Kalev Jaik võsafilosoofist majandusteadlane
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Otsustasin lisada sellise teema siia, kui on juba olemas see teema, siis palun model kustutada.
Kes siis on Kalev Jaik? Majandusteadlane ja filosoof nagu ta ise väidab. Peale selle on pahuksis termodünaamika teise seadusega. Ma arvan, et sellised tegelased nagu Kalev Jaik ja Hannes Vanaküla on mingisuguseks indikaatoriks meie ühiskonnas. Juskui näitaks teatud heaolu isegi, kui mitte heaolu, siis seda, et teistest ei kardeta enam erineda ja julgetakse omi mõtteid avaldada.
Kahjuks mul ei õnnestunud netist ühtegi avatud foorumit leida, et tema vildakad seisukohad ümber lükata. Aga vaevalt see teda ikkagi veenaks oma õpetuste mõttetuses.
Lühidalt väidab Kalev Jaik, et kogu kaasaegne majandusteadus põhineb väärarusaamadel, sest finantsvarasid arvatakse olevat reaalvarad, mida nad tema arvates pole. Raha ei saavat tema arvates laenata, kuna raha on vaid omandiõigus ja mitte reaalvara.
Ta teeb loogikavigu enda jutus siin: http://www.skeptik.ee/index.php/2008/11/10/kalev-jaik-revolutsioon-majandusteaduses/
kuid see teema on seal leheküljel suletud. Ta on kirjutanud vähemasti kolm raamatut. Ta ei ole tavaline vandenõuteoreetik selles mõttes, et ta ikkagi põhjendab ja püüab teaduslikult asjadele läheneda. Tulemuseks on muidugi täielik jama, ehk ilmub isegi siia enda seisukohti kaitsma? -
Veel sarnasest kategooriast...
http://tomp.wordpress.com/
...ja siis see vend, kellest me juba oleme rääkinud...
http://www.postimees.ee/080906/esileht/arvamus/217030.php
http://www.arileht.ee/arvamus/436869 -
Neid wannabee tunnustamata superajakirjanikke-spekuleerijaid ilmatarku on veel:
http://vaher.blogspot.com/
http://virgokruve.wordpress.com/ -
http://www.epl.ee/artikkel/455469
Vabandage minu teadmatust, kuid kes on majandusanalüütik Jüri Uustalu New Yorgist? Google andmetel on ainus seos selle mehe ja majandusanalüüsi vahel paar arvamuslugu eestikeelses ajakirjanduses. Siin LHV foorumites on küllalt autoreid, kelle postituste pikkus ja sisutihedus ületavad mainitud artikleid - äkki võiksid nemadki nimetada end majandusanalüütikuks? -
to: buratino , palu http://www.skeptik.ee/ -l see teema uuesti avada ja teistest teemadest ettepoole tõsta.
-
Henno, kas sa siis ei tea, et majandusteemadel puusalt tulistamine on igaühe püha inimõigus? Majandusteemadel võtavad sõna nii võsa- kui pubifilosoofid, kunstikriitikud ning täiesti suvalise ala spetsialistid. Aga kõige selle juures on oluline, et ükski majandusspetsialist mitte ühelgi muul teemal sõna ei võtaks. See on BIG no-no! Katsu sa näiteks mõne ajakirjandusväljaande kultuurilisas kirjutada, et purki s***umine pole kunst! Pärast kirjutatakse selle kohta 8-9 arvamuslugu, kuidas sa ei tea ja ei saagi midagi teada (sest sa töötad näiteks pangas ja seal töötavadki inimesed, kes ei saa millestki aru, ning on olemuselt halvad ja kallutatud). Või kui sa näiteks peaks avalikult kritiseerima mõne võsafilosoofi gravitatsiooniseaduse eiramise tasemel majandusalast shallalaad, siis oled samuti paha, sest keeldud majandusele avatult vaatamast :-D
-
Aga kas kellelegi tundub praeguses olukorras, et väärtpaberid ja raha (nt kroonid) on reaalne vara ning rikkus?
-
karum6mm, aga sa alusta oma selgitustööd lihtsamast harjutusest.
mine harjutuseks näiteks prantsusmaale mõnda kampsikute kohvikusse ning hakka seletama, et eestlased võitlesid sinimägedes oma iseseisvuse mitte reichi eest. -
homemaker,
mulle tunduvad aktsiad reaalse varana. ma saan tulevikus osa nende firmade kasumist. minu arust väga hea diil. -
Sama siin, tegin just katse rahaga, eesti kroonid.
Üks vend vahetas need saia, vorsti, kommide ja õlle vastu ega kobisenud. Tundub ka päris hää.
Proovin kroone juurde saada. -
Olen ühte Jaiki raamatut lugenud ja see muutis mu suhtumist rahasse päris palju.
Tema teisi kirjatükke ei tea, aga too raamat seletas küll majandusmullid väga täpselt lahti.
Ja ütles ilusti ära, et tavakodanik saab alati lüpsta ning on eluaegne ori. ( Kui ta oma eesmärke ja vajadusi ei muuda.) -
to ttrust:
Ma ei näinud seal kontakteerumise linki, vaatan uuesti.
to homemaker: No vot just niimoodi Kalev Jaik väidabki, et ei ole. Kusjuures asi ei ole praeguses ajas. Ta väidab, et raha ei saa laenata, kuna see ei ole reaalne asi, vaid on illusoorne fantoom.(kui te midagi müüte turul, ja saate vastu raha, siis te andsite kauba või teenuse võlgu, et see teidse kauba või teenuse vastu vahetada jne jne. jätkub) Ta räägib objektiivsetest ja subjektiivsetest asjadest ja väidab, et raha väärtpaberid jne on subjektiivsed ning illusoorsed(nagu unenägu) seega ei saa neid laenata, ega hoiustada, omada. Tundub minule väga vildakas arusaam.
Mina jurist pole, filosoof samuti mitte. -
Golkonda, ma tean väga hästi, et ei ole mingit mõtet vaielda inimestega, kes tegelevad küsimuste otsimisega neid vaevavatele vastustele. Proovi näiteks väikeinvestorile seletada, et selles, et ta raha kaotas ei ole süüdi turg, tähtede seis ega rahvusvaheline reptiloidide vandenõu. Või siis proovi tänapäeval inimestele selgeks teha, et see, et rahal puudub tänapäeval "kate" selle sõna kullastandardi tähenduses, ei ole mingi sensatsiooniline avastus. Muidiugi võib ka mainida, et Kyosaki on rikkaks saanud raamatute müügiga - selle eest võib suisa füüsilise noomituse saada! :-D
-
küsimus: kuidas saite rikkaks?
vastus: ostsin kartuleid ühe dollari eest, koorisin ära, praadisin ära ja müüsin kahe dollari eest.
seejärel ostsin kahe dollari eest kartuleid, koorisin ära, praadisin ära ja müüsin nelja dollari eest
aga siis vanaisa suri ära ja pärandas miljon dollarit. -
Ning ärge unustage:
http://www.epl.ee/artikkel/389821 -
Üldiselt saatis kogu artiklit rammus proletaarse higi hais (riisumine! sabotaaž! revolutsioon!). Kaunis üheselt andis välja lugeda, et autoril endal seda va "vääriti tunnetatud fantoom-vara" eriti palju taskus küll kõlisemas ei saa olla. Mõte, nagu algaks varsti aega, kus peatselt algav Suur Revolutsioon paneb omandussuhted ühiskonnas viimaks "õigesti" paika, oleks korra nagu juba kuskilt lugenud...
