiselamusse. Teenis ära kümme aastat - saab ametikorteri koos võimalusega valida elukoht pärast teenistuse lõppu. Seejuures peavad sõjaväelaste lapsed olema kindlustatud kõige eluks ja arenguks vajalikuga, aga naistel peab olema tööd.
Meenutame nõukogude süsteemi, mis lammutati. Siis ilmus kõik parim alguses armeesse ja pärast tsiviilellu. Kui meil sõda algas, polnud armees soojuskaameraid. Kuid need olid olemas jahimeestel, kes loovutasid need armeele. Sama kehtib öösihikute, raadiojaamade, alusmattide kohta. Teine näide - magamiskotid. Mitte 8,5 kg vatimagamiskotid, mis olid veel nõukogude ajal, vaid kerged ja soojad, ilma milleta sõdur kaevikus ära külmub. Praegu lahendame sellised probleemid vabatahtlike abiga.
Meie esimene volontäär - Roman Donik - alustas meie brigaadi abistamist kohe peale Maidani. Vabatahtlikud jõudsid kohale ja algas elementaarsest - oli vaja 200 kg kloorlupja. Tunduks nagu, et see pole probleem. Kuid kust seda leida ja mis rahade eest osta? Ta võttis meid sõna otseses mõttes ülalpidamisele. Kõik, mida vaja - kõik saabub kohe, kaasa arvatud autod. Ma olen talle väga tänulik. Samuti olen tänulik Vika Šinkarenkole, Oljale, kes meile kontserte organiseeris, Ljoša Kiievist, kes oma perekonnanime ei avalda, kuid kogu aeg toob siia masinaid. Volontääridest on vaja üldse eraldi rääkida ja kirjutada, sealhulgas Tanja Rõtškovast, kes saabus lennujaama rünnaku ajal - tõi tulekustuteid, kui oli neist puudus. Teine vabatahtlik, Jura Musjagin, sõitis kohale ja päris, millest on puudus. Ütlen, et näe, territoriaalpataljonid tulid minu alluvusse: soojuskaameraid, öise vaatluse seadmeid. Kohe, oota, ütleb. Läks Kolomoiski asetäitja Korbani juurde, rääkis läbi ja tõi mulle neli soojuskaamerat, igaüks neist maksab kuskil 6000, raadiojaamasid tükki 50, ööseadmeid. Pataljon sai varustatud. Ja nii kogu aeg. Homme toob Roma Donik veel kaks soojuskaamerat. Ei kujuta isegi ette, kuidas ilma inimeste abita meie armee praegu välja näeks."
Brigaadikomandörile helistatakse viie vangi vabastamise suhtes samal päeval. Otsustades jutuajamise järgi helistatakse kusagilt staabist. Juhtkonda huvitab, mismoodi Mikatsil õnnestus inimesed välja tuua. Jutuajamise detaile avalikustada ei saa, kuid ametlik versioon erineb suuresti reaalsusest.
"Kui kõike rääkida, siis võib kahjustada neid, kes vangistusse jäävad. Tuleb silmas pidada, et me seisame juba kümme kuud üksteise vastas. Kui mul on võimalik seoses vangidega midagi lahendada - helistame, lepime kokku. Oli mul näiteks 37.pataljon. Donetskist pärit sõdurpoiss riietub ümber, viskab vormi seljast ja sõidab hüppesse Donetskisse, õele külla. Separatistide blokkpostil näitab sõjaväepiletit, kus on kirjas "mobiliseeritu". Need vaatavad talle otsa: mida nüüd, debiilik? Sõdid? Jah, ütleb. See tähendab, et praegu lähed sa õe juurde, aga pärast tuled tagasi ja sõdid edasi? Nojah, vastab. Nad ei uskunud. Üldiselt, nabisid ta kinni. Vahetuseks andsin selle tolguse eest neli kasti lihakonserve.
On olemas ka sõjavangide otsimise keskus. Anname sinna ja saame sealt päringuid. Praegu on vangis kolm meie tankisti, üritame kontakti saada ja nad vabastada. Juhtub, et blokkposti kaudu antakse edasi kiri: "Meil on see ja see, aga teil on meie see ja see, vahetame." OK, vahetame. Lepitigi kokku ja vahetati."
"Kui palju teil on juba õnnestunud võitlejaid tagasi tuua?"
"Alates augustikuust on ühisel jõul õnnestunud ära tuua suurusjärgus 30 inimest."
"On see tõsi, et teid pole sõja-aasta jooksul mitte millegagi autasustatud? Kuidas tervikuna on brigaadis lood autasudega?"
"Kõik on normaalne. Mis puudutab autasustamispõhimõtteid - tahaks meenutada mõningaid nimesid. Kõik teavad küborge. Näiteks kolmandast spetsnazi polgust, hüüdnimega Redut. Ta oli vahetult lennuväljal ja organiseeris selle kaitset. Ta oli viimane, kui tuli üheaegselt seitse vene tanki kitsal, 470 m laiusel stardirajal. Nad ründasid suurtükkide toetusel. Seal koos Redutiga minu allüksused võitlesidki, kes aitasid lennuvälja hoida. Igaüks sõdis erinevalt. Ma ei hakka varjama - mõned kartsid sõdida, peitsid end ja keeldusid: "Ma ei lähe."
