LHV finantsportaal

Foorum Investeerimine

Jaapani majandusmudeli langus

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse

  • Allpool on toodud ära Richard Katzi raamatu “ Japan: The System That Soured” esimese osa refereering.
    Kokkuvõtlikult Jaapani majanduse aluseks eksporditööstuse eelisarendamine ja sellest sai veskikivi, kuna loodi kaitsemüür sisemisele tarbimisele suunatud tootmisele, mis muutus tänu sellele ebaefektiivseks. Ja üldine järeldus, et Jaapanisse mina ei investeeriks.


    Jaapani majandusmudeli langus


    Jaapani viimase aastate raskused majanduse reformimise vallas ja majanduse stagnatsioon on paljud viinud mõttele, et Jaapani majandusime on lõpule jõudnud ning varasemad ideed ja strateegiad, mis aitasid Jaapani majanduse tõusta maailma suuruselt teiseks on oma aja ära elanud. Varasemast tugevusest on saamas nõrkus, mis ei lase majandust reformida ning seega ka kasvada. Kui 1980.-ndatel prognoositi jaapanlaste maailmavallutust ning domineerimist maailmamajanduses, siis 1990.-ndad aastad möödusid väga vaevalise kasvuga. Majandusmudel, mida peeti sobivaks kogu maailmale on saanud majanduse suurim koorem. Isegi Jaapani kaubandusministeeriumis (MITI) tunnistatakse, et vana mudeliga edasi minna ei saa ning struktuurireform on hädavajalik. Ilma selleta jääb Jaapani majandus edasi stagneeruma. Kui aastatel 1974-1990 kasvas Jaapani majandus 4% aastas, siis praegusel juhul, kui majandus töötaks täisvõimsusel suudetaks saavutada vaid pool sellest kasvust, kuna aga maal on mitu suurt makroökonoomilist probleemi, siis täistootmisvõimsust lähiajal saavutada ei suudeta. Näiteks perioodil 1992-1997 kasvas Jaapani majandus vähem kui kogu 1990 aasta jooksul. Ning vaatamata valitsuse mitmele stimulatsioonipakettidele on selline seisak jätkunud seniajani.
    Majandusseisak ei ole kardetavalt aga ajutine nähtus. Nimelt isegi ametlik prognoos annab Jaapani keskmiseks aastaseks majanduskasvuks 2010 aastani 1.8%. Edasi muutub prognoos veelgi nukramaks ning tänu madalale produktiivsusele ning tööjõu vähenemisele võib loota vaid kuni 0.8% aastast kasvu.
    Kuidas sai selline asi võimalikuks? Probleemi juured on 1950-60.-ndates aastates, kui loodi majandusmudel lääneriikidele järele jõudmiseks. Loodud struktuuriga ja kindla poliitikaga jõuti läänele järele ja mindi ette, kuid nüüdseks on loodud süsteem saanud väga rängaks piduriks edasisele arengule.
    Protektsionistlik majanduspoliitika 1950-60.-ndatel lõi mitmed tootmisharud, mis said aluseks Jaapani majandusimele. Vabakaubandus, mis kehtestati korraks 1953. aastal, oleks peaaegu tapnud Jaapani autotööstuse. Kaitstes majandusharusid väliskonkurentsi eest, stimuleeris Jaapani valitsus eksportivaid ettevõtteid ning hiljem suutsid firmad juba ilma toetuseta hakkama saada, lisaks hakkasid kasvavad firmad üksteist toetama. Näiteks terasetoodangu kasv langetas terase hinda, mis alandas autode hinda, mis võimaldas müüa rohkem autosid, mis suurendas omakorda nõudlust terase järele. Sama juhtus telekate ja pooljuhtide tootmises.
    Tokio kasutas nii impordikvoote, massiivseid subsiidiume ning jõudis välja ekspordikartellide loomiseni. Toetati isegi ilma potentsiaalita tööstusi nagu keemia ja lennuliiklus, muutmaks neid ekspordile suunatuks. Tugev toetus aitas Jaapanil välja arendada maailmas esikohale platseeruva eksporditööstuse. Sellega lõppes “kinnipüüdmise” ajajärk ja algas “arengufaas”. Ekspordile suunatud tööstus suutis 1970. ndatel juba iseseisvalt hakkama saada ning. Seega ei tohiks Jaapani kapitalismi mõista kapitalismi erijuhuna vaid kapitalismi varajase staadiumina.
    Kahjuks muutus Jaapani puhul eksporti soodustav poliitika kookoniks, mis kaitses firmasid välismõjude eest ning hakkas sellega looma ebaefektiivsusust. Seega muutus võitjate soosimine, kaotajate toetamiseks. Tekkis duaalne majandus ehk kaks Jaapanit. Supertugev eksporditööstus ja supernõrk kodumaine sektor. Näiteks tänu väga tugevale konkurentsile suutis masina ja autotööstus muutuda maailmas efektiivseimaks. Samas on toiduainete ja tekstiilitööstus, mida kiivalt kaitsti, rahvusvahelistele standarditele mittevastav ja näiteks Jaapani produktiivsus toiduainete töötlemisel on kolmandik USA tasemest ning see on endiselt languse teel.
    1970.-80.ndatel Jaapani kahene majandussüsteem hakkas nõrgenema ning tegelikult ka oma alustalasid nõrgendama. Olukord võis kesta niikaua kui efektiivne eksporditööstus suutis katta ebaefektiivset kodumaist sektorit. 1980.-ndate lõpus läks eksportijate koorem liiga raskeks, mille põhjusteks tööjõu kallidus ja tugevnev jeen. Paljud eksportijad kolisid kontoritega maksuvabadesse piirkondadesse ning eksporditööstus hakkas nõrgenema ning majanduse produktiivsus pöördus langusesse, mis viis Jaapani stagnatsioonifaasi. Kõik toimus astmeliselt ning seega ei käivitunud ka alarm, mõned eksperdid küll mainisid duaalse süsteemi nõrkusi, kuid uskujaid oli vähe.
    1989. aastal saavutas Jaapani majandusmull kõrgpunkti, Jaapan oli kinni püüdmas USA-d SKP osas, samas oli atakk mõne kuu kaugusel.
    Jaapani eksport valitses TV, terase, autode, arvutite ja pooljuhtide osas. Jaapani SKP kasvas kiiremini kui üheski teisel tööstusmaal. Samas on hilisemad uuringud leidnud, et sisemine ebaefektiivsus kaeti investeeringutega – Jaapani majandus oli nii ebaefektiivne, et majandusliku taseme säilitamiseks oli vaja 35% SKP-st investeeringuteks, samas kui teistes riikides oleks selleks kulunud 25%. Seda toetas erakordselt suur säästumäär. 1980.-ndate lõpus algas Jaapani pankade laienemine väljapoole ning mingil hetkel andsis Jaapani pangad 17% USA –s antud laenudest. Mitmetes riikides hakati kahtlustama Jaapani majanduse suurinvasiooni ja üritati selle vastu ennast kaitsta.
    Suurimaks imeks oli aga Jaapani aktsiaturg. See andis USA.-sse sisenevatele Jaapani firmadele lõputul hulgal odavat kapitali. Kapitali hind langes nulli lähedale, seda soodustas ka vahetusvõlakirjade kasutamine, mis võimaldas suurfirmadel sisuliselt raha trükkida, sest võlg vahetati ülespaisutatud aktsiate vastu.
    Aktsiaturg sai aga Jaapani majanduse Achilluse kannaks, kui tõus turul peatus tähendas see ka majandusbuumi seiskumist. Jaapani firmad pidid oma laienemisplaane tagasi maksma reaalse rahaga mitte virtuaalsete aktsiatega. See oli tõsiseks ohuks firmadele kui ka neile laenu andnud pankadele. Jaapani kriis algas aktsiaturu krahhiga, millele järgnes hiljem kinnisvara mulli teke ja selle lõhkemine. Hiljem läks kogu Jaapani majandus langusesse, mis kestis pea kolm aastat, alates 1992 aastal ja lõppedes 1995. aastal. Pankade suured varad muutusid kiirelt võlgadeks, mistõttu algas pangakriis, vähesed pangad lasti pankrotti minna, valitsuse abiga ning sadu miljardeid dollareid kulutades päästeti siiski enamus suurpankasid. Kui dekaadi alguses kardeti Jaapani tööstuse võidukäike maailmas, siis dekaadi lõpul ei olnud maailma suurimaks kiibitootjaks NEC või Toshiba vaid Intel. Mälukiipe ei toodetud enim mitte Jaapanis vaid Lõuna Koreas.
    Majandus sai hetkeks hoo sisse 1995-96 aastal, kuid see oli siiski kunstlik majanduskasv, mida toideti riigieelarvest, Jaapani riigieelarve defitsiit kerkis 6% SKP-st. Sellele lisaks tõstis majandust nõrgenenud jeen, eksport kosus ja see võimaldas poliitikutel majandus reformimata jätta. 1997. aastal algas Aasia majanduskriis ja Jaapan vajus taas stagnatsiooni.
    Olukorrale on raske lahendusi leida, sest Jaapani majandust on raske reformida. Lisaks sellele on probleemiks kerkimas rahvastiku vananemine. Jaapani tööjõud on vähenemas, abiellumisiga on tõusnud ning laste arv perekonnas väheneb pidevalt. Jaapanit on kummitamas kaks suurt probleemi, pakkumispoolne ja nõudluspoolne probleem. Pakkumise poolel on probleemiks madal produktiivsuse kasv, mis on põhjustatud süsteemi poolt kehtestatud kaitsemeetmetele, mis kaitseb ebaefektiivset sektorit efektiivse sektori arvelt. Nõudluse poole pealt on probleemiks see, et majandus ei saa töötada täisvõimsusel, kuna nõudlust ei ole. Jaapani tarbimise osakaal SKP-st on väiksem kui teistel arenenud tööstusriikidel. Nõudlust võib toetada ka kunstlikult, kuid 6% paisunud eelarvedefitsiit ei ole majandust jalule aidanud. Teiseks võimaluseks on ekspordi suurendamine ning elamine suure kaubandusülejäägi tingimustes, mis nõuab aga ülejäänud maailma aktsepti.
    Jaapan on hetkel olukorras, kus on asunud varem paljud teised tööstusmaad. Tööstusriigid ei ole võimelised teatud punktist edasi arenema muutumata masstarbimise ühiskondadeks. USA- s lahendati olukord 1930.-ndate majanduskriisi ajal Uue Kursi (New Deal) käigus. NSV Liit ei suutnud oma majandust umber kujundada ja vajus kokku. Jaapanil oli selleks võimalus 1980.-ndate lõpus, kuid siis otsustati majandusmulli kasuks. Nüüd oleks vaja taas teha otsus. See tähendaks aga mõnede arvutuste kohaselt reforme, mis kaotaks 10 miljonit töökohta ning looks 11 miljonit, mis kahjuks ei ole kattuvad. Poliitiline tahe Jaapani reformimiseks on nõrk ning seega oleks vaja suuremat majanduslangust, et sundida poliitikuid olukorra muutmiseks tegudele. Teiseks võimaluseks oleks kiire majanduskasvu saavutamine (4% aastas), kuid vananeva rahvastikuga ühiskonnas pole see võimalik. Kõige halvem oleks Jaapanile väikese majanduskasvuga areng, sest see ei sunniks poliitikuid reformidele, samal ajal kui majandus oleks endiselt nõrkadel alustugedel.