Eks inimeste kommunaalprobleemidel ole mitmeid väljundeid. Mõni hakkab jooma; mõni kirjutama. Kas igaühele aga LHV foorumis eraldi teema peaks tegema, ei oska öelda. -
Kalev Jaiki mõtteid saab kuulata ka ühes ööülikooli loengus:
http://heli.er.ee/helid/oy/OY2007_Kalev_Jaik_ja_Kristjan_Laes_Ideaalne_kapitalism.mp3 -
mõni hakkab jooma ja LHV foorumis kirjutama :(
-
See rahuliku poolt viidatud raadiosaade oli ikka fantast kuulamine. Iga kord kui arvasin et enam jaburamaks minna ei saa, panid need võsafilosoofid auru juurde.
-
Jaiki mõte on ju, et raha ei tohi kaua käes hoida. Saadud raha tuleb kiiresti millegi reaalse vastu vahetada. Enne kui raha väärtus ajas kahaneb.
Aktsiatega on samas nii ja naa.
Kui on hea ettevõte ja veel dividende ka maksab, on väga bro.
Aga kui pankrotti lastakse või muud moodi mütsi tehakse, ei ole just eriti tore. -
kuulge, aga miks raha väärtus ajas kahaneb?
miks rahal ei ole koguaeg ühesugune väärtus?
1 õun täna või 1 õun 100 aasta pärast on ikka ühesuguse toiteväärtusega.
aga 1 usd täna või 1 usd 100 aastat tagasi ei ole ühesuguse toiteväärtusega. -
Vale, 1 usd täna ja 1usd 100 aastat tagasi on täpselt sama toiteväärtusega.
-
Lühike vastus on inflatsioon. Natuke pikem vastus on võrrand hinnatase = rahamass / kõik kaubad (eeldusel V = const.). Kui raha kogus süsteemis suureneb ilma vastava kaupade väärtuse/koguse suurenemiseta, siis hind nominaalis suureneb.
-
õunal ei ole ka koguaeg ühesugune väärtus. toiteväärtus ei mängi üldse mingisugust rolli. Mingi vara väärtuse määrab turu subjektiivne hinnang sellele varale. Näljaajal on kartulid hästi kallid, talunikust tuttav Kanadas rääkis kuidas mõned aastad tagasi viskas nende majapidamine sadu tonne kartulit lihtsalt minema, sest transportimisega turule oleksid nad kahju kannatanud. Turg oli nii odavaks hinnanud kartuli. Odav võib kartul olla ka teistes ühikutes väljendatuna, näiteks porgandites, kullas, või apelsinides.
Näitekis tolles ööloengus räägib ta, et laul on reaalne vara, aga võlakirjad seda ei ole. Laul olevat tööga loodud. Tegelikkuses ei oma üldse mingisugust tähtsust, kas see vara on tööga loodud või mitte. Kalev Jaik võib näiteks valmis teha tarkvara, mida mitte keegi osta ei taha, turg hindas selle tarkvara väärtusetuks ja majandusliku varana teda käsitleda ei saa(kuigi ta lõi tööga enda arvates palju väärtust). Seevastu Kalev Jaiki raamat, on majanduslikus mõttes vara, sest turul ju teda ikka on ostetud.
Mul on tunne, et Kalev Jaik ei mõista turumajandust ennast, veel vähem mõistab ta tänapeavast rahasüsteemi.
Minu isiklik arvamus on, et Kalev Jaik tõepoolest uskus, et asjad on nii nagu tema väitis neid olevat, mingil hetkel sai loomulikult aru sellest, et ta on eksinud, aga raamatute müük kujutab tema jaoks olulist sissetulekuallikat ja seetõttu teeb nüüd näo nagu püüaks ikka maailma ümber lükata. Ta ei tundu mulle segase fanaatikuna, veidrik, seda küll. -
priitp,
1 usd eest 100 aastat tagasi sai oi-oi kui suure toidukorvi.
1 usd eest täna saad nt. eestis leivapätsi.
impendium,
miks on üldse selline asi nagu inflatsioon?
miks ma ei saa 100 aastat tagasi maha müüdud õuna raha eest praegu samasugust õuna asemele osta?
miks inimene peab koguaeg rabelema, et oma vara/raha väärtust säilitada? -
to: priitp
Ei ole. 100 aastat tagasi trükiti raha paberile, praegu on tegu spetsiaalse keemiaga töödeldud semi-riidega, lisaks on kindlasti trükivärvi koostis aja jooksul muutunud, seega ülimalt suure tõenäosusega ei evi nad sama toiteväärtust. Iseasi, et milleks raha süüa, aga igasugu pervareid on olemas, nii et uai not. -
kn5,
aga keskmise tunnipalga eest saab keskmine inimene nüüd rohkem toitu. Kus siin see inflatsioon on? -
kn5,
Loodusseadus.
Miks inimene peab rabelema, et oma liiki säilitada? Pooldumine oleks parem :-) -
Kanada sugulane viskas sadu tonni kartuleid ära, seda lihtsalt piirituseks ajamata!? Ennekuulmatu. Kõiki põllumajandussaadusi saab likviidseks muuta.
-
Maal külamehed ajavad ka igasuguseid saaduseid pidevalt likviidseks. Klaaskommidest tomatipastani.
-
Kas siit võib järeldada, et likviidsuskriisis on süüdi peamiselt mitte pankurid, vaid põllumehed, kes kartuleid ära viskavad selmet turule likviidsust juurde paisata?
-
meenub lugu kultusraamatust "jah hr peaminister", kus väidetakse, et toit on relv, millega arenenud riigid arengumaades omavahel võitlevad.
-
kn5: "miks inimene peab koguaeg rabelema, et oma vara/raha väärtust säilitada?"
Sellepärast et inimene ise tahab seda. Täpsemalt, iga inimene tahab et kõik teised rabeleksid, et hüvesid toota. Sellepärast ongi vajalik mõõdukas inflatsioon sest muidu tekkiks liiga palju inimesi, kes olles piisavalt palju juba raha kogunud, edaspidi lihtsalt oma rahahunniku otsas istuvad.
Kogu majanduse idee ongi minuarust see et panna inimesed rabelema võimalikult palju ja võimalikult õiges suunas. -
Näitena toodud Kanada inimene on loll ja mugav lihtsalt. Ajad kartulid likviidseks, valad mõne oma veoka paaki bensiiniga pooleks. Sääst missugune.
ma siin vaikselt mõtlen, et peaks hakkama vanade pekkiläind mooside abil oma auto kütusepaaki likviidsust lisama. Majanduskriisi süvenedes peaks sellekohane inventaarium jubedalt hinda ka minema. -
mida rohkem inimene rabeleb, seda rohkem esineb tal stressi.
stressist tekivad haigused ja muud vaevused.
rabelemisega teenitud raha kulub kõik rabelemise negatiivsete tagajärgede likvideerimisele või leevendamisele.
tulemus? inimene on 40 aastat tühja rabelenud. -
olen kn5ga nõus mingis mõttes...
meenub anekdoot puu all magavast neegrist ja vestlus valge mehega, kes soovitas banaanid turule viia....ja hästi palju rabeleda, et lõpuks saaks ise puu all magada ja vaadata kuidas töölised sinu heaks banaane korjavad... -
See anekdoot kehtib lõunamaal. Põhjamaal sa külmud surnuks ilma rabelemata ja naabril on varsti ka suurem džiip kui sul! Esimest võib üle elada, teist mitte.
-
jah Velikij, ega ilmaasjata meil ei räägita kadedusmaksust. Tundub, et naabri kadedaksajamine on omaette väärtus Eestis, ehk finantsvara. Kujuta ette, et naaber oleks kadedusest roheline ilma, et sa peaksid džiibi ostma. Mõne mehe jaoks on küll see väärtus, kui majanduslik, siis saab hinnasildi külge riputada.
