Kalev Jaik võsafilosoofist majandusteadlane
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Kalev Jaik
Nii püüavadki inimesed varude soetamisel ja investeerimisel kasutada kõiki nendele jäetud äärmiselt kehvi võimalusi, nagu raha hoidmine sukasääres, hoiustamine pankades, kindlustuspoliiside ostmine, võlakirjade ja aksiate ostmine, kinnisvarade ja aarete ostmine, kulla peitmine maa sisse jne.
Vähem mula, rohkem numbreid!
Kui kehvad need võimalused on? Missuguseid kasumeid neist oodata võib? Missugused eeldused peavad selleks täidetud olema?
Temaatiline uudis Tartu Postimehest ka:Enam kui 6,3 miljoni krooni väärtuses on linnaettevõte Tartu Veevärk soetanud Oliver Kruuda pankroti äärel valdusfirma Luterma võlakirju, mis pidanuks olema madala riskiga, kuid tõotavad hiigelkahju.
Tartu Veevärgi teatel paigutati vaba raha Luterma võlakirjadesse 2008. aasta suvel, kui osteti 404 000 euro (6,3 miljoni krooni) väärtuses võlakirju. Nen de lunastamise tähtaeg jõudis kätte eelmise aasta sügisel. Siis sai Tartu Veevärk kirjaliku kinnituse, et Luterma lunastab võlakirjad pärast kommivabriku Kalev müügist teenitud raha laekumist. Ent ei midagi. Seepeale andis Tartu Veevärk sisse pankrotiavalduse.
[...]
Alates aastast 1998 on vaba raha investeerides saadud tulu 68,1 miljonit krooni (4,4 miljonit eurot), tootlus oli 11,9 protsenti. See on võimaldanud Toomas Kapi sõnul täiendavaid investeeringuid, näiteks lahkvoolsesse sademeveetorustikku, ja aidanud hoiduda vee hinna tõstmisest aastaid.
Ka nõukogu esimees Ipits märkis, et kui Luterma võlakirjad osutukski väärtusetuks, oleks kokkuvõttes investeeringud võlakirjadesse plussis. -
Ümarlaua baar on seal jaama tänava nurgapeal.
-
To Tin: See ei olnud nurga peal, Jaik teab kindlasti selle asukohta. "King Kong käis eile Jaama õllekas"
seal oli miski autode varuosade pood mõned aastad tagasi veel äkki ehk õlleka varad riisuti Jaigi terminoloogias. -
Buratiino, ei see ümarlaua baar ON seal praegu, otse taarapunkti kõrval.
-
Õpetaja osutus vaimuhaiglast põgenenud skisofreenikuks
Prantsusmaa politsei tabas psühhiaatriahaiglast põgenenud skisofreenikust põhjaiirlase
Lewis Alexander Mawhinney töötas saksa keele õpetajana Lõuna-Prantsusmaal Digne-les-Bainsi koolis, edastab AFP.
Mawhinney asus seal õpetajana tööle möödunud aasta detsembris. Kohalike haridusametnike sõnul olid mehe dokumendid korras ning ta tegi oma tööd hästi.
Kahtlused tema suhtes tekkisid siis, kui ta teatas, et on Scotland Yardi agent.
Kooli juht teatas sellest Prantsuse politseile. Politsei uuris Mawhinney tausta ja sai ta karmi tõe teada.
Mawhinney oli alates 2008. aastast olnud psühhiaatriahaiglas sundravil, kuna ta oli kaaslast pussitanud.
Belfasti kohus tunnistas mehe teovõimetuks.
Mawhinneyl õnnestu Iirimaa psühhiaatriahaiglast põgeneda ning ta kolis Prantsusmaale.
Nüüd paigutati arreteeritud iirlane Digne-les-Bainsi psühhiaatriahaiglasse. Lähiajal toimetatakse ta tagasi Põhja-Iirimaale. -
on aeg Jaik samotti paljundama saata! Muidu kustutame selle teema igaveseks..
Näiteid tahame sellest kuidas tellise väärtus ajas kasvama hakkab. Igiliikurit tahan ka näha -
Lugesin just lauset: "Üks finantsvahendaja tekitab 3000 töökohta"
-
To Buratino
(((Kalev sa vist ise ka mõistad, et sinu jutt on sobilik "õllesaali stiilis süsteemi kirumisena", mitte teadusega. )))
Õllesaalis kirumine on sellist laadi, et tuleb võtta Mubarak, Karl Vaino, Savisaar jne maha ja panna pukki üks teine ehk õige mees. Et kõik need Mubarakid on vaid marionetid ja nende pukk on kah vaid absurditeatri rekvisiit, siis see kõik ei huvita. Millised on majandusmehhanismid, ja millest tulevad hädad, mis kiruma panevad, see samuti ei huvita. Nende kirumist on kerge nullida niimoodi, et tuleb uus marionett, kes hakkab kah vana marionetti kiruma ja pakub ennast nendele õnnetutele liitlaseks., juhiks ja messiaseks.
Seevastu olemasoleva majandusteaduse asjade käsitlus on selline, et olgu vaid arvud, arvutused ja kindlad viited, ning et kõik üljäänud on mula, mis ei huvita. Sellesse mula kategooriasse kuulub ka igasugune arutlus selle üle, et milliste nähtustega on üldse tegemist, et mis on mis kvalitatiivselt, et kas on see näiteks müümine, laenamine või riisumine, ning kui ikkagi üks nendest on, siis mis on selle müümise, laenamise või riisumise objekt. Piisab vaid sellest, mis on selliste nähtuste kohta öeldud selle teaduse teaduslikul tasemel selle teaduse pühakirjas, mida kogu maailm usub ja õigeks tunnistab.
Mina aga sellise "teaduse" teaduslikku asjade käsitlust ei tunnista, ning püüan täiesti "ebateaduslikult" nähtuste kvaliteeti analüüsida ja seniseid seisukohti revideerida, ehk siis "mula ajada". Sellepärast mind arvud ja viited eriti ei huvitagi, vaid huvitab hoopis see, milline on nähtuste kvaliteet. Kvaliteeti uurides aga tulevad ilmsiks jahmatamapanevad avastused, mis aga "majandusteadust" ei huvita, ja mida see teadus peab ebateaduslikuks jamaks ja sonimiseks. -
Nähtuste uurimiseks tuleb neid nähtusi kõigepealt kirjedlada mingil formaliseeritud kujul. Meie tsivilisatsioonis on kombeks teha seda matemaaitliselt. Valemite kujul näiteks. Samuti on sedasi võimalik ehitada mudeleid ja ennustada süsteemide, objektide ja nähtuste käitumist (teatud piirangutega muidgi).
Nüüd, tahate teie luua täitsa uut majandusteadust ja kirjeldate teatud nähtusi ja protsesse. Meie siin vaatame neid kirjeldusi ja formaliseerime need kirjeldused matemaatika keelde. Selle peale tuleb välja, et "asi ei tööta".
Heakene küll, oletame, et me eksisme formaliseermises - aga teie ei näita meile näpuga seda rida, kus on mudel valesti ehitatud ja annab vale tulemuse. Vigaseks oskate mudeli kuulutada küll, aga viga kätte näidata ei oska.
No heakene küll, teiste mudelit on keeruline lahta, andke meile ENDA TEHTUD mudel oma majandussüsteemi kohta. Sihukene kus numbrid klapivad. Seda te ka miskipärast ei tee.
Või, heakene küll, kui kogu matemaatika ja formalistlik loogika on põhimõtteliselt vale, siis looge oma mudelite kirjeldamiseks OMA matemaatika ja OMA loogika. Geniaalsed mehed on seda varemgi teinud. Teie olete ju oma jutu järgi suur Geenius, kes on avastanud kogu maailma kõigi aegade suurima vea - majandussüsteem töötab valesti ja on alati valesti töötanud. Looge siis oma süsteemi kirjeldamiseks oma "keel" (vastulode vaba) ja kirjeldage selles oma mudeleid (nii, et need töötaksid ka).
