Klass
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
mnjah. hetkel käib ETVs filmi problemaatika üle arutelu. ei olnud enne filmi näinud. ülimalt hea film. ei jõuagi momendil midagi lisada. aga kindlasti on kogu temaatika väärt arutelu.
-
Algus oli naturalistlik, lõpp vajus kahjuks ära. Ülepingutatud lõpp hajutab tähelepanu antud juhul... Ega tavaliselt seksuaalse häbistamise ja tulistamiseni ei jõuta. Väga hea film tõesti.
-
Samuti nähtud. Nii film kui pärastine diskussioon.
Ütleks, et nende noorte filminäitlejate arvamused tundusid kohati ehedamad ja rohkem põhjendatud olevat, kui need õigussüsteemis end mugavalt tundvad ning pöidlaid keerutavad kohtumõistjad.
Samal ajal, kui need igasugused Sutropid, kohtunikutädid ja prokuröritädid seal Toomas Luhatsi lihtsakoelistele küsimustele umbisikulises tegumoes vastasid, oskasid seevastu filmis osalenud näitlejad oma arvamust ja üldist olukorda vägagi hästi põhjendada.
Aatomile tuletaks tulistamise koha pealt meelde, mis mõni aeg tagasi Soomes toimus.
Tahaks loota et see jäi toona ainsaks ja seal riigis toimunud erandiks.
Samas ei ole kusagil kirjas seda garantiid, et mõni põhikooli lõpuklassi õpilane on vaimse vägivallaga nii äärmuslikule tasandile viidud, et ta võtab tõesti kui mitte revolvri, siis mingi noa, "nukid" vms. ja kui mitte ei löö maha, siis vähemalt muudab mõneks ajaks selle abil oma kiusaja(d) teovõimetuks, sest et murdeeas olev poiss(aga miks mitte ka tüdruk) on võimeline korda saatma mida iganes, et enda häbistatud nime ja au tagasi võita.
Selleks sunnib teda juba elementaarne eneseuhkus, mis tolles eas on eriti haavatav-mõjutatav.
-
Stealth, teoorias-teoorias. Palju selliseid kättemaksusoove, mida võib-olla enne magamaminekut mõlgutatakse, praktikas rakendub? Teoorias muidugi: ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja, aga ...
Soome näide nüüd küll siia ei sobinud hästi... -
olen puhkusel olles igasugu huvitavat kirjandust sisse ahminud, sh lugesin raamatut "tipping point". seal arvatakse, et vagivald, enesetapud jms sotsiaalsed nahtused voivad olla epideemilise iseloomuga. neile on lihtsalt vajalik mingi tipping point efekt, et asi kaiku laheks, et vallanduks toeline epideemine, nagu naiteks usa koolitulistamised.
ses mottes ei pruugigi tegemist olla mingite eriliste sotsiaalsete pohjustega, a la tagakiusamine. mulle tundub, et tagakiusamine, ryhmadesse jaotumine jne on inimyhiskonna paramatu osa. voib-olla tuleks (tipping point jargi) keskenduda hoopis sellele, mis tapselt vagivalla puhangu vallandab. ja paraku voib selleks olla ka tulistamistega seotud uudiste naitamine meedias, sellest raakimine. sest see muudab taolised nahtused keele osaks, tekivad uued laused, millega end valjendada. nt lapsed opivad ara, et kui tahad teada anda, et sulle on liiga tehtud, siis mine ja lase keegi voi soovitavalt isegi palju inimesi, maha.
vastumyrk oleks opetada teadlikult muid lauseid, teha lastele selgeks, et ennast saab ka teisiti valjendada.
soomet ja usat seob kindlasti ka tulirelvade lai levik, ilmselt eestis votab see epideemia mingi muu kuju. nt enda ja teiste autoga surnuks soitmine? -
Julgen väita, et tegemist eesti läbi aegade ühe parima filmiga.
-
jagan Aatomi seisukohta- lõpp vajus liiga "kunstliku" tulistamisstseeni tõttu ära...