Selliseid oli samuti. Püüdsime neid ära rääkida, avasime kriminaalasju. Teine näide - ajakirjanik Snežana, vaimustav tüdruk. Tuli sinna ja asus tööle. Tuleb anda au Parem Sektorile, kes hoiab Piskit ja kaitses seda koridori kuni lennuväljani, et oleks võimalik sinna vedada kõike vajalikku. Neil on pataljonikomandör Tšornõi, kes hoidis rinnetoma sõduritega.
Pärast saabus juba kuulsus "küborgite" nime all. Ja äkki said kõik "küborgiteks". Küll üks, küll teine. Printsiibil "ma olin ju selles allüksuses". Jah, olid, kuid sa polnud lennuväljal. Parimal juhul võtsid ära Piski või olid kuskil Vodjanõs või Opõtnes. Aga nüüd riputas märgi rinda. On selline kõnekäänd: mida kaugemal sõjast, seda rohkem kangelasi. Ja ka sellised "kangelasi" on. Ma olin Kiievis Kindralstaabis. Pärast sõitsin tagasi ja seisin nelikümmend minutit raudteejaamas koos oma staabiülemaga. Neljakümne minuti jooksul nägin ma 11 inimest "küborgi" märgiga. Oleks sa seal kasvõi veidi aegagi istunud!
On muidugi ka ebameeldivaid momente. Näiteks teenis inimene tõepoolest autasu, aga mingi kantseleirott istub ja ütleb, et "see on muuseas sõduri töö, aga mitte kangelastegu." Kuid seda on harva. Meil on Kindralstaabi, ATO ja sektori juhtkonna ning lahingukeskuse toetus - kui midagi ei õnnestu lahendada kohapeal, kui kusagil tekivad takistused, saame selle lahendatud.
Mis minusse puutub, et pole autasusid või veel midagi, siis ei tunne ma ennast solvatuna. Raske pole ikkagi mitte minul, vaid sõduril, kes viimasena istub kaevikus ja vajutab päästikule. See on kangelane, keda on vaja autasustada. Jah, meil kõigil on raske, moraalselt, füüsiliselt, oleme väsinud. Kuid meie oleme siin, sõdur aga istub kaevikus ja riskib iga sekund oma eluga. Kangelased asuvad eesliinil, nimelt neid on vaja ära märkida ja autasustada, kes ilma meeskonnata mitte kunagi ei tagane."
"Juhtub seda, et teie järelepärimised võitlejate autasustamisele lähevad kusagil kaotsi?"
"Ei usu, see on kunstlikult üles kergitatud. Kunagi alguses oli nii, et esimene rotatsioon käis, autasustamisele esitatute nimekirjad läksid ära, ATO tsoonist viidi nad juba välja, aga autasud tulid hiljem. Kuid on vaja aru saada, milline koormus on staapides. Meile on olulisem, et oleksid detailselt läbitöötatud operatsioonid, et brigaad oleks lahinguks varustatud kõige vajalikuga. Vaat see on tähtis. Et kedagi ei unustataks - et mitte ükski vangilangenu "juhuslikult" ei kaoks nimekirjadest ja teda ei unustataks. Minu jaoks on isiklikult tähtis, et iga hukkunud sõdur oleks leitud, näiteks Illovaiski all. Igaüks on vaja leida ja tuua keha koju tagasi, et vanemad võiksid teda inimlikult matta. See on tõeliselt tähtis. Aga autasud... Võimalik, et kunagi pärast sõda see kuidagi tuleb."
"Mis on iseloomustab kaitset?"
"Lennuväljal kujunes välja Ukraina armee. See oli koht, kus meie võitlejad hoidsid 242 päeva positsioone. Kuidas küll venelased ei proovinud seda võtta: mürgitasid gaasiga, lasid õhku, kaevasid alt. Kuid murda ei suutnud. Lõppkokkuvõttes ei suutnudki midagi teha, et meid sealt välja lüüa ning lasid lihtsalt hoone enda õhku.
Võimalik - rõhutan - võimalik, et sealt oleks võinud lahkuda päev, kaks päeva, nädal varem ja hõivata uued positsioonid. Kuid sel hetkel oli otsus kaitsta positsiooni kõikide jõududega."
"Kui räägitakse küborgitest, peetakse ikkagi enamasti silmas 93.brigaadi, mis vastutas selle rindelõigu eest."
