Ajalooline tähis - Iive positiivne!
Log in or create an account to leave a comment
-
Mõtlesin, et see fakt võiks olla nõnda oluline, et eraldi teema teha.
Uurides Statistika-ameti korralist kuubülletääni, ilmneb, et selle aasta juulis oli esimest korda peale taasiseseisvumist iive Eestis positiivne (+21 inimest)!
Juuli 2006
Sünnid 1335
Surmad 1314
http://www.stat.ee/files/evaljaanded/2006/UL070602.pdf
kerige lehekülg 5-le.
Tegu on siiski mõistagi ühe kuu andmetega ja aasta ulatuses tuleb iive negatiivne, aga sündivus on kasvutrendis juba mitu aastat (ca 10%/aastas), niiet kolme-nelja aasta pärast võib meil ka aastane iive positiivseks saada kui sündivuse kasv kiireneb (mida võiks oodata). -
palju ise oled selleks panustanud?
-
praegu 0, aga plaan on 3, mis siis?
-
Rosario, ühe, kahe või kolme partneriga ehk 2st (iive +), 3st (iive 0) või 4st 3 (iive -)
-
plaanid ei pruugi täituda (endal seis 1/3 ja tundub, et kolmandik plaanist jääbki täitmata).
Lastele panustatakse küll järjest rohkem ja seetõttu on mõningane kasv loomulik. Paraku saavad lapsed sündida ainult ema olemasolul. Meil peaks peagi emaks-saamise ikka jõudma laulva revolutsiooni aegsed lapsed, siis oli ka ju väike tõusuaeg. Pärast seda tuleb arvatavasti pikk ja sügav langus. -
seega seltsimehed, mis te siin passite,,,, minge k...ma ja lapsi tegema
-
Kindlasti parandaks asja 4 naise pidamise seadustamine:) See võiks tempot tõsta. Juba ette vastuseks feministidele - 4 mehe pidamine ei lahenda asja kui naine aasta aega 1 lapsega "rivist väljas" on.
-
ma pakun, et 4 naist on natuke,,, noh kuidas nyyd seda delikaatselt panna..... liiga
va'he,,,, normaalne haarem on va'hemalt 12 naist.... + armukesed -
Astmeline süsteem - oled ühe naisega 1 lapse teinud võid uue naise juurde võtta, kolmanda saad võtta 3 lapse ettenäitamisel jne. Muidu koguvad naisi ka paukpadrunitega paugutajad ning iive ei suurene ikka. Aktsion, mitu last sul on ette näidata?
-
ametlikult tehtud on etten'itamiseks... ylej''a'anuid ei na'ita ka a'hvardamise peale;-)
2 on vastus -
Braavo!
Tehke lapsi! -
Mnjaa iivet on alati kontrollinud elamupinnad, tänu eluasemeleaenudele said noored pered järelkasvu peale mõtlema hakata :), täpselt sama toimus Hrustshovkade ehitamisega. Sotsiaalne paratamatus.
-
agakas selle rahvaarvu kasvu ja muude to]sude peale ka aktsiahinnad to]usevad!??
-
no peaks ju tõusma sest potentsiaalne turg suureneb.
-
eks kõik siin on panustanud juba sellega, et pole ära surnd.
-
Kahtlustan, et iive on hetkeks positiivne lihtsalt soodsate asjaolude kokkusattumise tõttu millest kaugemaid järeldusi teha ei saa. Ärkamisajal sündinud suur põlvkond on jõudnud fertiilsesse ikka, mistõttu on statistiliselt palju sünde ja see viib sündinud laste absoluutarvu üles. Samas sündinud laste arv ühe naise kohta pole tõusnud ja kui mõne aasta pärast jõuab lapsesaamisikka 90ndatel sündinud väiksearvuline põlvkond, langeb drastiliselt ka iive. Posiitivne uudis igal juhul, aga vist pikemaajaliseks optimismiks siiski põhjust pole.
-
mykoloog, fertiilne iga ei tähenda veel seda, et kohe lapsi saadakse. Tänapäeval lükatakse tihtipeale lapse saamist edasi ja alla 20 aastaselt (ärkamisaegne põlvkond) pigem lapsi ei sünnitata. See laine peaks alles tulema.
-
palju neist lastest noorte narkomaanist emade omad on ?
emapalk on selle seltskonna vägagi hagaralt järelkasvule mõtlema pannud ! -
60-ndatel toimus sündimuse järsk langus, kuna täiskasvanuikka jõudsid
sõja ajal sündinud, seda võib igaüks ise veenduda näiteks Statisikaameti kodulehel toodud andmeid sirvides -
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RV022&ti=RAHVASTIK+SOO%2C+VANUSER%DCHMA+JA+MAAKONNA+J%C4RGI%2C+1%2E+JAANUAR&path=../Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/&lang=2
Muidugi võib neid andmeid vaadates mõelda ka, et parimas küpses eas kodanikud on Eestist lihsalt jalga lasknud, kuid sõjaaja järelmõjuna aastakümneid hiljem kokkukuivanud põlvkonnad on olnud laialt teada fakt.