Ärge meie pärast muretsega, ma usun, et ei minul ega digwurenil ei ole probleemi veel ühe sümbolloogika omadamisel. Rikastage maailma uue formaliseerimismetoodikaga ja vaatame mis sellest asjast välja tuleb. -
To Offf
(((Või, heakene küll, kui kogu matemaatika ja formalistlik loogika on põhimõtteliselt vale, siis looge oma mudelite kirjeldamiseks OMA matemaatika ja OMA loogika. )))
Matemaatika ja loogika ei ele valed, aga vale on nende ebaõige rakendamine.Enne matemaatikat ja formaalset loogikat peavad asjad kvalifikatiivselt õieti paika pandud olema. Nii et enne formaalset loogikat peab veel üks loogika olema, mis asjade kvaliteedid kindlaks määrab, et mis asi üldse mis on ja ei ole. Aga see selleks.
Et majandusteooriate õigsuses mingit selgust saada, võtame veelkord analüüsi alla finantsvara tekkimise mehhanusmi.
A laenab B-le adra. See tähendab, et A annab oma adra B-le kasutada, ja B lubab selle adra või siis selle eest muid varasid teatud hulgal tagasi anda A-le. Nüüd sai sellega kaks asja: 1)A-le kuuluv ader, mis on B-e kasutuses ehk temale välja laenatud; 2) B lubadus see laen A-le tagastada ühes ka kõkide teiste inimeste teadmistega selle kohta, et see on A -le kuuluv vara B kasutuses, mida B peab A-le tagastama ükskõik millisel moel kolme koti teravilja väärtusega vara tagasiandmise teel. Esimene nendest asjadest on laenatud vara ehk laen, teine aga on võlakiri ehk nõudeõigus. See nõudeõigus on selle laenatud vara kohta kehtestatud omandiõugis, mille järgi B kasutuses olev kolme koti travilja väärtuse suurune vara on A oma. B kasutuses see laenatud ader kulub läbi ja teiseneb teisteks varadeks, kuid kolme koti teravilja vaäärtuse suurune laen säilub B kasutuses, ja kuulub vastavalt nõudeõiguse sätetele endiselt A-le.
Edasi tahab A seda oma vara, mis tal on B kasutuses, ära müüa C-le nii, et C jätab selle edasi B kasutusse. See vara müüaksegi maha 3 koti teravilja hinnaga, nagu hind oli laenamisel kokku lepitud. Nõudeõigus ehk omandiõigus aga, et see laenatud vara on A oma, tühistatakse, ja teine kehtestatakse, et see laenatud vara on C oma.
See on üks ja loogiline variant laenamise, nõudeõiguse tekitamise ja laenu müümise kohta, kus mingit finantsvara ei tekkinud, ega nõudeõigus ei osutunud müüdavaks asjaks.
Teine ehk ebaloogiline laenamise ja laenu müümise variant aga oli selline, et laenatud vara B kasutuses jäeti müümata, selle asemel aga müüdi nõudeõigus, laenatud vara aga tunnistati kohe laenamise alguses A tahte vataselt ja teda tegelikult pettes B omaks.Selle variandi korral sai kohe laenamise alguses B laenatud vara omanikuks, kuigi talle see vara mitte ei kingitud vaid ainult laenati ehk anti kasutada, võlausaldaja ehk A aga sai nõudeõiguse omanikuks, milline nõudeõigus muundus finantsvaraks. Seega sai ühest 3 koti teravilja suurusest varast kaks 3 koti suurust vara: laenatud vara ja nõudeõigus, mõlemad turul müüdavad varad.
Vaadake nüüd ise, kui vale ja võlts see teine laenamise ja laenu müümise varuant oli. Esiteks salati laenatud varad maha ja tunnistati need vale isiku omaks, teiseks aga loodi nende varade kohta kehtestatud nõudeõigusest illusoorne vata ehk finansvara, ning riisuti selle finantsvara müümisega kolmandale isikule tollelt veel varasid.
Nüüd kui te tunnistate selle teise ehk finantsvara tekkimisega laenamise ja laenu müümise varuandi valeks, siis sellega te tunnistete ka kogu senise majandusteaduse saastaks. Juhul kui tunnistate sell õigeks, siis emba kumba, kas te pole asjadest üldse õieti aru saand, või siis mingil põhjusel ei taha aru saada. -
Teadusliku teooria üheks tunnuseks üldiselt on falsifitseeritavus. Näiteks kreatsionism pole teaduslik teooria just seetõttu, et see pole falsifitseeritav. Jaigi teooria pole falsifitseeritav. Näiteks Jaik ütleb, et õigus pole müüdav, sest seda ei ole võimalik müüa, siis see väide peab olema kuidagi falsifitseeritav. Näiteks peaks falsifitseerija suutma näidata, et õigusi on võimalik müüa. Kui ta seda teha ei suuda, siis võib, aga ei pruugi olla tegemist õige väitega, kuid falsifitseeritavuse printsiipi pole rikutud. Siit küsimus Jaigile: Milline väide või näide saaks falsifitseerida väite, et õigusi ei saa müüa? Kas peaks näitama, et müüakse ainult õigusi ja mitte vara? Kui falsifitseerivat väidet ei saagi olla sellele "õigusi ei saa müüa" väitele, siis on tegemist usuga, veendumusega, luuluga vms.
Näiteks Einstein väitis, et ruum on kõver ja see väide oli teatud tingimustel falsifitseeritav. Enne kui keegi suutis kontrollida eri- ja üldrelatiivsusteooria väiteid, oli tegemist ikkagi teaduslike teooriatega, sest need olid falsifitseeritavad. -
Kalev Jaik
A laenab B-le adra. See tähendab, et A annab oma adra B-le kasutada, ja B lubab selle adra või siis selle eest muid varasid teatud hulgal tagasi anda A-le. Nüüd sai sellega kaks asja: 1)A-le kuuluv ader, mis on B-e kasutuses ehk temale välja laenatud; 2) B lubadus see laen A-le tagastada ühes ka kõkide teiste inimeste teadmistega selle kohta, et see on A -le kuuluv vara B kasutuses, mida B peab A-le tagastama ükskõik millisel moel kolme koti teravilja väärtusega vara tagasiandmise teel.
Ei saanud kaks, kolm sai. Lisaks adrale, mis oli algusest peale olemas, on nüüd üks kohustus ja üks nõudeõigus. Need kuuluvad erinevatele inimestele ja on erinevad mõisted. Kumbagi ei tohi maha salata, muidu tuleb jama. -
buratino2010
Näiteks kreatsionism pole teaduslik teooria just seetõttu, et see pole falsifitseeritav. Jaigi teooria pole falsifitseeritav.
Too on uuema aja kreatsionism, ID. Varasemad kreatsionismiversioonid sisaldasid päris hulka falsifitseeritavaid elemente. Õnnetuseks oli enamik nendest falsifitseeritud juba enne kreatsionismuse loomist. -
Pseudo-majandusteadus tunnistab küll valet ehk fiantsvara tekkega laenamise ja laenu müümise varianti, kuid paradoksaalsel kombel on majanduses olemas ka veel ehk õige laenamise variant, kus mingit finantsvara ei teki. Seda teist ehk õiget laenamise varianti kasutatakse näiteks firmade poolt firmade töötajatele varade laenamisel.
Näiteks on olemas kaubandusfirma ja selle firma teenistuses olev filiaali või kioski müüja. Firma laenab müüjale varad, et müüja neid müüks, ja juba alguses lepitaks kokku, kui suurena peab müüja selle laenu firmale tagastama ükskõik millisel või milleks teisenenud kujul. Sealjuures ei arvata neid varasid müüja ehk laenu saaja omanduses olevateks varadeks ega muudeta nende varade kohta kehtestatud võlakirja ehk nõudeõigust varaks ega hakata seda nõudeõigust turul kellegile müüma.
