Hardo saavutab eesmärgi ehk KH "core dump"

Siia on nüüd koondatud minu „core dump” e. pahurushetked, kui on tahtmist midagi koledat öelda. Selja taga suskimine mulle ei meeldi, nii et parem kohe otse ära öelda.

Kes pole varem trehvanud terminiga "Minsky moment", siis NSV Liidu riikliku preemia ning Jakub Kolase nim. Valgevene NSV riikliku preemia laureaadi, Valgevene NSV rahvakirjaniku Ivan Šamjakini (sünd. 1921) romaan Nõukogudemaa ajaloo huvitavamast perioodist, ajast, mil enneolematult rasketes tingimustes sõlmiti V. I. Lenini juhtimisel Bresti rahu, on vastav samanimeline peatükk, mille pealkiri on viimasel ajal järjest enam ka finatsmaailmas tähelepanu pälvinud. Lühidalt on autor (osalt autobiograafilises võtmes) kirjeldanud seda, kuidas ta oma naabrilt (tema äraolekut kasutades) hane oli varastanud, et see täiesti ausalt ja erapooletult Minski keskturul maha müüa ja naaber talle ootamatult turul ligi astus ja hane tagasi tahtis. No ühesõnaga kasutatakse praegu enam-vähem selliste olukordade kirjeldamiseks, kus midagi nagu oleks pidanud vist juba varem teisiti ette võtma, aga mida, autor täpselt ei teagi.

Algus:

nii, ka aknale seda lusti vaatama: Majast väljalohistatav Lipstok karjub paaniliselt midagi kollasest vestist, kuid rahustav süst vaigistab tema suu... Politseinikud kõnnivad mööda tänavat ja võrdlevad vastutulijate nägusid millegipärast Atoneni pildiga. Samal ajal SEB-i n'ndal korrusel küsib Sven mõtlikult kabelaua kohale kummardudes: "Vahur, kas köögikapis on veel mett või saadame Sulevi poodi, kui ta just joomane ei juhtu olema?".

...jätkub

Samal ajal SEB'is. Siseneb hetkeks tualetis käinud Sven ja vaatab kabelauda. Laua kõrval olevasse vihikusse on hetkeskooriks kirjutatud 252:4, kusjuures Sveni kogenud pilk märkab kohe, et number "4" on õigupoolest varem olnud "1". "Vahur, Vahur" mõtleb Sven, "poleks olnud ju keeruline see parandus rohelise pastaka asemel sinisega teha...". Vahur vaatab samal ajal mõtlikult aknast välja. Siseneb Sulev, näost punane ja ilmselgelt ärritunud.
Sulev: "Teate, mis juhtus!?"
Vahur, kes oli hiljuti Rootsis vastava koolituse läbinud, oleks peaaegu automaatselt püsti hüpanud ja võidukalt "hoidsime-võrdlusindeksiga-võrreldes-5%-rahas!" hüüdnud, kuid Sveni käeviibe peatas ta. Kolleegide ees pole vaja oma teadmistega eputada ja Sveni küberneetiku-aju asus koheselt välistama/analüüsima erinevaid võimalusi, mis võiks kogenud kolleegi sundima sellist küsimust esitama. Vaevalt 0,5 sekundiga jõudis ta õige vastuseni ja kuigi see vastus talle ei meeldinud, ütles ta isaliku leebusega hääles "kas poes polnud enam mett?"

----jätkub

seoses televaatajate vähese huviga seriaali vastu on sarja "päev SEB'is" edasiste osade edastamine BÖRSIKRAHH 2008 kanalil lõpetud.

Järgnevate osade tööpealkirjad olid:

"Sveni peadpööritav tõus - liftiga 17-ndale korrusele"
"538:4 (1): Sven otsustab Vahurile lähemalt rääkida kabemängu eesmärgist ja reeglitest"
"Pildistamine Rootsi kliendiga Russalka monumendi juures"

----jätkub:

Raab, Karumõmm: Olen „Kodu keset linna. Pangaeri” kirjutamisel järgmiste raskuste ees: vastavalt kellaajale on spetsialistide sõnul suur osa vaatajatest sellel ajal koolist just koju jõudnud algkoolilapsed ja nende ekraanide ees hoidmine ei ole lihtne. Minu ettepanek panna kolmik kabelaua taga aeg-ajalt lastelaule („Kati karu” jms) laulma, naerdi lihtsalt välja. Selgus, et sellises vanuses (peamiselt 7-12 a.) inimestele oleks vaja sisse kirjutada rohkem seksi, kuid antud tegelaskujude baasil midagi väga keerukat konstrueerida oleks pisut liig. Teise nõutava lisandina taheti näha selgelt „paha” tegelast, kelle toimetamised teiste idülli aeg-ajalt terava lõikena läbistaks. Selles suhtes oli mul välja pakkuda tegelaskuju nimega Hardo. Tema sissetoomiseks on praegune töövariant järgmine:

Hardo
Hardo on inimene, kes pole (enam) kolm aastat tilkagi joonud. Ei, mitte alkoholi. Üldse mitte midagi. Kaks aastat üritas ta olla ka söömata, kuid sportliku koormuse kasvades on hakanud vaikselt taas midagi krõbistama. Enda poolt arvestatud ideaalkaalust on puudu veel 12 grammi, kuid järgneva kahe aastaga on plaanis vääramatult ka sinnamaani jõuda. Tema on ametilt makroanalüütik. Julm ja südametu persoon, kelle eesmärgiks on oma majandusprognoosidega inimesi surnuks ehmatata. Paar korda on see tal ka õnnestunud.

Tegevuskoht: Pirita rannapromenaad, õhtune aeg, Hardo tuleb joostes

Hardo võtab täna kahe treeningutsükli vahepele jääval puhkeperioodil veidi kergemalt. Tänane eesmärk on joosta 200 km mõõdukas tempos (4’12”/km), enne ja pärast jooksu kerged venitused. Tema teele jäävad mõttetult õnnelike nägudega teised inimesed, kelle hulgast Hardo joostes kogenult järjekordset ohvrit välja vaatab. Särgi alla on Hardol pistetud SEB-i värske makroanalüüs, mis peaks õige kasutamise korral ka kõige õnnelikumast inimesest mitmeks aastaks tegema ahervareme. Kahjuks on Hardo soovile risti vastu talitanud SEB’i marketingiosakond, mis on tema analüüsi teisele poolele paigutanud mingi fondifondi reklaami (Hardo põlgab oma tööandjat selle eest rohkem, kui kunagi varem. Tema ise pakkus illusteerivate piltidena välja
a) võlla
b) erakordselt õnnestunud foto just toimuvast mahalaskmisest või
c) hiljutise foto kunagisel matmiskohal toimunud väljakaevamistest, kus ta ilmsete pea maharaiumise tunnustega skeleti kõrval pikutab).

Talle tuleb vastu õnnelik paarike ratastel (Cannondale, viimane ots), just sellised inimesed on selgelt põhjustanud paisuva jooksevkonto defitsiidi ja Hardo sooviks on nad koheselt tappa. Tema käsi libiseb kiirelt seljataha, kust analüüs juba kutsuvalt välja turritab...

...jätame pisut vahele...

Kell on 02:00. Hardo jookseb endiselt, kuid mõtleb juba toekale einele, mis teda kodus ootamas on (rosin ja kaks pähklit). Teele on jäänud sõitma vaid üks auto, peale tema jooksevad seal veel ainult Raasuke (kes ei mõtle parajasti midagi, kuna rootslased on selle ära keelanud) ja Viisemann (kes muidu mõtleks tavapäraselt sellele, kui tark on ikka tema jaapanlasest sõber aga kahjuks ei saa – Rain saatis talle tutvumiseks mingi väidetavalt ülikõva kirjutise* ja Andres mõtleb sellele, kuidas Rain maa peale tuua) – ühesõnaga kõik on pealtnäha nii, nagu paari aasta pärast see tema prognoosi kohaselt tipptunnil peaks välja nägema. Hardo on õnnelik - 47,22 kg’st ei lahuta teda enam palju.

*siiralt soovisin, et keegi kaugelt profim kirjutaja selle üle võtaks, aga K. Kender ütles, et saab nii või naa Rainilt nädala pärast pool milli (oli ühe oma vana koolikirjandi teksti wingdings formaati keeranud ja Rainile uue vabamüürlaste piibli pähe saatnud & globaalseks tirazeerimiseks nutsu küsinud).