Karta on, et praeguse sündimuse suurnemise peamine põhjus on selles, et põlvkondade ebaproportsionaalsus on tasandumas. -
ahemm...palju on narkomaanidest noori naisi, kes käivad tööl, et pretendeerida emapalgale?
minu tagasihoidlik arusaam on, et Eesti sündivust on taas-iseseisvumisest saadik mõjutanud oluliselt ka järgmised tegurid
1 mõjur - üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele
1990 algul kukkus sündivus, kuna ühiskonnakorraldus muutus kardinaalselt ja tekkinud ebastabiilses keskkonnas hakati lapsesaamist edasi lükkama paremate aegade ootuses. Minu hinnangul on praegu see sündivuse kasvu taga Eestis - paremad ajad hakkavad kätte jõudma ja kui nüüd veel paremaid aegu ootama jääda, siis ei jõuagi enam - seega vaja nüüd hakata "realiseerima".
2 mõjur - ühiskonnakorralduse muutusega kaasnenud hoiakute muutus
sotsiaalne küpsemine võtab aina enam aega, kuna keskkond pakub üha rohkem alternatiive lihtsale valemile: saan_suguküpseks-->teen_lapsed-->kasvatan_üles-->lapsed_aitavad_mind_vanaduses. Seega teine oluline mõjur, mis fertiilses eas naisi lapsesaamise otsust edasi lükkama või lausa ära jätma paneb.
3 mõjur - laula revolutsiooni "lastebuum"
selle buumi "tulem" on küll jõudnud fertiilsesse ikka, aga mõjur 2 lükkab nende lapsesaamise-ea kõvasti edasi, see trend kestab veel pikalt...
tulevik ei ole roosiline, aga ei ole mina aru saanud ka tegelastest, kes väidavad, et Eesti rahvas hääbub ja kutupiilu. Mulle küll kuskilt ei paista... -
Panen siia üles ühe mõtte lõhki rebimiseks. Foorumi teema ise algatatud pea 10 a. tagasi, aga seda märgilisem ta on, et tänaseks on probleem ainult süvenenud. Kõigile on selge, et tänane trend lõpeb millegi väga kurvaga ja ühtegi tulemuslikku vahendit rahvastiku taastootmiseks ei tohiks ära põlata või aruteluta jätta.
Järgnev idee arutelu on based isiklikul kogemusel ja lähedaste sõprade tuttavate kogemusel ja mõningasel üldistusvõimel. Vastab küsimusele- mis tingimustel ma ise oleksin valmis kolmanda lapse perre tegema?
Nimelt, mida on vaja laste kasvatamiseks? Standardvastus on- raha. Tonnide viisi on tehtud arvutusi, kui palju laps maksab ja mida kõike tal vaja on. Täiesti tõsi, ilma rahata last ei kasvata. Millest aga tegelikult puudus tekib vanematel, kui perre tekivad lapsed, on AJARESSURSI PUUDUS. Kaob ära aastateks võimalus ennast korralikult realiseerida. Eriti naistel. Rutiin tapab, inimesed hakkavad nihelema ja muutuvad rahulolematuks, aeg jookseb, parimad aastad lähevad, paras ports frustratsiooni, tülid, lahutused. Tihti on see rida selline. Peale teist last juba tunned, et võiks ju olla ka kolmas, rahaliselt saaks hakkama, aga hakata jälle otsast peale kogu selle hooitsemise protsessiga, millal siis enda jaoks jälle aega saab jne. Lööd käega, ei viitsi. Kellel lapsed majas, teavad väga hästi millest ma räägin.
Siit siis ka järgnev idee. Kui inimestele raha andmise asemel oldaks toeks hoopis vaba aja tekitamisega.
Kolmanda lapse puhul võimalus riigi kulul palgata spetsialiseerunud lapsehoidja.
Naine saab peale lapse sünnitamist naasta oluliselt kiiremini tööjõuturule, naise soov ennast realiseerida on täiesti samaväärne meesterahva vastava sooviga, vähemtootlik tööjõud asendab tootlikumat tööjõudu, tihti on just kõrgemapalgalised naised need, kes lapsetegu edasi lükkavad, sest see segab oma isiklike ambitsioonide realiseerimist. Kui nüüd lapsehoidja oleks riigi poolt garanteeritud, siis tööd saaksid pensionärid, üliõpilased, muidu ilma tööta inimesed. Kui hoidja kuutasu oleks suurusjärgus 500€ kuus, siis kolme lapse puhul oleks see kulu alla 200€ per pudrunägu. Sisuliselt samas suurusjärgus, mida täna valimistel lubatakse. Positiivne pool oleks aga see, et vähemtootlik tööjõud asendaks tootlikumat tööjõudu, pere saaks võimaikult ruttu tagasi pöörduda sots ja tulumaksu maksmise juurde ja lisandväärtuse loomise juurde. Lisaks saaks ennast realiseerida ja ka ise inimeseks jääda kogu laste hooldamise koorma kõrval.