Ei külmu siin põhjamaal ka surnuks ilma rabelemata. Enamus enda vajadustest oleme ise välja mõelnud. No näiteks milleks mulle auto? Selleks, et tööl käia ja selle auto eest maksta. Mina saaksin täitsa ilma autota läbi kui ma tööl ei peaks käima, ometi on autole kuluv üsna suur osa minu sissetulekust.(vahest tahaks autoga sõita kuhugile, siis võiksin seda ju rentida) Vene ajal oli neid autosid ikka väga vähe, praegu ei kujuta ette asjaajamist ilma autota, jäädki sõitma bussidega, siis oli aega ka rohkem muidugi.
Mind on alati hämmastanud see fenomen, et majandus kasvab nii ja nii palju igal aastal(per capita) ja ometi leiame me end kitsikuses kui probleemid tekivad. 1950l aastal käisid inimesed tööl nii nagu praegu 40 tundi nädalas ja vahepeal on majandus hullult kasvanud, tähendab me peaksime nagu rikkamad olema, aga ometi ei ole.
Mina oleks täitsa nõus indekseeritud tööajaga, kui majandus kasvas 5% per capita, siis et säilitada eelmise aasta rikkus, peaksime tööaega vähendama ja oleksime ikka sama rikkad, kui eelmisel aastal? Kus on siin loogiline viga? -
Ei olegi mingit loogilist viga, 20 aastaga võib täiesti tööaja nulli viia, majandus kappab omaette edasi ja isegi kiiremini, sest tööjõukulud kaovad ära.
Muidugi olid inimesed 50.-ndal rikkamad. Praegu on meil väheke varasid, aga neist tuleb laenud maha arvestada, siis neid aga polnud.
Rabeleda pole mõisatgi külmaga vaja. Kuidas karud-mägrad-siilid-saavad hakkama. Rohkem ühist rütmi ja kooskõla loodusega, asjad lahenevad ise. -
lisaks veel et kui majandus langeb 10%, peame ainult kõik vastavalt tööaega suurendama, niisiis igasugused jutud tööpuudusest on puhas mull
-
Schlagbaumm, vanast moosist käärit vein kõlbab omalegi. Instrumentaarium imelihtne, tööd imevähe.
-
kuulasin selle "geniaalse" lindistuse nüüd üle, ainuke minu komm oleks "kui koeral midagi teha pole, hakkab ta oma mune lakkuma"
-
Peene majandusteooriaga pole need seisukohad ehk kooskõlas, küll aga reaalse elukogemusega. No ei ole alates 20. sajandi algusest Eestis olnud sellist asja, et raha ja väärtpabereid oleks olnud võimalik pärandada ühest põlvkonnast teise (inimpõlveks loetakse teatavasti 30 a). Alates tsaariaja lõpust pole olnud sellist 30-aastast perioodi, mil raha- või väärtpaberivarandus poleks muutunud täiesti väärtusetuks. Minu meelest vara üks omadusi peaks olema just väärtuse säilitamine põlvkondadepikkusel ajaskaalal. Rahal ja väärtpaberitel seda omadust selgesti ei ole. Aga näe, nii mõnigi sajandi algul ehitatud maja on alles. Isegi kui vahepeal ära võeti, tulid ikka ringiga omaniku järglaste juurde tagasi. Taludega sama lugu. Raha tõesti kõrvetab, sellest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda.
-
Homemakes lõi teema lahti nüüd:
ega Kalev Jaik majandusest suurt midagi ei kirjutagi, tema kirjutised ja arutelud piirduvad filosoofilist laadi küsimustega.
Homemaker kirjutas:"Minu meelest vara üks omadusi peaks olema just väärtuse säilitamine põlvkondadepikkusel ajaskaalal. Rahal ja väärtpaberitel seda omadust selgesti ei ole."
Ei ole teistel varadel ka, kui taustsüsteemid tagant ära võtta. Mis kasu oli sul nõukogude ajal vanaisalt päritud vabrikust, kui nõukogude võim selle sinult ära võttis? uue vabariigini ei pruukinud sa välja venitadagi. Tšernobõlis olevat omal ajal saanud suitsupaki eest maja osta.
Kalev Jaik aga arvab, et investor on puhta tola ja tema üritus on lootusetu:
Pettus ja libaaktsiad
Peale selle, kui Eesti Vabariigi kolm esimest aktsaseltsi olid minult ära röövinud viimased terve eluaja jooksul kogutud varanduse riismed, jätkasin ma lausa idioodi järjekindlusega uute aktsiaseltside aktsiate ostmist, pannes selleks mängu kaugelt suurema osa oma närusest sissetulekust. Terve oma eluaja olen püüdnud maksku mis maksab järjest rikamaks ja kapitalistiks saada ning selleks rikkust aina kogunud, juba alates nendest aegadest 1960. aastate alguses, kui keegi teine meie ühiskonnas ei näinud mingisugusest kapitalismile üleminekust üldse veel undki. Nõukogude ajal kogutud tohutu suur rikkus ja kapital rööviti küll minult käest ära ja tehti mind puupaljaks nii öelda kerjuseks, kuid mina jätkasin rikkuse ja oma arvates ka kapitali kogumist ka stabiliseerunud Eesti Vabariigis peale 1993. aastat. Kuna ainukene vähegi reaalsem võimalus kapitali soetamiseks ja kogumiseks on ettevõtete aktsiate omandamine või ostmine, siis seda ma ka tegin. Kasvõi nälgisin, kandsin seljas räbalaid ja külmetasin kütmata toas, kuid aktsiaid ostsin ikkagi ja sageli kogu oma raha eest.
Mida ma olen pidanud aktsiateks ja miks ma neid ostan? Minu teoreetilised lähtepositsioonid olid ja on järgmised.
Et elada ja õnnelik olla, sellele on aluseks ja kõige tähtsamaks eeltingimuseks majanduslik rikkus ja selle juurdekasv ehk sissetulek. Ka vaime rikkus, mis on veelgi tähtsam kui otseselt majanduslik rkkus, saab rajaneda ainult majanduslikule rikkusele. Rikkust saab ainult hüvede loomise ehk tootmise teel. Tootmise tulemuslikkus, ehk tootmisel saadava rikkuse hulk, oleneb kõige suuremal määral tööviljakusest, tööviljakus omakorda tootmisprotsessis rakendatud tootmisvahenditest ehk kapitalist. Nimelt on kaptal tootmises rakendatud rikkus. Järelikult, mida rohkem on tootmisprotsessis kapitali, seda vastavalt paremad on tootmisvahendid ja tootmise tehnoloogiad ning kõrgem tööviljakus ja tootmise produktiivsus, ning seda vastavalt suurem ka tootmisel saadava rikkuse hulk. Kapital on seega tööviljakuse ja tootmise produktiivsuse kaudu rikkuse allikas, sealjuures kõige suurem ja tähtsam rikkuse allikas üldse. Mida rohkem kapitali, seda vastavalt suurem on tootmise produktiivsus ning suurem sissetulek ja rikkus üldse. Kapital on seega kogu inimliku eksistentsi aluseks, elu ja õnne eliksiiriks, ning see pole sugugi liialdatud, kui niimoodi järeldada. Kapital on üks kõige tähtsamaid asju maailmas üldse, millele rajaneb kõik muu, mida me kalliks peame.
Tootmisse rakendatud rikkusel ehk kapitalil on aga lisaks veel see omadus, et see kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde ehk annab igal juhul kasumeid. Nimelt põhjustab tootmisprotsessis näiteks tootmisvahenditena rakendatud reaalne rikkus(kapital) tööviljakuse tema tõttu suurenemise kaudu palju suuremat rikkuse produktsiooni juurdekasvu, kui suur see rakendatud rikkus ehk kapital ise on. Kapital põhjustab tootmisrotsessis rikkuse juurdekasvu, mis tähendab kasumite saamist kapitalilt. Kapital kasvab tootmisprotsessis kas ise lõputult juurde, kui kapitalikasumid reinvesteerda ehk muuta need taas kapitaliks, või siis säilub igavesti ja põhjustab igavasti kapitalikasumeid, kui need kapitalikasumid tarbimiseks ära kulutada.