"See oli meie ülesanne, meie rindelõik esimesest päevast, alustades Karlovka vabastamisest. Murdsime lennuvälja piiramisrõnga ja hõivasime selle. Kuid väljend "küborg" on ikkagi laiem kui 93.brigaad. Pöördun tagasi spetsnazi juurde. Sellesama Reduti üle, kellele anti Ukraina Kangelane, olen ma väga õnnelik, kuna see on teenitult. Nägin, kuidas ta haavatuna lamas, ümberringi Muhha torude virn, istus viimase hetkeni ja tulistas, ei tahtnud lennuväljalt lahkuda. Kuid tal purustati käsi ja tuli ära minna."
"Kindralstaabi tegevuse kriitikud ütlevad, et brigaadid on killustatud piki rindejoont, mitte ei võitle tervikuna konkreetses lõigus. Vastab see tõele?"
"Ei tea, kust neil inimestel on selline informatsioon. Niipalju kui mina tean, siis brigaadikomandörid on koos oma brigaadidega ja sõdivad koos oma brigaadidega. Võimalik, et see puudutab suurtükiväelasi, keda pole mõtet 200 suurtükiga hoida ühes piirkonnas. Jah, suurtükiväega võib olla täiendatud ühte või teist allüksust. Kuid üldiselt sõdivad kõik nii, nagu ette nähtud."
"Praegu räägitakse palju Lääne relvastuse hankimisest, eriti tankitõrjekompleksidest. Kui palju see relvastus võib muuta lahingutegevuse käiku Donbassis?"
"Need relvad aitavad meil võita. See on palju kaasaegsem relvastus, mida meil pole. Kui meil oleks praegusel hetkel taoline relvastus, siis poleks olnud olukorda Debaltseves, poleks olnud tankirünnakuid, poleks olnud väga paljusid momente, sest lihtsalt poleks olnud mõtet tuua siia nii palju tehnikat. Niipalju kui ma tean, siis nendesamade Javelinide ajaloo kõige edukama operatsiooni ajal lõid kolm meeskonda kahe ja poole tunni jooksul rivist välja 43 tanki."
"Kui taolised relvad ilmuvad Ukrainasse, millised saavad olema edasised Moskva sammud?"
"Rohkem kartma hakkavad. Kuid Venemaa veab niigi Ukrainasse kõike, mida tahab. Venelased räägivad ühte, aga teevad hoopis teist, salamisi. Praegu nad vaidlustavad oma saadetisi, aga pärast Lääne relvade Ukraina käsutusse andmist lõpetavad vaidlemise ja ütlevad: "Jah, need on meie relvad." Kuid sellest ei muutu mitte midagi. Samas teha meie poolt nägu, et mitte midagi ei toimu, oleks vale, sest meil on abi vaja. Raske on Venemaaga sõdida. Kuid kui Ukrainast venemaalased ära koristada - ma olen 90% veendunud, et kõigi kohalikega oleks me ammu kokku leppinud ja leidnud ühise keele detsentraliseerimise ja kohaliku omavalitsuse asjus. Kõik võinuks juba ammu laabuda ja sõda oleks unustatud. Dialoogi segab Venemaa - see on üheselt selge, ta järgib oma huve."
"Internet on üle ujutatud videost burjaatidega Venemaalt…"
"Jah, kohalikud juba taipasid, mis ja kuidas. Aga nendele pole veel kohale jõudnud, et siin tapetakse, sellepärast nad siia ronivadki. Ma vaatasin videot, kus Kobzon saabus põlenud burjaadi juurde: "Olete burjaat? Kui õnnelik ma olen!". See on muidugi tase. Inimene on hädas, see aga rõõmustab, et kohtas Ukrainas sõdivat burjaati."
"Mis te arvate, milline on Donbassis kohalike võitlejate ning vene sõdurite ja palgaliste vahekord? On tunda, et sõdivad professionaalid?"
"Kui käisid lahingud jaanuari keskel, kui toimus Debaltseve - jah, seal oli tunda, et kohal on kaadriüksused. Eriti on seda tunda suurtükiväes. Mis te arvate, kes tulistas Smertšidega Kramatorskit? Selleks, et tulistada, on vaja silmas pidada praktiliselt kõike - erinevusi raketi lennuetappidel, arvestada rõhku, temperatuuri, Maa pöörlemist jne jne, aga nemad räägivad, et ronis keegi šahtist välja, leidis kusagilt laskeseadme ja raketid, teostas kontrolltsüklid ja saatis teele. Mis sa kostad, kui talendikad inimesed meil on."
"Nii palju kui mina tean, olete te soojades suhtes Parem Sektoriga ja pidite kandideerima parlamenti nende kandidaadina."
"Armee on väljaspool poliitikat. Kuid on partei Parem Sektor, on selle eestvedaja Dmitri Jaroš. Meil kujunesid normaalsed, sõbralikud, töised suhted. Algas kõik Karlovkaga. Neil on palju motiveeritud inimesi. Jana Zinkevitš, medteenistuse juht - ta on ainult 20 aastane, kuid tassib kogu meditsiini enda turjal. Sõber Podoljanin, kes sõdib koos oma inimestega. Seesama Tšornõi, pataljoni komandör. Parem Sektori sõduritel ei jätku alatihti ettevalmistust, kuid see kompenseeritakse motivatsiooniga."