Loomulikult peaks see toimuma läbi kvalifitseerimise, millekohane väljaõpe võiks toimuda minupoolest kasvõi töötukassa juures. Soovid kellelegi appi minna, läbid 6- kuulise kursuse ja saad endale litsentsi sedasi riiklikku hoidmisteenust pakkuda.
Paljud emad täna istuvad kodus ka seetõttu, et ei ole lasteaia kohti, ka see mure kaoks sellisel juhul ära. Maailma tähtsaim töö on laste kasvatamine. Päriselu on aga see, et eks ta hakkab ikka omajagu ajudele paar aastat jutti 24/7 laste eest hoolitsemine. Esimest korda saad hõlpu veidi kusagil viineda eluaasta kandis. Selliselt ühiskondliku kokkuleppe raames ühiselt tegutsemine teeks lapse muretsemise otsuse kindalsti kergemaks. Juba täna paljud vanavanemad hoiavad lapsi, täiesti tasuta, SKPs see kuskil ei kajastu, aga tegelikult võiks.
Argumendid, mis selle idee vastu räägiksid? -
Ma olen ise praegu kahe väikese lapsega kodune ja aeg-ajalt ikka mõlgutanud mõtteid selle üle, mis ime vägi see peaks olema, mis sunniks mind kolmanda lapsega ka kogu seda kammajjaad läbi tegema. Ja olen ise jõudnud täpselt selle sama järelduseni - kui oleks mõistliku tasu eest kohe võtta usaldusväärne inimene, kelle hoolde oma lapsed kasvõi paariks tunniks nädalas jätta. Praegu on see mul olemas, ühe vanema pereliikme näol, aga ega tema ka nooremaks ei lähe ja kolm korraga oleks ehk liig. Nii et jah, kergelt kättesaadav kvaliteetne lapsehoiuteenus aitaks kaalukeeli sinna kolmanda poole kallutada küll. See, või mälukaotus.
-
Mina oma kogemusest oskan öelda, et kolmanda lapse saamise probleem ei ole rahaline. Küsimus on puhtalt selles, et mingil hetkel oma mina ja ollatahtmine peale pikka aega ainult teiste soovidele allumist lööb nii võimsalt välja, et seetõttu ka see kolmas jääb ära. Tänases olukorras kaks aga ei ole piisav. See skeem tuleks läbi mõelda, miks ka mitte juba esimesest lapsest alates rakendada, kui vähegi tulemust loob. Raha sa võid inimestele anda (emapalk) ja loomulikult see aitab, aga lastega on valdavalt naised aga ka mehed koju maetud mõneks ajaks ja mingist hetkest tahaks, et see otsa saaks. Selle vältimiseks tundub mulle pakutud idee väga ok. Pered saavad lapsi, riik saab maksumaksjaid, vähem hõivatud tulevad appi neile, kes võiksid olla rohkem hõivatud ja luua suuremat lisandväärtust kui mähkmete vahetamine ja kõigil oleks sellest mingit kasu.
-
Ma arvan, et võtmesõna "vanaema" on päris oluline.
Võrreldes 30 aasta taguse ajaga
- vanaema pole lapselaste sündides veel pensionil, vaid täie rauaga tööl (et sel ajal, kui enam tööd teha ei jaksa, oleks millegi eest süüa osta)
- eluaseme kättesaadavus on kordades paranenud, st. noorem põlvkond elab omaette, mitte koos vanematega ühise katuse all.
Et siis küsimus: milline oleks Kvaliteetse Lapsehoiuteenuse hind (kättesaadavus <= maapiirkonnad!; usaldusväärsus <= võõras inimene!) koos kõigi kõrvalkuludega, võrreldes võimalusega, et vanaema pääseb varem pensionile ja ei kaota sealjuures rahaliselt?
-
Vanaemad ei ole täna enam laste hoidmiseks. Nemad on juba omad lapsed ära hoidnud ja kui riik sellele tahab toetuda, siis on asi veits viltu. Vanaema võib seda teha, aga see on midagi muud. Jutt käib sellest, et oleks inimene, kes viib kaks suuremat hommikul lasteaeda ja hoiab kodus kõige pisemat samal ajal, kui ema ja isa on päeval tööl, maksavad tulumaksu ja genreerivad lisandväärtust, mille eest ettevõte saaks tasuda sotsmaksu. See on see põhjus minu arust, miks esimesest või kolmandast lapsest tihti loobutakse. Teine kipub kuidagi kergemini tulema :)
Ja tegelikult ei ole hind küsimus. Uus maksumaksja toob sadades kordades rohkem sisse elu jooksul kui hoidja tasu kuus on kuluna mõne aasta jooksul. -
ma ei saa nagu hästi aru, miks selle kolmanda lapse jaoks on lapsehoidjat koju vaja, miks ta lasteaias ei vöi käia?