Kui firma selle filiaali maha müü koos müüjale välja laenatud varadega, siis müüakse nimelt laenatud varad, mitte aga nõudeõigus. Nõudeõigust ei arvata üldse mingiks varaks. Nõudeõigus vara müümisel üks tühistatakse, et müüjale laenatud näiteks 100000 ühiku suurume hulk varasid on firma oma, ning kehtaestatakse teine nõudeõigus, et need müüjale laenatud varad on nende ostja ehk mister X omad. Mitte kellegil ei tule mõttessegi muuta see nõudeõigus finantsvaraks ja hakata siis sellega kauplema turul.
Kui keegi teeks asjaosalistele sellise ettepaneku, et tunnistada laenatud varad, näiteks üks kaubamajatäis varasid, müüja omanduses olevateks varadeks , ning hoopis nõudeõigus tunnistada varaks, mis jääb firma varaks, siis peaks kõik selle ettepaneku tegijat kas suliks või idioodiks. Minu oponentidel ei õnnestuks selle firma juhti kuidagi ära veenda, et just see laenamise variant on õige, kus võlausaldaja saab nõudeõiguse omanukuks ja laenu saaja laenatud varade omanikuks, et nii on õige ja peab olema.
Juhul kui müüja temale laenatud varad kas või osaliselt ära raiskab või riisub, ehk siis puudujäägi teeb, siis karistatakse teda selle eest kui kriminaalkirjategijat, kui varast, kui võõra vara häviajat, kuni kogu tema vara konfiskeerimiseni ja surmanuhtluseni välja. Näiteks Nõukogude Liidus oli riigivara riisumise eest eriti suures ulatuses, milleks arvati ka väga suure puudujäägi tegemine, ette nähtud surmanuhtlus.
Iga tehase direktoriga on sama lugu. Ka tema kasutusse antakse võõrad ehk temale mitte kuuluvad varad, ehk laenatakse need talle, ning ka selle laenu kohta kehtestatakse vastav leping, võlakiri ehk nõudeõigus. Kuid kellegil ei tule pähegi lasta tunnistada direktor nende varade omanikuks ja muuta selle vara laenaja nõudeõiguse omanikuks.
Juhul kui siiski tehakse nii, nagu pseudo-majandusteadus laenamist tõlgendab, ja kuidas on üles ehitatud pangalaenude ja hoiuste süsteem ja ka rahandussüsteem, et direktor saab temale laenatud varade omanikuks, võlausaldaja omaks aga saab nõudeõigus kui teine vara ehk finantsvara, siis avaneks direktorile selline soodne võimalus.Ta müüb selle oma vara maha ja ostab teise tehase oma variisikute nimele selle asemele, ise aga mängib pankrotti, nagu seda on üksikisiku pankrot, Nõukogude Liidu pankrot, Tartu Kommertspanga pankrot, või siis Luterma pankrot. Seega midagi nõuda selle nõudeõigusega temalt ei ole, ning nõudeõigus kui suur kallis finantsvara muutub inflatsiooni tõttu väärtusetuks. Direktor on riisunud omale pseudo-majandusteaduse retsepte ja õpetusi kasutades terve tehase, kuid teda ei saa selle eest isegi mitte kriminaalkurjategijaks pidada. -
Ma vaatan et varsti saab juba kaks aastat sellest ajast, mil see teema alguse sai, kuid lõppu pole näha.
SORVVO- laadse mõtteviisiga üksikisik jaik versus kapitalistliku mõttelaadiga inimesed. Et te ka ei väsi..... -
Jah, kaks aastat on mööda läinud, aga Kalev suudab IKKA veel üllatada. Näiteks täna saime teada, et kauplus laenab kauba müüjale maha müümiseks. Tõeline "out of tha box" mõtlemine.
-
To Buratino
(((Jaigi teooria pole falsifitseeritav. Näiteks Jaik ütleb, et õigus pole müüdav, sest seda ei ole võimalik müüa, siis see väide peab olema kuidagi falsifitseeritav.)))
Minu teoorias on kõik falsifitseeritav, ka see, et õigus, kaasa arvatud ka omandiõigus ja selle üks alaliik --- võlakiri ehk nõudeõigus --- pole müüdav.
Asi on selles, et kui me sellest õieti aru saame, mis asi omandiõigus või nõudeõigus on, siis saame ka sellest aru, et sellist asja on võimatu müüa. Kui me aga sellest valesti aru saame ja peame omandiõigust/nõudeõigust varaks, siis saame ka aru, et see on müüdav asi nagu iga teinegi vara.
Mis on nõudeõigus? See on võõra isiku kasutuses oleva ehk laenatud vara kohta kehtestatud eriline omandõigus. See on avalik ehk paljude inimeste avalik teatud teadmine, mis esiteks ei ole vara, mille kohta see on kehtestatud, teiseks aga ei kuulu kellegile neist inimestest niimoodi, et keegi saaks seda kellegile teisele müüa. Müüa saab vara, mitte aga selle kohta kehtestatud nõudeõigust. -
Jaik sa räägid küll vinget juttu ja ma ei saa sellest midagi aru aga põhimõtteliselt on sinu teooriad valed. Ei oska põhjendada aga need lihtsalt on. Tee parandused sisse.
-
aga mina ütlen, et õigust saab müüa. sinu jutt on niisugune, et õigust küll müüakse, aga see on inimeste vale tunnetamine.
sama hästi võib öelda, et õigusi ei saa rikkuda ja kahjusatada, mine proovi õigust kriimustada näiteks. see on võimatu järelikult mingeid õigusrikkumisi pole, kahjustamisi ka mitte, see on inimeste vale tunnetamine, täpselt selline on sinu teooria. -
Kalev Jaik
Ta müüb selle oma vara maha ja ostab teise tehase oma variisikute nimele selle asemele, ise aga mängib pankrotti, nagu seda on üksikisiku pankrot, Nõukogude Liidu pankrot, Tartu Kommertspanga pankrot, või siis Luterma pankrot. Seega midagi nõuda selle nõudeõigusega temalt ei ole, ning nõudeõigus kui suur kallis finantsvara muutub inflatsiooni tõttu väärtusetuks. Direktor on riisunud omale pseudo-majandusteaduse retsepte ja õpetusi kasutades terve tehase, kuid teda ei saa selle eest isegi mitte kriminaalkurjategijaks pidada.
Kuidas oleks, kui loeks õige Karistusseadustikku? Käesolevas kontekstis võivad iseäralist huvi pakkuda paragrahvid 384, 385 ja 385^1. -
To digwuren
(((Ei saanud kaks, kolm sai. Lisaks adrale, mis oli algusest peale olemas, on nüüd üks kohustus ja üks nõudeõigus. Need kuuluvad erinevatele inimestele ja on erinevad mõisted.)))
Ei ole kolm asja. Kohustus ja nõudeõigus on üks ja seesama asi, ning seda asja võib veel mitmet moodi teisiti nimetada, nagu laenatud vara kohta kehtestatud eriline omandiõigus, laenuleping ja võlakiri. Kogi see nõudeõigus aga on paljude inimeste teatud teadmine, ei kuulu ega saa kuuluda kellegile neist.Näiteks kellele kuulub minu ja veel tuhandete inimeste ja õisuskaiteorganite ametnike teadmine, et isik Jaan sõidab laenatud autoga, et tema kasutuses on võõras vara? Et kuulu minule ega nendele, ega ka ei kuulu sugugi rohkem selle auto omanikule ega isik Jaanile. Selline avalik teadmine ongi nõudeõigus. Omanikule kuulub küll auto, kuid kuid selle auto kahta kehtestatud omandiõigus ei kuulu temale. -
KriLa
sa digwuren kipud unustama seda, mida ma juba skeptikute foorumis rääkisin:
minu eesmärk oli ja on leida Jaiki arutlustele analüüsijaid, kes suudaksid eraldada terad sõkaldest.