"Mida ütlete Debaltseve kohta? Arvatakse, et organiseeritud jõudude tagasitõmbamist ei olnud. Seejuures mõned raiuvad, et seal oli katel, aga mitte operatiivne piiramisrõngas."
"Võrdleme Debaltsevet ja Illovaiskit, loeme kokku kaotused. Mida me näeme? Sai lõpu Illovaisk, esineb Givi ja teised, on kuhi tapetuid, vange, tehnikat, kõik haiglad on haavatuid täis tuubitud. See oli Illovaisk, mida meile sellest küljest näitasid erinevad vene telekanalid. Mida näidati peale Debaltsevet? Kui neil oleks, mida näidata, kas arvate, et LifeNews poleks seda teinud? Juba ammuilma oleks näidatud "tuhandeid ohvreid". Kuid seda pole.
Meenutame lennuvälja. Tuli üks terroristide bande meid ründama, teine. Kõik jäid langenutena maha. Pärast tulevad veel ja veel. Kõik oli laipadega ummistatud. Ütleme: korjake oma „kahesajased“ kokku. Nemad vastavad, et milleks neid vaja. Noh, lamavad ja lamavad, lennuvälja külmikud olid separatistidega täidetud. On ju suvi, palavus. Aga pärast me kuulsime, et need oleks olnud nagu VSU sõdurid."
"Venelased näitasid kasti, kus oleks justkui olnud suurtükiväe radarisüsteem, mille olevat tarninud Ukrainasse ameeriklased."
"Nad näitasid kasti. Te nägite kasti? Aga mis selles oli? Ma võin teile tuhat sellist kasti tuua. Arvan, et seda süsteemi neil pole. Ma puutusin sellega kokku, see on piisavalt habras. Kui seal on kasvõi midagi puudu - kõik, vanaraud, see ei tööta. Sellest paanikat teha pole mõtet. Isegi kui neil see sihuke süsteem on - ja mis siis?"
"Kui palju võitlejaid kokku käis lennuväljalt läbi, rotatsiooni arvestades? Paljud inimesed võivad end nimetada küborgiteks?"
"Kogu lahingutegevuse ajal lennuvälja territooriumil, arvan, et umbes tuhat. Nendele lisaks suurtükiväelased, meedikud, volontäärid. Suur hulk inimesi töötas, kaitstes lennuvälja oma jõu ja võimaluste määral."
"Mida praegu armees kõige rohkem ei jätku - relvastust, varustust, medikamente?"
"Uue üksuse pealt vaatame. Kuid, jällegi, minu vorm kulub ühtmoodi, sõduril, kes istub kaevikus - hoopis teisiti. On vaja selliseid erisusi arvestada."
Siseneb võitleja ettekandega kombrigile.
"Mis meil seal on?"
"Justkui normaalne. Kell seitse tulistas miinipilduja Piski pihta."
"Aga kuidas on Vesjolega? Separid räägivad, et me oleks nagu midagi põlema pannud?"
"Ei, mitte keegi, mitte midagi."
"Keegi tulistas neid süütepommidega, 12 maja põleb."
"Keegi ei tulistanud, polegi millegagi."
"Hea küll, arusaadav. Givi segab jälle vett."
"Praegu räägitakse palju joomisest vägedes. On teil retsepti sellega võitlemiseks?"
"Suur joomine oli algusetapil. Tekkis tunne, et mõned polnud enne sõda vodkat üldse näinudki, said naisest eemale ja läks lahti. Kuid praegu on olukord teine. Põhiliselt on siin juba inimesed teistsugused, maailmavaade on muutunud. On loomulikult üksikud, kes jätkavad, kuid neile pöörab kollektiiv selja. Massilist joomist enam pole. Kui jõuab kätte vaherahu, püüavad inimesed asju pesta, ennast korda teha, oma blindaaže tugevdada, tehnikat remontida - see tähendab, teevad seda, mille jaoks lahingu ajal aega pole. Praegu ei teeni enam need inimesed, kes tulid siia peaaegu aasta tagasi. Nad on ümber sündinud."
"Vene tehnika hävitamise eest on lubatud autasud ja preemiad. Kuidas toimub protseduur ja on juba väljamakseid teie brigaadis?"
"Seni oleme ainult dokumendid esitanud. Need rahad lähevad preemiaks jooksvalt eelmise kuu eest. Tuleb välja, et märtsi algusest me andsime teada rivist välja löödud tanki ja BMP kohta. Sõdurid fikseerisid sihtmärgi tabamise foto ja videoga, komandör kirjutas vastava raporti. Selle alusel makstakse preemia välja. Nüüd vaatame, kuidas see töötab."
"Kuidas on lood sõdurite rahadega? Kas raha väljamaksetel on takistusi juhtunud?"