See on ju meie aja trend, kus lapsi ei vöeta lasteaeda a la enne 2 aastat, vene ajal olid imikud ka sõimes, nüüd ei tohi 1 aastane lasteaias käia.
Kui see lastehoidja hoiaks näiteks kasvöi 4 last, tuleks kulu juba hoopis teine.
"Jutt käib sellest, et oleks inimene, kes viib kaks suuremat hommikul lasteaeda ja hoiab kodus kõige pisemat samal ajal, kui ema ja isa on päeval tööl, "
korraga ei saa mölemat teha, st last hoida ja teisi lasteaeda viia/tuua. See kooli/lasteaeda minek on ikka vanemata kanda kahjuks. Ja kokku taandub asi siiski puhtalt rahale. Anname lapsevanemale raha pihku ja ise siis otsustab, kas maksab selle vanaemale vöi palkab hoidja jne. -
Iseenesest üldse mitte halb mõte, ainult et... klassikalised "sotsialismiprobleemid".
Selles mõttes, et kardetavasti asi ei töötaks, kui riik või KOV peaks sellise lapsehoidja olemasolu/kättesaadavuse tagama. Lapsevanema soovid, tahtmised, nõudmised ja vajadused võivad ikka nii erinevad olla, et lihtsalt ei mängi välja. Kõigest sertifitseerimisest-litsenseerimisest hoolimata on pere ja lapsehoidja suhe ikkagi väga isiklik.
Kui aga riik ei taga-kindlusta-garanteeri ja lapsevanem peab ikkagi ise lapsehoidja leidma ja valima, siis... milleks seda riiki sinna üldse vahele vaja on? Kui ainult maksmiseks, siis on mõistlikum lihtsalt perele raha anda, ise teavad, kas ostavad selle eest aega või midagi muud. Muide, ka litsenseerimise ja koolitamisega peaks turg paremini hakkama saama. Või mis? -
Vanaemad on omal kohal küll aga tänane vanaema ei oma nii suurt ajaressurssi, mis olukorda päästaks. Seega kindlasti on kõrvale tarvis 1-2 lisavõimalust (veel parem kui rohkemgi). Ka lasteaia lapse pikem kodusviibimine jooksutab vanaema aja kapslisse kuna tema lemmikloomad vajavad ka toitmist ja hoolt.
Peremustreid on muidugi erinevaid aga tihti on vanemad maarajoonides aga noored linnas või linnalähedal põllul. Samuti on keerulisi peresuhteid teadagi ämmad/äiad, miniad/peiud. Eelmainitud raha on selles mõttes siiski määrav kuna keskmisest palgast väiksema sissetuleku korral poob kolmas laps pere eelarvet kõvasti. Seega kolmanda lapse puhul ei ole oluline mitte kolmanda lapse 300€ vaid kolmanda lapse kulud katab ühiskond 90%.
Mitmetes maades on levinud ristivanemate võrgustik. Mingis artiklis oli kirjeldatud Soome laste kasvamise võrgustikku, milles lisaks perekondlike sidemetele olid KOV'i ametnikud, kogukondlikud organisatsioonid, kogudused ja seltsingud alati abiks. (isiklikult ei tea kas süsteem on hea ja toimib laitmatult)
Koguduste ja seltsingute mõõde võiks meilgi abiks olla. Kui tänavalaatasid saab korraldada siis tuleks kõne alla ka tänava lasteaed, kuid haigete laste puhuks on tarvis kogukondlikku pereõde (tuleb leida katteallikad kuidas sellist toetust finantseerida)
Töötukassa abi hoidjate koolitamisel ja miks mitte ka nö litsentseerimisel oleks ka omal kohal.
Üks lisaabi oleks nö suured sotsiaalkorterid (4 ja enamatoalised), mille kuludest katab pere 200€ ning ülejäänu siis ühiskond. Sellised kortermajad tuleks rajada võimalikult laia võrgustikuga üle linna ja põhimõttel, et kui see midagi ei muutnud siis saab need väiksemateks eluruumideks ümber ehitada (so vajalik topelt sanitaarruumi valmidus) -
tqnism
Iseenesest üldse mitte halb mõte, ainult et... klassikalised "sotsialismiprobleemid".
Selles mõttes, et kardetavasti asi ei töötaks, kui riik või KOV peaks sellise lapsehoidja olemasolu/kättesaadavuse tagama. Lapsevanema soovid, tahtmised, nõudmised ja vajadused võivad ikka nii erinevad olla, et lihtsalt ei mängi välja. Kõigest sertifitseerimisest-litsenseerimisest hoolimata on pere ja lapsehoidja suhe ikkagi väga isiklik.