  • Ja veidi pikemalt referaadi kujul:
    /images/files/JAAPANI TURUMAJANDUS.doc
  • Väga huvitav lugemine!

    Siiski, paar kohta, mille osas tahaks veidi diskuteerida.

    1) NSV Liit ei suutnud oma majandust umber kujundada ja vajus kokku

    NSVL lagunemine on erijuhtum ja seda ei saa niisama lihtsalt käsitleda tänu tema mastaapsusele ja maailmaajaloolisele tähtsusele. Siin ei saa tõmmata lihtsaid paralleele arvestamata nii siseriikliku kui ülemaailmse poliitilise süsteemi eripära ja selle tohutuid mõjusid tolleaegsele majanduskorraldusele.
    Muide, Hiinas on toimumas juba viimased 10 aastat täpselt samasugune protsess, kuid see algas teisest otsast. Sama stsenaarium võinuks korduda ka siin. Euroliidust võinuksime sel juhul ainult unistada lähema 100 aasta jooksul...

    2) Tööstusriigid ei ole võimelised teatud punktist edasi arenema muutumata masstarbimise ühiskondadeks

    Taoline väide võis olla omal kohal 30-ndatel, kõlvata kuidagi 60-ndatel, kuid 21. sajandisse sellise väitega siseneda on lihtsalt imelik. Globaliseerumise ajastul puudub igasugune vajadus soosida siseriiklikku tarbimist, see lõhnab juba keinsismi järele.

    3) Ekspordile suunatud tööstus suutis 1970. ndatel juba iseseisvalt hakkama saada ning. Seega ei tohiks Jaapani kapitalismi mõista kapitalismi erijuhuna vaid kapitalismi varajase staadiumina

    Väide iseenesest on võib-olla kantud heast mõttest, kuid sellisena edastab vale sõnumit. Kapitalismi arengust võime rääkida siiski tööstusliku pöörde ajast Inglismaal ja Madalmaades väga mitu sajandit tagasi keskaja lõpul, 19. sajandi lõpul oli aga Jaapani kapitalism täielikult ja kindlalt väljakujunenud ja omandanud oma spetsiifilised omadused vaatamata tugevatele feodalismi sugemetele selles.