Tegelikus elus olnuks reaalsem enesetapp vms.
Prokuröritibi jutt näitab, milliste silmaklappidega säärased elavad...
Aga see ju mõneti mõistetav, sest eliitkoolides ja -klassides selliste intsidentideni ei jõuta-
sääl muud mured... -
Nägin filmist viimast pooltundi ja pärastist diskussiooni.
Minule see diskussioon küll mingit head muljet ei jätnud. Esiteks ei saagi tekkida mingit diskussiooni kui osalejad on pandud istuma üksteisest meetri kaugusel olevatele toolidel näoga ühes suunas, tõesti nagu mingi klass. Lõpuks, kui nad seal ükshaaval arvasid, mida peaks tegema, et vägivalda koolis ei oleks, ajas enamik mingit ümmargust juttu, et kõik peab algama kodust ja katsume olla üksteise vastu tähelepanelikumad blablabla... Aga hädad nimelt sellest ju on tulnudki, et inimesed ei oska olla üksteise vastu head, räägitagu ja kirjutatagu palju tahes ja kodune kasvatus on just selline, millised inimesed seal on. Ega mina ka vastust ei tea, võibolla siis peaks kuidagi muutma kooli organisatsiooni või ruumi struktuuri, mis ei laseks tekkida sellistel kampadel ja hirerarhiatel?
Muide Tipping point on eesti keeles ka ilmunud nime all Läbimurdepunkt, autor Malcolm Gladwell. Väga hea lugemine. Robert Cialdini "Mõjustamise psühholoogia" kirjeldatab samuti sedasama epideemiate vallandumise mehhanisimi - ühesõnaga öeldes, kui ajakirjandus juba midagi võimendama hakkab, siis on kuri lahti. -
Ma tean, et selle jutu peale tuleb suvalisest põõsast välja paar sotsiaaldemokraati, new-age õrnhinge või lihtsalt vasakliberaali, kuid mina näen kogu problemaatikat suhteliselt lihtsustatult. Lihtsalt lastel on ära kadunud piirid. Juba varajasest noorusest peale ei too mingigi (paha)tegu kaasa mingit reaalset tagajärge. Vanematel, pedagoogidel jms puudub sisuline võimalus mingeidki piire kehtestada, sest uus paradigma on see, et "laps on loov isiksus" ja "lapsel tuleb lasta teha, mida tahab." Ühtäkki on sajanditepikkune kasvatusmeetod ihunuhtlus kuulutatud kuriteoks ning ühiskond toodab uusi liikmeid, kelle jaoks ei eksisteeri reegleid (tõde ja valet) ja distsipliini, vaid on vaid ja ainult tema ise ning tema vajadused. Ma võrdleksin ihunuhtlusevaba perekonda riigiga, millel puuduvad jõustruktuurid. Mehhanism autoriteedi kehtestamiseks ja kindlustamiseks peab olemas olema.
Kui te nüüd tembeldate mind lapsepeksjaks jms, siis lubage alandlikult teatada, et ma pean lapse peksmist väga madalaks teoks. Vastu kõrvu andmine või mõnda muud liiki füüsiline vägivald? Kindel ei. Konkreetsele pahateole järgnev piiratud ulatuses urvaplaastri aplikeerimine tuharatele... vajaduse korral jah.
Inimesed, kellel puudub arusaam tõest ja valest, distsipliinist, reeglitest ja piiridest kogunevadki kampadesse, mis siis teisi terroriseerivad. Veelgi enam - kui lapsena piire ning põhjust ja tagajärge selgeks ei saa, siis ühel hetkel saabub täisiga, kus maailm paraku senini töötab traditsiooniliste reeglite alusel. Vaatamata mõningate kummaliste tegelaste (nagu meie justiitsminister) aktiivsele tegevusele, läheb enamuses maailmast kuriteo eest siiski kinni. Ja vaatamata sotsiaaldemorkaatide aktiivsele tegevusele, on vangla enamuses riikides siiski kole koht. -
Kaks sõna: sotsiaalne vastutustunne <-- vot see asi puudub inimestel.