Kui aga riik ei taga-kindlusta-garanteeri ja lapsevanem peab ikkagi ise lapsehoidja leidma ja valima, siis... milleks seda riiki sinna üldse vahele vaja on? Kui ainult maksmiseks, siis on mõistlikum lihtsalt perele raha anda, ise teavad, kas ostavad selle eest aega või midagi muud. Muide, ka litsenseerimise ja koolitamisega peaks turg paremini hakkama saama. Või mis?
Muidu kõik õige aga...
Põhiseaduse §27 Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
jpt § sätestavadki selle sotsiaalse mõõtme.
Turg seda laadi teenuste osas Eestis ei toimi ning üle Eestilisena pole võimelinegi toimima.
Pere suurus on igaühe valik, kuid me praegu diskuteerimegi selle üle, et vältida seda individualistlikku valikut ühe perekonna põhiselt. Mis lõpeb Eesti rahvuse tõenäolise hääbumisega. Igal juhul šansid on eestluse vastu - vähemalt mulle nii tundub tuginedes mitmetele eelkirjutajate muredest juhindudes. -
See suurte korterite teema on küll hea mõte. Sellisel kujul on sotsiaalkorterid tõesti abiks, mitte lakkamatuks korruptsioonipumbaks.
Lapsetoetuste koha pealt ka üks mõte: seda lubatud 300-eurost lapsetoetust võiks hakata maksma ka teisele lapsele peres, eeldusel, et tema sündides on mõlemad vanemad alla 30 aasta vanad. See on statistiliselt hästi tõestatud trend, et kui esimesed lapsed sünnivad vanemate 20ndates, siis on kolmanda lapse ilmumise tõenäosus oluliselt suurem kui hiljem pihta hakanud peredes. Järelikult peaks seda toetama. -
moodsa inimese ajalugu + trend:
100 000a tagasi ühine esiema, Mitochondrial Eve - 50 000a tagasi esimesed asukad liikusid Aafrikast välja - ülemaailmselt tekkisid erinevad rassid, rahvused, , keeled, kultuurid - st polnud internetti mis oleks võimaldanud ühes keeles edasi suhelda. Täna, globaliseeruv maailm, rahvusriikide kadu - 50-300a jooksul jõuame Maailma Ühendriikideni - rassisd, keeled , kultuurid sulanduvad - keeleks saab inglise keel.. Aeg pöördub tagasi hälli poole - ühine suur pere.
PS Dinosaurused elasid ca 240 mln - 65 mln aastat tagsi - lihtsalt väike võrdlus ajalises dimensioonis - oleme eksisteerinud seni vaid 100 000a. -
Üks vahendatud kogemus maailma pagasist (kahjuks ei mäleta artiklit).
Singapuris praktiseeritakse laialdaselt sissetoodud tööjõudu nö tähtajaliste lapsehoidjatena ja kuuldavasti ei kastreerita sellelt lapsehoidja tasult makse. Tõenäoliselt sellest kaalutlusest tulenevalt, et töötavad vanemad toovad riigile rohkem sisse kui see 100€lt saadav maks.
Ideoloogiliselt oli skeem filigraanne: lapsehoidja vaesemast riigist tuuakse tähtajalise lepinguga tööle 5-12a, hoidjale tagatakse pere juures ülalpidamine(toit, elukoht jms esmavajalik) ning kohustus oli maksta mingi summa rahas kuna lapsehoidja pere tema kodumaal vajab ka elatusallikat samaks ajaks ning see raha liikuski hoidja kodustele pereliikmetele. Seega singapuri abielu paar sai keskenduda tööle ja enesetäiendamisele ning tulukõvera kasvu panustamisele. Igaljuhul vaatmate sellele 100-150€ rahasiirdele välismaale kasvas kohalike rikkus mitmekordselt enam.
Meie naabruses pole kahjuks palju sarnases kultuurilises sümbioosis olevaid vaeseid riike ning Eesti siseriikliku siirde puhul vastav analoogi toimima ei hakka aga ideena huvitav.
Eesti puuduseks olek kohe ka sobiva suurusega eluruumide nappus kuna sotsiaalselt põhjendatud eluruumi norm (90ndatel) oli 15m2 per in pluss 18m2 pere kohta. Seega kuueliikmeline kohalik pere pluss abiline vajab min 123ruutmeetrist eluaset. Sellise suurusega on meil mitu %ti eluruumidest? Mitte rohkem kui 10% (millest 40%amortiseerunud oluliselt). Ilmselgelt sellelt baasilt on suurt täiendust iibele raske ette kujutada. -
XX5
moodsa inimese ajalugu + trend:
100 000a tagasi ühine esiema, Mitochondrial Eve - 50 000a tagasi esimesed asukad liikusid Aafrikast välja - ülemaailmselt tekkisid erinevad rassid, rahvused, , keeled, kultuurid - st polnud internetti mis oleks võimaldanud ühes keeles edasi suhelda. Täna, globaliseeruv maailm, rahvusriikide kadu - 50-300a jooksul jõuame Maailma Ühendriikideni - rassisd, keeled , kultuurid sulanduvad - keeleks saab inglise keel.. Aeg pöördub tagasi hälli poole - ühine suur pere.
