CRunch and CRash
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Üks vana ja hea, ent aktuaalne teema:
Tom
Majandusteaduses tuntud ütlus "ceteris paribus" ehk siis muude tingimuste samaks jäädes kahjuks reaalses majanduses ei kehti.
Näitena saab vast kõige ihulähedasema võrdluse tuua meie enda koduvabariigist 1997. aastal, kus börsi ülekuumenemisest tulnud tagasilöök andis tunda läbi erinevate tegurite kogu majanduskeskkonnas.
Teoreetiliselt võiks börsi kukkumise mõju kandumist reaalsesse majandusse modelleerida ehk kõige lihtsamalt läbi tarbimise vähenemise ja sealt edasi minekuga ettevõtete käivete ja kasumite kallale.
Lisaks ei saa unustada börsikriisi võimalikku mõju rahaturule, mis väga selgesti avaldus näiteks just Eestis 1997. aastal.
Ja veel tuleb arvestada psühholoogiaga, sest börsikrahhi mõju inimeste psühhikale on kindlasti väga tugev. Ja depressioon mõjutab teadupärast oluliselt inimeste saavutusvõimet ning mis see SKT muud siis ikka on kui see, mis me kõik üheskoos teatud ajaperioodil ära teha suudame.
tarmo
See on nüüd natuke muna-või-kana argument, ja mina pole sugugi kindel, et 97. aasta sündmuste interpreerimisel võiks üheselt väita, et börsikriis tekitas probleemid rahaturul. Tallinna Börsi tolleaegne likviidsus põhines suuresti highly leveraged väikeinvestoritel, kelle kraan ühel hetkel lihtsalt kinni keerati, seoses intresside pea kahekordistumisega ca. ühe kuu jooksul. Öelda, et rahapakkumine vähenes börsi kokkuvarisemise tõttu on minu arvates veidi naiivne; kui aktsiahinnad langevad, siis sa müüd aktsiat, aga mitte tingimata valuutat.
Minu väide on, et 97. aasta Kagu-Aasia ja Venemaa kriisi kõige laastavam külg ei olnud mitte börsilangus, vaid credit crunch. Peale Venemaa valitsuse de facto defaulti ei olnud Ida-Euroopa riikide jaoks küsimus enam mitte hinnas, vaid availability-s. Ja just see raha väljavool (ka Eestist) tekitas surve intressidele, mis omakorda tabas valusalt langeva raha hinnaga harjunud ettevõtteid ja tarbijaid. Pea kõigi tolleaegsete suurte turult laenajate (a la Tallinna Vesi) kasumiaruanded läksid momentaalselt punaseks. Kõige selle taustal peaksin ma tuhatkonna (?) Tallinna Börsil sebinud investori perceived wealth-i haihtumist tarbimise vähenemise ja selle efekti suhtes firmade kasumile ja käibele suhteliselt pisikeseks probleemiks.
Lühidalt on minu nägemus see, et kuigi kõrge cross-investment taseme juures on need asjad suhteliselt seotud, on aktsiate hind ikkagi funktsioon firmade kasumitest, majanduse kasvust jne., ja mitte vastupidi.
mait
Ajalooliselt on majanduskasvu volatiilsus mõjutanud turu volatiilsust, mitte vastupidi. Nendel puhkudel kui turu volatiilsus on teinud suure hüppe, nii nagu 1987a crash, ei ole majanduses tervikuna midagi erakordset toimunud.
Praegused ärevad ajad võivad mõjutada meie naabrite tarbimiskulutusi, kuid nii nagu Tarmo ei usu ma kuigivõrd olulisi tagasilööke majanduses.
tarmo
Aga kuidas praegu lood on, credit crunch pole vist enam praeguse pankade omanikeringi juures nii kergelt tulemas?