Muidugi, vastupidiselt paljudele senistele väärtõlgendustele kapitali kohta, ei ole kapital raha ega mingid väärtpaberid, vaid on alati tootmisprotsessi tootmise abivahenditena rakendatud reaalvarad ehk reaalne rikkus. Samuti pole kapital rikkus üldse, vaid on ainult tootmisse rakendatud rikkus. Samuti pole kapital mingisugune ekspluateerimisvahend ega kellegiltki rikkuse riisumise vahend, vaid on rikkuse loomise vahend tootmisprotsessis tema abil tootmise hõlbustamise teel.
Järelikult, et üldse muuta elu maalmas ja ka oma isiklikku elu paremaks ja püüelda õnne ning progressi poole, selleks tuleb suurendada kapitali. Mingit teist teed selleks ei ole, ning kõik teised teed on vaid kas illusioonid, või siis juhuslikud kõrvalekalded üldisest seaduspärasusest. Kapitali suurendada aga saab ainult sellel teel, et jätta osa juba saavutatud rikkusest ehk reaalvaradest tarbimata ja investeerida need tootmisse tootmisprotsessi hõlbustamiseks, ehk muuta need reaalvarad tootmisvahenditeks ehk kapitaliks. Tuleb piirata tarbimist ja muuta osa rikkusest kapitaliks.
Eraomanduses olevat kapitali(tootmisse investeeritud reaalvarasid) aga on mingis arenenud majandusega ühiskonnas võimalik omada ainult sellel teel, et ollakse osanik või kaasomanik mingis suuremas tootmisettevõttes või firmas, et ollakse tootmisse rakendatud reaalvarade(kaptali) kaasomanik. Selline kapitali(tootmisvahendite, tootmisse rakendatud reaalvarade) kaasomanik ongi aktsionär, sellise kaasomandi ehk kapitali osaku omanikutunnistus on aktsia, ning selline kaasomanduses olev firma on aktsiaselts. Aktsia on seega või peaks olema teatud reaalse rikkuse --- tootmisprotsessi rakendatud reaalvarade ehk kapitali --- omanikutunnistus, kapitali omatakse antud juhul aktsiate omamise vormis, ning aktsia ostmine võrdub teatud hulga produktiivsete reaalvarade ehk kapitali omale ostmisega. Aktsia ise küll ei ole kapital ja on ainult dokument, kuid kapital on need reaalvarad, millede kohta dokumendiks aktsia on. Järelikult selleks, et kapitali soetada ja koguda, tuleb osta firmade aktsiaid.
Sellised olid minu kalkulatsioonid ja selleks ma aktsiaid ostsin. Püüdsin omale niimoodi koguda reaalset rikkust ehk reaalvarasid, mis ei kao kuhugi ehk mida nii öelda koi ega rooste ei söö, vaid mis kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde tootmisprotsessi produktiivsemaks muutmise kaudu, mis ühtlasi muudab ka kogu ühiskonda ja inimkonda rikkamaks ja kiirendab inimkonna üldist arenguteed progressi suunas.
Formaalselt võttes on mul nüüd õudselt palju ehk tervelt mitme odavama jalgratta jagu aktsiaid, ma olen mitmekordne aktsionär ehk kapitalist ning korraga tervelt üheksas firmas, ma kuulun meie ühiskonnas kapitalistide klassi ehk nii nimetatud “valitsevasse klassi”, ning ma olen “kurnaja”, “kasusaaja”, “bursui” ehk “ekspluataator”, nagu neid nimetasid näiteks marksismi klassikud. Formaalselt võttes pole ma üldse mingi vaene inimene, sest vaestel ja ka keskklassi kuuluvatel inimestel teatavasti mingeid aktsiaid ega kapitali ei ole. Formaalselt võttes oleks asjad tõepoolest niimoodi, kuigi tegelikkus on hoopis midagi muud ja sellest kardinaalselt erinev.
Tegelikult pole terves maailmas juba ammugi mingeid tõelisi aktsiaseltse ega nende aktsiaid, vaid toimub ainult aktsiaseltside ja üldse erakapitalismi lavastus. Tegelikult on kõik nii minu kui ka kõik teised aktsiaseltsid kogu maailmas vaid butafooria, bluff ja pettus, nende aktsiad samuti, ning aktsionär on ainult tola selles kuritegelikus näitemängus, kellega kurja nalja mängitakse ja kelle varandust sealjuures riisutakse. Aktsiaseltsid ja nende aktsiad on mäng või lavastus, mida valitsevad ja juhivad kardinatagused tumedad jõud oma variisikute ja palgaliste direktorite kaudu, kus kasumid riisutakse salakanaleid kaudu, ning kus direktoritele makstakse kõige selle räpase töö eest lausa muinasjutuliselt suuri palkasid. Aktsionäride kanda aga jäävad kõik kulutused ja kahjumid.
Et see nii on, seda tõendavad nii need asjaolud, et näiteks USA-s ja igal pool mujal saab keskmine aktsionär oma aktsiate pealt aastakümnete jooksul ainult kahjumeid ja tegelikult ei mingeid kasumeid, kui ka minu enese isiklikud väga rikkalikud kogemused sellel alal Eesti Vabariigis. Aktsiaseltsid, pangad ja börs on kuritegelikud organisatsioond läbi ja lõhki ning juba põhimõtteliselt, --- selline on minu järeldus asja kohta.
Aktsionäri kogu rõõm seisneb selles, et ostad aktsiaid, mingeid tegelikke kasumeid ega dividende mitte kunagi ei saa, aktsiate ostmiseks kulutatud rikkust mitte kunagi ega kuidagi kusagilt poolt tagasi ei saa, vaid oled selle rikkuse vähemalt osaliselt nagu maidale ära kinkinud, kuid see-eest saad aktsiaseltsilt tavaliselt igal aastal ühe kirja, milles sind kui auväärset aktsionäri kutsutakse aktsionäride üldkoosolekule. Sellel aktsionäride üldkoosolekul, kus aktsionär on tegelikult ainult bluff ja tola, kes tegelikult mitte midagi ei tea ega otsusta, ega keegi ei kanna talle ette ka mingit õiget infot aktsiaseltsis tegelikult toimuva kohta, teatavad talle firma tõelised omanikud oma palgaliste sulaste kaudu, et mingeid kasumeid ega dividende ta järjekordselt ei saa, vaid saab järjekordselt nii öelda pükse mööda nagu alati. Muidugi ei ütle seda talle keegi otseselt niimoodi välja, sest talle räägitakse aina kasumitest ja tõlgendatakse ta valetajate poolt kasumite saajaks, vaid ta peab sellest ise arvutusi tehes aru saama, juhul kui ta ikka aru saab ja mitte päris loll ei ole. Kuid see-eest saab iga kohaletulnud aktsionär aktsiasetsi kulul keskmiselt umbes poolteist klaasitäit limonaadi ja kolm magusat küpsist puhvetis, mis on aktsionäri tõeline kasum tema tohutu suurte kahjumite ja kogu selle tragikoomilise kuritegeliku mängu juures.