Vaata, KriLa, siin on see häda, et inimesed on terad ja sõklad juba kenasti ära eraldanud, aga siis tuleb Kalev tagasi, segab kaks hunnikut jälle kokku ja teeb ettepaneku otsast peale alustada. Kui see segamine pööraselt lõbus välja ei paistaks, ei viitsiks keegi sama tööd üha uuesti ja uuesti teha. -
Kalev, sa võid kuitahes palju metakihte välja mõelda, aga nende nn. "kvaliteetide" kirjeldamiseks peab sul lõpuks samuti olema formaalne, üheselt mõistetav sümbolloogika, millega panna paika suhteid.
Näiteks kuidas panna sümbolitega kirja, et "omandiõigus on teatud teadmine". Milline teadmine? Kui palju peab teadjaid minimaalselt olema, et tekiks omandiõigus? Kas see õigus on transitiivne ja sümmeetriline? Ja nii edasi.
Näiteks Jõudu iseloomustab valem F=ma. Sellest saavad ühtmoodi aru nii hiinalne kui inglane.
Milline valem iseloomustab sinu omandiõiguse definitsiooni? Millised seosed muutujate vahel on?
No kui kirjutada näiteks nii: A --> B. Võiks seda lugeda umbes nii: "Vara A kuulub kodanikule B". Nüüd tuleb täpselt kirjeldada millised omadused on "kuuluvuse seosel" --> on see refleksiivne, transitiivne, sümmeetriline, kommutatiivne?
Ja vot niimoodi ilusasti sümbolitega paned kirja kõik sinu süsteemis leiduvad objektid (varad, isikud, kolmandad isikud) ja kõik võimalikud lubatud seosed nende vahel.
Praegu on sinu "majandusteadus" ainult hulk lõdvalt seotud hüüdlauseid, kus pole, ausalt öelda, teaduse haisugi. -
omandiõigus on absoluutne õigus, kui mingi asi on minu oma, siis ei kuulu see kellelegi teisele ja mul on õigus kaitsta seda kogu maailma ehk määramatu hulga teiste subjektide vastu. Ülejäänud maailmal on kohustus hoiduda minu omandiõiguse rikkumisest
relatiivne õigus, subjekti õigusele vastandub kindla subjekti või subjektide kohustus. Müügi- või mis tahes muus lepingus on kindlalt teada õigustatud subjekt ja subjekt, kellel lasub lepingust tulenev kohustus, nende suhe on relatiivne, omavaheline.
Jaigile ei meeldi just see viimane, sest minu hinnangul ei saa ta selliste lepingute sõlmimisega endale kasulikel tingimustel hakkama. Ta tahab, et selliseid relatiivseid õigussuhteid üldse ei eksisteeriks ühiskonnas. Ühiskond ei saa tegelikult toimida ilma relatiivsete õigusteta. Ma justnimelt ütlen, et Jaigile ei meeldi, sest kõik tema katsed tõestada, et õigusi ei saa müüa jne on liiva jooksnud. Ta kordab järjekindlalt, et ikka ei saa. Küsimusele, et kuidas saaks seda väidet falsifitseerida, jäi ta vastuse võlgu. Järelikult on tegemist tema usuga, et nii on parem. -
To Offf
(((Näiteks kuidas panna sümbolitega kirja, et "omandiõigus on teatud teadmine". Milline teadmine? Kui palju peab teadjaid minimaalselt olema, et tekiks omandiõigus? Kas see õigus on transitiivne ja sümmeetriline? Ja nii edasi.
Näiteks Jõudu iseloomustab valem F=ma. Sellest saavad ühtmoodi aru nii hiinalne kui inglane.
Milline valem iseloomustab sinu omandiõiguse definitsiooni? )))
Hästi, pakun välja kolme valemit: V=V ; V>N ; N=N. Sümbol V tähendab vara, ning sümbol N nõudeõigust ehk võlakirja. Kokku tähendavad need kolm valemit seda, et vara vahetamine vara vastu on müümine, vara vahetamine nõudeõiguse vastu ei ole müümine vaid on laenamine, ning nõudeõiguse vahetamine nõudeõigise vastu ei ole ei müümine ega laenamine.
Niisiis, vara vahetamine nõudeõiguse, võlakirja vastu on laenamine. See aga tähendab, et nõudeõiguse müümine on võimatu, kuivõrd nõudeõiguse "müümisel" toimub just nimelt vara vahetamine nõudeõiguse vastu.
Kuidas siis tekib see nõudeõigus/omandiõigus, mis on teadmine. Kui maailmas on vaid üksainus inimene, siis on omandiõigus see tema teadmine, et see vara on tema oma. Kui on kaks inimest, siis ainult ühe ühe inimese teadmisest omandiõiguse jaoks ei piisa, vaid nad mõlemad peavad seda teadma. Siis on omandiõigus nende mõlemate teadmine, et see vara on nimelt ühe nendest oma. Ehk on iga omandiõigus nende mõlemate oma. Kui maailmas on kolm või enam inimest, siis on omandiõigus kõigi nende teadmine, et see vara on nimelt selle isiku oma. Kõik peavad seda teadma, see on kõigi nende teadmine ja kõigi oma. Igaleühele antakse seda teada ehk tehakse see selgeks ükskõik millisel moel, ning kes sõnadest aru aru ei saa, sellele tehakse olulise vajaduse ilmnemisel see ikkagi selgeks kas ähvarduste, rusikate, malaka või nuia abil. Neid avalikke teadmisi tekitati kellegi poolt teistele teatamise ehk määramise teel, aga samuti tühistati ja muudeti samal moel.
Kui maailmas on 6 miljardit inimest, siis on ja peab iga omandiõigus olema kõigi nende teadmine, seda vähemalt potentsiaalselt. Kui mõni neist sellest siiski midagi ei tea, siis tema teadmatusega lepitakse vaid nii kaua, kuni ta oma kätt selle vara järele ei hakka sirutama. Nagu tal tekivad kokkupuuted selle varaga, nii tehakse see ka temale selgeks, ning selle vara kohta kehtestatud omandiõigus kui avalik teadmine saab ka tema teadmiseks. Vähemalt peab ta sellest omandiõigusest niipalju teadma, et see vara tema oma ei ole, vaid on kellegi teise oma.
Kui tekkis riik, siis võttis riik omandiõiguste kehtestamise ja tühistamise suuremas osas oma peale ja kehtestas seaduste näol ka eraisikute tarvis reeglid või baasraamid omandiõiguste detailsemate kehtestamiste ja tühistamisete jaoks. Need baasraamid on näiteks sellised, et müüdud vara kuulub ostjale, mitte aga müüjale, kingitud vara kuulub kingi saajale, mitte aga kinkijale, ning laenatud vara kuulub laenu andjale, mitte aga laenu saajale.
See viimane õigussäte, et laenatud vara kuulub võlausaldajale, on antud juhul eriti tähtis, kuivõrd sisaldab eneses seisukohta, et nõudeõigust ei ole võimalik müüa. Sest kui laenatud vara kuulub võlausaldajale, siis ei saa selle vara kohta kehtestatud nõudeõigus mitte kuidagi muunduda finantsvaraks, ehk ei saa seda muundumist mitte kuidagi isegi mitte näiliselt õigustada. Nõdeõigust aga saab müüa ainult siis, kui see on mundunud finantsvaraks. Nõudeõigus ei saa siis muunduda finantsvaraks sellepärast, et võlausaldajale kuuluv vara võlgniku kasutuses on olemas, ja seda ei saa muuta varaks mitmekordselt. Et see vara saaks muunduda finantsvaraks, selleks peab olema see vara maha salatud ja laenu saaja omaks arvatud. -
To Buratino
(((omandiõigus on absoluutne õigus, kui mingi asi on minu oma, siis ei kuulu see kellelegi teisele ja mul on õigus kaitsta seda kogu maailma ehk määramatu hulga teiste subjektide vastu. Ülejäänud maailmal on kohustus hoiduda minu omandiõiguse rikkumisest)))
Väga õieti öeldud, et mis asi omandiõigus on. Täpsustamata on jäetud vaid see, et omandiõigus ühes igasuguste selle juurde käivate kohustustega on teadmine, ning see teadmine on ja peab olema määramata hulga subjektide teadmine. Sellega aga on ju juba sisuliselt ka seda ära öeldud, et omandiõigust ei saa müüa. Sest ei saa ju müüa määramata hulga subjektide ehk avalikku teadmist. -
Kalev Jaik kirjutas: "Hästi, pakun välja kolme valemit: V=V ; V>N ; N=N. Sümbol V tähendab vara, ning sümbol N nõudeõigust ehk võlakirja. Kokku tähendavad need kolm valemit seda, et vara vahetamine vara vastu on müümine, vara vahetamine nõudeõiguse vastu ei ole müümine vaid on laenamine, ning nõudeõiguse vahetamine nõudeõigise vastu ei ole ei müümine ega laenamine."