01.26.2008

Uus tegelane: Toimekas teadur Robert. Juba teisest eluaastast peale märgati, et talle meeldib arvutada. Ei möödunud praktiliselt päevagi, kus ta poleks oma vanemaid mõne uue huvitava seosega (vanemate auto tagaistmel sõites aknaveerest üle piiludes distantsil Tallinn-Aravete loendatud lammaste arv vers. nähtud lehmade arv jms) üllatanud. Koolinoorena oli ta olnud usin mudelist, kes oli märganud, et just Ida-Euroopast ostetud detailid on odavamad ja vastupidavamad, kui lääne analoogid. Nüüd oli sellest kaks aastat möödunud ja seekord oli asi tõsisem. Esimest korda oli väikese Eesti teadlane lunastanud endale õiguse katsetada oma ideid CERN’is, maailma suurimas osakeste kiirendis. Within the LHC, the world’s largest particle collider, the protons will not race around the 27 km ring at near the speed of light of their own accord. Instead they are guided by huge superconducting magnets running through eight separate sectors. Each of these must be sealed in a vacuum and cooled to a freezing –271.3°C, just 1.9 degrees above absolute zero.
Tegevuskoht: Genfi Rahvusvaheline Lennujaam. Lend oli möödunud viperusteta, aegsasti (Robert helistas juba nädal aega ette, ta on erakordselt ettenägelik ja ei soovi midagi jätta juhuse hooleks) kutsutud valge takso (kuidagi tuttav?) ootab teda otse lennujaama ukse eest.
„To C.E.R.N.“ ütleb ta. Millegipärast pahur taksojuht vaatab talle uniselt otsa, pomiseb „**** ***** ******* CERN“ millegipärast kasutades segiläbi vene ja ühte teist keelt, mis kõlab tuttavalt, kuid mille päritolu Robertit hetkel põrmugi ei huvita. Tema mapisl on Wilmott Magazine vahel väikesele paekivitükile hoolikalt graveeritud Hansapanga pensionifond K3 väärtpaberiportfell + tuhandete muude väärtpaberite ISIN koodid. Sõit CERN-i ei kesta kaua.

SEB. Sulevi asukoht on teadmata (juba paar nädalat), teised on köögis. Ei saa öelda, et Vahur poleks tänaseks põhjalikult valmistunud. Laual seisva raamatuvirna otsas seisab praegugi lahti venekeelne „NSVL meistrivõistlustel aastatel 1930-1967 mängitud huvitavamad partiid“. Hoolimata sellest on Sven täna võitnud juba 124 partiid järjest ja õnn pole Vahurile veel naeratanud. Jälle on tema kord alustada ja Sven teab juba ette, mis on tulemas. Sitsiilia avangut (isegi Alehhini moodi) pole tal kabes kuigi raske enda kasuks pöörata. Senikaua, kui Vahur järgmist käiku nuputab, lehitseb Sven virna järgmist raamatut („Meie Keres“)

Hardo loeb marketingiosakonna vastust. „Kallis Hardo (juba selle alguse tõttu tõmbub Hardo nägu kurjalt krimpsu. Ta on veendunud, et kahe aasta pärast ei tohi Eestis enam keegi sõna „kallis“ kasutada) hoolimata Sinu siirast soovist ei leia me, et Sinu poolt pakutud pilt kahest skeletist (Hardo võpatab, sest pildil olid tal selguse huvides ujumispüksid jalas, oinad sellised) vastaks SEB’ile sobilike reklaamide stiiliraamatu sätestatud nõuetele. Ka ei ole parempoolse figuuri (raiutud peaga) puhul ka DNA testiga (Hardo teab, et viimastel aastatel SEB’i süsteemis klientidelt nõutav kolm korda sülgamist oma allkirjale arvelduskonto lepingul pole päris niisama tehtud, küll aga vabandab Tornimäe kontor nende klientide ees, kellelt on väärtpaberikonto avamisel küsitud uriiniproovi – tegu oli kahe naistelleri omavoliga pärast hommikul peetud kontorijuhataja sünnipäeva, SEB vabandab kõigi kahjukannatajate ees ja tagastab kliendi vara esimesel nõudmisel) üheselt tuvastatav, et tegu oleks meie panga kliendiga. Pea maharaiumise lõikejälje suund ja kolba kuju lubavad oletada, et tõenäoliselt on tegu Parex panga kliendiga“. Hardole aitab. Edaspidi tuleb neil temata hakkama saada. Juba otsib ta telefoniraamatust trükikoja numbrit.