Kuid siinjuures tuleb arvestada seda, et nii soodne on olukord aktsionäri jaoks ainult kõige paremal juhul, kui aktsiaselts tegutseb nii nimetatud “kasumitega” ja on “edukas”, ehk kui teda tema tegelike peremeeste poolt just lõplikult paljaks ei varastata ega pankrotti ei aeta. Vastasel juhul on olukord aktsionäri jaoks palju sandim, ning siis tehakse talle nii nimetatud “ärtust ära” ja “puhta vuugiga”. Siis on aktsionär täiesti legaalselt paljaks röövitud kogu oma varandusest, ehk see varandus oleks justnagu kuhugi jäljetult kadunud kõigi loogikareeglite ning aine ja energia jäävuse seaduste vastaselt.
Muidugi räägitakse ametlikus interpretatsioonis valetajate poolt muinasjutte aktsionäride poolt saadavatest dividendidest ja kasumitest, tulevikus saadavatest kasumitest ja eriti tulevasest aktsiahinna tõusust börsil, kuid see on vaid muinasjutud ja bluff. Aktsiate hinnad keskmiselt hoopis langevad börsil, kui mõõta neid õigete mõõdupuude järgi, mitte aga olemasoleva kollase majandusteaduse võltsingute ehk blufi järgi, kui arvesse võtta veel ka inflatsiooni ja alalõpmatult esinevaid aktsiaseltside pankrotte, kus aktsionärid kogu oma varandusest kogu kupatusega ilma jäävad ehk puupaljaks varastatakse. Aktsiate või mingi ühe aktsia hinna tõus börsil on vaid ajutine, sellele järgneb peaaegu kindlasti ja aktsionäri jaoks täiesti äraarvamatul ajahetkel kohutav hinna langus või koguni aktsiaseltsi laostumine ja panktot, ning mingi hindade tõus ei kompenseeri mitte mingil juhul aktsiate hindade langustest, inflatsioonist ja pankrottidest tulenevaid aktsionäri kahjumeid. Kui aga keegi aktsiate hinna tõusust siiski jätkuvalt ja lõppkokkuvõttes kasu saab, siis selleks on mitte tõelised aktsionärid, vaid hoopis see rahvusvaheline maffia ja selle variisikud, kellede omad need näilised aktsiaseltsid, börs ja pangad kogu maailmas on, kes on kogu selle mängu tõelised peremehed ja korraldajad, ning kes ise neid aktsiate hindasid sellisteks kunstlikult kujundavad. Aktsiate hinna tõusust kasu saab mitte aktsionär, vaid hoopis saadakse kasu tema arvel. See on nii nagu sulide kaardimängupõrgus, kus võitudena keskmiselt ja lõppkokkuvõttes kasu saavad mitte ei paremad ega kehvemad kaardimängijad, vaid hoopis mängu korraldavad sulid kaardimängijate tüssamise arvel.
Aktsiaseltside poolt aktsionäridele makstavad dividendid aga on nii suur bluff, et isegi USA kollased majandusteadlased, kes muidu igal sammul aina valetavad oma peremeeste poolt ettekirjutatud programmi järgi, ei räägi dividendidest juba ammugi üldse tõsiselt, vaid tunnistavad täiesti avalikut, et tegelikult on dividendid keskmiselt igal juhul väiksemad inflatsioonist. Näiteks on asi selline, et kui inflatsioon vähendab aktsiate reaalset müügihinda 5% võrra, siis saab aktsionär 3% dividende. Dividendid on umbes selline asi, nagu petab petis teilt välja 10 krooni, maksab sellest teile 1-e krooni tagasi, kuid nimetab seda oma teguviisi teile dividendide maksmiseks.
Kui armetu on minu kui aktsionäri majanduslik seis tegelikult ja kui suur aktsionäride varanduse riisumine on aktsiate mäng tervikuna, selle tõenduseks toon mõned üldist olukorda illustreerivad näited.
Ostsin viis aastat tagasi 1995. aastal ühe kõva portsu kondiitrivabriku Kalev aktsiaid, makstes nende eest oma 20 tööaasta eest saadud EVP-dega (erastamise väärtpaberid). Nende EVP-de eest oleks saanud osta, ja kõik teised inimesed said osta, kahetoalise korraliku korteri. Niisiis, vahetasin ühe korteri jagu rikkust Kalevi aktsiate vastu. Lisaks sellele ostsin Kalevi aktsiaid sularaha eest veel juurde, makstes nende eest oma viie kuu pensioni suuruse rahasumma. Niisiis, kulutasin Kalevi aktsiate ostmiseks justnagu ühe korteri ja viie kuu pensioni, saades selle eest kokku 68 aktsiat. Ainuüksi minu viie kuu pension on võrdne 1465 kõige odavama silikaattellise väärtuse suurusel hulgal rikkusega, kusjuures kuupension on 293 tellise väärtuse suurune. Vahepeal pole see firma aktsionäridele mingeid dividende maksnud. Kuid kui ma nüüd need 68 Kalevi aktsiat ära müüksin, siis ma saaksin nende eest rahasumma, mis on väiksem minu ühe kuu pensionist, ehk mille eest saaks osta mitte rohkem kui 200 tellist. Niisiis kulutab aktsionär aktsiate ostmiseks korteri ja 1465 tellist, ning kogu sellest kupatusest tagasi saab paremal juhul vaid 200 tellist. Sellised siis on kasumid ja selline kapitalist on aktsionär.
Ehk teine samalaadiline näide. Ostsin 1994. aastal, kohe kui Eestis aktsiad avalikule müügile tulid ja tekkis aktsiate ostmise võimalus ka tavaliste inimeste jaoks, aktsiaselts Estiko(plastmasstoodete tehas) aktsiaid kogu oma rahatagavara eest, andes selleks ära oma viimased sendid ehk peenraha taskust. Üks Estiko aktsia maksis siis umbes 38 silikaattellise väärtuse suurusel hulgal raha. Pärast on Estiko kui erakordselt edukas ja muinasjutuliste kasumitega ettevõte reeglina igal aastal maksnud aktsionäridele dividende, millised dividendid olid suurimad Eestis ja panid teiste aktsiaseltside aktsionäre kadedusest lausa lõhki minema. Mõnel aastal on need dividendid aktsionäridele kohe otseselt sularahas välja makstud, mõnel teisel aastal aga on need potentsiaalsed dividendid reinvesteeritud firma arenguks ehk laiendamiseks ja selle kapitali suurendamiseks. Viimasel juhul on Estiko nende reinvesteeritavate dividendide eest aktsionäridele aktsiaid juurde andnud. Mina aga olen ka saadud sularahadividendide eest Estiko aktsiaid aina juurde ostnud. Kogu selle kas nii või teisiti makstavate dividendide tulemus oli kuue aasta pärast selline, et 1-est Estiko aktsiast oli kokku saanud umbes 3 Estiko aktsiat. 3 Estiko aktsiat aga maksab praegu ehk kuus aastat hiljem umbes 6-e tellise väärtuse suurusel hulgal raha. Niisiis, ostad aktsia ja maksad selle eest 38 tellist, mis kannab tervelt kuus aastat järgemööda õudselt palju igasuguseid kasumeid ja dividende nii et tapab, ning müüd kogu selle sõnniku kõige kupatusega siis lõpuks maha, ning saad selle eest kokku 6 tellist tagasi. Kõvad kasumid!
Sellised ja sellist laadi on need aktsionäride poolt saadavad kasumid: puha bluff ja pettus ning õudne röövimine. Kuid Estiko igasuguste ökonomistide, raamatupidajate, revidentide, ning üldse Eesti ideoloogide ja majandusteadlaste tõlgenduste kohaselt on tegemist mitte mingite aktsionäride kahumitega, vaid hoopis kasumitega ehk kapitalituludega. Muide, need suurte sulide teenistuses olevad lakeid ise saavad sellise valetamise eest muinasjutuliselt kõrgeid palkasid, ehk on kõvasti kinni makstud. Ning kollane majandusteadus kogu maailmas kinnitab väsimatult neid valesid, ning ka need härrad on kõvasti kinni makstud. Tegelikke kasumeid aga saavad neid näilisi aktsiaseltse tegelikult valtsevad kardinatagused röövlid ja viimaste teenistses olevad lakeid, mitte aga aktsionärid.