    Tänud, Alo! Sooviks rohkem taolisi lugusid LHV-s lugeda!
  • Väide 1: Põhimõtteliselt nõus, see NSVL-i lagunemine oli tunduvalt teistest asjadest sõltuv. Samas kui mõelda Hiina peale, siis seal on suudetud masstarbimist tekitama hakata (mobiilide levik näit), st siseturg on nii suur, et tõmbab välisinvesteeringuid ligi. Samas tunnistan väite NSVL kohta nõrgaks.

    Väide 2 Fakt on see et Jaapanis moodustab tarbimine tunduvalt väiksema osa SKP-st kui muudes tööstusriikides. Globaliseerumise ajajärgul on turu kaitsmine muutumas ülitähtsaks. Sest muidu voolaks rikaste riikide rikkus vaestesse riikidesse. Aga kaval peab olema, tolle enam ei kehtesta, aga kvaliteedipiirangud on näiteks lubatud. Vaesed riigid kvaliteeti tihti investeerida ei jõua ja rikaste riikide turud jäävad neile suletuks. Aga sisetarbimise soosimine toimub ju USA-s, vähemalt Bush loodab sellest imerohtu majandusele.

    Väide 3. Jah kapitalism vast tõesti ei arene, areneb kapitalistlik riik ning miskis faasis vanad arengumootorid enam ei toimi.

  • Mõned huvitavad faktid lisaks Jaapani kohta, mis kõrva jäänud:
    1) Jaapani majandusime sai alguse Jaapani riskipanga ideest, kus igale enam-vähem ettevõtlikule inimesele anti suva idee elluviimiseks kapital (ilmselt mingid rahalised piirangud olid peal). Kui projekt ei õnnestunud, ei esitatud ka nõuet. Õnnestumisele korral tasuti võlg minimaalse intressiga tagasi.
    2) Keskmine jaapanlane teeb aastas 30% rohkem töötunde kui sakslane.
    3) Sakslane valab piima tänavatele, piketeerib või katkestab streikimiseks mõnel muul viisil tööpäeva, jaapanlane streigib tööandja vastu lõunapausi ajal ning mitte minutitki rohkem – teadvustab ahelat: tööandja rahuolu võrdub minu omaga.
    4) Karjääriredel ei kulge vertikaaljoones üles, vaid horisontaalselt, s.t. enne läbitakse mitmed võimalikud samatasemevariandid, nt. turundus ja IT osakonna spetsialisti koht või mis iganes valdkond, kui saadakse osakonnajuhatajaks.
    5) Jaapani avaliku sektori võlg koos alafinantseeritud pensionifondide kohustustega on 250% (ilma 150% kanti) SKT-st. EL-s üritatakse hoida seda näitajat alla 60%-i.
    6) Jaapanlastele meeldib hirmsasti paberivoolimiskunst, aga neil on hirmus suur vastumeelsus puust mänguasjade vastu. Need võivad ainult peale minna kui on erksa värviga üle võõbatud.
    7) Nad ei nuuska nina, mis pidi ebaviisakas olema.
    8) Kena Jaapani neiu võib täiesti tühja koha peal kisada, jaapanlased naeravad, eurooplane saab ataki, ameeriklane: “It`s the passion of multicultural society…”



    AloV, millise vaatevinkli all Jaapani temaatikas songid? Et mida oleks Eestil Jaapani elust/ valust õppida/ üle võtta või ootad reforme, millel oleks tagajärjed x, et selle põhjal võtta positsioon? Või üritad leida Jaapani kogemuse põhjal pudelikaela, et leida seoseid näiteks Saksa või Prantsuse majanduse käekäiguga?
  • Jaapani majandusliku nõrgenemise tagajärjeks oleks tema poliitilise autoriteedi nõrgenemine ning ebastabiilsuse suurenemine Kagu ja Ida-Aasias.
  • Minu arvates oli Jaapani majanduse peamiseks probleemiks ikkagi 1980. aastatel väljastatud liiga suur laenude maht. Viimased 12-13 aastat on lihtsalt olnud vaja vaikselt see õhk välja lasta. Kuna rahapakkumise järsk kasv viis siseriiklikult palgad ja hinnad kõrgemale kui tegelik edukus oleks lubanud, siis on minu arvates tegemist mitte niivõrd mudeli probleemiga, aga tavalise ülepingutamisega. Minu küsimus, kas saab majanduslikult heaks pidada perioodi, kus hullult laenu võetakse ja kõik numbrid kasvavad? Kas see ei ole mitte pigem "lolluste tegemise periood", mida tuleks just pidada halvaks perioodiks? Heaks võrdluseks on siin ameeriklaste võlakoormuse kasv 1990. aastate II poolel.
    Minu jaoks üks huvitavamaid viimase aja avastusi oli see, et Jaapani 5 suuremat panka on turukapitalisatsiooniga 40mld USD... müstika. Ma ei ole küll viimasel ajal varade mahtu nii täpaselt jälginud, aga omal ajal oli keskmise Jaapani suurpanga varade maht 400-600mld USD. Seega peaks market cap 40mld USD toetama varade mahtu 2,5-3 triljonit USD. Sisuliselt loetakse pangandussektori netoväärtust nulliks. See kõik on süsteemist õhu väljalaskmise tulemus. Kuidas siin veel siseturu nõudlust toetada, kui Jaapani riigil on niigi võlakoormus laes. Võimatu on sellises olukorras veel makse vähendada. Surnud ring.
  • Miks Jaapani teemat surgin? Tahaks pigem parelleele tõmmata USA majandusega, aga paistab ikka et ei saa. Arvasin, et Jaapani languse taga börsimull, aga juured siiski sügavamal. Neid probleeme, mis Jaapanis praegu, USA ei oma. Näit USA rahvastik ei vanane, küll aga jaapani oma ja kohutava kiirusega. Töötaja peab ikka väga mitte mittetöötajat üleval pidama ja kuuldavasti oli Jaapani keskmine palgaline puhkus 1 nädal aastas.

    Ja pangas tõesti nullväärtusega, sest keegi ei julge nendesse investeerida, sest pankade kokkukukkumine sõltub valitsuse suvast, millal ja keda toetatakse.
  • Jaapani kohta ka üks alternatiivne arvamus:

    Guest Commentary, by Eamonn Fingleton

    Are Japan's Economic Problems Fake?
    March 31, 2003

    Eamonn Fingleton has been an editor for Euromoney, Forbes, and the Financial Times, and is author of In Praise of Hard Industries: Why Manufacturing, Not the Information Economy, Is the key to Future Prosperity (Houghton Mifflin, 1999). (Adapted from a Nov. '02 article in London's Prospect magazine.)

    For a decade now, the Western consensus has been that Japan is an economic basket case. But this is a dramatic misreading of a perennially secretive society. Indeed, it may come to be seen as one of the most significant misreadings in all of modern economic history.