PS Dinosaurused elasid ca 240 mln - 65 mln aastat tagsi - lihtsalt väike võrdlus ajalises dimensioonis - oleme eksisteerinud seni vaid 100 000a.
Suurepärane liik see inimene ca 100000 aastaga suudab ära elada kõik võimalikud ühiskonna vormid ning tagatipuks planeedi ka hävitada. Dinosaurused ei suutnud seda isegi miljonite aastatega :))
Teeme selle ideoloogilise sammu esimesena - kehtestame uue glaobaalmaailma põhiseaduse või harta ja kiibistame kõik oma ametnikud ning hakkame aga liitma kõiki oma riigiga :)
Milline suurepärane stardiplats hõivamaks globaalse liidri või valitseja rolli maamunal.
*disclaimer - satiiriminut sai läbi. -
Kui peamiseks põhjuseks mitte saada kolmandat, neljandat jne last on aja või raha puudus, siis peaksime ju täheldama, et sissetulek ja laste arv on omavahel tugevas positiivses korrelatsioonis (sest raha olemasolul on võimalik palgata lastehoidjaid/kasutada eralasteaedu). Miskipärast on mulle jäänud mulje, et korrelatsioon on pigem negatiivne - paljulapselised pered kipuvad olema vastupidi madala sissetulekuga. Ma julgen väljendada oma tagasihoidlikku kahtlust selles osas, et inimesed hakkavad raha pritsimisel massiliselt tegema kolmandaid ja neljandaid lapsi, kui nad neid tegelikult kasvatada ei taha.
Ma olen nõus uskuma, et lapsehoiuteenusega on võimalik GDP-d kasvatada, aga kas sellega ka oluliselt sündivust saab parandada.. ma olen veidi umbusklik. Kõige selle juures võiks mitte ära unustada, et Eestil juba täna on maailmas üsna tugev toetus emadele emaduspuhkuse pikkuse ja emapalga näol. Meie statistikud saaks vabalt ilmselt kirvemeetodil arvutada, kui palju emapalga sisseviimine tänaseks on sündivust tõstnud. -
Ma rõhutaksin asjaolu, et ma näiteks teeks paar tükki veel, aga aega ei ole. Naisel kah ei ole, tahab ennast teostada ja tööd teha. Samas ei raatsi ka lapsehoidjat võtta, parem investiks selle raha. Nii me kolmandat ei teegi. Keegi eespool mainis ka, et ei saa ju samal ajal suuremaid aeda viia väikest vaadata. Uskuge mind, saab küll. Igasuguseid imelikke asju hakkab saama, kui nad olemas juba on. Kõige väiksemal läheb see viimune hommikuse jalutuskäigu ette. Kigu protsess võtab tunni või nii, tööinimesel selleks aega ei ole hommikul kahjuks. Mina väidan, et paljudel ei ole takistuseks raha vaud aeg ja kahjutunne raisku minevast ajast. Täiskasvanud ajuga inimese jaoks on lastega kodus istumine suht piinarikas mingi aja möödudes.
-
Rahaline külg on vast esimese lapse puhul oluline. Siis peab soetama kõik pudinad-vidinad, vankrid, turvatoolid, voodid jne. Kokkuvõttes päris suured väljaminekud. Paljusid asju saab taaskasutada teise, kolmanda lapsega.
-
Lapsehoidja idee on hea kas tööle hakkab ei tea.
Lihtsam variant tegelikult mida vähe kasutatakse on naabrid kui mul kodus kolm pätti ees siis paar tükki lisaks ei tekita mulle lisakoormust.
Samas naabrid suhtuvad peale nende laste vaatamist nagu elupäästjasse räägin küll,et võõrastega ei jonnita ning kuulatakse paremini sõna aga ikka kahtlevad ja ei julge seda võimalust palju kasutada.
Ise samamoodi ikka viimases hädas kasutan sõprade ja naabrite abi lastehoius. -
Kas hakkab või ei hakka on väga lihtne. Mina kah ei tea, aga seda võiks asjaosaliste käest lihtsalt küsida. Minu puhul hakkaks. Suur pere on mõnus, vaba aeg samuti.
-
Minu meelest lööb ikka kusagil mujal siin errori sisse. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd üldises väärtussüsteemis. Lasteaiast peale pekstakse pähe, et lapsi saavad ainult asotsiaalid ja vaata kui äge on olla Neigausi moodi. Mitte m....gi tegema ei pea, postitad lollakaid klippe juutuubi, elu on tšill, bemm on lahe ja vastutus on jobudele. On monumentaalne, kuidas meedia üleüldiselt ühiskonna ajusid komposteerib ja järjekindlalt sitaga üle kallab. Peab meelekindlust olema, et mitte murduda.