Siinkohal kerkib üles üks väga kentsakas küsimus. Räägitakse, et Eesti olevat nüüd kapitalistlik maa ja siin olevat olemas kapitalistid, kes saavat kas oma kapitalilt või siis rahvalt riisutud võõralt kaptalilt kapitalitulusid. Teatavasti aga ei ole Eestis mingeid teisi kapitaliste, kui firmade aktsionärid, ning pole mingeid teisi kapitalitulusid peale aktsiate pealt saadavate tulude. Võibolla on veel kusagil olemas mõni teistsugune spekulant, kes pole aktsionär, kuid sellised “kapitalistid” on pigem harva esinevad erandid ega moodusta mingit kapitalistide klassi. Kus siis on need kapitalitulud tegelikult ja millest üldse need need kapitalistid, need firmade suuraktsionärid, kellede omad on kusagil umbes 97% firmade aktsiatest, ära elavad, ehk kust saavad oma sissetuleku? “Kust vallast see ruig(siga) põhku saab ja kuidas tal hing üldse sees seisab?”, nagu seda küsib üks vana talupojatarkus.
Vastus sellele küsimusele saab olla vaid ühene. Need suuraktsionärid pole üldse mingid kapitalistid tegelikult, ega anna kapital selles kuritegelikus majandussüsteemis kellegile mingeid kasumeid. Need on hoopis palgalised variisikud ja lakeid tumedate kardinataguste jõudude teenistuses, keda on pandud kapitaliste mängima. Need on mitte tegelikud, vaid hoopis butafoorilsed kapitalistid. Ning oma sissetuleku saavad need butafoorilsed kapitalistid mitte mingite kapitalituludena, vaid hoops oma tegelikelt peremeestelt saadavate armuandidena olemasolevate pseudo-aktsiaseltside rikkuse riisumise teel. Firmade suuraktsionärid ja direktorid on mõlemad ühte moodi riisujate teenistuses olevad palgasulased tegelikult, kelledele kui privilegeeritud ülemsulastele selle nende töö eest --- põhiliselt oma kardinataguste peremeestee näpunäidete järgi varastamise ja valetamise eest --- makstakse väärikat palka, milline palk ületab mitmekümnekorselt tõeliste rikkust loovate töötajate palkasid. Firmade suuraktsionäride aktsiad on tegelikult bluff ja butafooria, nii nagu need aktsionärid isegi, ning aktsiad ei anna kellegile mingit tulu sellepärast, et tulusid saadakse hoopis teisel teel. Ei ole kapitaliste, vaid on ainult üks liik sellenimelisi palgalisi prostituute ehk suurte kardinataguste riisujate väikeseid palgasulaseid.
Kunagi Nõukogude ajal, nii umbes aastal 1973, olin ma veel nii naiivne, et pidasin Läänes olemasolevaid aktsiaseltse peaaegu et ehtsateks erakapitalistikeks institutsioonideks, millede tegutsemise eesmärgiks on eelkõige aktsionäridele kasumite teenimine. Arvasin, et kapital kasvab tootmises igal juhul juurde ja annab tema omanikele(aktsionäridele) ilmtingimata kasumit, kuivõrd kapital on lõppkokkuvõttes tootmisvahendid, mis muudavad tootmisprotsessi produktiivsemaks tööviljakuse suurendamise teel. See on nii, et mida rohkem kapitali, seda suurem on tööviljakus ja seda vastavalt suurem tootmisel loodava rikkuse hulk, mis tähendabki kaitalikasumeid, mis on täiesti paratamatud igal juhul, igas olukorras ja igas ühiskonnas. Ma küll teadsin, et aktsiaseltse valitsevad ja riisuvad tumedad jõud ja aktsionärid on vaid teisejärgulisteks ripatsiteks selle mängu juures, kuid arvasin siiski, et ka aktsionärid saavad mingeid tegelikke tulusid nende kapitalilt, või et aktsiad toovad ka nende omanikele keskmiselt ikkagi tulu. Hiljem hakasin selles küll üsna tõsiselt kahtlema, kuid arvasin ikka, et erakapitali omamine aktsiate omamise vormis on ikkagi võimalik, et aktsionäri rikkus aktsiaseltsis peab kõigevähemalt ikkagi säiluma, juhul ku mõne erakordse majanduskriisi ajal see rikkus juurde ei kasva ehk kui ajutiselt pole mingeid kasumeid. Nüüd aga olen jõudnud veendumusele, et mingisuguse erakapitali omamine nii aktsiate omamise vormis, kui ka igal muul moel, on tegelikult üldse võimatu, ning seda mitte ainult Eesti Vabariigis, vaid ka Läänes ja kogu maailmas juba alates ülemöödunud sajandist. Sest maailma ja selle majandust tegelikult valitseb tume kardinatagune jõud ehk kuritegelik finantsimperialism, ning erakapitalism on vaid selle jõu poolt korraldatav lavastus ehk butafooria.
Olen ostnud juba üle kümne aasta järgemööda aktsiaid ning selleks kulutanud põhilise osa oma närusest sissetuekust. Ja seda vaatamata kõikidele aktsiaseltside paljaksriisumistele, pankrottidele ja kohutavatele kahjudele,mis ma sellest olen saanud. Olen arvanud, et kui aktsiatest ei saagi mingit tegelikku tulu ning aktsionär on vaid tola selle kuritegeliku mängu juures, siis võibolla aktsiaseltsi reaalvaradena see olemasoev rikkus, mis peaks olema minu kui aktsionäri oma, ikkagi säilub, ning mul õnnestub nimoodi aktsiate omamise kaudu rikkust tuleviku jaoks säilitada. Olen lootnud, et aktsiaseltsis see olemasolev reaalne rikkus ei tohiks hävineda niimoodi, nagu seda nii nimetatud “koi ja rooste söövad” selle rikkuse isiklikus omanduses mingi varuna või aardena säilitamise korral, või nagu seda röövivad inflatsioon ja pank, kui see pangale laenata nii nimetatud “raha hoiustamise” ehk rahatähtede vahendusel pangale reaalvarade laenamise korral. Kuid tuleb välja, et ka see rikkuse säilitamise meetod osutub selles kuritegelikus majandussüsteemis tegelikult ikkagi võimatuks, ning inimese eraomanduses võib tegelikult olla ainult see rikkus, mis tal on olemas isiklike tarbeesemete ja ebaproduktiivsete tagavarade kujul. Võivad olla vaid püksid jalas, vihmavari pea kohal, ajaleht taskus, kuld, mida peidetakse maa sisse salajasse peidukohta, ning briljant, mida hoitakse suus tagapool hambaid, kuid mingit muud rikkust, eriti aga produktiivset rikkust ehk kapitali, ei tohi inimesel olla. Sest kapitali omamine on ainult maailma valitseva finantsimperialismi monopol.
See on küll kohutavalt jube järeldus, kuid nii see paistab selles kuritegelikus maailmas tõepoolest olevat. Vähemalt minu käsutuses pole mingit tõestusmaterjali selle kohta, et see võiks olla kuidagi teisiti, et kusagil kellegi tõelises eraomanduses võiks olla mingit arvestatavat ja püsivat kapitali, mis säilub läbi aegade ja kasvab lõputult juurde, nagu see on ürgomane kapitalile ehk tootmisvahenditesse ja üdse tootmisprotsessi akumuleeritud rikkusele. On olemas küll hulgaliselt illusioone selle kohta, et keegi omab mingit arvestatavat eraomanduses olevat kapitali näiteks kas farmeri või pisiettevõtja tootmisvahendite omamise vormis, panga kaudu tootmisettevõtetele laenude andmise ehk nii nimetatud “pangahoiuste” omamise vormis, või siis mõnes suurettevõttes kaasomanikuks ehk aktsionäriks olemise vormis, kuid need ja taolised erakapitali omamise võimalused osutuvad lähemal vaatlemisel vaid tühjadeks miraazideks.
