„Raha ei maga kunagi,“ ütleb kuulus ütlus finantsturgude kohta. Ent vahel tundub, et hoopis turg jääb hetkeks unne – ja just siis saab ärgas investor tegutseda. Investeerimine ei tähenda alati aastatepikkust ootamist ja kannatlikkust. Vahel piisab vaid mõnest nädalast, kui tekib olukord, kus turuhind ja tegelik väärtus ajutiselt lahknevad. Just sellistes olukordades näeme mängus arbitraaži – kauplemisstrateegiat, kus väikese hinnavahe pealt teenitakse kindla loogika järgi kasumit. Aastatagune Enefit Greeni ülevõtupakkumine oli üks neist.
Ülevõtupakkumise detailid
Eelmisel kevadel teatas Eesti Energia, et teeb Enefit Greeni vähemusaktsionäridele ülevõtupakkumise hinnaga 3,40 eurot aktsia kohta. Vaatamata sellele kauples aktsia mõnda aega pärast teate ilmumist börsil hoopis madalama hinnaga – 3,34 eurot.
Selline hinnavahe ei pruugi esmapilgul tähelepanu köita, kuid teravam pilk turule paljastas olukorra, kus võimalik tootlus ja risk ei olnud omavahel tasakaalus. Börsil sai osta odavamalt, kui ülevõtupakkumise kaudu oli võimalik hiljem müüa.
Miks üldse on pakkumishind ja börsihind erinevad? Vastus peitub riskis. Nimelt jättis Eesti Energia prospektis endale õiguse pakkumisest loobuda, kui soovitud osalust ei saavutata. See tähendas, et väike tõenäosus pakkumise ebaõnnestumiseks oli alati õhus – ja just see hoidis hinda allpool.
Kuid investor, kes hindas seda riski piisavalt väikeseks, sai olukorra enda kasuks tööle panna.
Tootluse arvutamine
Oletame, et ostetakse Enefit Greeni aktsiaid ajal, mil need kauplesid börsil hinnaga 3,34 eurot. Mõne nädala pärast viis Eesti Energia ülevõtupakkumise lõpuni ja aktsiad osteti investoritelt ära hinnaga 3,40 eurot.
• Tehingu maht: 1000 aktsiat
• Ostukulu: 1000 × 3,34 € = 3340 €
• Müügitulu: 1000 × 3,40 € = 3400 €
• Kasum: 60 €
Protsentuaalselt tähendab see 1,8% tootlust algselt investeeritud summalt. Esmapilgul võib tunduda, et 1,8% pole midagi märkimisväärset. Kuid siin tuleb mängu ajategur. Kui ostust müügini läks näiteks kolm nädalat, siis tuleks annualiseeritud tootluseks ligikaudu 35% aastas.
See näitab selgelt, et ka väikese hinnavahega tehing võib lühikese perioodi jooksul anda tootlust, mis aastases arvestuses ületab igati turu keskmist.
Võimenduse mõju tootlusele
Eelmises näites kasutasime ainult omavahendeid – ent paljudel investoritel on võimalus kasutada lisaks ka võimenduslaenu. See tähendab, et osa aktsiate ostmiseks vajalikust summast kaetakse laenurahaga väärtpaberite tagatisel.
Oletame, et investoril on vabu vahendeid summas 1670 eurot, aga ta otsustab tehingu tegemiseks kasutada ka võimenduslaenu ning osta kokku 1000 Enefit Greeni aktsiat, 3340 euro eest, millest võimenduslaen moodustab samuti 1670 eurot.
Kui tehing õnnestub ja aktsiad müüakse hiljem hinnaga 3.40 eurot, jääb brutokasumiks endiselt 60 eurot, aga nüüd tuleb sellest lahutada ka laenukulud. Võimenduslaenu aastane intressimäär euro valuutas on 8,5%, seega kolme nädala intressikulu 1 670 euro suurusele võimenduslaenule oleks 8,28 eurot.
• Omaosalus: 1 670 €
• Kasutatud võimenduslaen: 1 670 €
• Brutokasum 60 €
• Intressikulu: 8.28 €
• Netokasum: 51.72 €
1 670 euro suuruse omaosaluse juures oleks investeeringult teenitud kasum protsentuaalselt ~3.1%. Sellisel juhul oleks kolme nädalase perioodi annualiseeritud tootluseks juba 71.6%
Loomulikult pole see tihedalt korduv stsenaarium, kuid see näitab hästi, kui oluliselt võib tootlus suureneda, kui lühiajalisele tehingule lisatakse mõõdukas võimendus.
Võimendusega seotud riskid
Ei tasu unustada, et iga investeerimisvõimaluse juures tuleb vaadata kahte poolt: potentsiaalset tootlust ja sellega kaasnevat riski. Võimenduse lisamine võib tõsta esimese ahvatlevaks, aga suurendab alati ka teist.
Enefit Greeni puhul seisnes risk selles, et ülevõtupakkumine ei pruugi õnnestuda. See tähendas, et tehing polnud täiesti kindel – ja seni, kuni see kinnitust ei saanud, kajastus see ka turuhinnas. Kui pakkumine oleks ebaõnnestunud, oleks aktsia jäänud 3,34 euro tasemele või langenud veelgi. Võimendusega positsiooni puhul tähendab see aga seda, et isegi väiksem langus võib kiiresti paisuda suureks kahjumiks.
Lisaks on oluline mõista, et lühiajalistes olukordades, nagu arbitraažitehingud, ei saa loota sellele, et „küll turg taastub“. Ajafaktor on piiratud. Ülevõtupakkumised kehtivad konkreetse kuupäevani. Kui midagi läheb valesti, ei jää palju mänguruumi – väljumine võib tulla kahjumiga või mitte üldse õnnestuda. Seetõttu sobib selline strateegia pigem olukordadesse, kus riskid on konkreetsed ja hinnatavad, ajaraam on kindel ja kapitali kasutus kontrollitud.
Enefit Greeni juhtum näitas hästi, et tootlus ei seisne ainult suurtes hinnatõusudes, vaid ka ajas: kiire kasum võib aastases vaates kaaluda rohkem kui pikk rahulik tõus. Võimenduse lisamine võib sellises raamistikus veelgi tugevdada tulemusi, kuid eeldab ka rangemat distsipliini ja teadlikkust. Igat sellist võimalust tuleb hinnata tervikuna: mis on teada, mis võib minna teisiti ja kas ajastus on piisavalt selge.
Turud ei kuuluta ette, millal need võimalused tekivad. Aga kui nad ilmuvad, siis tasub teada kuidas ja millal neist maksimumi võtta, ja millal mitte.
Anneli Lukašova - LHV investeerimisteenuste praktikant.