"ATO lisatasu, mida juurde makstakse, on vähemalt 3000 grivnat (119 eurot). Näiteks sõduril-ajateenijal on minimaalne teenistusraha 154 grivnat, selle eest, et ta asub siin, saab ta veel kolm tuhat juurde. Lisaks arvestame teisi faktoreid. Näiteks on sõduritel erinevad erialad. Arusaadavalt võib siin samuti summa erineda. Peale selle arvestatakse teenistuse täiskuud.
Kõigile, kes siia saabusid, tehi ettepanek vormistada arveldusarve - finantsteenistuse ülem annab dokumendid panka, raha tuleb arvele, nagu mulle näiteks. Kuid mõned keelduvad pangakaartidest ja eelistavad saada sularaha, aga see on juba teistsugune protsess - komplekteerimine, igasse tugipunkti kohaletoimetamine - see tuleb meil peaaegu 100 km. Saabub kassiir täna, pärast veel viis kuni seitse päeva jagab."
"Armee kaotused. Viimane arv - üle 1500 inimese hukkunud kogu sõja jooksul. Vastab see number reaalsusele? Millised kaotused on teie brigaadis?"
"Üldarvu kohta ei oska öelda - ei tea. Minu suurimad kaotused olid Illovaiskis, kus mul oli üks pataljoni taktikaline grupp ja üks üksik rood. Seal olid kõige suuremad kaotused. Aga nii… Me püüame sõdureid hoida. Pole nii, et "hoida iga hinnaga" jne. Isegi lennuväljal: täitsid oma ülesande - taandu. Suudad oma käes hoida? Hoia. Kuid elu hinnaga seista lõpuni, kui sul enam pole raskerelvastust, tank tuleb peale, aga sinu tehnika on rivist välja löödud ja on jäänud ainult kuulipilduja - nii ei ole. Tõmbusime tagasi, suurtükid andsid löögi, liiguti edasi. Taas vastupanu? Tõmbusime tagasi, suurtükivägi andis löögi, liiguti jälle edasi.
Illovaiski probleem polnud mitte katlas, vaid selles, et keegi ei mõelnud, et Venemaa söandab piiri ületada. On piir, kõik peaks olema rahulik ja tore, aga äkki - keegi alustab piiri tagant selga tulistamist. See tähendab - hakkan siin lahingut lööma, näen oma vaenlast, aga äkki selgub, et selja taha ilmus veel tugevam vaenlane kui see, mis eespool."
"Kas ähvardavad uued sissepiiramised? Kui pikajaaline on nn vaherahu?"
"Tahad rahu - valmistu sõjaks. Valmistu, valmistu, valmistu. Teeme niimoodi - vaenlane näeb seda samuti, teab, et me oleme valmis. Ja vaenlase plaanid muutuvad. On vaja taastada tehnikat, saada uut, relvastuda ja valmistuda. Ja siis läheb kõik hästi."
"Kui teie oleksite sealpool - kuhu annaksite löögi?"
"Siin on küsimus selles, millised on Putini eesmärgid. Luua maismaatee Krimmi? Tähendab, sihtmärgiks saab Mariupol. Aga see on suur linn poole miljoni inimesega. Kui on eesmärk selles, et saavutada LNR-i ja DNR-i tunnustamist, siis püüavad nad jõuda Donetski ja Luganski oblastite administratiivpiirideni. Siis tuleb rünnak Artemiivskile.
Igal juhul on vaja oma maad kaitsta, ka kõige väiksemat tükikest. Me sõdime ju mitte "opoltšenjega", vaid Venemaaga - Ukraina sõdib Venemaaga. Jah, nad on ilma eraldusmärkideta, järjekordsed rohelised tegelased. Burjaadid, tšetšeenid - kõik nad on tulnud sealtpoolt. Selles on sõja tragöödia. Nemad paiskavad siia igasuguseid, kes pole kõikide nende aastate jooksul leidnud endale Venemaal rakendust, aga meil siin hukkuvad parimad. Inimesed jäävad ilma eluasemeta, Debaltseve on purustatud, Piski on purustatud, Vodjane, Opõtne - purustatud, Avdiivka ja Horlivka tule all.
Meie poolt tulistamisest. Me tulistame alati ainult vastu. Miks inimesed Donetskis häält tõstavad - sellepärast, et sõideti nende juurde ja paigutati lasteaeda suurtükid. Mäletate videot, kus Givi juhib korterelamust meeskonda ja tulistab lennuvälja pihta. Seisab kuulipilduja, AGS, SPG. Ajakirjanik läheb trepist ja kohtab vanainimest, kes elab selles majas. "Vanaema," küsib ta "kas te ei karda?". Vaat see ongi künism, et nad paigutavad kuulipilduja selle vanamemmega kõrvuti. Loomulikult ma ei tulista ju selle vanainimese pihta, vaid kuulipildujapositsiooni pihta, mis seal on. Ei tulista - siis saavad selle kuulipilduja tõttu hukka minu inimesed. Aga Givi peidab end inimeste taha. See on seltsimees Putini metoodika - "varjame end inimeste taha ja las proovivad tulistada.""