Mitte miski ei tõesta seda, et muudad näiteks 1000-de tellise väärtuse suurusel hulgal rikkust kapitaliks kas talumees traktori või seemnevilja ostmise ja tootmisse rakendamise teel, panga kaudu ettevõtjale laenu andmise teel, või siis aktsiate ostmise teel, ning see kas nii või teisiti tootmisse rakendatud 1000-nde tellise väärtuse suurune rikkus ehk kapital hakkab säiluma igavesti ja lõputult juurde kasvama, nagu see on ürgomane kapitalile. Vähemalt olemasolevas kuritegelikus majandussüsteemis see nii ei ole. Ja seda sellepärast, et selles kuritegelikus majandussüsteemis talumees aetakse kuritegelike finantsmahhinatsioonide kaudu kogu oma majandustegevusega kahjumitesse ja vähemalt potentsiaalselt pankrotti, ehk kokkuvõttes riisutakse paljaks, pangahoiused lähevad tühistamisele kas nii või teisiti, ning aktsionärile tehakse kas varem või hiljem igal juhul nii öelda “külma” või “ärtust ära”. Illusioon on ka see, et aktsiate hinnad tõusevad. Sest kas ületavad aktsiate hindade langused tõususid, või siis teatud perioodidel aktsiate hinnad tõesti tõusevad, kuid seda mitte aktsionäride kasuks, vaid hoopis kogu mängu korraldava finantsimperialismi kasuks ja aktsionäride kahjuks.
Järelikult, selles kuritegelikus majandussüsteemis, mis on väliselt maskeeritud erakapitalistlikuks majandussüsteemiks, saab tavaline inimene, kes pole seda majandussüsteemi valitseva finantsimperialismi ehk suure maffia variisik ehk erisoosik ja tegelikult lakei selle teenistses, elada vaid proletaarlase kombel, kus tegelikult ei omata ega püütagi omama hakata mingit kapitali, ning kus kogu teenitav rikkus kulutatakse ära kas otseselt tarbimise peale, või siis veidi edasilükatud tarbimise peale.
Näiteks nii, et palgana saadav rikkus kas pillatakse igakord kohe läbi, või seda siis eelnevalt vähekene kogutakse näiteks sõiduauto ostmise jaoks, seejärel aga pillatakse seda koos autoga läbi vastavalt suuremal hulgal kuni lõpuks ikkagi rikkuse 0 seisuni.
Muide, sellisel pillaja ja proletaarlase kombel tavaline väikene inimene elab ja tahabki elada, ning tema ei soovigi ei erakapitali ega kapitali üldse omada. Teda ei huvita üldse tootmine, selle produktiivus ega see, millest see tootmise produktiivsus oleneb ehk kapital, ei huvita ei minevik ega tulevik ega asjade areng, teda ei huvita, kust, kuidamoodi, mille arvel ja millise hinnaga see rikkus tuleb, mida ta tarbib, ega ka see, et mis saab edasi. Teda huvitab vaid võimalikult suurema palga või muu sissetuleku saamine ja siis selle läbipillamine. Ta on nõus ükskõik kust ja kuidas omale tarbimise jaoks rikkust hankima, selleks kasvõi varastama ja võlgu elama, jättes võimaluse korral ka need võlad tagasi maksmata. Sest tema elab vaid iseenese, tänase päeva ja oma isikliku tarbimise jaoks, oma isikliku elunautimise jaoks oma isiklikus väikeses mikromaailmas, mis on nii ruumiliselt kui ka ajalselt väga piiratud. Tema jaoks on rikkus, eriti aga selle produktiivne osa ehk kapital, täiesti ülearune asi, mis kõlbab vaid läbipillamiseks.
Kuid minule on selline proletaarlaslik ellusuhtumine ja elulaad võõras ja vastuvõetamatu ning mina olen oma hinge poolest parandamatu potentsiaalne kapitalist. Püüan saavutada võimatut: püüan saada kaptalistiks ja omada kasvõi kübetki erakapitali selles kuritegelikus majandussüsteemis, kus see tegelikult ei ole ilmselt võimalik. Võitlen võitmatu koletisega nagu Don Quiote tuuleveskiga, ning aina kaotan ja kaotan rängalt. Sellest ka minu tohutu suured kulutused aktsiate ostmise peale ning tohutu suured ja järjekindlad kaotused.
Minu ema süüdistab mind iga päev selles, et ma olen ostnud ja ostan aktsiaid. Ta on sügavalt veendunud, et aktsiad on petukaup ja aktsiate ostmine oma raha mahaviskamine, ning terve see aktsiaseltside ja aktsiate mäng on üks suur sulide mäng. Ta ütleb, et need nii nimetatud “aktsiamehed” ehk aktsiaseltside igasugused organisaatorid ja korraldajad, need kuradi varganäod, rajakad ja õudsed närakad, tuleks seina ääres maha lasta koos nende kuritegelikku tegevust võimaldavate ja soosivate riigimeestega ühes tükis, mitte aga nendele --- kuradi raibetele --- oma raha ära kinkida, nagu seda mina kui üks lollide loll teen. Ta üteb, et meie praegused “aktsiamehed”, pankurid ja ärimehed, ühes nende kuritegelikku tegevust võimaldavate riigimeestega, on nii suured ja alatud röövlid, et neid tuleks selle eest kõigi karmimalt karistada, muidugi koos kokkuröövitud varanduse nende käest riigile ja rahvale tagasivõtmisega, et ka kõige karmim karistus oleks nende jaoks ikkagi liiga väike. Ning tal on minu rikkalikud kogemused sellel alal, et niimoodi arvata.
Kõik minu tuttavad irvtasid ja irvitavad jätkvalt minu varem raha panka kogumise üle ja nüüd aktsiate ostmise üle. Nende arusaamiste kohaselt on see kõik suurte sulide poolt inimestelt raha väljapetmine, ja ainult. Nende arvates oleks isegi raha mahajoomine kasulikum kui aktsiate ostmine. Sest joomise korral saab joodik oma raha eest ikkagi midagi, aktsiate ostja aga ei saa mitte midagi ja lõpuks kaotab ikkagi kõik. Ning mina mõtlen ja järeldan, et võibolla on nendel niimoodi arvajatel õiguski või vähemalt osaliselt õigus.
Kuid ometi pole ma nõus ümber muunduma proletaarlaseks, ning aina üritan ja üritan omale mingil moel kapitali soetada, kuigi see näib olevat üsna võimatu. Olen ainult kandnud ränki kaotusi selle üritamise juures esiteks 30-ne aasta jooksul Nõukogude ajal, seejärel ja sellele lsaks veel 12-ne aasta jooksul Eesti Vabariigi ajal. Näiteks Nõukogude ajal mul küll õnnestus riigipanga ja riiklike kapitaliinvesteeringute kaudu saada üsna arvestatava kapitali omanikuks, ning see kapital oli mitte ainult reaalselt olemas formaalselt riigi omanduses olevate tehaste ja muude tootmisettevõtete kujul, vaid see kapital andis ka kindlaid kasumeid, millest maksti ka minule kui selle kapitali tõelisele omanikule selle kapitali suurusest dividendidena 3% aastas, kuid ühel ilusal päeval rööviti see kõik jälle käest ära röövlite omandusse. Eesti Vabariigis aga käib kapitali äraröövimine veelgi lihtsamalt, või õigemini --- seda ei õnnestu enam õieti soetadagi, ning röövimine on nii suur, kapital ei anna üldse kasumitki.