V=V ja V tähendab vara ning tegemist on vara vahetamisega vara vastu, mis on tõlgendatud müümiseks, sellest võiks järeldada, et võrdusmärk sümboliseerib müüki, kuid ei, nagu selgub natuke hiljem kirjapandud "valemist" N=N, kus N tähistab nõuet ja nõue vahetatakse nõude vastu, siis võrdusmärk müüki ei sümboliseeri. Mida ta sümboliseerib? see jääb siinkohal selgusetuks. Kas võrdusmärk sümboliseerib vahetust? Ei, ka seda mitte, sest vara vahetamine nõudeõiguse vastu on kirjutatud nii V>N V-vara N-nõudeõigus, toimus vahetus, kuid võrdusmärki enam pole, sellest võib järeldada, et > tähendab laenamist. = sümboli tähendus jääb segaseks esialgu.
Jaik on sellist liiki teadlane, et lause lõpus tuleb karjuv vastuolu sisse lause alguses öelduga, sest ta ei tundu mõistvat enda poolt öeldu sisu. -
To Buratino
Ütlema eiis nii, et sümbol = minu valemites tähendab vahetamist ja ühtlasi võrdsust. Valem V=V tähendab.et varad vahetatakse üksteise vastu, ehk müüdava vara eest ostetakse teine vara asemele. Valem V>N tähendab, et ostmist ega müümist ei toimunud, vaid toimus laenamine. Ning valem N=N tähendab, et vahetati nõudeõigused, et sellega ei toimunud ei ostmist-müümist ega laenamist.
Need valemid ju tõendavad, et kui varade vahetamine oli ostmine-müümine, siis vara vahetamine nõudeõiguse vastu ei saa enam kuidagi ostmine ega müümine olla. See siis tähendabki, et nõudeõigust või võlakirja ei ole võimalik müüa, et selle müümise püüdlus osutub hoopis vara laenamiseks. -
Jaigi kirjutised ei suuda mitte kuidagi ära muuta teadmist kõigi inimeste peades, et Jaik on skisofreenik ja tema "teadus" on haiged luulud. Jaik, sinu jutt ei muuda mitte kuidagi seda teadmist, punnita, kuidas tahad. Maailmas ei ole jõudu, mis seda teadmist suudaks ära muuta.
-
Kalev Jaik
Ütlema eiis nii, et sümbol = minu valemites tähendab vahetamist ja ühtlasi võrdsust.
Nii tuleb ju jama välja. Kui minul on üks ilus punane õun ja Offfil on üks teine täpselt samasugune ilus punane õun, siis võib neid õunu ehk vaadelda võrdsena, aga mis hea pärast me neid vahetama peaksime?Valem V>N tähendab, et ostmist ega müümist ei toimunud, vaid toimus laenamine.
Kas kogu see tähendus on tolle keskmise märgi sees?
Edasi hakkab teaduse-uurijaid kindlasti huvitama, kas ∀ V, N: V>N või kehtib ∃ V, N: ¬(V > N) ja kui viimane, siis millised need V ja N säärase eksistentsi kehtivuse jaoks olema peavad. Mõlemal juhul saab ilmselt päris põnevaid järeldusi teha, kui > ainult korralikult ära defineerida. -
digwuren - mind hakkas huvitama, kuidas sa sümbolloogika operaatrid ja predikaadid lhv keskkonda said?
-
Oh vabandust, ma olen vist täitsa joomane, teen trükivigu ja digi erakordselt lihtsa valemi lugemiseks kulus vähemalt pool minutit. Vabandust, ma ei ole täna piisavalt adekvaatne LHVs kirjutama, panen parem kinni ja homme jätkamee.
-
To digwuren
Juhul kui see valem nii palju arusaamatusi tekitab, siis võib kõiges selles selgusele jõuda ka teisiti.
Kõigepealt püüame selgusele jõuda, et mis on müümine, ja õige järeldus saab vaid olla selline, et see on ühe vara eest teise vara ostmine, Püüame seda järeldust verifitseerida, ja leiame jälle , et kolmest võimalikust kellegile vara loovutamise mittekuritegelikust võimalusest ---kinkimisest, laenamisest ja müümisest --- sobib müümiseks ainult ühe vara eest teise vara ostmine, ehk siis varade vahetus. Kinkimine ja laenamine selleks kumbki ei sobi. Sellest jõuame järeldusele, et ostmise-müümise tehingu objektiks ei saa olla mingi võlakiri või nõudeõigus, sest ostmine/müümine on varade vahetus. Järelikult, iga tehing, mille üheks objektiks on võlakiri, ei saa olla müümine ega ostmine.
Nendest tõdemustest aga tuleneb uus järeldus, et võlakirja ehk nõudeõigust ei ole võimalik müüa. See tähendab, ei ole võimalik varade eest osta võlakirja, sest selline teguviis on mitte võlakirja ostmine, vaid hoopis varade laenamine ehk laenamine. Veel edasi selle arutlusega minnes tuleb järeldada, senise majandustaduse kontseptsioon, et müümine ja ostmine on millegi vahetamine raha vastu, on vale, ning vale on ka see, et laenamise objekt on võlakiri või raha. -
Offf
digwuren - mind hakkas huvitama, kuidas sa sümbolloogika operaatrid ja predikaadid lhv keskkonda said?
Unicode'iga. -
Kalev Jaik
Kõigepealt püüame selgusele jõuda, et mis on müümine, ja õige järeldus saab vaid olla selline, et see on ühe vara eest teise vara ostmine,
Hüva. Vaatleme nüüd tehinguid, milles osalevad Alfred, Bernie, Curt, Dima, Einar, Fjalar, Gustav ning Hans ning neli kitse.
Esimeses tehingus loovutab Alfred Berniele kitse ja Bernie Alfredile kullast marga. Kuna Bernie ostis kullast marga (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.
Teises tehingus loovutab Curt Dimale kitse ja Dima Curtile paberist marga. Kuna Dima ostis paberist marga (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.
Kolmandas tehingus loovutab Einar Fjalarile kitse ja Fjalar Einarile käskveksli ühe kullast marga väärtuses. Veksli maksja on kohalik pank ja Einar võib otsekohe panka kõndida ja oma veksli eest Fjalari arvelt kuldraha saada. Kuna Fjalar ostis käskveksli (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.
Neljandas tehingus loovutab Gustav Hansule kitse ja Hans Gustavile lihtveksli ühe kullast marga väärtuses maksetähtajaga kuue kuu pärast. Veksli maksjaks on Hans ise. Kuna Hans ostis lihtveksli (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.kolmest võimalikust kellegile vara loovutamise mittekuritegelikust võimalusest ---kinkimisest, laenamisest ja müümisest
Aga kuhu jäid maksude maksmine, võlgade väljalunastamine ning pärandamine? Ükski neist ei ole kuritegelik ning kõigi käigus loovutab keegi kellelegi mingit vara.Kinkimine ja laenamine selleks kumbki ei sobi. Sellest jõuame järeldusele, et ostmise-müümise tehingu objektiks ei saa olla mingi võlakiri või nõudeõigus, sest ostmine/müümine on varade vahetus.