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks. Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency boardid, meie enda oma nende hulgas.
ap707
OK, jälle nõus aga mu küsimus oli pigem suunatud sellele, et kes või mis kasvu pidurdama hakkaks, mitte langust. Kui asi kukub, siis pole tõesti kellegil vaja näppe kõrvetama tulla. Aga kui kõik tõuseb - siis tahavad ju kõik tükki saada? Ja et cba toimib tõesti nii, et ta on sama tugev kui nõrgim suur kommertspank, siis kujutab selline kõrgustesse ronimine ohtu, sest sealt on kukkumine valusam. Kui keskpank saab mingeid contra-cyclic liigutusi teha, siis CBA vastupidi boostib kasvu ja langust. On see probleem ja kuidas selline asi Eestis reguleeruda võiks? Äripäev igatahes ei aita.
tarmo
CBA võlu ja häda selles ongi, et ta on oma olemuselt isereguleeruv süsteem. Keskpanga (ja ka valitsuse) võimalused turgu reguleerida on piiratud peamiselt administratiivsete vahenditega (mahulised piirangud ja limiidid, kapitaliadekvaatsus, kohustuslikud provisjonid, reservinõue jne.). Kuigi suurel osal juhtudest on ka neid vahendeid kasutades kaudset teed mööda võimalik sama tulemuseni jõuda (provisjonide ja kapitalinõuete tõus viib kapitali kallinemise kaudu muutustele rahapakkumise struktuuris), sarnaneb see meetod siiski natuke tagumiku kaudu hammaste parandamisele. CBA peamine häda on minu arvates aga mitte kohmakus sisemaise finantspoliitika ajamisel, vaid täielik avatus väljastpoolt tulevatele vapustustele. Selle vastu oleks sisuliselt ainsaks rohuks capital controls või kapitali vaba liikumise reguleerimine, mis aga oma olemuselt kipub CBA kõige põhilisemate printsiipidega konfliktis olema ja on number üks vahend IMF-i rabanduse äärele saatmiseks.
Sellel teemal on üsna huvitavaid mõtteid avaldanud selline mees, nagu Paul Krugman, kes Kagu-Aasia kriisi ajal soovitas kapitali vaba liikumise piiramist (mida Malaisia ka tegi, ja maailm ei saanudki otsa nagu paljud oleks varem arvanud).
johngray
Aga kuidas praegu lood on, credit crunch pole vist enam praeguse pankade omanikeringi juures nii kergelt
tulemas?
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm
teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud
püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei
pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks
võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks
olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta
väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise
saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda
olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui
renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma
suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena
hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency
boardid, meie enda oma nende hulgas.
SEDA, ET RAHA oli tollal vähe me teame aga mis oleks võinud edasi toimuda? sul on nii huvitav ja sisemise veendumusega kirjutatud arvamus selle perioodi kohta, nii et äkki jätkad...
tarmo
...minu teooria on, et kui Eesti pankade likviidsus oleks tõepoolest lõppenud, siis sõltuvalt kas
(a) kui oleks tegemist olnud ainult isoleeritult kohaliku probleemiga, oleks asi lahenenud kas IMF-i bailout-iga (nagu Tais, Indoneesias, ja osaliselt Venemaal), või järjekordse valitsuse PEP-bondiga (vähetõenäoline -- kes sellisel hetkel ikka seda Eesti Vabariigi võlga nii väga tahab, ja sunniviisiliselt oleks see olnud üsna sama, mida Venemaa tegi - s.t. de facto default ja devalveerimine), või
(b) rahvusvahelise mastaabiga katastroofi korral (nagu näiteks Hiina ja HK valuutade devalveerimine) oleks nalja palju rohkem olnud, ja lõpptulemus poleks ilmselt kellegile enam kuigi naljakas olnud. Sellest perspektiivist vaadatuna pääsesid kõik tegelikult vaid kerge ehmatusega, oleks võinud palju PALJU hullemini minna.
Esimesel juhul oleksime ilmselt näinud väga kõrgeid intresse üsna mõne aja jooksul, mis oleks tähendanud väga ebameeldivaid momente eelkõige kaubandusele, aga ka paljudele suurtele ettevõtetele, kes sel ajal armastasid oma pikaajalisi projekte lühiajalise rahaga finantseerida.
Teisel juhul oleks kroon kukkunud, arvatavasti kuskil 40-50%, mis oleks aga tekitanud terve hulga sootuks uusi probleeme, seoses faktiga, et 97-ndal oli vist minu mälu järgi ca. 90% kommertspankade laenuportfellidest saksa margaga indekseeritud. -
tore lugeda siin voorumis lõpuks ka asjatundlikumat juttu...:-)
Maidule tuletaksin vaid meelde et "ei usu kuigivõrd olulisi tagasilööke majanduses." osas et...et turg tunneb majanduse lõhna esimesena ära.Alati pöörab esmalt alla või üles turg ja alles siis majandus.nii et kana-muna vaidlust pole mõtet pidada.
:-)
