Trumpi ja Zelenskõi kohtumist vaadates tundus nagu oleks sattunud bipolaarsesse paralleeluniversumisse: ühel hetkel visatakse nalja ja juba järgmisel tabab Zelenskit süüdistuste laviin. Eks nii saab paralleeli tõmmata ka majanduslikesse tagajärgedesse. Aina keerulisem on USA käike prognoosida ja nende tõsiseltvõetavust hinnata. Üks on aga kindel: geo- ja kaubanduspoliitika on kahjustada saanud ning seeläbi ka ettevõtete kindlus.
Reedel nähtu põhjal ei saa veel USA abi jätkuvuse osas põhjapanevaid järeldusi teha. Enamik nõupidamisest toimus ja toimub edaspidi suletud kabinetiuste taga. Samas juba on tööle hakanud USA taktika survestamaks Euroopa veel rohkem panustama nii Ukraina abistamisesse kui ka üldiselt NATO kaitsekuludesse (USA kannab ca 66% NATO kuludest).
Samas on Euroopa Liit koos Euroopas geograafiliselt olevate teiste riikidega on sõja algusest saati Ukrainasse osutanud suurema summa eest abi kui USA. Kieli Instituudi andmetel on Euroopast liikunud sinna kokku ligikaudu 132 miljardi euro ulatuses abi ning USAst 114 miljardit eurot. Tõsi, eelmisel aastal ületas USA abi Euroopat ca 3 miljardiga (2024a USA abi 46,1 miljardit eurot ning Euroopa 43,4 miljardit eurot). Kuid lisaks otsesele abile on Euroopa riigid kandnud 134 miljardit eurot Ukraina sõjapõgenikega seotud kulusid, mida USAl ei ole. Kusjuures SKPga võrreldes on suurim Ukraina toetaja olnud hoopis Eesti oma 2,2%ga SKPst (kokku 0,76 miljardit).
Raha leidmine on väljakutse
Kui tõesti peaks juhtuma, et USA abi Ukrainale väheneb, oleks see suur löök, kuna USA senisele panusele võrdväärset summast maast ei leia. Kust aga vajadusel selline raha võtta on väljakutse. Jah, Euroopa riigid võivad küll panust suurendada, kuid see tähendaks, et Euroopa peaks aastas panustama umbes kaks korda sama palju kui enne. Summaarselt tähendaks see 40 miljardi asemel 80 miljardit. See on väga suur summa, kuid näiteks Euroopa mõttekoja Bruegeli arvates majanduse kogumahte arvestades isegi tehtav. Suuremaks probleemiks on aga leida need riigid, kes seda nii teha saaksid kui ka tahaksid. Näiteks Saksamaal oleks ruumi sõjalisi kulutusi suurendada (hetkel alla 2% SKPst), kuid pole seda seni teinud. Ungari aga protestib kindlalt Ukraina täiendava abistamise vastu.
Loomulikult suunaks see ka Euroopa riikide majandusi. Suuremad Ukraina abistamise- ning kaitsekulud tähendavad lisaraha vajadust, mis paneb valitsused surve alla teiste kulutuse kokkuhoidmiseks. Räägitakse ka EL eelarvereeglite lõdvendamisest ning ühtse laenu võtmisest, kuid tulem oleks pikas plaanis siiski sarnane: intressikulud kasvaksid ning teiste valdkondade jaoks jääb selle arvelt vähem kulutada. Balti riikide ja Eesti majandus seejuures ei erine – lisaraha kaitsesse tähendab kulude kokkuhoidu mujalt või siis suuremaid intressikulusid. Ning koos võlakoormusega tõuseb ka fiskaalrisk ehk riigi võime kulusid katta.
Kui mingi majandusharu tekkinud olukorrast võidab, siis on selleks kaitsetööstus, kuhu ilmselt nii siin kui sealpool piiri suuremad summad liikuma hakkavad. Korraga suure hulga raha liigutamine kaitsetööstusesse võib samas tõsta kaitsetööstusega seotud materjalide ja teenuste hindu. Ettevaatlik peaks olema ka teiste valdkondadega tasakaalu leidmises. Esimesed reaktsioonid on juba Euroopa börsidel kaitsetööstusaktsiate kasvus näha. Üleüldiselt võib lähiajal ilmselt näha suuremat volatiilsust nii aktisaturgudel kui ka näiteks toormeturgudel. Lõplikud otsused tehakse siiski diplomaatilise laua taga ja siin otsustab paljugi see, kui strateegiliselt oskab Euroopa läbi rääkida ja oma huve kaitsta. Ega kotlette panda ka külma panni peale, ikka tulise panni peale. Hetkel me ei tea ka seda, millised on USA tegevused ja läbirääkimised Venemaa suunal. Kuid mitmes väljaütlemises on Trump vihjanud soovile pääseda ligi Venemaa maavaradele, mis tähendaks vähemalt osade Venemaa sanktsioonide lõppu USA poolt. Mis puutub USA ähvardustesse Euroopat tollitariifidega kostitata, siis ilmselt pannakse sama laua taga paika nii kaubanduspoliitika kui ka julgeolekupoliitika. Mis puutub Hiinasse, siis nemad on ilmselt toa nurga taha pugenud, ootamaks märguannet, kas ja millal veel rohkem oma kaupa Euroopasse suunama peaks.