-
Selle kasvatamisega on kahjuks nii et lõpptulemusena sest väga palju kasu polegi. Tegelikult kasvab üks laps kõige suurema tõenäosusega täpselt selliseks nagu on ta vanemad.
Ehk siis tasandades selle Karumõmmi näitele: kui natuke urvaplaastrit rakendad siis selle kõige suuremaks tagajärjeks on see et ka sinu laps seda natuke rakendab. See tähendab, ta ei saa olema eriti vägivaldne, vaid annab kellelegi kerepeale imeharva, vaid siis kui tundub et objekt on selle tõesti ära teeninud.
Kokkuvõttes ütleks et kui tahad mõjutada oma last mingist suunas siis kõige rohkem kasu on iseenda muutmisest.
Muidugi ei ole vanemad päris ainsad kes last mõjutavad aga õnneks kõige suuremad mõjutajad. -
Tahaks küsida karum6mmi käest, et KES seda va urvaplaastrit peaks jagama, KELLELE täpselt ning MIS PUHUL, et koolivägivalda lõpetada? Millal ja mis puhul - arvestades et koolivägivald jääb vanematele tavaliselt hoomamatuks ja enamus sellest on psühholoogiline? Kas malakat peaks jagama õpetaja? Lapsevanem? Kelle lapsevanem? Ise tõstaksid kätt omaenese lapse vastu, kui too palliplatsil mingile "pede olemisega" tüübile mänguhoos karjub 'tra ära komberda siin raisk" (mis võib olla psühholoogilise terrori ilming, võib ka mitte olla)... ning kes sellest sulle ette kandma peaks tulema? Kas sulle sobiks, kui liighooliv või kriminaalse olekuga lapsevanem tuleb alusetu pealekaebuse puhul hoopis sinu lapse kallale? Kui nuhtlust peaks jagama õpetaja, siis mis saab juhul, kui tal kujuneb sinu lapse vastu lihtsalt antipaatia või esineb süsteemis veelkord korruptsioon?
Ihunuhtluse vastu on üleüldse palju argumente, relevantseim neist asjaolu, et see toimib parimal juhul ainult nuhtleja ENESE autoriteedi kehtestamiseks, aga ei saa mõjutada laste omavahelist hierarhiat, maksmapanekut ja sotsiaalset darvinismi. Ka suurim kiusaja võib olla igal pool mujal igati ontlik poiss või tüdruk, kuulata vanemate sõna ning kurja mitte teha, narkot mitte panna ja üleüldse olla vanemate ja õpetajate lemmiklaps. Sotsiaalne olelusvõitlus ja enese kehtestamine vastassoo ees on tahes-tahtmata puberteedi osa. Probleem on minu arvates eelkõige selles et noored lihtsalt ei teadvusta, et ka igasugune, ka vaimne vägivald ja "luuserite" suhtes on sealjuures õigustamatu. Esiteks tõesti ei taba ära, et nad käituvad kaasinimese suhtes nagu ässhõulid, teiseks et miks nad ei tohiks niimoodi käituda, kui ühiskond (võtame näiteks seksuaalvähemuste teema nagu filmiski) eeskuju näitab. -
sigakoer,
urvaplaastrit jagab konkreetse lapse konkreetne lapsevanem. Jagab konkreetsete tegevuste ja/või tegematajätmiste tagajärjel. Sellel on pigem rituaalne kui otseselt haiget tegev tähendus. See annab lapsele arusaama sellest, et teatud sorti tegevusele järgneb tagajärjena karistus. Asi ei ole karistuse karmuses, vaid karistuse vältimatuses. See loob lapse jaoks mudeli sellest, et "you actually cannot get away with everything."