Ei, niimoodi järeldamiseks ei ole mingisugust loogilist alust --- seda enam, et vastavalt üldtunnustatud majandusprintsiipidele loetakse võlakirju ja nõudeõiguseid varadeks, mistõttu ülaltoodud müümise määratluse ja üldtunnustatud aabitsatõdede põhjal saab loogiliselt järeldada selle väite eituse --- teisisõnu, selle väite ümber lükata. Kui siin oleks tegemist mingisuguste teiste mõistetega, mida võiks hüüda jaikmüügiks ja jaikvaraks, võib-olla ka jaikvõlakirjadeks ja jaiknõudeõigusteks, siis oleks ehk iseasi, aga siis tuleb need mõisted kõigepealt defineerida.
Vahest kuidagi niimoodi?
Jaikvaraks nimetatakse iga vara, välja arvatud võlakirjad ja nõudeõigused.
Jaikmüügiks nimetatakse iga müügitehingut, mille käigus jaikvara eest makstakse jaikvaraga.
Siis ei ole enam tarvis tõestada, definitsiooni põhjal ei loeta ühtki võlakirja või nõudeõigust jaikvaraks, samuti ei loeta ühtki müügitehingut, mille objektiks või maksevahendiks on mõni võlakiri või nõudeõigus, jaikmüügitehinguks.
Mis edasi? Mida niisuguste mõistetega peale hakata? Gustavi ja Hansu äri jääb nähtavasti jaikmüügi definitsiooni alt välja. Mis kasu sellest on, kui Gustavi ja Hansu vaheline tehing on müügitehing, mis pole jaikmüügitehing? -
Jaigi kirjutised ei suuda mitte kuidagi ära muuta teadmist kõigi inimeste peades, et Jaik on skisofreenik ja tema "teadus" on haiged luulud. Jaik, sinu jutt ei muuda mitte kuidagi seda teadmist, punnita, kuidas tahad. Maailmas ei ole jõudu, mis seda teadmist suudaks ära muuta.
-
To digwuren
(((Kõigepealt püüame selgusele jõuda, et mis on müümine, ja õige järeldus saab vaid olla selline, et see on ühe vara eest teise vara ostmine,
Hüva. Vaatleme nüüd tehinguid, milles osalevad Alfred, Bernie, Curt, Dima, Einar, Fjalar, Gustav ning Hans ning neli kitse.)))
Väga tore, et ütlete siinkohal "Hüva"! Sellega te tunnistate, et ostmine-müümine on sama mis varade vahetus.Kui te edaspidi jääksite selle oma tunnistuse juurde, ja sellest ei taganeks, siis oleks meil kogu probleem õieti lahendatud, et võlakirja või nõudeõigust ei ole võimalik müüa.
(((Esimeses tehingus loovutab Alfred Berniele kitse ja Bernie Alfredile kullast marga. Kuna Bernie ostis kullast marga (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.)))
Et selle tehingu kohta midagi järeldada, tuleb meil kõigepealt kindlaks teha, et mis asi see "kullast mark" on. Kits on vara, see on selge, aga kullast mark? Juhul kui kuld on vara ja mark on teatud hulk kulda, siis on see kullast mark vara, ja selle eest kitse ostmine on kullast marga müümine. Juhul aga, kui see kullast mark on mingit nõudeõigust või võlakirja tõendav dokument, nagu on seda siiani ajaloos olnud vaegväärtuslikud kuldmündid, siis on selles kullast margas vara ainult selle kulla osa, kuna aga ülejäänud ehk bluffi osa vara ei ole. Juhul kui see kullast mark on vaegväärtuslik kuldmünt, siis sellise kullast marga vastu kitse vahetamine on kitse müümine vaid osaliselt, olles osaliselt hoopis kitse laenamine.
((((Teises tehingus loovutab Curt Dimale kitse ja Dima Curtile paberist marga. Kuna Dima ostis paberist marga (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.))))
Erinevalt vaegväärtuslikust kuldmündist --- kullast margast ---, milles peale kulla osa ehk vara osa oli ka bluffi osa ehk võlakirja osa, koosneb paberist mark peaaegu täielikult bluffi osast, ning varalisust temas on vaid tema makulatuuri osa, mida praktikas võime pdada olematuks ehk nulliks. Sellise paberist marga vastu kitse vahetamine ei saa olla kitse müümine-ostmine, vaid saab kõige paremal juhul olla vaid kitse laenamine. Võlakirja eest kitse nii ostmine kui ma müümine on võimatu.
((((Kolmandas tehingus loovutab Einar Fjalarile kitse ja Fjalar Einarile käskveksli ühe kullast marga väärtuses. Veksli maksja on kohalik pank ja Einar võib otsekohe panka kõndida ja oma veksli eest Fjalari arvelt kuldraha saada. Kuna Fjalar ostis käskveksli (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.))))
Veksel on üks võlakirjade-nõudeõiguste alaliik. Tema tähendus ehk sisu on võlakiri, ning dokument vaid tõendab seda. Jälle sama lugu, et vara (kitse) vahetamine võlakirja vastu ei ole ega saa olla müümine. Tegemist on laenamisega, mitte aga müümisega. Sealjuures laenatav asi on vara, mitte aga võlakiri. Laenamise tõlgendamine müümiseks oleks põhimõttelist laadi viga.
Kitse müümiseks osutub see tehing alles siis, kui Fjalar selle laenu Einarile tagastab ükskõik kas ise isiklikult või oma esinduspnaga ja turu kaudu. Siis on tegemist ostu-müügiga, mis toimus kahekordse vastastikuse laenamise kaudu: alguses andis Heinar ühe vara laenuks, pärast aga sai laenu teises varas tagasi.
(((Neljandas tehingus loovutab Gustav Hansule kitse ja Hans Gustavile lihtveksli ühe kullast marga väärtuses maksetähtajaga kuue kuu pärast. Veksli maksjaks on Hans ise. Kuna Hans ostis lihtveksli (mis on vara) eest kitse (mis on vara), on vastavalt kõnealusele määratlusele tegemist müügiga.))))
Veksel ei ole vara ja selle eest vara osta ei ole võimalik. Vekslit samuti ei ole võimalik osta ega müüa. Igasgused tehingud, kus vara vahetatakse veksli vastu, on vara laenamised ja mitte millegi ostmised ega müümised. Ostmiseks-müümiseks osutub tehing alles siis, kui laen võlausaldajale tagastataks. Siis on tegemist kahe vastastikuse laenamisega, millest üks on laenu andmine-saamine ja teine laenu tagastamine-tagasisaamine, mis kokku annavad ostmise-müümise viivitusega.
(((kolmest võimalikust kellegile vara loovutamise mittekuritegelikust võimalusest ---kinkimisest, laenamisest ja müümisest
Aga kuhu jäid maksude maksmine, võlgade väljalunastamine ning pärandamine? Ükski neist ei ole kuritegelik ning kõigi käigus loovutab keegi kellelegi mingit vara.)))
Maksude maksmine, juhul kui me seda riisumiseks ei kvalifitseeri, oleks kinkimine. Pärandamine käiks kah kinkimise kategooria alla. Võlgade (laenude, laenatud varade) väljalunastamine aga on üks laenamise tehingutest teise tehingu ehk laenu andmise kõrval.
Niisiis, kui me laenamist müümisega segi ei aja, siis saame ainult järeldada, et vara müümine mingisuguse võlakirja eest on võimatu. See aga, et mingisugune võlakiri on varaks tunnistatud, on asjade valesti tunnetamise või tõlgendamise tulemus. -
Kalev Jaik
Et selle tehingu kohta midagi järeldada, tuleb meil kõigepealt kindlaks teha, et mis asi see "kullast mark" on.