    In fact, Japan’s economic crisis is a deliberately fostered illusion and her economy, which breaks most of the rules of Western laissez-faire ideology, is going from strength to strength and rapidly establishing itself as the model for most of the rest of East Asia. From this, it follows that the globalist prediction that the entire world economy is going to be unified under American-style rules is an arrogant and dangerous fantasy. Among other things, this view has fostered a dangerous degree of complacency towards the rise of the overtly authoritarian Chinese economic system.

    Any summary of the case against the conventional wisdom must acknowledge that Japan has suffered serious financial strains in the last decade. But these strains have been largely confined to the financial sector and have done little damage to other areas of the economy. On the contrary, the wider Japanese economy has quietly thrived — so much so that, in many ways, Japan has actually now surpassed the US and become the world's leading economy.


    In particular, measured in terms of its ability to project economic power abroad, it is Japan, not the US, that is the world's leading superpower. Today, it is Japanese corporations, not American ones, that are exporting capital and know-how and shaping the economies of developing nations. The developing nations of East Asia, from Korea and Taiwan downwards to China and Vietnam, have observed the success of Japan’s paternalistic capitalism and are emulating it. America must borrow from Japan to finance the budget deficit that pays for her military machine, and her financial markets shiver at the least twitch of the Japanese Ministry of Finance.


    As generally recounted, Japan's story in the last 20 years is a morality tale of the perils of overarching ambition. It begins in the mid-80’s when Japan suddenly seemed to be sweeping all before it. But just as this new Sparta was on the verge of vanquishing the freedom-loving West, fate — in the form of the Tokyo stock market crash of 1990 — intervened. The wheels came off the Japanese economic juggernaut. Ever since, Japanese leaders have been engaged in increasingly comical efforts to get them back on.


    This story has enormous intrinsic appeal in the West, not just to instinctively arrogant boosters of our own superiority, but also to the laissez-faire ideologues who edit business pages and political magazines in America and Britain.


    But the key reason this story has been so widely accepted is that various vested interests want it to be believed. The most important such vested interest is Japan’s ruling elite. For Japanese economic planners, the most obvious benefit of the basket case story has been its ability to cool the West's anger – which ran hot in the 80’s but has since largely vanished – over Japan’s protectionist trade policies.


    Dozens of facts contradict the gloomy conventional wisdom on Japan’s economy. Here are just a few:


    1. Japan's exports have continued to expand. Her current account surpluses totaled $987 billion in the supposedly disastrous 90’s, nearly 2.4 times the total recorded in the 80’s.


    2. Living standards increased markedly in Japan during the 90’s, so much so that the Japanese are now among the world's most affluent consumers.


    3. Although one would expect the yen to have declined sharply against, for example, the dollar if Japan’s economy were in decline, the reverse is the case. The yen's dollar value has increased 17% since the Tokyo financial crash.


    4. At last count, the all-important Japanese savings rate, which has been the main driver of the country's success, was 8.7 % of GDP. By comparison, the rate for the US was 5.7 %. In the 90’s, Japan routinely accounted for nearly 30 % of all new savings in the OECD group of rich nations. It is sometimes suggested that Japan's high savings rate is a problem. If so, it is a problem that most nations would be delighted to have.


    5. Japan has continued to invest heavily in its industries and infrastructure. Investment per job in manufacturing, for instance, has consistently run at about twice the rate of the US over the last decade. This has been a crucial factor in Japan’s success in advanced manufacturing, the true commanding height of the world economy.


    6. Japan's net foreign assets have continued to mushroom. As measured by the International Monetary Fund, they nearly quadrupled in the 11 years to 2000. How do we reconcile this with reports that the Japanese banks' problems have been forcing a wholesale retreat by Japanese finance from foreign markets? The reports are economic nonsense. A nation's ability to export capital is a function not of its banks' financial health but rather of its trade performance: each dollar of current account surplus creates a dollar of capital exports. So long as Japan runs the world's largest current account surpluses, it will remain the world's largest capital exporter.


    7. As a glance at Tokyo's crane-filled skyline confirms, even in the hard-hit real estate sector the pace of investment has continued at an astonishing rate. An all-time record of more than 20 million square feet of new office space will be completed in Tokyo next year.


    8. Japan passed the US in the early 90’s to become the world's largest foreign aid donor and, as of 1999, was paying out 67 % more than the US. The UN is only the most prominent of many international bodies that depend heavily on Japanese money. Tokyo is reaping a rich reward in terms of rising influence in everything from the International Whaling Commission to the world’s soccer leagues.


    9. Corporate Japan's worldwide spending on sponsorship-from motor racing to universities-has grown by leaps and bounds. In the latter half of the 1990s, Japan's sponsorship budget in the US alone increased by about 80 per cent. Japanese companies support everything from art museums to the United Negro College Fund. Less benignly, Japan’s purchases of academic and political influence have kept pace.


    Western analysts manage to overlook the above achievements, and tend to focus on various alleged crises that, in reality, are no such thing. Consider their claim that Japan's manufacturing industries are being driven to the wall by China. The mistake analysts make here is to assume that the Japanese economy is still highly labor-intensive. But Japan is probably the world's most capital-intensive economy in the world. Capital-intensive Japanese companies supply the sophisticated components, materials, and machines without which intensive-intensive Chinese factories would have no exports. Japanese exports these days are not television sets and pocket calculators but rather machine tools, electronic components, electricity-generating plants, railway rolling stock, broadcasting equipment, telephone switching equipment and Internet routers.


    Capital goods industries are invisible to the consumer and thus Japan's dominance in many of them is easy to overlook. But capital goods are the ultimate fount of the world's wealth and historically the nation that dominates their manufacture — Britain in the 19th century, America in the first 75 years of the 20th century — has been ipso facto the world's leading economy. Capital goods industries are the toughest to break into because they require not only heavy investments of capital but large reservoirs of highly-sophisticated proprietary know-how-usually know-how that takes decades of learning-by-doing to acquire. In many of the capital goods industries in which they are strong, Japanese companies face no significant competition from anywhere, let alone from Third World nations like China.


    Second, what about the claim that the Japanese economy is in the grip of a deflationary spiral? Actually, what Japan has been experiencing is similar to the persistent deflation the US experienced in the late 19th century. This was when the US went from rural backwater to the world's most powerful economy thanks to mushrooming productivity driven by industrialization. In Japan today (as in the US then) monetary policy has been so effective in maintaining the currency's domestic purchasing power that the economy's rapid productivity improvements translate into a steadily falling price level. This is not a recipe for large profit margins, and the result is a gloomy feeling in corporate Japan. Similarly, as described by the historian Walter LaFeber, the productivity-induced deflation experienced in the US in the 25-year period to 1897 was "economic hell." But this is not the same as low economic growth: it was thanks to US industry's market-glutting productivity improvements in this period that the US succeeded Britain as the world's largest and most advanced economy.