CERN. Tõkkepuu tõuseb ja turvamees suunab takso ühe CERN’i kõrvalhoone ette. Robert käseb taksol samas oodata (jälle mingi unesegane mõmin vastuseks, taksojuht uinub momentaalselt) ja siseneb. Kaks seal ootavat valgetes kitlites kogu ei raiska aega, vaid ulatavad talle gaasimaski (selle londi külge on kinnitatud vile, mille viuksatused saadavad kõiki Roberti edasisi hingetõmbeid). Üllatust hästi varjates (ta on paar korda käinud Rootsis Roburis ja sealsete protseduuriga võrreldes on see kõik lapsemäng) tõmbab Robert selle pähe. Kaks kogu väldivad omavahel silmsidet, kuid Robert tunneb, et nad on heas tujus. Ka tema on heas tujus. Ometi kord on tal võimalik eksperimentaalselt tõestada, et ainult CEE väärtpaberitest moodustatud väärtpaberiportfell peab kõige paremini vastu ka kiirendatud osakeste rünnakule (muuhulgas ka tuumarünnakule), muude ISIN koodide kohapealt peaks plaat aga teoreetiliselt põrmustuma.

Robert viiakse hämarasse ruumi, mille kaugemas osas on häguselt aimata kaugusesse keerduvat tunnelit (tegelikult seinale joonistatud). Tema uurimisobjekt asetatakse temast pisut eemal asuvale lauale (märkamatule luugikesele) ja kästakse seda tähelepanelikult silmitseda. Kitlites kujud lahkuvad ruumist ja sulgevad enda järel helikindla ukse. Selle tagas hirnuvad kaks kogu omavahel lõbusalt ja istuvad ohtrate nuppudega varustatud laua taha. Esimese mehe nupuvajutus käivitab Roberti ruumis ereda vilkuva valguse ja teine vajutus vallandab kõuekõmina sarnase hääle. Teine tegelane valib laual vedelevate klotside hulgast sobivat, kõkutab veidi ja viskab selle hetkelise pimenduse hetkel sisse luugist, mille kaudu see jõuab täpselt õigel hetkel lauale Roberti ette (samas kukub meeste jalgade ees olevasse prügikasti Roberti pisike tahvel. Robert tõuseb ja haarab laual oleva kindlalt oma pihku. Klotsile on kirjutatud üksainus sõna: „merde!“. Hetkeks vaikib Roberti hingamisega kaasnev vile ja arusaamatuses mees tormab kitlites meestele otsagi vaatamata ruumist välja. Siiski jõuavad need talle taskusse surgata prantsuskeelse arve („klassiekskursioon + katse läbimängimine: 65 EUR“). Välja – tagasi taksosse. Koju! Aadressi kuulmisel taksojuht silmnähtavalt elavneb. Kogu ülejäänud aja (sõit Genfist Tallinnasse kestab ca 26 ha) võtab taksojuht iga viieteist sekundi tagant oma raadiosaatja ja mõmiseb sinna: „kiisu-kiisu, pane mind Mustamäele“ Krõps. Ja siis jälle. Alles siis, kui kiisu lõpuks kusagil Läti-Eesti piiri kandis vastab, märkab Robert gaasimaski peast tõmmata (taksojuht on tegelikult juba sellega harjunud, ükskord kolm aastat tagasi pidi ta sõidutama kahte purjus soomlast, kes (outsourced text: INNO)).

Koju jõudes on Robert täielikult rahunenud. Just see sõna ütleb talle, et tal on ikkagi õigus!

Nii. Nüüd sauna, aga selgelt on asja lõpetamiseks kunagi vaja kirjutada veel üks osa: „Hardo saavutab oma eesmärgi.“ NB! Viimane osa on 7-12 aastastele keelatud. Lisanduvad tegelased Maris L., Marje J., Lev K.

forum.thread.abuse.box_label

Forum user

Cookies