miks me peaks investeerima?
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
lugesin siin yhispanga teemat. viies ytles yhe hea markuse, et numbreid saab alati naidata nii kuidas see oleks kasulik. kasulik "kellelegi". nojaa, meenutame enronit. koik on voimalik. nyyd kysimus: kas pikaajaline investor on tegelikult loll nahes seda, mis on toimumas? alati on voimalus pisiinvestor lavastada lolliks lambaks. pohimotteliselt on kaes aeg kus enam ja enam garantiisid hakkab purunema. borsitehingud muutuvad jarjest ja jarjest spekuleerivamaks. aga kui kauaks? spekuleerimine on tyhi kott. see ei seisa kaua pysti. ma arvan, et sel sajandil naeme borside kokkukukkumist. voi on see liialt ulmeline?
-
Investeerimine on alati spekuleerimine. Vahe on ainult perioodi pikkuses, mille peale panustatakse.
-
mex - 100% EI NÕUSTU.
Investeerimine ei ole spekuleerimine. Investeerimine on vahendite sihipärane paigutamine eesmärgiga teenida tulu. Investeeritakse nii finantsinstrumentidesse kui ka muudesse vahenditesse (esemed, kinnisvara, õli). Tinglikult võib investeeringuteks lugeda ka koolitus ning reisikulud.
Niipalju on Sul õigus, et tõepoolest perioodi pikkuses on vahe. Kel' võimalus investeerida vaid lühiperioodiks, see ei tohiks osta ebakindlaid varasid (ehk aktsiaid). Pika perioodi investoritel on eelis, et aja jooksul saavad langused kompenseeritud suuremate tõusudega ning keskmine tootlus tuleb suurem.
Edasi - unistus 21. sajandi sotsialistlikust maailmast, kus puuduvad börsid, jääbki unistuseks. Maailma lõpp arvati käes olevat ka 30nendatel... Creative accounting ei ole samuti midagi uut - ma imestan, et Enron sellist tolmu üles keerutas.
Kes ei usu aktsiaturgude pikaajalisse kõrgemasse tootlusesse, see mõelgu, et aktsiaturud kannavad edasi aktsionäridele lisanduvat väärtust. Tees, mille kohaselt järgmise 20.a jooksul võlakirjad rohkem teenivad, on absurdne, kuna see tähendaks maailma, kus aktsionärid saavad ettevõtlusest väiksemat tulu, kui võlausaldajad.
Robert -
tegelikult oli mu mõttekäik natuke lohakalt esitatud. lühidalt tahtsin ma õelda seda, et usalduse kadumine (enron polnud tõenäoliselt ainuke case) võib saada saatuslikuks. pealegi, sagenevad juhtumid kus aktsionäridele tehakse lihtsalt "pakkumine", mis ei kajasta õiget olukorda. nt. rakvere ja eyp ja ka sampo ja ka... võiks jätkata nii eestist kui ka maailmast. kasvõi nrg tundub hetkel kahtlane. aktsiaturg on ise suht uus nähe maailmas. üks sajand ning kogu lugu. tänu kapitalismile. kapitalism soosib aga pügamist. kaua saab aga pügada lammast. nii kaua kuni ta ära sureb
-
aktsiate suhtes ei maksaks nii pessimistlik olla.
päris kindlalt võib väita, et Eesti aktsiad on praegusel hetkel odavad (see on minu iskilik arvamus)
Eesti probleem on selles, et TSE ei tee piisavalt head sales´i. kui ettevõtted börsilt lahkusid oleks asemele pidanud tulema uued aga näed ei tulnud.
TSE peaks tegelema pideva aktiivse müügiga. Selgitama, kust tuleb ettevõttele võit, kui ta börsil on noteeritud; jne. TSE aga midagi nagu selgitab aga lõpuks loobub - umbes nagu andes mõista, et ise olete lollid (ettevõtted nimelt), kui ei saa aru kuidas noteerimisest kasu tekib. Loodetavasti suudab Hex antud probleemi paremini lahendada aga Hexi puhul tekivad uued probleemid. Nimelt teenustasud tulevad kokkuvõttes kallimad...
all imho -
robert, nõustun Sinuga osaliselt.
Investeerimise eesmärgiks on tulu teenimine: OK
Kui investorid teeksid investeerimisel ainult ratsionaalseid otsuseid, siis vastaks tõele, et aktsiaturud kannavad alati edasi aktsionäridele lisanduvat väärtust ning investeerimisel aktsiasse võtaksime konreetse ettevõtte ja majandusharu riski, mille eest tasutaks meile riskipreemia. Paraku tehakse enamus investeerimisotsuseid finantsturgudel emotsionaalselt. Ise otsustamise asemel loetakse ajakirjandust, analüütikute konsensusarvamusi ja uuritakse ajaloolisi hinnagraafikuid (kes meist neid ei vaataks :)). Kiputakse tegema seda, mida teised teevad ja arvavad. Kuna tõusvatele turgudele siseneb pidevalt uusi (ja kogenematuid) investoreid, kes tahavad teenida samamoodi kui eeläijad, siis tekivad aeg-ajalt nn "mullid". Haripunktid ajaloost: NYSE 1929 ja 1966, Nikkei 1989, TSE 1997.
Seetõttu tuleks ka pikaajalisel investeerimisel tulu teenimise eesmärgil anda hinnang, kas antud turg on pigem tõusev või langev. Vastasel korral võivad pikaajalised investorid oodata VÄGA KAUA, enne kui saavutatakse positiivne reaaltootlus (selliseid olukordi ON varem ette tulnud ja tulevad ka edaspidi). Sellepärast arvan, et pikaajalisel investeerimisel me spekuleerime positiivse reaaltootluse peale (ükskõik kas läbi kapitalikasvu ja/või läbi dividendide). -
robert, aga mis saab siis kui see tulevikus 'aktsionäridele lisanduv väärtus' on aktsia hinda selle ostuhetkel juba kuhjaga sisse arvestatud? Kas siis ei ole see absurdene maailm äkki reaalsus?