    Third, it is claimed that Japan has been eclipsed in high technology by a resurgent US. This mantra of the 90’s has admittedly been less often heard in the wake of the bursting of the American Internet stock bubble in 2000. But it was never true. All the evidence is that Japan has greatly lengthened its lead in the last decade.


    Take, for instance, the crucial area of supercomputers. Japan and the US ran neck and neck in this industry for many years, but Japan has now clearly broken ahead. At last count, the title of the world's fastest computer was held by a weather-forecasting computer made by Tokyo-based NEC. By contrast, the fastest American supercomputer, an IBM-built machine used for designing nuclear weapons, is little more than one third as fast.


    Japan's lead in supercomputers is hardly surprising given its domination of most of the enabling technologies driving the global electronic revolution. The world now depends on Japan for virtually all of the many highly-purified materials needed to make computer chips. To make today's ultra-powerful chips, you need ultra-pure silicon, for instance. US companies led the industry into the 80’s but they have long since fallen by the wayside. In the race to develop ever purer silicon, such unsung Japanese technology leaders as Shin-Etsu, Sumitomo Sitix and Mitsubishi Materials have now prevailed.


    Japan leads the world also in the production of countless high-tech components such as laser diodes (the enabling components in the CD family of digital devices) as well as in the optical fiber networks that have transformed the communications industry. Meanwhile, Japan dominates in the supply of all nine major enabling components in mobile phones. A Deutsche Bank Securities study found that 29 out of 36 suppliers of these components were Japanese.


    The story is similar in the advanced machinery used to make electronic components. Take so-called steppers-the minutely precise optical devices that print circuit lines on computer chips. Broadly speaking, a chip's power is a function of how much circuitry can be packed onto it. So the technological imperative is to develop ever more precise steppers that print ever finer lines. American companies once dominated the stepper industry but Japanese companies like Nikon and Canon have now taken their place. The only other significant producer is ASM, a Netherlands-based company which sources its optical technology from Zeiss of Germany.


    Japan's high-technology dominance has been sealed by several key high-technology acquisitions in the US in recent years-acquisitions that would have created a political firestorm in Washington in the "Japan-bashing" 80’s. Take Furukawa Electric's purchase last year of an advanced optical fiber business from financially distressed Lucent Technologies. At a stroke, this gave Japan clear control of a crucial industry formerly dominated by the US. (The optical fiber business has been in a slump for the last two years-but this is a short-term factor that hardly bothers Japanese corporate leaders.) Another example is Hitachi's announcement earlier this year that it was buying IBM's path-breaking disk drive business. The deal includes IBM's Almaden Research Center in California, which was described by the New York Times as one of America's "science and technology jewels."


    Fourth, even the West's understanding of Japan's financial trauma has been wrong-headed. If the Western press is to be believed, bad loan problems have threatened an uncontrollable wave of banking collapses. Yes, the Japanese banks have suffered huge bad debts from their ill-considered late-80’s lending binge. But there is no risk of a domino effect, thanks to the heavy regulation of the Japanese financial system. And the banks' problems peaked as far back as 1997, reflecting the fact that virtually all the problems are ultimately traceable to Japanese real estate and shares, whose prices have fallen little from their mid-90’s lows. Since then, the banks have been progressively restoring their balance sheet strength thanks to the generous "spreads" they enjoy between their lending and deposit rates.


    Moreover, the financial malaise has not starved Japanese industry of investment capital. Far from it; faithful Japanese savers have continued to save, thereby producing the wherewithal for the financial system as a whole to maintain and indeed expand its financing of Japanese industry.


    One of the most remarkable aspects of the basket case story is how it keeps mutating. At first, the problem was the stock market collapse. Then it was the banks' real estate loan problems. Then other problems swiftly followed: the banks' accounting for the loan losses, a consumer spending funk, and a corporate investment strike.


    The latest "disaster" is Japan's allegedly out-of-control government spending. But Japan's budget problems are grossly exaggerated. OECD figures show that in the first eight years of the 90’s, Japan actually ran large budget surpluses. Since then the government's position has deteriorated somewhat but is still no worse than many other nations.


    It is often pointed out that Japanese government debt supposedly represented 120 % of GNP in 2000. This does seem shockingly high — but, unbeknownst to most Western observers, it is a gross figure that should properly be netted for the Japanese government's huge and continually increasing financial assets. These include not only the world's largest foreign exchange reserves, but extensive holdings of its own bonds. On a net basis, Japan's national debt represents just 51% of GDP — higher than America's 43% but lower than most other developed countries.


    As Adam Posen of the Institute for International Economics in Washington has pointed out, the Japanese debt scare is a storm in a teacup. "Savings, public and private in Japan, is a vast multiple of the government debt, so there is no solvency problem." And, as Posen notes, when the Japanese government borrows, it borrows almost entirely from its own citizens — only 6% of Japanese government debt is owed to foreigners. By contrast, the US depends heavily on foreigners, notably the Japanese, to fund its national debt.


    Press suggestions that Japanese public spending is inordinately wasteful are equally unfounded. No one would suggest that every yen of the Japanese budget is well spent, but the abuses do not seem disproportionate in relation to the many badly needed projects that have been undertaken in recent years. Japan’s road and rail infrastructure has been upgraded in ways that have significantly improved mobility in this crowded country.


    Much of the responsibility for the West's misunderstandings must be put down to the Western press. Relatively few Western correspondents in Japan speak or read Japanese. Many do not stay there long enough to understand the peculiarities of the Japanese system and are blinded by Western ideas that do not apply in Japan. They assume, for instance, that the stock market plays as prominent a role in Japan finance as it does in America. When the Tokyo stock market crashed, this was seen as comparable to the Wall Street crash. In reality, the stock market is regarded by the Japanese elite as a rather disreputable speculative sideshow that can be neglected for years on end with impunity.


    Similarly, Westerners assume that Japan, like other nations, is avidly competing in some sort of financial beauty contest for the favors of the world's investors. That this is nonsense should be apparent from the fact that for decades Japan’s Ministry of Finance has fiercely resisted American requests for even a token opening of Japanese financial markets. In the end, whether or not foreign investors consider Japan an attractive place to invest is irrelevant because, in contrast with Britain and the US, Japan is a capital exporter, not a capital importer. Her financial system is massively regulated to make sure that capital only leaves Japan when the powers that be think it in the long-term national interest.

    Whatever the Western media's responsibility, the lion's share of the blame for the misunderstandings rests with the Japanese establishment. The idea that a major nation would systematically set out to pretend to be in a mess is bizarre within the context of individualistic and competitive Western culture, but entirely normal within the self-effacing norms of Japan. The impression of dysfunctional economic management in Tokyo is no more than grand kabuki — a theatrical exercise in mock distress acted out by a Japanese elite that has always believed in cloaking its true agenda. Such theatrics are fundamental to Japan's administrative culture — a culture whose father-knows-best ethos imposes no obligation on leaders to speak frankly to their own people, let alone to outsiders.