Ei oska öelda, mis peaks juhtuma, et mingi nihe toimuks. Tavaliselt on selleks suuremat sorti raputust vaja, et mugavustsoonist välja tuldaks. Me venitame kummi seni, kuni meil seda teha lastakse ning natuke peale ka veel. -
Mul sai noorem laps hiljuti neljaseks. Käib ise vetsus, peseb ja paneb riidesse. Elu on täitsa mugavaks juba läinud. Reisimise ajaks saab ka juba vanavanematele hoida jätta.
Kuna inimmälu on laste osas äärmiselt lühike ja valikuline (hea jääb, ebameeldiv ähmastub ja ununeb), hakkas kogu viimaste aastate tsirkus juba meelest minema ja tundus meenutades isegi täitsa OK. Enamikel sõpradel-tuttavatel on ka lasped umbes sama vanad või vanemad. Vaikselt isegi mängisime kolmanda lapse mõttega. Lisakulud ei oleks kolmanda lapsega eriline mure, ainult universaalkerega pereauto peaks suuremat sorti SUVi või mikrobussi vastu välja vahetama, et kogu pere ja träni saaks autosse pakkida. Muu vajalik oleks suuresti olemas.
Aga siis sattusid meile ühed vanad tuttavad koos 10kuusega külla ja kogu jama tuli uuesti meelde. Otsustasime naisega ühiselt ja kiiresti, et aitab kahest küll. Sisuliselt maksimeerisime enese heaolu ühiskonna järelkasvu arvelt. -
Väga huvitav ja oluline teema on siin käima läinud.
puhkjapojad1
Ma rõhutaksin asjaolu, et ma näiteks teeks paar tükki veel, aga aega ei ole. Naisel kah ei ole, tahab ennast teostada ja tööd teha. Samas ei raatsi ka lapsehoidjat võtta, parem investiks selle raha. Nii me kolmandat ei teegi.
Ilmselt endalegi märkamatult ütlesid siin välja probleemi tegelikud põhjused ja nendeks on meie väärtushinnangud ning prioriteedid. Lapsed on luksus, mis tuleb peale seda, kui on olemas raha, majanduslik heaolu, eneseteostus, kindlustunne tuleviku suhtes, investeeringud jne. Laste järjekord jõuab kätte alles siis, kui raha on nii palju, et ei oska enam kuhugi panna ning kõik mõeldav on tehtud, nii et ajaga pole midagi targemat peale hakata. Olgu öeldud, et see aeg ei tule kunagi ja jääbki miraažina kuskile "ilusasse tulevikku". Alati on võimalik veel parem elatustase, veel kõrgem ühiskondlik positsioon, veel suuremad investeeringud. Ja nii me määramegi ise end nagu igavene juut Ahasveerus igavesti üha edasi rändama ja arusaamine selle püüdluse mõttetusest saabub alles siis, kui on liiga hilja.
Ära nüüd mõista valesti puhk, eelnev võis tunduda torkena sinu suunal, aga polnud üldse nii mõeldud. See on kogu meie ühiskonna ja laiemalt üldse kogu õhtumaade tsivilisatsiooni häda. Meie, selle ühiskonna osana elame juba lasteaiast peale nende ühiskondlike käitumismallide ja väärtushinnangute "sees", nagu siim susi väga õigesti märkis. Me lihtsalt ei oska teisiti. Me isegi ei tea, et teisiti on võimalik.
Samas mõistab igaüks, kellel on laps intuitiivselt, et tema elukvaliteet (just elukvaliteet, mitte heaolu) on läbi lapse paranenud. Et ta ise on läbi selle muutunud terviklikumaks ja saanud emotsionaalselt midagi rahas hindamatut juurde. Et tegelikult ei tule tal pähegi soovida tagasi kulutatud aega ja raha, hinnaga et seda last poleks. Ja see kehtib nii esimese, teise, kolmanda kui seitsmenda-kaheksanda lapse kohta. Paradoksaalne, kas pole?
Mida siis selles olukorras peale hakata? Pole paraku õrna aimugi. Pole vähimatki ideed, suudaks tekitada sellist ühiskondliku teadvuse nihet, mis hetkel suudaks meie endi väärtushinnangutes isikliku majandusliku ja sotsiaalse heaolu ihaluse troonilt tõugata ja sinna asemele emotsionaalsed püsiväärtused tõsta. Riigi poolt raha pumpamine on selgelt ummiktee. Kui me tahame et kogu ühiskonda hõlmavalt oleks igas peres vähemalt kolm last, siis kelle käest, me selle soodustamiseks raha võtame? Võtame nende endi käest, et see siis lapse kasvatamiseks tagasi anda? Mida see kokkuvõttes juurde annab? -
dumbuser
Aga siis sattusid meile ühed vanad tuttavad koos 10kuusega külla ja kogu jama tuli uuesti meelde. Otsustasime naisega ühiselt ja kiiresti, et aitab kahest küll. Sisuliselt maksimeerisime enese heaolu ühiskonna järelkasvu arvelt.