Piinlik küll, et niisugust elementaarsust selgitada tuleb, aga kullast margaks hüütakse säherdust ümmargust metallitükki:
-
Kalev, kunagi ammu arutasime me sellist kokkulepet, mille sõlmisid kartulikasvataja ja kalur. Nad leppisid kokku, et kartulikasvataja annab poole oma tuleva aasta saagist kalurile ja kalur annab poole oma tuleva aasta saagist kartulikasvatajale. Põhjus, miks sellist kokkulepet teha, on muidugi see, et esiteks kaitseb see kumbagi ikalduse või saagivaesuse korral nälga jäämisest ja teiseks annab headel aastatel toidulauale vaheldust.
See arusaam majandusest, mille järgi me igapäevaselt elame, saab selle tehinguga suurepäraselt hakkama. Mõlemal tekib lihtsalt kohustus ja nõue.
Sinu majandusse see kuidagimoodi mahtuda ei tahtnud. Müük see ei saa olla, sest mingid varad kokkuleppe sõlmimise ajal ei liigu. Laenamine samuti mitte, sest kumb siis kummale mida laenaks? Ka laenamisel peavad ju Sinu majanduses varad ühepoolselt liikuma.
Kas aja jooksul on midagi muutunud või on sellised tehingud Sinu arvates jätkuvalt võimatud? -
To digwuren
(((Piinlik küll, et niisugust elementaarsust selgitada tuleb, aga kullast margaks hüütakse säherdust ümmargust metallitükki:)))
No siis on asi selge.Tegemist on tavalise vaegväärtuslise kullast mündiga, mis on nõudeõigust tõendav dokument. Selles kullast margas varalisust on ainult nii palju, kuipalju selle dokumendi materjal väärt on. Kogu muus ehk oma põhilises osasosas see kullast mark vara ei ole, ja selles osas selle dokumendi vahetamine vara vastu müümine ei ole.
Oleks see kullast mark vara 100%.liselt, oleks selle vahetamine vara vastu ostmine-müümine. See aga on vara vaid näiteks 25% ulatuses ja 75% ulatuses võlakiri. Võlakirja vahetamine vara vastu aga ei ole ostmine-müümine, vaid on vara laenamine --- üks kahest võimalikust laenamise tehingust.
Et aga kaasaegne majandusteadus ja juura peavad selliste dokumentide vahetamist varade vastu ostmiseks-müümiseks, siis sellest väljendub järjekordselt see, kui ebaõiged ja ebateaduslikud need teadused on. -
tqnism - on ju ilmselge, et sellised futuurid on riisumise ja sobi tegemise vahendid. Kalur riisub põldurilt tema saagi ja põldur riisub kalurilt tema saagi. On täitsa selge, et Jaikonoomikas mingit riisumist olla ei tohi.
(Kui kristalselt aus olla, siis ma olen täitsa veenudnud, et Jaikonoomikas tõepoolest mingit riisumist ei ole, sest inimesed on lihtsalt niivõrd vaesed, et POLE midagi mida riisuda) -
To tqnism
(((Kalev, kunagi ammu arutasime me sellist kokkulepet, mille sõlmisid kartulikasvataja ja kalur. Nad leppisid kokku, et kartulikasvataja annab poole oma tuleva aasta saagist kalurile ja kalur annab poole oma tuleva aasta saagist kartulikasvatajale. Põhjus, miks sellist kokkulepet teha, on muidugi see, et esiteks kaitseb see kumbagi ikalduse või saagivaesuse korral nälga jäämisest ja teiseks annab headel aastatel toidulauale vaheldust.)))
Hästi, lepiti nii kokku. See tähendab, et kehtestati omandiõigused olematute varade kohta võlakirjade ehk nõudeõiguste vormis. Kuid varad need pole, nagu pole ükski omandiõigus kunagi vara. See omandiõiguste tekitamine ei olnud millegi müümine ega laenamine. Kui aga sellise omandiõiguse abil kellegilt vara saadakse, siis on see kas selle vara laenamine, või koguni riisumine, kui laenu ei tagastata. Sellise omandiõiguse näiline müümine , mis on selle vahetamine varade vastu, on kas vara laenamine või riisumine, ei ole aga müümine.
Sellise omandiõiguse selle nõudeõiguse vormis kehtestamine veel olematu vara kohta on ka näiteks kas politsei või kohtu poolt kellegile trahvi määramine, sest trahvitul võib niipalju vara mitte olla, kui palju temalt vara nõuakse. Omandiõigus/nõudeõigus vara kohta on, vara aga pole. Trahvi määramine pole ei müümine, laenamine ega riisumine, küll aga osutub trahvi maksmine varade riisumiseks.
Kui aga trahvitu ostab kellelti uue kohustuse tema eest see trahv ära maksta, siis osutub see tehing mitte kohustuse ostmiseks, vaid hoopis tema poolt tolle teisele varade laenamiseks. Ta ju annab teisele varad, et teine võtaks omale tema kohustuse. Selline kohustuse vahetamine varade vastu osutub mitte kohustuse müümiseks, vaid varade laenamiseks. Igasugune kohustus, õigus, nõudeõigus ja ja võlakiri ei saa olla ostmise-müümise, laenamise, hoiustamise ega investeerimise objekt. -
Jaik, sa oled meie kõigi teadmistes luulude jutustaja ja sinu teooria järgi on see määrav. Sinu viimane kommentaar ei muutnud seda teadmist.
-
To Offf
((((tqnism - on ju ilmselge, et sellised futuurid on riisumise ja sobi tegemise vahendid.)))
Sellised futuurid kui majandustehingud osutuvad kas varade laenamisteks või riisumisteks, ei ole aga mingite õiguste või kohustuste müümised-ostmised. -
#Sellised futuurid kui majandustehingud osutuvad kas varade laenamisteks või riisumisteks, ei ole aga mingite õiguste või kohustuste müümised-ostmised#
See on sinu luuludes nii. Reaalelus on nad just need, milleks miljardid inimesed seda peavad ja oma teadmistes teavad ehk õiguste müük ja ostmine.
Ühelt poolt ühe inimese haiged luulud, teiselt poolt inimkonna teadmised. -
Kalev Jaik
Tegemist on tavalise vaegväärtuslise kullast mündiga, mis on nõudeõigust tõendav dokument. Selles kullast margas varalisust on ainult nii palju, kuipalju selle dokumendi materjal väärt on.
Näedsasiis, endalegi ootamatult pakkus Jaik meile võimaluse jaikonoomikas kvantiteeti kvaliteediks üle viia.
Kõnealuse kuldmündi nominaalväärtus on 1 DEM ehk 0,51 €. Selles mündis sisaldub 11,85 grammi 99,9% kulda ehk umbes 0,38 trooja untsi puhast kulda. Kullauntsi turuväärtus 2000. aasta 27. detsembril oli Kitco andmeil umbes 275 USD, mis teeb mündis sisalduva kulla turuväärtuseks umbes 105 USD. Euroopa Keskpanga kursiajaloost leiame, et 27. detsembril 2000 oli EUR väärt 0,9310 USD, mündis sisalduv kuld seega veidi üle 112 €.
Nüüd saame vastavalt jaikonoomika reeglitele hõlpsasti välja arvutada tolle vaegväärtuselisuse suuruse. Kuna mündis sisalduva kulla väärtus oli 112 korda kõrgem kui mündi nominaalväärtus, sisaldab kullast mark (1 − 112) / 1 = − 11100% bluffi. Kuidas need Saksa Liidupanga rahameistrid negatiivse koguse võlakirju mündi sisse möksida oskasid, võib muidugi Jaigilt küsida, aga esialgse spekulatsioonina võiks kahtlustada, et tulemus on negatiivne sellepärast, et jaikonoomika reeglid varade hindamiseks on negatiivse väärtusega. -
To digwuren
See kuldmarga lugu on muidugu väga huvitav ja tundub esmapildul olevat uskumatu, aga tõendab vaid seda, et Saksa Pank mängib rahvale sellist tsirkusemängu, et teeskleb hinnalise kulla rahvale peaaegu et tasuta jagamist ehk teeb sellist nalja. Tegelikult ta mitte kellegile sellist1 kuldmarka 1 pabermarga vastu ei anna, ja see on vaid fiktiivselt mark. Tegelikult on kõik hõbe- kuldrahad alates piibli aegadest olnud vaegväärtuslikud, ehk on olnud väiksemas ulatuses varad ja suuremas ulatuses võlakirjad ehk bluff.