Mis puudutab nn sotsiaalset darvinismi ning laste omavahelist hierarhiat, siis sellega tegelemiseks on üks teine mõtteviis, mida tuleks lapsele juba varaseimast noorusest edasi anda. Nimelt "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks," ning ka aktiivselt - "tee teistele, mida sa tahad ,et sulle tehtaks." Need põhimõtted aga ilmselt pärinevad allikast, mida praegune aktiivselt traditsioonilist peremudelit lagundav sotsiaaldemokraatlik "kasvatus" millekski pidada ei taha. -
sigakoer,
Mõmm tahab ilmselt öelda, et kui laps tunneb, mis on hea ja mis on halb/vale. Siis suure tõenäosusega, kui midagi just väga valesti ei lähe, ei saa temast ei vägivalla pakkuja ega ka selle all kannataja.
Nõustun
Lisaksin veel, et igaks juhuks võiks lapse siiski ka trenni viia (mitte ilmtingimata poksi:)
Kui nii vaimne kui ka füüsiline pool on normis, siis vaevalt, et keegi talle (regulaarselt) peksa tahab pakkuda -
Karum6mm, ma esitasin ehk liiga palju küsimusi, aga ega sa neile ei vastanud ka. Hoolitseda saad sa ju vaid OMA lapse kasvatamise (peksmise :X) eest, teiste lapsi sa ju peksmas ei käi, kui sa just potentsiaalselt hoopis teistsuguste väärtushinnangutega vanematelt või õpetajatelt sedasama ei eelda ja lubad neil kõigil sinu enese lapsi peksta nii kuidas NEMAD paremaks peavad.
Lapsed aga ju, jumala eest, enne koolitulistamisi ja ei tea mida *ei hoomagi*, et kellegi "süütu" kiusamine nii halb asi oleks, mille eest kere peale võiks saada. Miks mitte "süütult" alavääristada näiteks homosid (või selliseid kes end sellisteks lasevad kutsuda), tumedama nahavärviga klassikaaslasi, venelasi või muidu friike, kui konservatiivsed ajakirjanikud ning poliitikud seda täiesti avalikult, leheveergudel ja avalikel esinemistel, täiskasvanute vahel teevad? "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" kõlab hästi, aga eelkõige peaksid sellest kinni pidama täiskasvanud ja vanemad ise. -
sigakoer,
süüdistad konservatiive? Ütled, et konservatiivid on need, kes on sisuliselt süüdi selles, et bully'd ruulivad? Ma jään jõuliselt eri seisukohale, sest ma pole näinud nii kitsarinnalisi, hüsteerilisi ja ülbeid tegelasi, kui on (vasak)liberaalid siis, kui nende teele satub keegi, kes julgeb mõne nende dogma kasvõi kergelt küsimärgistada. Konservatiiv ütleb liberaalile seiskukohtade lahknevuse puhul "loll" ja pööritab üleoleku märgiks silmi. (Vasak)liberaali silmisse tuleb aga põlev vihkamine ja paremal juhul tuletab ta magusalt meelde seda, et kuskil oli kunagi võim, kes kõik konservatiivid Gulagi saatis. Aga see vist pole selle foorumi teema. -
Kui sinu poiss kiusaks klassikaaslast sellepärast, et ta on vasakliberaal, siis kas rakendaksid selle eest tema peal oma kõikeravivat ihunuhtlust? ;)
-
Mina väidaks, et kui relva on raske kätte saada, siis on seda ka raske kasutada - viha jõuab üle minna ja elu üle jõuab järgi mõelda.
Aga sarnase temaatikaga filme on Eestis ka varem tehtud (mitte küll just otseselt tulistamisest) - näiteks "Naerata ometi", "Õnnelind flamingo", "Uus poiss". Küllap oleks ka neis filmides tulistamist käsitletud kui relvad oleks olnud tollel ajal sama igapäevased kui täna. -
Mõmm, kas organisatsioonis on juhi ainus/parim võimalus alluva üle autoriteet kehtestada ihunuhtlusega? Seaduslikkus ei puutu antud juhul asjasse, sest vägivald oma lapse suhtes on täpselt samamoodi ebaseaduslik.
