Kultuurihoiatus!
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Ühe Eesti mõistes suure kontserni nõukogu lauale maandus kunagi sponsorlustaotlus - neiu kavatses panna lavale sulama suure jääkuubiku ning ise selle ümber tantsida, mõtestades nii lahti inimeseks olemise ilu ja valu. Kui nõukogu liige taotluse viisakalt tagasi lükkas, valati ta kunstniku poolt sedavõrd ropu sõimuga üle, et mees olevat infarkti äärel olnud.
Selline seik meenus lugedes siit: Lavastus käsitleb inimest paradoksina, kelle käitumist juhib süü ja lunastuse lõputu ringkäik. Lavastus on visuaalselt mitmekihiline ja mänguliselt ülevoolav, peegeldades maailma, milles me kõik täna elame. -
Ma olen suhteliselt veendunud, et need inimesed, kes neist kahest tükist väidavad aru saavat - või neid nautivat - põevad kas piiritut tahet kuuluda eriliste ja intellektuaalsete hulka ning lihtsalt valetavad...või on neil mingi vaimne või aju biokeemiline seisund, mis aitav laval toimuvat võrreldes populatsiooni keskmisega kuidagi teisiti mõtestada. Siinkohal tekib mul muidugi küsimus, kuidas nad päris igapäevast reaalsust tajuvad ning selle kontekstis end ja ümbritsevat mõtestavad? Need kaks tükki on hullemad kui Hannahi kontsert.
-
Karum6mm
Ma olen suhteliselt veendunud, et need inimesed, kes neist kahest tükist väidavad aru saavat - või neid nautivat - põevad kas piiritut tahet kuuluda eriliste ja intellektuaalsete hulka ning lihtsalt valetavad...või on neil mingi vaimne või aju biokeemiline seisund, mis aitav laval toimuvat võrreldes populatsiooni keskmisega kuidagi teisiti mõtestada. Siinkohal tekib mul muidugi küsimus, kuidas nad päris igapäevast reaalsust tajuvad ning selle kontekstis end ja ümbritsevat mõtestavad? Need kaks tükki on hullemad kui Hannahi kontsert.
Novot täpselt, on olemas ka ju seltskond inimesi kes peavad Hannahi kontserti ägedaks asjaks onju.