"Milline on Donbassi tulevik, kas on jõulahendust sellele konfliktile?"
"Jõulahendus on võimalik. Kuid küsimus on selles, kas selleks on vajadust. Mida on vaja teha - koristada ära kõik need sissesõitnud kasakad, girkinid, motorolad ja ülejäänud. Kui kogu rämps ära koristada, jäävad järgi meie Ukraina kodanikud. Jah, keegi on eksinud, keegi on zombeeritud - aga keegi on senimaani Ukraina poolt. Kui poleks Venemaad, oleks me vast juba ammu kokku leppinud ja sõda oleks lõppenud."
"Teie arvamus raskerelvade äraveo kohta?"
"Millestki on vaja alustada. Ma toetan seda täielikult. Kui algab korralagedus - toome tehnika väga kiirelt tagasi. Kui esimeses vaatuses ripub püss seinal, siis neljandas vaatuses see tulistab - kui seisab kahur, siis varem või hiljem tahaks keegi sellest tulistada, praegu aga viivad kõik suurtükid ära ja asi jääb katki. Ja mõelge ise, mis on Zil-i jaoks toimetada kahur positsioonile 20-25 km kaugusele eesliinist? Pole probleemi."
"Gradid viiakse kaugemale."
"Pole oluline. Isegi 40 km - see on pool tundi sõitu. Tekib oht - toome kõik tagasi. Esimene vaherahu oli tinglik, siis me usaldasime liialt venelasi. Rohkem seda viga keegi ei korda. Hakkavad tulistama - tulistame vastu. Ei juhtu, et öeldakse: "Meil ei lubata vastu tulistada." Kes teil ei luba!?
Sõduritele, kes "ei näe" suurtükiväge. Gradi otselasu kaugus on 800 m. 800 - 3,5 km on tabamatu ala, kuhu ta rakette mitte kuidagi ei tulista. Käib kergeüksuste lahing. Automaadi otselasu kaugus - 440 m rinnakuju märklehte, 625 m püstkuju. Ja siis sõdur jutustab, et pole suurtükiväge, et see ei toeta, et tema ei näe. See ei peagi ju koos sinuga kaevikus istuma! Suurtükiväe ülesanne on selles, et maksimaalsest kaugusest alustada vaenlase töötlemist - 20 km kaugusel siin, siin ja siin vastavalt jalaväe edasiliikumisele. Ja sinuni jõuavad parimal juhul need allesjäänud, kes suutsid kohale roomata. Sama puudutab tanke. Võib neid kaevikusse paigutada. Ja, näe, lendab droon. Algab lahing, tanki positsioon "külvatakse" sedavõrd üle, et tankist blindaažist masinasse ei pääse."
"Te olete arvatavasti kõige tuntum brigaadikomandör Ukrainas. Millest teie jaoks algas sõda Donbassis, milline on teie brigaadi arvuline koosseis?"
"Lihtsalt me asume sellises rindelõigus - Donetski lennuväli, küborgid. See sai iseenesest ühiskonnas brändiks. Kui midagi sellist algab Mariupolis - kuulete hoopis teise brigaadi komandörist, sellest, kes seal hakkab kaitset hoidma.
2013a augustikuus oli brigaadis 519 inimest, oktoobriks 1200. Kui sõda algas, oli meid umbes 4500, praegu suurusjärgus 9000-9500 inimest. Need inimesed on nimekirja järgi reaalselt olemas. Meie esimene ülesanne oli blokkpostide rajamine. Minul oli esimene pataljoni taktikaline grupp riigipiiri kaitseks Luganski oblastis, seejärel ühines meiega veel üks minu grupp. 3.oktoobril liikusime ATO tsooni operatsioonide läbiviimiseks, olime blokkpostidel Dobropillja, Slovjanski, Družkivka rajoonides. 23.mail toimus esimene lahing koos kaotustega. Juba siis tegutsesid snaipritega vene diversioonigrupid. Ühel blokkpostidest kaotasime kaks inimest hukkunutena, üks võitleja sai haavata ja ta suri 19 päeva pärast haiglas."
"Kuidas esimesed kaotused üle elasite? Suutsite endale ette kujutada, et sõda omandab sellise iseloomu?"
"Raske oli üle elada. Loomulikult ma kujutasin ette, et kõik nii lähebki. Kuid mitte keegi ei mõelnud, et kõik läheb nii pikalt. Esimene meie laager oli õunaaias Dobropillja rajoonis. Jõudsime sinna, kui puud veel õitsesid. Ja kõigile tundus: näe, õunapuud õitsevad, annaks jumal saaki proovida. Aga tuli välja, et proovisime nii saaki kui ka võtsime kartulit. Varsti hakkame juba uut külvi tegema.