Keerasin muidugi retoorika üle võlli, aga kui lapsevanem tõsiselt pisikest peksu plaanib, arvates, et see on ainus viis näidata, mis on õige ja mis on vale, siis on tal äkki kahe silma vahele jäänud kõik teised positiivsed ja negatiivsed tagasiside võimalused. Laps on alates peaaegu esimesest eluaastast täiesti sotsiaalne olend ja üsna samamoodi motiveeritav nagu täiskasvanu. Piirid kaovad lastel ära mitte siis, kui nad ihunuhtlust ei saa, vaid siis, kui kasvatamine on hõre ja juhuslik, kui vanemad asendavad oma tähelepanu ja eeskuju näiteks rahaga. -
Organisatsioonis ja laste kasvatuses võib ju olla paralleele aga ihunuhtluses ma seda küll poleks osanud näha.
-
arvan nagu flot, et usa ja nyyd siis soome on uudistes, kuna inimestel on tulirelvad laialt kaes. kui ei oleks, oleks pussitamine, peksmine vms vagivald.
lihtsalt tulirelvaga saab kiiremini urvaplaastrit anda teistele -
Lihtsalt uudishimust: kui paljudel siinses diskussioonis sõna võtvatel kodanikel on lapsed? Ja kui, siis mitu?
-
Guns don't kill people. People kill people.
-
Inimesed on alati samasugused olnud, võõrast (tundmatut) ja teistsugust vihanud, see on juba looduse seadus, tänu sellele säilib liik. Praegusel ajal on puutuvad inimesed võõraga rohkem kokku, kui varem, sellest ka vägivald. Kogukonnas elades on liikmed, ka külaloll kogukonna kaitse all. Kakeldakse ja kiusatakse aga sellel on mingid piirid. Teistsuguse mõistmine ja sallimine on targemate luksus, rumalat hoiab ohjes vaid kogukonna valvas pilk, mida praegusel ajal vähemalt linnades vist samahästi kui pole. Samas näiteks filmides nähtu põhjal on inglise ja ameerika tüüpi internaatkoolides olnud ka nö. vanal heal ajal - 19 sajandil ja 20 esimesel poolel küllalt väga räiget vägivalda, arvatavasti just selle tõttu, kuna sinna tulid kokku erineva taustaga tüübid.
-
Mida aeg edasi seda vähemaks justnimelt vägivalda jääb. Nõukaajal olid täiesti tavalised kivisõjad eesti ja vene laste vahel, mida edasi seda harvemaks need jäid. Mina enam kivisõdu ei näinud aga pimedal ajal linnas ringi käies võis vastu vahtimist saada küll, algul venelastelt, hiljem pikkade juuste pärast ka eestlastelt.
Mulle tundub et praegu tuleb ikka tükk aega otsida kui tahad Tallinnas tappa saada.
Vähemaks jääb seda vägivalda eelkõige seepärast et meedias ja üldse ühiskonnas sellest nii palju räägitakse. Kohati tundub et pigem tuleb juurde aga see efekt on puhtalt meedia teene - praegusel ajal saab jõuab lugu suvalisest Kapa-Kohila koolipoiste kambakast ka ameerika pereemani. -
Karistamise osas mis siin ikka ise leiutada, tuleb lihtsalt lugeda mis selle ala spetsialistid räägivad:
1) vägivald tekitab vägivalda - ehk siis urvaplaastrit iseenesest tuleks üritada vältida
2) lapsel peavad olema selged piirid mida tohib ja mida ei tohi teha.
Kokkuvõttes, teatud juhtudel on lapse piirides hoidmiseks ilmselt vaja teda karistada aga võimaluse korral tuleks seda üritada teha mingi muu meetodi, mitte urvaplaastri abil.
Mulle endale tundub et kui urvaplaaster tundub vältimatu siis on juba varasemas kasvatamises kuskil mingi viga tehtud. Aga ega enda kogemused veel väga suured ei ole.