Aga on sul tagantjärgi oma 10kuusega mässamisele kulutatud ajast, rahast ja vaevast kahju? Tahaksid, et seda poleks olnud? Kui ei, siis miks oletad, et see kolmanda lapsega teisiti kujuneks? ;) -
Väärtushinnangud... on siis tõesti just väärtushinnangud need, mis on muutunud? Pealik, kas sa tõesti arvad, et kui meie esiemead 100 aastat tagasi oleksid saanud valida, mitu last nad sünnitavad, valinuks nad ikka variandi igal teisel aastal rase olla ja uuesti pisikese inimese eest hoolitsemise oravarattaga pihta hakata?
-
Üks mõte, mis mul tegelikult ammu on olnud ja kaudselt ka teemaga seostub, on see, et võiks olla mingi lihtne meetod inimese tööle palkamiseks lühiajaliselt - tunniks, päevaks. Tõesti, lihtne meetod, et see oleks mugavalt kasutatav ka eraisikule, kes üldjuhul raamatupidamisega ei tegele, mingeid aruandeid esitada ei taha, ei tea, kuidas tulumaksu arvestada või sotsiaalmaksu maksta. Umbes nii, et saadad SMS-i palgatava isikukoodiga ja miinimumpalgalt arvestatud tulu- ja sotsiaalmaks lisandub järgmisele telefoniarvele. Rohkem probleeme ei ole, palgatud ja unustatud. Ei palkaja ega palgatu ei pea rohkem riigi tarbeks midagi tegema.
-
tqnis, Goworkabit?
-
Ei mis torge, mis siin ikka torgata. Ma saan Pealiku mõttest nii aru, et väärtushinnangud antud kontekstis on mainitud kui termin, mitte et halvustus kellegi konkreetsete väärtushinnangute suhtes.
Peres on kaks inimest, kes otsuse lapse saamise suhtes vastu võtavad ja siin tuleb arvestada mõlema huvisid. Naine on see, kes peab koju jälle jääma ja ennast pühendama ühele meeldivale tegevusele, samal ajal kui teised samuti motiveerivad tegevused peavad jälle ootele jääma. See on minu arust probleemi võti. Kaks korda on valitud lapsed ja seotud nende saamine prioriteediks, arusaadav, et kolmas kord võib juba mingi muu vajadus peale jääda otsustamisel, seda enam, et esimese vajadus on juba suures osas ka rahuldatud. Inimest liikumapanevaks jõuks on motivatsioon ja minu arust tihti kolmanda otsustamisel jääbki just sellest viimasest puudu. Kui laste omamine teha selliseks, et ka muid vajadusi saaks rahuldada samaaegselt või väiksema viitega kui seni, siis see võiks olla argument. Just nimelt rahaga seda ei mõõda, emotsioon sellest on vägev ja asendamatu, aga mingil hetkel tahaks hakata jörgi tegema neid asju, mis mõnda aega on on hold olnud, just nimelt et olla tervik. -
Sellise riikliku toetuse meetmest võiks olla tohutu abi tegelikult paljudele üksikemadele, kes saaks lapse hooldamise üksi tehtavast tööst liituda hoopis mingi kollektiiviga ja olla edasi sotsiaalselt aktiivne. Naistel on peale pikka aega kodus istumist väga raske naasta tööturule.
Muide väga paljud peretülid ja lahutused on pärit just lastega kodus istumisest. Mees tuleb koju ja avastab ühel hektel, et tal on oma naisega meeletult igav, naine ei ole enam üldse see huvitav vestluskaaslane, kellega kunagi kohtuti. Muidugi ei ole, kui inimesel ei tule peale mingeid uusi impulsse peale selle, mis pidi titt ennast keeras ja mis värvi kaka oli. Tore kui riik lapse hoidmiseks emapalka peale viskab, aga vaba aja andmine oleks hoopis teisiti lähenemine. Vaba ajaga saab ise hoopis raha teenida ja ennast täiendada, selle asemel, et lihtsalt sisse visatavat raha tarbida. -
Draax: järjekordne näide, kuidas turg saab hakkama asjaga, mida riik teha ei suuda, taha või ei viitsi. ;)
-
Kui kaks inimest lapse saamise otsustavad, arvestades et tuleb arvestada mõlema huvisid, samas aja möödudes tuleb mees koju ja avastab, et naine on igav, sest uusi impulsse ei tule peale - kas siis mõlema huvisid on eelnevalt arvestatud? Või on midagi siiski olnud kreenis?
-
tracer
Kui kaks inimest lapse saamise otsustavad, arvestades et tuleb arvestada mõlema huvisid, samas aja möödudes tuleb mees koju ja avastab, et naine on igav, sest uusi impulsse ei tule peale - kas siis mõlema huvisid on eelnevalt arvestatud? Või on midagi siiski olnud kreenis?
No sellist elukogemust, et huvisid kümme aastat eelnevalt ette arvestada, võiks olla vaid nii pikalt elanud inimesel, kel enam laste saamine teemaks ei ole. ;)