    For example, official press packs distributed to visiting journalists routinely describe the economy as being in a "slump." (The word connotes, among other things, very high levels of unemployment — several times anything Japan has suffered in the last decade.) In April 1998, Sony Corporation chairman Norio Ohga went on record saying, "The Japanese economy is on the verge of collapsing." A few months later, Toyota president Hiroshi Okuda added that Japan's problems could trigger a "worldwide financial crash." When corporate chiefs talk like this, we might assume their comments reflect their own corporations' experience. In fact, profits in 1998 for both corporations were much higher than in 1989, the last year of the Japanese boom. In Sony's case, the growth relative to 1989 was 131%; in Toyota's 56%. If the latter figure seems modest, it compares favorably with the performance of Ford and General Motors in the same period.


    One thing is clear: given the country's success in boosting both its consumers' living standards and its exports, its economic growth numbers have clearly been understated in recent years. Official statisticians can readily manipulate the figures by varying assumptions about, for instance, qualitative improvements in economic output. None of this subterfuge is new. Japanese leaders have a long tradition of artfully understating their country's strengths. In the years leading up to Pearl Harbor, for instance, the Japanese military let it be known that Japanese soldiers couldn't shoot straight and that Japanese planes were made of paper.


    Business leaders play the same game. When I arrived in Tokyo in 1985, the car industry conceded it was good at making small cars but it was somehow incapable of making anything the size of a Mercedes-Benz or a Cadillac. In the late 80’s, however, Japanese car makers launched the Lexus, the Infiniti and other superbly built luxury cars. Why would the world's most proficient car makers affect such humility? In retrospect, their motive is obvious: they were trying to lull their Western competitors into a false sense of security.


    Even foreigners in Japan have an interest in fostering the myth. Expatriate executives in Tokyo, for instance, find that sob stories about the Japanese "slump" are the perfect excuse for a sub-par business performance. And for foreign diplomats, who in the Japan-bashing climate of the 80’s had to spend most of their time trying to tear down Japan's trade barriers, life is much easier.


    Japan has thus outfoxed America, and the rest of the West, by playing on our natural arrogance and affection for abstract ideologies like laissez-faire to tell us exactly what we want to hear. The illusion cannot go on forever, any more than America’s unsustainable trade deficits, for which Americans pay with pure debt. But by the time the dénouement occurs, Japan's advanced manufacturing industries will have leapt further ahead and her non-laissez-faire economic model, now widely at work throughout East Asia, will have made further progress. She will not have opened her markets to American industry's key exports. Still less will she have embraced America's globalist economic ideology.
  • Artikkel on kobe ja ideid täis, kuigi pigem esseistlik. Alo referaadist tuli välja ja sellele on ka ennem vihjatud, et Jaapani põhiline komistuskivi on tema majanduse duaalsus: eksport õitseb, aga sisemajandus vaevleb keiretsude ja muude mittefektiivsete süsteemide haardes. Kui väita, et 90-ndatel oli Jaapani netoeksport 10% suurem kui 80-ndatel, siis pole see arvatavasti midagi rõõmustavat, vaid üksnes mingikski alalhoiuks ja kohustuste täitmiseks vajalik alus.
    Kui Jaapan on suutnud luua oma kultuurilis-haridusliku taustaga monopoli (ebaefektiivsuse) maailmaturul, ei saa see lõpmatuseni kesta - ebaefektiivused ju ühtlustuvad ajapikku. See oleks aga löök Jaapani tugitalale, ekspordile. Jah, Jaapan on tegija high-end tech turul, kuid samas on tema tööjõukulud ülikõrged (nt. 60% kõrgemal UK, US). Järelikult oleks mõttekas võib olla vaadata hoopis graafiliselt mingi 20 aasta näol, kuidas tootlikkus protsentides on liikunud võrreldes 1 ekspordi dollari kohta tööjõukuludega protsentides. Ja kui need jooned on lähenenud teineteisele, ei julgeks pikk Jaapanis olla.
    OK, jeen on dollari vastu tõusnud. See teeb aga Jaapani tooted mujal kallimaks ning majanduslanguse ajal mõjutab see välistarbija hinnatundlikkust. Kui Jaapanil pole enam eksporti, pole tal enam midagi... Laissez-faire tarvilik.
  • just uudis nigu rusikas silmaauku :-)

    Jaapani valitsus otsustas toetada 14 miljardi euro suuruse abipaketiga riigi suuruselt viiendat, pankrotiohus olevat Resona panka.

    Resona viimaste probleemide põhjuseks sai 20-aasta madalaimale tasemele
    kukkunud aktsiahinnad Tokio börsil, sest Jaapani pankadel on reeglina
    ülisuured väärtpaberiportfellid.

    Deflatsioon Jaapanis on söönud kohalike ettevõtete kasumit ning tekitanud sellega ka panladele otseseid ja kaudseid probleeme.

    Resona teatas reedel ootamatult 838 miljardi jeeni ehk ligi kuue miljardi euro suurusest mullusest kahjumist, mis oli kolm korda suurem kui varem prognoositi. Resona juhtkond esitas tagasiastumispalve ja palus seejärel valitsusest rahalist tuge, et ära hoida klientide paanikat ning tõenäolist pankrotti.

    Juba varasemate saneerimiste käigus oli valitsus omandanud Resona 40 protsendilise osaluse.

    Helsingin Sanomate andmetel vajab Resona abi ligi 15 miljardi euro väärtuses.






  • Leidsin veel ühe Jaapani kohta kirjutatud töö, seekord panganduskriisist. Pikem jutt sellel lingil:
    /images/files/Jaapani panganduskriisi alused.doc
    Kokkuvõte siin

