Diskrediteeritud aktsiaomand
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Eesti väikeaktsionärid on tänaseks üle elanud kaks verelaskmist. Esimese kohaliku börsimulli purunemise ajal ja teise USA tehnoloogiamulli purunemisel. Kommentaaridest on selgelt tajutav väga negatiivne meelestatus aktsiaomandisse. Näiteks Tallinki börsilemineku kohta olid pea ainult negatiivsed kommentaarid. ÄP-s kirjutatakse, et kuigi Ericsson on juba kukkunud palju-palju prognoositakse veel 50% kukkumist. Huvitav, miks aastal 2000 üldiselt nii ei arvatud?
Huvi kahanemisele aktsiate vastu viitab Eesti investeerimissaitide foorumite aktiivsuse langus. USA-s plaanitakse investorite usalduse taastamiseks uusi regulatsioone ja raputatakse patukottidest analüütikuid. Mulle tundub, et Eestis kuluks sama asi ära. Usaldus kohalike börsiettevõtete juhtkondade/põhiomanike vastu on foorumi kommentaare lugedes küll vähemalt sama negatiivne kui mingisuguste idamaiste oligarhide-mogulite vastu.
Halb on see, et sigatsemine väikeaktsionäride suhtes on muutunud normiks väikeaktsionäride silmis ja ettevõtete silmis samuti. Sellised ootused kutsuvad sellist väärkäitumist veelgi esile - kõik ju teevad nii ja nii peabki. Kui nii, pole loota uute börsiettevõtete lisandumist või aktiivsete aktsionäride arvu kasvu.
Iga asi läheb edasi kuni põrkub vastujõule. Väikeaktsionäridele külma tegemine süveneb, kuni selles suhtes midagi vastu ei võeta. Kahjuks on väikeaktsionärid igaüks omaette ja protestima ei viitsi hakata, kuna kasu saaksid kõik, kulu tuleks kanda aga ainult temal. Igaüks peaks võitlema oma õiguste eest ja väikeaktsionärid peaksid seda tegema üheskoos.
Kuigi ideaali ei saavutata kunagi, tuleks selle poole alati pürgida, muidu ei õnnestugi meil turumajanduse vilju maitsta. Pettunud väikeaktsionärid võivad ju äärmuslikeks vasakpoolseteks hakata ja röövkapitalistidele tuule alla teha. -
Üks märkus: "ÄP-s kirjutatakse, et kuigi Ericsson on juba kukkunud palju-palju prognoositakse veel 50% kukkumist. Huvitav, miks aastal 2000 üldiselt nii ei arvatud?" Kui aastal 2000 oleks üldiselt nii arvatud, siis oleks kukkumine alanud juba 1998. aastal.
-
OHOHOOO! Äripäev on ju nii läbi võetud finantsfoorumites, et see teema on ammu end ammendanud. Lõpetasin sell tabloidi lugemise juba mõni aeg tagasi, paljud teised samuti. Kui on üx asi, mida majandusleht võix olla, siis on see arvamuse frontrunner. Üxkõik, kas see hiljem osutub õigex või valex, aga STICK TO IT! Aga need vennad ja õed kahjux jõlguvad teiste arvamuste tuules ja vahetavad jänest iga kahe päeva tagant. Ja trükki läheb üldjuhul see info, mis investoritele oli ammu teada, mis aktsiahinda juba sisse arvestatud või mille mõju isegi hakkab kaduma ja trend muutuma. Aga vot MÜÜ near life-lows ja OSTA near life-highs, see on nende safe haven, sest alati on võike õrn lootus, et äkki liigub veel samas suunas nats. ETL on üx ajaloo parimaid näiteid. Õnnex sai selle puhul talitatud mõistuse, mitte Äripäeva järgi.
-
siit küsimus, kes on väikeinvestor ??
kui suur on selles plaanis portfellimaht...
või hinnata seda kas teostab tehinguid standardkogustega...
MIS ME SIIS OOTAME loogem www sarnase klubi ja registreerigem oma ühendus!! :)) -
Kes on väikeinvestor. Põhimõtteliselt iga aktsionär, kellel puudub kontroll ettevõtte tegevuse üle. Räägitud on ka osalusest alla 5%. Seega on väikeaktsionäre enamus, peaaegu kõik on. Portfellimaht pole nagu oluline, kuigi suure portfelli omanik on valmis ja nõus selle eest rohkem võitlema.
Probleem on ka see, et kuna kohalike ettevõtete väikeaktsionäre peetakse mõnel juhul juba kohtlasteks või lihtsameelseteks inimesteks, siis keegi ei taha ennast avalikult eriti eksponeerida sellisena. Ammugi midagi ette võtta. Tänases Äripäevas kirjutab Estiko väikeaktsionär A. Kirt tulise loo. -
siit leiabki vastuse eesti aktsiaturu nutususele. seni kuni seadusandlus ja börsireeglistik ei kaitse KÕIKI aktsionäre VÕRDSELT, ei ole mõtet oodata kohalikku aktsiahuvi tekkimist. ja ei maksa ka imestada, miks investorid eelistavad oma raha välismaal investeerida ning hoiavad kohalikest ettevõtetest eemale nagu tulest. kunagi ei tea, millal sulle kott pähe veetakse.
muideks, eestis on olemas (või vähemalt oli 1998 aastal) selline asi nagu Eesti Aktsionäride Ühing. Iseenesest väga mõistlik ettevõtmine, kahjuks oli ta tollel ajal seotud reedese Äripäeva kaaneloo kangelastega. -
Ja veel peab investeerimine võistlema tarbimisega. Eestis on välja kujunenud tarbimisühiskond, kus kulutatakse asjade ostmisele kogu raha ja laenatakse veel juurdegi. Endale kinnisvara ostmine on pikaajaliselt samuti tarbimine. Kui minna libedamale teele võib põhjust otsida ka uhkustamise vajaduses. Kui ostan väga kallid riided ja auto, siis kõik näevad ja see on kõige olulisem, aktsiaid tänaval keegi ei näe. Oli isegi üks anekdoot, et eestlane mõtleb alati, mida küll teised minust mõtlevad.
Kui kohalikust turust rääkida, siis siin puuduvad sageli tõsised eeskujud. Ajakirjandus seab samuti kohaliku investori võrdkujuks mittemidagitaipava pensionäri, kes paigutab paari tuhandet krooni. See ei ole ihaldusväärne staatus.
Pikaajalise investeerimise on muutnud mõtetuks kiire inflatsioon. Kui kinnisvara hinnad tõusevad aastas 20%, palgad 12% jne, siis ei ole sageli paljude jaoks mõtet rahaga riskida, et teenida 8%. Pikaajaline investeerimine Eestis ongi üldiselt lõppenud raha kaotusega, avalike väikeaktsionäride investeeringud 90. aastate algusest on ju pea kõik tänaseks nulli jõudnud.
Minu meelest on kõige masendavam see, et susserdamisse suhtutakse liiga sallivalt, igal tasandil. USA-s toimuvad vähemalt näidiskohtuprotsessid. Tagajärg ongi sellise tendentsi süvenemine. Ilmselt nõukogude aja pärand. Ega Eesti olukord ei erinegi väga Venemaa omast. Ja miks peakski, naaberriigid ühise ajalooga.
Positiivne noot võiks olla see, et keerulises maailmas peab igaüks ise vaatama, kuidas võiduga välja tuleb. Suuri võiduvõimalusi on kohalikulgi aktsiaturul olnud peale 1998. aastat, nagu Venemaalgi. Sarnasusi kahe vahel on rohkem kui erinevusi.