Nägime, kuidas muutus tsiviilisikute suhtumine. Kõik mäletavad, kuidas nad meie tehnika alla viskusid, karjusid ja kõike muud. Praegu vaadake Dobropilljat, Krasnoarmiiskit, Otšeretinet: "Poisid, ärge ainult ära minge. Me ei taha siia ei Slovjanskit, ei Donetskit, ei Luhanskit. Las olla raske, las olla dollar 25, kuid me tahame elada Ukrainas ja ei taha korralagedust." Aga okupeeritud territooriumil on praegu totaalne seadusetus. Kriminaalid rabasid endale tüki territooriumit ja teevad seal, mis tahavad. Kuid varem või hiljem me lõpetame taolise jama."
Materjal on ette valmistatud koostöös vabatahtlike liikumisega Army SOS ja Roman Doniki volontääride grupiga. -
Lotman teeb venelaste Krimmi filmist huvitavaid järeldusi.
http://www.lotman.ee/blogi/putini-puhkus-nemtsovi-morv-ja-krimm-igavesti-meieFilmi põnevaimad kohad ongi minu meelest seotud Janukovitšiga, kuna siin lobiseb Putin kogemata välja midagi olulist. Nimelt räägib ta pikalt, kuidas Venemaa eriväed korraldasid suurejoonelise operatsiooni Janukovitši päästmiseks. Kaasatud olid nii maavägi kui ka õhuvägi ja laevastik. Ja rõhutab, kui raske oli neil kindlaks teha Janukovitši pidevalt muutuvat asukohta. Samas aga ütleb ta, et oli Janukovitšiga pidevas telefoniühenduses, kusjuures kasutati avatud liine, mille järgi eriteenistused positsioneerisid Janukovitšit. Oleks ju võinud lihtsalt küsida: "Viktor, kus sa oled?" Kuid Putini jutust tuleb üheselt välja, et Janukovitš põgenes mitte fašistidest bendeeralaste, vaid Putini eriteenistuste eest, kes püüdsid teda "päästa": Ning kui nad ta lõpuks kätte said, palus ta, et ta viidaks mitte Venemaale, vaid Krimmi, kus olid talle lojaalsed jõud. Kuid pärast lühikest peatust Krimmis viidi ta ikkagi Venemaale. Kui uskuda Putinit, siis Janukovitši julgeoleku tagamiseks. Samas on täiesti selge, et Krimmis ei olnud Janukovitš kuidagi ohus ja tema Venemaale viimine on sisuliselt inimrööv. Ja põhjus näib selge: Janukovitš, kes Putini ametliku retoorika järgi oli endiselt Ukraina seaduslik president, ei oleks sanktsioneerinud Krimmi annekteerimist Venemaaa poolt.
-
Pole otseselt midagi uut või põnevat aga need Piirsalu välja toodud kolm punkti on oluline tuleviku tarbeks meelde jätta:
Miks ei õnnestunud separatistidel Harkivis see, mis läks läbi Donetskis ja Luganskis? Ma loodan, et Eesti eriteenistused on tulevikku silmas pidades selle endale üksipulgi selgeks teinud, aga omalt poolt oskan esile tuua kolm selgelt välja paistvat asjaolu.
Esiteks ei kartnud Harkivis Ukraina-meelsed inimesed massiliselt tulla linna keskväljakule oblastivalitsuse ette sõna otseses mõttes rinda pistma Vene-meelsetega. Erinevalt Donetskist ja Luganskist. Inimesed tulid välja, kuigi Vene-meelsed löömamehed olid relvastatud tulirelvadega. See oli tegelikult ime, et seal kedagi surma ei saanud, kuigi haavatuid oli üle saja.
Teiseks, kuigi Harkivi miilits oli täiesti osavõtmatu, said kohaliku SBU töötajad ja kiirelt appi toodud siseministeeriumi eriüksus Jaaguar olukorra siiski oma kontrolli alla ning ründajad löödi oblastivalitsusest välja. Seega, Kiiev suutis kiirelt leida relvastatud reservi, kes täitis nende käsku.
Kolmandaks toimisid SBU, eriüksused ja rahva omakaitse otsustavalt nendega, kes juhtisid rahutusi ja valitsushoone ründamist. Vene-meelsed löömamehed selgitati kiirelt välja ja neile tehti väga jõuliselt (seejuures ilmselt mitte just seaduslikul moel) selgeks, et parem on Harkivist kaduda, kui nad tahavad ellu jääda.
Ühesõnaga, Ukraina riik käitus Harkivis, nagu riik peab sellistes olukordades käituma. Donetskis ja Luganskis Ukraina riik seda erinevatel põhjustel ei suutnud.
Jaanus Piirsalu: aasta tagasi peatati Harkivis Ukraina riigi lagunemine -
Saksa valitsuses olev Venemaa spioon on avaldanud oma kaardid ning töötab täiesti avalikult Venemaa hüvede suunas. Kahju, et Eestil pole julgust öelda Steinmeierile otse välja, kes ta tegelikult on.
Nii palju siis Venemaa sõjast Ukrainas ning Euroopa adekvaatse reaktsiooni osas. Välisministeerium peab topelt pingutama neutraliseerimaks Saksamaa rolli kaasa rääkima meie kaitsevõime ja partnerite kaasamise osas.