    Jaapani majandus- ja panganduskriisis on süüdi 20. sajandi lõpus toimunud deregulatsioon ning kontrollorganite töö nõrkus. 1970-ndatel aastate lõpus alanud deregualtsioon lõi esimesena pankade pihta, kuna kaotati suur osa suurlaenajatest. Võlakirjade järelturu loomine tähendas seda, et suurfirmad said võlakirju vabalt kaubelda ning intressimäär hakkas kujunema vabalt. Erinevalt laenuvõtjatest ei muutunud hoiustajate käitumine, raha deponeeriti sarnaselt varasemale. See tähendas, et Jaapani pankade võimalused laenu anda vähenesid, samal ajal jäi raha sissevool samaks. See tõi endaga kaasa tiheda konkurentsi, ning pahatihti riskide alahindamise ning halbade laenude mahu kasvu. Pangad pöördusid väiksemate ettevõtete poole. Eriti suurenes kinnisvaraga seotud ettevõtetele antavate laenude maht. See tekitas kinnisvaramulli, mis lõhkes 1992. aastal kui maa hind hakkas langema (kinnisvara hinnad kukkusid tipptasemest 50%). Kinnisvara tagatis vähenes ning pankade halbade laenude maht kasvas, mitmetel põhjustel ei soovitud aga laenuprovisjone suurendada. See viis kriisi süvenemisele ning 1997. aasta Aasia majanduskriis tähendas mitme suure Jaapani panga kukkumist. Olukord muutus 1998. aastal nii halvaks, et Jaapani valitsus pidi sekkuma. Korraldati natsionaliseerimisi ning intervensioone pankade päästmiseks, kuid radikaalseid samme ei julgetud ette võtta. Praeguseks on Jaapani majandus vindunud juba kümmekond aastat, kuid pangandus kui majanduse vedur on siiani kriisis. Pankade reitingud on dekaadiga langenud A/B tasemetelt D tasemele, mis tähendab, et ilma toetuseta ei suudeta edasi eksisteerida.
    Probleemi lahenduseks oleks konsolideerumine, riigi sekkumise suurenemine (natsionaliseerimine)või müük välispankadele.
  • Postitaks ühe slide show, mis juhulikult ette sattus, kuid mis iseloomustab USA mõjuvõimu ja Jaapani tõusu. http://www.economics.soton.ac.uk/courses/ec102/fmacro04x.pdf
    Tähelepanu siis pöörata graafikule, kus joonele pandud arenenud majandused aastast 1870 võrrelduna USA-ga, Jaapani SKP umbes kolmandik USA tasemest 1870, nüüd umbes 3/4.
  • BOJ nõrk otsus täna varahommikul paneb küsima kui kaua veel jaapanlastel oma valuutat on. Ja palju õnne kõigile carry-traderidele - kahju et eesti kõik laenuvõtjad polnud võtnud kõik JPY-kodulaene. Intress 1% ja põhisumma pidevalt languses. India on vist hakkanud finantseerima oma välisvõlg rohkem JPY-ga.

    Aga vähemallt hea meelelahutus vaadata JPY edaspidi. Ülisuur konkurentsivõim jaapanlastel eksporditurgudel - endiselt väike import (ja importeeritud inflatsioon). Ilmselt peab inflatsioon sündima koduturul omal jõul. Siis saab näha kas BOJ suudab teda ohjeldada. Greenspan hoidis intressi kaua madalana, aga mis on siis BOJ teinud. Äkki kergeim, et jaapanlastel teeb nagu Araablasted ja Hiinlased, keskenuvad rahaprintimisele ja panevad peggi USD vastu. Huvitav tulevik.
  • Konkurentsivõime on jaapanlastel tõesti suur ja see võiks Eestis näiteks kajastuda Jaapani autode hinna alanemises - oletame, et 2001 aastal maksis Jaapani keskklassi auto 250 000 eeki (ehk 16 000 eur, mis selle aja kursiga oli 1,44 miljonit jeeni). Kui auto hind jeenides ei muutu, siis peaks sellise keskklassi auto hind praegu olema 9100 euri ehk 142 000 krooni). 2001 aasta eur/jpy kurss 90 nüüd 157.
  • Autode puhul probleem vist selles, et enamus meil müüdavatest "jaapanlastest" on tegelikult "eurooplased"?
  • Mnjah, tõsi ta vist on. Ei teoretiseeri teinekord tundmatutel teemadel :-)
  • Hoides pidevalt pilku peal nii autoajakirjandusel kui LHV foorumil (teatavasti kui mitte maailma autoriteetseim, siis vähemalt parim), on tulem jaapani autotööstuse kohta siiski üks ja seesama - jaapani firmad on täiesti lolliks läinud. Nimelt on nad möödunud aastast saati sõiduautode tootmist emamaale välisriikidest tagasi toomas (eriti lähivälismaalt, USA puhul ei kehti). Tootmise vs müüginumbreid vaadates tuleb trend selgelt välja.
    Pelgan, et AloV ei eksinudki oma teoretiseerimises, kuigi asjad pole nii mustvalged nagu nad on. Kui paljud täpselt meil müüdavatest "jaapanlastest" aga on tegelikult "eurooplased", on raske tuvastada, kuna ARK müügistatistika mudelite/modifikatsioonide lõikes pole arusaamatul kombel avalik.
  • Morgan Stanley majandusfoorumis pööratakse taas tähelepanu Jaapani sisetarbimise nõrkusele ja tuuakse välja põhjuseid, miks nii tiheda tööjõuturu situatsiooni tõttu pole toimunud palgatõusu. Tööpuudus on viimasel ajal pidevalt vähenenud, ometi ennustatakse isegi mõningat palkade vähenemist. Põhjustena tuuakse välja vanemate ja kogenumate inimeste kõrgema palga ning kui vananeva rahvastiku tingimustes läheb suur hulk nendest järgmiste aastate jooksul pensionile, peakski avalduma surve keskmise palga alanemisele. Samuti rõhutatakse avaliku sektori suurt tahet hoida palku kontrolli all. Möönatakse, et suurtes ettevõtetes on palgasurve küll ülespoole ja seda just uute ja äsja turule tulnud töötajate hulgas, kuid tänu nende töötamisele tihti ainult osalise tööajaga ei pruugi tulemuseks olla näitajate paranemine üldises statistikas.

    Sellise stsenaariumi tõeks osutumisel kardetakse, et Jaapani aktsiad 7 aasta kõrgeimale tasemele upitanud investorid võivad pettuda. Siiski pakutakse välja ka positiivse stsenaariumi võimalus, kus tarbijahinna indeks, tööstustoodangu hulk ning nominaalne SKP näitavad kasvu. Sellest peaks piisama, et tasandada tööjõuturust tulenevat negatiivset efekti.

    Lisaks pakutakse välja Jaapani lähenevate valimiste mõju Jaapani aktsiaturule. Kui ühegi tulemuse tõttu erilist rallit turul ei oodata, siis langust peetakse võimalikuks. Sellisel juhul oleks tegu lühiajalise reageeringuga, mis peaks pakkuma investoritele soodsaid ostukohti.
  • Jaapani tarbijad olid juunis meelestatud kõige pessimistlikumalt alates 2004. aastast. Peamiste põhjustena tuuakse välja kõrgemad maksud ja kukkuvad palgad. Inimeste ootusi ja meelestatust mõõtev indeks kukkus mai 47,3 punktilt 45 punktini juunis. Number alla 50 tähendab pessimistide suuremat osakaalu ning viimati oli number nii madalal 2004. aasta detsembris (vastavalt 44).

    Uuring näitas olukorra halvenemist kõigis viies kategoorias, mida see mõõdab: sissetulekutes, tööjõuturu olukorras, rikkuses, plaanis soetada kalleid esemeid ning inimeste ootuses üldisele heaolule. Suurim hinnangu langus toimus üldises heaolus ning suurte (kallite) esemete võimalikus soetamises. Seda on tõestanud ka kodumaine autode müük, mis on langenud 24 kuud järjest.