Mis aga puutub meie vaidlusalusesse teemasse, siis on just kuldrahad hea näide või tõestusmaterjal selle mõistmiseks, millises ülatuses on üks võlakiri vara ja millises ulatuses mittevra. Näiteks paberrahad on varad vaid nende makulatuuri osa ulatuses, kõige moodsamad ehk elektroonilised rahad on aga täielikult varatud ehk 100%-liselt kui varad bluff. See tõendab järjekordselt, et esiteks pole raha vara, teiseks aga ei ole vara vahetamine raha vastu müümine, vaid on vara laenamine. Kolmandaks tõendab see seda, et teadus, mis vara vahetamist raha vastu ehk laenamist müümiseks peab, on põhimõtteliselt vale.
Oleks vaid tegemist ühe majandustehingu valesti nimetamisega, poleks veel häda suurt midagi, ja ka minul ei oleks põhjust sellele asjaolule tähelepanu juhtida. Aga et selle majandustehingute valesti tõlgemdamiste ja nimetamiste taga on varade riisumine, siis see on hoopis teine asi. -
Jaik, kui omandiõigus on inimeste arvamus, siis kõigi siinkommenteerijate arvamus on, et Jaigi jutt on haige inimese luulude kogumik.
Sa võid lõpmatuseni ajada oma "teooriat", inimesed kas ei viitsi enam vasikaga võidu joosta või lõbustavad ennast sellega, et narrivad sind kui lootusetut lolli. Kas sa tõesti seda ei mõista? Ei saa ühel ajal panna inimeste arvamust kõrgemale juriidilisest dokumendist omandiõiguse kohta ja samal ajal ignoreerida miljardite inimeste teadmisi ja kogemusi selle kohta, mis on näiteks raha. -
To 1932
(((See on sinu luuludes nii. Reaalelus on nad just need, milleks miljardid inimesed seda peavad ja oma teadmistes teavad ehk õiguste müük ja ostmine.)))
Nii et teie jaoks on tõde see, mida enamik inimesi arvavad ja mis on praktikas kasulik. Välja aga tuleb see, et kui enamus inimesi uskus nõidusesse, ja nõidadele oli see ka kasulik, kuivõrd tõi neile sissetulekut ja tagas nende kõrge positsiooni ühiskonnas, oli nõidus tõde. Praegune enamiku inimeste usk sellesse, et õigusi saab müüa, näiteks nõudeõigusi või võlakirju, on samasugugune, kuid ei ole samuti tõde. Püüdke vahel ka loogiliselt mõelda näiteks niimoodi.
Isik A kaenab isikule B vara. Oli vaid 1 X suuune vara. Laenamise tulemusel sai isik B vara, aga isik B sai nõudeõiguse. Nõudeõigus ei saanud ju vara olla, sest oli vaid 1 X suurusega vara. Edasi tagastab B A-le vara aga mis saab nüüd nõudeõigusest? Nõudeõigus tühistatakse! Jälle uuesti tõendab see seda, et nõudeõigus ei olnud vara, sest vara poleks ju saadud tühistamisega olematuks muuta.
Edasi, kui see nõudeõigus on veel tühistamata ja justnagu isiku A käes, sest just temal on õigus oma laenatud vara B käest tagasi nõuda, ja A tahab seda nõudeõgust kolmandale isikule C ära müüa, siis mis juhtub, kui ta selle ära müüb? Toimub nõudeõiguse vahetamine varade vastu, kus A saab oma kätte isiku C varad, C aga saab nõudeõiguse isiku B kaes olevale 1 X suurusele varale. Iseenesest on nõudeõiguse vahetamine varade vastu varade leanamine. Siinkohal aga on tegemist varade vastastukuse vahetusega ehk müümisega. Sest A saab oma omandusse C varad, C aga saab oma omandusse A need varad, mis tal olid ja on B kasutuses ehk B-le välja laenatud. Mingit nõudeõiguse müümist aga ei toimunud. Toimus vaid laenatud varade müümine. Selle laenatud varade müümise tõlgendamine nõudeõiguse müümiseks on suur viga. -
To 1932
(((Jaik, kui omandiõigus on inimeste arvamus, siis kõigi siinkommenteerijate arvamus on, et Jaigi jutt on haige inimese luulude kogumik.)))
Noh näete nüüd, mis on! Te nõstute minuga ja tunnistate seda, et omandiõigus on inimeste arvamus. Väga tore!Sellega te ju sisuliselt tunnistate minu teooria õigsust! Sellega on kõik teie ülejäänuid seosukohad vastuous, ja kui te oleksite oma siesukohtades järjekindel ega kalduks eklektikasse, ka sisuliselt ümber lükatud. Selle tunnistamine lükkab ümber ka kõigi teiste minu oponentide seisukohtade õigsuse, et minule polevat võimalik midagi selgeks teha. Selgitan veidi täpsemalt
Tunnistame, et omandiõigus on inimeste teatud arvamus, täpsemalt --- paljude inimeste kollektiivne teadmine selle kohta, et teatud vara on isiku A oma. Nõudeõigus ehk võlakiri aga on selline omandiõigus --- paljude inimeste kollektiivne teadmine ---, et teatud vara, mis on isiku B kasutuses ehk B-le välja laenatud, või siis mida arvatakse tekkivat tulevikus B kasutusse, on A oma.
Juhul kui A tahaks omandiõigust kellegile ära müüa, ei õnnestiks see tal esiteks sellepärast, et see omandiõigus on paljude inimeste kollektiivne teadmine. Teiseks, kui see tal muidu siiski kuidagi ehk õnnestuks, ei õnnestuks see tal veel ka sellepärast, et see nõudeõigus ei kõlbagi äramüümise jaoks, vaid see tuleb vara müümisel hoopis tühistada ja teine omandiõigus selle asemele kehtestada. Seega ei õnnestunud omandiõiguse müümine mitte kuidagi, ning mitte ainiult ühel põhjusel, vaid koguni mitmetel põhjustel. Ka koos vara müümisega osutub omandiõiguse müümine võimatuks, olma vara müümiseta niisama võimatuks.
Nõudeõiguse kui ühe omandiõiguse alaliigi müümine osutub samadel põhjustel niisama võimatuks. Juhul kui A tahaks ära müüa nõudeõiguse isikule C, et tema vara on isiku B kasutuses, siis see ei õnnestiks tal isegi koos selle oma vara müümisega veel ka sellel põhjusel, et vara müümisel ei kõlbakski see omandiõigus enam, sest see osutuks valeks, ning see tuleb paratamatult tühistada ja hoopis uus omandiõigus kehtestada. Juhul kui aga A üritaks ara müüa C-le sellist nõudeõigust isiku B kasutuses olevale varale, millist vara pole veel olemas ja millist loodetasse tekkivat alles tulevikus, siis osutuks selline nõudeõiguse müümine, juhul kui see muudel põhhjustel siiski osutuks võimalikuks, võimatuks ka veel sellepärast, et see majandustehing tegelikult osutub hoopis isiku C poolt varade laenamiseks A-le, mitte aga A poolt C-le nõudeõiguse müümiseks.
Seega, igasugune nõudeõiguse või võlakirja müümiseks peetav majandustehing osutub tegelikult hoopis mingiks teiseks majandustehinguks, kas laenatud varade mõüümiseks-ostmiseks, või siis varade laenamiseks, olenevalt kuidas kunagi, kuid mitte kunagi eu osutu see nõudeõiguse või võlakirja ostmiseks-müümiseks, mis on garaneeritult ja mitmetel põhjustel võimatu.
Kui teie ja teised sellest aru saaksite, siis saaks teile see hoopis teises valguses selgeks, et mis on tegelikult "haige luul", kas minu teooria või senine majandusteadus ja juura