Mõtlen selle üle, mis toimub siin vaesel Eestimaal ja terves maailmas tegelikult ning kes on kes ja mis on mis. Imestades vaatan inimesesarnaseid nõmedaid olendeid ümberringi, kelledest kaugelt rõhuv enamik on oma naiivsuse tõttu rõõmsad ja arvavad ennast vabad inimesed vabal maal ja õnnelikud olevat. Imestan nende olendite suure naiivsuse, vastutustundetuse, rumaluse ja kergeusklikkuse üle, ning kogu maailmakorralduse nõmeduse ja äraspidisuse üle. Endale aga ei leia siin närakate näraklikus maailmas kohta ega mingit väljapääsu ummikust.
Kuid kui ma väsin ära loogilistest arutlustest ja mind haaravad emotsioonid, siis paisub minus jõuetu viha ja piirituna tunduv ahastus. Ümberringi on võõras ja vaenulik maailm, milles elavad ja mida valitsevad mingid tühised, irratsionaalsed, nõmedad ja alatud olendid, ning mul pole jõudu, et nende närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võidelda. Olen üksinda ja mul pole jõudu. Olen umbes sellises olukorras nagu Giordano Bruno, kellel samuti polnud jõudu närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võitlemiseks. Kahetsen kibedalt, et mul pole jõudu võitlemiseks ja võitmiseks, kuigi võidelda tuleks, ja seda kõige halastamatumalt.
Tartus, 18. jaanuaril 2001. a.
Kalev Jaik -
Mina ütlen, et Kalev Jaik on märkimisväärne mees, mitte majandusteaduses, aga selle foorumi raames kindlasti.
Miks talle kuulub minu sümpaatia?
Sest vastupidiselt igasugu majandusanalüütikutele on ta siiras, ta ei karda eksida nagu respekti omavad arvamusliidrid. Mehel on 7 klassi haridust, aga teeb silmad ette nii mõnelegi minuga koos TÜ lõpetanule. Jah, ta eksib nii mõneski punktis, aga kas me kõik ei tee seda? Ta on tulihingeline kapitalismi uskuja. Ta on perfektne homo economicus. -
buratino .... nii mõnigi meist on hommikul natuke "kassi" tundnud ........
-
LHV foorumi pikima postituse au kuulub nüüd vist buratinole.
-
usun et on ka pikemaid olnud. kuid oli väga tore lugemine minu meelest
-
Tänan CharlieF. Jah kardinalr, oleks pidanud vist lihtsalt lingi jätma. To winston 1984: Kassi mina ei tunne, sest väga väike osa minu rikkusest asub aktsiates(ka vast paari jalgratta eest). Isiklikus kinnisvaras on oluline osa, aga müüa ma pole seda kavatsenud, et minu enda jaoks nagu pole põhjust "kassi" tunda.
Kalev Jaik on kohati väga loogiline, aga siis teeb vea sisse.
Noh näiteks NSVLu majanduse võrdlemine USA majandusega ja väide nagu oleks NSVLu majandus olnud 50+% USA majandusest. Selliné väide on meelevaldne. Meil polnud turumajandust ja meil polnud turgude hinnangut sellisele produktsioonile, mida nõukogude plaanimajandus tootis. Tavaliselt tehakse sellised võrdlused ostujõu pariteedi alusel, ehk võetakse üks tarbijakorv ja võrreldakse seda teisega. Nõukogude plaanimajanduses toodetule puudus turgude hinnang.
Noh näiteks: Tallinas toodeti omal ajal keraamilisi plaate, need olid väga ebakvaliteetsed(mõõdust väljas, glasuur oli inetu jne) ja neid ei saa võrrelda odavate itaalia keraamilste plaatidega, ometi kui teha võrdlused ostujõu pariteedi alusel, siis keraamiline plaat on keraamiline plaat ja neid tuleks arvestada võrdväärsetena. Lääne turud hindasid Tallinna keraamilised plaadid väärtusetuks ja see tehas suleti. Ehk Kalev Jaiki kapital oli tahatud selliste investeeringute poolt, mis ei omanud väärtust turgudel, sellepärast see kaduski, mitte ei olnud mingeid kardinatagusid jõudusid.
Veel näiteks: Soome turul müüdi ju nõukogude autosid ja traktoreid, aga neid müüdi kordi odavamalt kui lääne toodangut. Ostujõu pariteedi arvutused tehakse tavaliselt kvantiteedi, mitte kvaliteedi alusel.
Näide: Tartu õlu oli kuulus kõhulahtisti, ometi arvestasid need majandusteadlased, kes võrdlesid USA ja NSVLu majandust Tartu õlle võrdväärseks lääne analoogidega, see ei ole ju tõsi.
Miks kaotas Kalev Jaik oma hoiused?
Sest need olid tagatud rämpsvarade poolt!!!!! -
Kaasaegne majandusteadus ei saa väga hästi hakkama raha defineerimisega. Me oskame kirjeldada kuidas ta tekib ja kaob ning miks meile on kasulik ja vajalik teda kasutada, aga defineerimisega jääme hätta. Minul on majandusalane kõrgharidus ja mina jään hätta. Loogikavead tulevad sisse. Ma ei ole akadeemilises kirjanduses ka leidnud ühtegi aktsepteeritavat vastust sellele.
Raha on palju keerulisem fenomen, kui seda enamasti arvatakse. Praktikas ta toimib ja toimib rahuldavalt, aga neid toimemehhanisme ikkagi ei mõisteta.
Mingisugust vandenõud või pettust selle taga ikagi ei ole nagu Kalev Jaik räägib. Finantsvarad on varad, aga nad on erilised varad.
Selle tõestamiseks ma toon järgneva näite:
Koosnegu majandus kolmest isikust Buratino, Kalev ja Winston ja olgu selle majanduse kogurikkuseks 3 kõrvitsat. Need kolm kõrvitsat on alguses Buratino käes, aga ta laenab need kõrvitsad Kalevile ja Kalev annab Buratinole kolm võlakirja, mille väärtus on mingisugune imaginaarühik, aga Buratino ja kõik teavad, et igaühe nende eest saab ühe kõrvitsa. Kalev laenab kõrvitsad edasi Winstonile ja Winston väljastab kolm võlakirja Kalevile, mis kõik lubavad maksta ühe kõrvitsa selle ettenäitajale. Mitte keegi siin majanduses pole andnud katteta lubadusi. Kui Kalev sai kõrvitsad Buratino käest, siis andis ta välja kolm võlakirja, mis polnud katteta, sest Buratino antud kõrvitsad katsid need võlakirjad. Ütleme nii, et need kolm isikut lepivad nüüd kokku, et kuna võlakirju saab väljastada ainult kõrvitsate tagatisel, siis on nad kasutatavad maksevahendina. Nüüd on majanduses kolm kõrvitsat ja kuus nendele kirjutatud võlakirja, mille eest saab neid kõrvitsaid osta. Hinna määrab teatavasti nõudmine ja pakkumine. Buratino enda äraantud kõrvitsaid enam täies mahus tagasi ei saa.
Kõik raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Kommertspangad vahendavad meie elus neid krediite ja võlgasid.
Kui mõni arvab, et keskpangad ja valitsus kontrollivad kuidagi raha hulka turul, siis ta eksib. Otseselt ei tee seda keegi, keskpank teeb seda läbi rahale hinna kehtestamise, aga see on kaudne koguse kontrollimine. Turumajanduses mõlemat-, kogust ja hinda kontrollida ei saa.