    Inimesed kardavad hindade kallinemist, igapäevaselt annavad ennast tunda nii gaasi kui majoneesi hinnatõus. Majandus kasvab ning ettevõtete kulud suurenevad, seega ollakse sunnitud hindu tõstma. Samal ajal palgad seisavad paigal. Kuigi eelmine postitus kirjeldab, millest palkade statistiline paigalolek võib tingitud olla, siis keskmine jaapanlane loeb lehtedest pealkirju ning kajastab lloetud juttu palkadest oma tulevikuootustes. Ta ei aima, et reaalselt võivad palgad juba praegu tõusuteel olla.
  • It is Japan we should be worrying about, not America
    http://www.telegraph.co.uk/finance/comment/ambroseevans_pritchard/6480289/It-is-Japan-we-should-be-worrying-about-not-America.html
  • emtal annab igakuiselt väga peent statistikat
  • Päris huvitav raport sellest kuidas jaapanlased varuvad hiiglaslikuid sularahamahtusid sahtlites (loe tiksuv inflatsioonipomm)
    http://www.boj.or.jp/en/type/ronbun/rev/data/rev08e05.pdf
  • USD/JPY kukkus korraks alla 85. Jaapani töötus samuti kukkus. Olukord muutub aina huvitavamaks, autode tootmine Jaapanis peaks muutuma äärmiselt kahjumlikuks, ja sisemaine majandus peaks asendama ekspordi. Koos sellega pakun, et inflatsioon tuleb päris tugevasti Jaapanis.
  • http://www.boj.or.jp/en/theme/research/stat/bop/bop/index.htm#edp huvitav on pigem välisvõla väike kasv, kas see ei näita mitte stabiilsust?
  • -Huvitavalt tugev börs paar päeva
    -Huvitavaklt nõrk JPY paar päeva
    ja kõigepealt
    -Huvitavalt tugev tööturg juba mõned kuud, kuigi eksport on surve all.

    Huvitav sellepärast, et vähemalt teoreetiliselt võiks Jaapanile (min arust) riskida sattude inflatsioonisurva alla pärast kauaaegset deflatsioon-probleemi.
  • Tiksub edasi:
    USD/JPY=91,8
    Nikkei=10 400
  • Jaapani erasektori finantsvara: 1 439 000 000 000 000 JPY. (neto 1 065 000 000 000 000 JPY)
    Jaapani riigivõlg 2011: 826 000 000 000 000 JPY
    (www.afv.se)

    Sisuliselt erasektor hoiustab hullumeelselt. Et deflatsioon poleks liiga suur riik pumpab selle vastu välja raha samuti hullumeelselt. Kuskil võib aga deflatsioon võib muutuda inflatsiooniks, ja tol hetkel on erasektori finantsvara + selle võime juurde laenata tohutu, ehk hinnaralli ja valuuta kukkumine peaks olema suureks riskiks, minu arusaamisel.
  • SocGen raport Jaapani riigivõlast:
    http://www.zerohedge.com/sites/default/files/Grice%20Japan.pdf

    Minu kommentaarid raportile:
    Jaapani demograafiline olukord on nii nagu ta on, probleemid oleksid tekkinud niikuinii, sõltumata sellest kas riigivõlg oleks suur või väike. Paraku, aina vähem inimesi peavad tootma aina rohkem pensionäre jaoks.

    Kui väljastatud raha ja riigivõlakirjade hulk on suur, siis ootab tõenäoliselt varem või hiljem inflatsioon, ehk niimoodi väheneb pensionäride ostujõud kuni tasakaal taastub. Samas muidugi võimaldab välisreservid suurenevat importi ja tänani ongi Jaapanil ülejääk väkiskaubanduses.

    Hinnaralli ja nõrgenev JPY peaks varem või hiljem järgnema, ma arvan.
  • ootab inflatsioon + JGB väärtuste langus (=intresside tõus)
  • USD/JPY nüüd üle 92,5 ja Nikkei 11 000 juures.

    => pakun, et on olemas uskumatut jõudu ülespoole nii USD/JPYs kui ka Nikkeis, kui nad hakkavad lõpuks liikuma. Lõppude lõpuks peaksid Jaapani demograafilised probleemid ilmuma - siis istuvad kõik pensionärid massiivse rahahulgaga, ja töötav põlvkond aina väheneb.
  • ...lisaks tundub et uus valitsus+BOJ on otsustanud lõpetada deflatsiooniaega, ja see ei pruugi toimuda ilma suurte hüpeteta.
  • Jaapan heaks näiteks, et quantitative easing ei tööta. Baasraha massi suurendamine probleeme ei lahenda. Tarvis on uut krediiti produktiivsetesse sektoritesse.
    "Quantitative Easing" termini võttis BOJ esimesena tarvitusele.
  • Jaapan on ajanud ohlikut poliitikat, hoidnud kaua aega madalaid deflatsiooniootuseid. Umbes nagu kaardimaja ehitamine: kui ehitatakse ettevaatlikult, siis võib küll ehitada kõrgelt, aga ikkagi kunagi kukub, ja kukub valusalt. Parem oleks olnud kas lubada deflatsioonikrahhi, või inflateerida piisavalt et ära lõpetada deflatsiooni. Nüüd on pensionäride sahtlid raha täis, ja paljud lähevad pensionile, ja kõik arvavad et nad võivad mugavalt osta seda mille jaoks on hoiustatud. Aga kes peaks neid teenuseid osutama, kes peaks neid tooteid tootma. Vastus: inflatsioon vähendab varsti neid ootusi valusal moel.
  • ...deflatsioonikrahh Jaapanis oleks tähendanud pankade ja suurettevõtete pankrotte ja täielik jama, ehk siis ainukene mõistlik poliitika oleks minu arust olnud, jubna ammu vägisi lõpetada deflatsiooni ja deflatsiooniootuseid. Seda ei tehtud.
  • Nikkei225: -14% praegu. Meenub juba oktoobrit 1987.
  • Huvitav on siinjuures USD/JPY stabiilsus. Kui Jaapan oli varem JPY sularaha täis, siis nüüd ilmselt aina enam niimoodi. Samas ikka pakub see sularaha kindlust, aga sealgi võib kuskil olla "tipping point".

    Arvaksin, et varsti oleks pigem Nikkei võimsas tõusus, ja JPY korralikus languses.
  • Viimase tunni jooksul Nikkei +4%.
  • oops juba +6% viie veerandtunni jooksul.
  • Paradoksaalsel kombel võib see katastroof anda Jaapani majandusele peale esimest tagasilööki korraliku boosti hoopiski.
  • Mis seis praegu on nendel turgudel.
  • Tänud! Eestis siis ka oodata langust.

Teemade nimekirja