Steinmeier: NATO ja Venemaa alustavad taas sõjalise info vahetamist
Saksa välisminister Frank-Walter Steinmeier kinnitas sõjalise info vahetamise taasalustamist NATO ja Venemaa vahel.
«Jätkame sõjalise informatsiooni vahetamist, mis mulle näib mõlemale poolele oluline olevat,» lausus Steinmeier Venemaal Volgogradis ühisel pressikonverentsil oma Vene ametivenna Sergei Lavroviga.
«Mis puudutab NATO-Vene kontakte, tegin NATO välisministrite läinudaastasel kohtumisel ise jõupingutusi nende jätkamiseks, ent ülekaalus olid hääled, mis pidasid aastakümneid eksisteerinud otseliini avatuna hoidmist järeleandmiseks. Minu meelest oli see vale seisukoht,» lausus Saksa esidiplomaat.
http://maailm.postimees.ee/3182923/steinmeier-nato-ja-venemaa-alustavad-taas-sojalise-info-vahetamist -
John McCain sai täna ametlikult Ukraina presidendi rahvusvaheliseks nõustajaks.
-
winger
John McCain sai täna ametlikult Ukraina presidendi rahvusvaheliseks nõustajaks.
Ukrainat suudaks aidata pigem John McClane :) -
John McCain on päris elus kõvem mees kui John McClane filmis ;)
-
John McCain tunneb ka asja.
McCain: when I looked at Putin's eyes I saw 3 letters: K G B. -
Ma teeksin oma panused Robert McCall peale. Ma usun, et ta teeks seal kiiresti platsi puhtaks nii nõu andes kui ka käsi külge pannes ;) :) :D.
-
Austraalia ajakirjanikel on valminud MH17 allatulistamisest selge, argumenteeritud ja vanu häid detektiivivõtteid kasutav dokumentaalfilm. Sealsed tõendid viitavad ümberlükkamatult ja üheselt süüdlasele. Soovitan soojalt leida 20 minutit ja see film ära vaadata.
Dokumentaali 1. osa
Dokumentaali 2. osa -
Pfffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffff ..... Motorola tegi Donetskis 23 aastasele naisele tite, nüüd too kärutab uue uhke vankriga mööda linna ringi, 4 relvastatud sõjaväelast turvamas.
Tsiviilelus oli Motorola auto käsipesulas pesija. -
Venemaa on sattunud kontrollimatu infospiraali peale eelmine nädal Ukrainas Šastje alevis kahe vangi võetud GRU üksuse võitleja ning Luhanskist mitte kaugel kuue teise GRU liikme surma. Venemaa väga oskuslikult ja teravalt reageeris Ukrainlaste "pommuudisele", kus Peskov teatas, et venelasi pole Ukrainas ning igasugused küsimused mingite haavatud eriüksuslaste osas tuleb pöörduda kaitseministeeriumi poole. KM teatas selle peale, et jah, aga need on endised sõjaväelased, vallandanud omal soovil detsembris. Ühe haavatud GRU võitleja abikaasa aga suutis Vene meediale öelda, et lausa *enne* detsembrit ise lasi vallandada.
Aga näe, ikka võttis teema enda ise üles - BBC, CNN, ABC jne. Jama küll, eksole.
Nüüd, täna, mingil õhtupoolikult suutis Venemaa oma jälgede segamise käigus sisse kukkuda oma järgmise tegevusega - Vene eriteenistus arreteeris Toljati linnas Venemaa "Dožd" kanali reporteri koos Ukraina kanali "Inter" võttegrupiga, kes üritasid vaatamata Venemaa tõestustele ikkagi veenduda, et Toljati GRU eriüksuses tõesti pole mitte mingeid tõestusi leida kahe raskelt havaatud Vene eriüksuslaste kohta.
Üks asi mida haavatud kahetsevad - kõik maailmaorganisatsiooni esindajad on nendega kohtunud - Punane Rist, OSCE, Ukraina istantsid jne. Ainult Vene saatkonnast mitte ühtegi hinge. Isegi omad ametlikult omaks ei võta. Isegi Kaitseministeerium kiiresti vallandas nad tagantjärgi kuupäevaga.
Mõtlesin, et tervitaks siin Putinit ja Lavrovi. -
Ukrainlased tähistavad Rootsi võitu Venemaa üle, sest Rootsi võit on ilmselgetel põhjustel ka Ukraina võit. Legit!
-
Atlantic Council on vaeva näinud kraatrite- ja relvade analüüsi, veebi kammimise jms.-ga ning tõestab, et putler ei ole ukrainast kuhugi kadunud, pigem toimuvad ettevalmistused järgmiseks ürituseks, raport on siin:
http://www.atlanticcouncil.org/publications/reports/hiding-in-plain-sight-putin-s-war-in-ukraine-and-boris-nemtsov-s-putin-war
