20.augusti müsteerium
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
20. augustil toimunust on kirjutatud palju, ent mida rohkem sel teemal sõna võetakse, seda segasemaks asi läheb. See on omamoodi huvitav, et keegi ei arutle selle üle, mis toimus 24. veebruaril 1918. Kõik on selge ning kivisse raiutud.
Ilmar Raagilt on põnev lugemine 20. augusti kohta http://www.epl.ee/artikkel/582033
Eks ajalugu on senikaua nö. elus, kuni on elavate inimeste mälestused. Mingi hetk, kui lahkuvad viimased mäletajad, raiutakse asi kivisse ning nii see jääb. 20. august on siinsetel foorumlastel ilmselt veel ilmekalt mälus. Seepärast teen algatuse koguda neid mälestusi - mis pole poliitilised ning erakondlikud - sellest päevast.
Alustan. Olime vanematega suvilas ning raadiouudiste tavapärane "kõll" jäi ära, vaid diktor alustas lugemist, et Moskvas toimus riigipööre. Üks esimesi uudiseid (valeinfo), et Gorba on surnud. See on esimene mälestus. -
Mind on alati häirinud, kui ajaloost räägitakse kui millesti relativistlikust ja subjektiivsest, mida saab käsitleda nii või naa (miks seda tehakse ja kelle huvisid see teenib, pole just keeruline arvata). Ajalugu on faktiteadus, mis põhineb faktidel. Faktid kas leidsid aset või ei leidnud. Arutlused teemal "aga kui oleks läinud nii..." ei kuulu ajaloo mõiste alla. Sedalaadi heietusi nimetatakse fiktsiooniks. Need liigituvad ilukirjanduse (täpsemalt ulme alamžanri - alternatiivajalugu) alla.
Raagi loos on põnevus ka ainus, mis esile tõstmist väärib. Faktikriitiliselt vaadates on see täielik jamps. Mingit konflikti Tondi garnisoni ja Pihkva 234. õhudessantpolgu vahel polnud. Vastupidi, Tondil asus operatsiooni staap, mille kõrgem käsundusohvitser oli kindral Melnitšuk, kelle oli operatsiooni juhtima määranud Balti sõjaväeringkonna ülem Kuzmin (sellest teavitati ka 19. augusti varahommikul ka Ülemnõukogu). Mingi "polkovnik" küll dessanti omal käel ette ei võtnud, vaid see pidi toimuma ikkagi Pihkva õhudessantdiviisi juhi kindralmajor Juri Sosojevi otsesel korraldusel, kes aga samuti allus Kuzminile. Just Tondi oli esimene koht, kuhu õhudessandipolk 20. augusti lõuna paiku saabus ning sinna olid dessandi isikkoosseisule ette valmistatud ka magamiskohad. Teletorni juurde liiguti alles peale puhkepausi, 21. augusti varahommikul.
Jah, Melnitšuk võis kaaluda ise teletorni juurde minekut, aga seda hoopis triviaalsemal põhjusel, et ta ei saanud enam oma väekoondisega ühendust! Nimelt õnnestus Toomapeal asuval sidekeskusel blokeerida venelaste sõjaväeside. Dessantväelased istusid infosulus ega teadnud mida teha ning sellega võideti üliväärtuslikku aega. Lätis-Leedus ei õnnestunud sõjaväesidet maha suruda ning seal langesid kohalikud raadio- ja telejaamad putšistide kätte oluliselt varem ning oli ka inimohvreid.
Totakas on ka Raagi arvamus, et putši läbiviimiseks oleks saanud kasutada dessant- ja linnalahinguväljaõppeta Tondi lihtajateenijatest koosnevat, avamaalahinguteks mõeldud tehnikaga Matrossovi motolaskurpolgu isikkoosseisu või mis veelgi jaburam - Paldiski taktikalisi raketivägesid või diiselallveelaevade brigaadi. Huvitav kuidas see välja oleks näinud - hakatakse haubitsatega kaartuld andma, keeratakse 1000km laskeraadiusega tuumapeadega raketid Tallinna peale või sõidetakse allveelaevadega Pirita jõge mööda üles?!
Ilmselt ma ei eksi väga, kui arvan, et see Raagi paskvill on kirjutatud soovist enne valimisi Savisaare panust putšisündmustes pisendada. Savisaar võib ju munn olla (ja ongi), aga on siiski fakt, et teletorni juurde tuli 21.augustil just tema, mitte Melnitšuk või keegi teine. -
Link sellele, kuidas sidekeskus venelaste sõjaväeside blokeeris, kadus kuskile ära: Nõukogude sõjaväeside segamine augustis 1991. Aadu Jõgisoo
-
Kui nüüd Raagi artikkel veel kord läbi lugeda, siis kus kurat ta võtab, et Pihkva dessantdiviis allus sisejulgeolekule?! Pihkva õhudessantdiviis allus Juri Sosojevile, kes allus Balti sõjaväeringkonna ülemale Fjodor Kuzminile, kes omakorda allus otseliinis NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazovile. Lätis ja Leedus ründasid teletorni jah sisejulgeolekule alluvad KGB eriüksus Alfa ja miilitsaeriüksus OMON.
-
Üldiselt selline kipubki olema Eesti ajakirjanduse praegune tase - sopaleheintriigide punumise ja klikkide kogumise nimel soperdab raagi-sugune lumpenajakirjanik mingitest isiklikest motiividest lähtudes kokku käkerdise, millel tegelikkusega mingit pistmist pole ja kus fakte täiesti meelevaldselt "oma teooriga" sobituvaks võltsitakse.
-
PeaLik - see on küll täielik jamps. Esiteks kirjutavad ajaloo alati võitjad. Ajalugu on propagandateadus, mis aitab tugevdada rahva ühtekuuluvustunnet ja tunda uhkust oma riigi ja mineviku üle. Ajalugu on patriootliku kasvatuse vahend.
Jah, faktid võivad olla, aga koos faktidega peab ajalooõpikus kindlasti olema ka tõlgendus - kuidas neisse faktidesse tuleb suhtuda. Ja faktidega tuleb loomulikult ümber käia loominguliselt.
Nii nagu Venemaal õpetatakse, et Sinimägedes sõdis N. Armee fašistlike röövvallutajate vastu nii õpetatakse meil, et Sinimägedes sõdisid Eesti vabadusvõitlejad Stalinistlike röövvallutajate vastu. Fakt on sama, tõlgendus hoopis teine.
Niimoodi võib lõputult jätkata - alates Holocaustist ja lõpetades Palestiinas toimuvaga. Kes maksab see tellib ka muusika st. ajaloo.
Mind isiklikult näiteks häirib, et Eestis on siiamaani riiklikul tasandil nii vähe pööratud tähelepanu Vabadussõja heroiseerimisele. Kuigi Laar ja Vahtre tootsid meile suhteliselt korraliku ajaloo. Suhteliselt. Aga saaks ka oluliselt paremini. -
Raagi soperdisest veel nii palju, et ma saan sinu meelepahast aru, aga jällegi. See on tegemata jätmine riiklikul tasandil. Juba ammu oleks tulnud tellida 20. augusti ametlik ajalugu (klantsajalugu). Patriootlik, heroiline, Eestile kasulik ja üldiselt kohustuslik järgida vähemalt ametlikus meedias (nt. rahvusringhääling). Niisugune, et meie lapsed võiksid uhkust tunda selle üle, kuidas käputäis relvastamata eestlasi lõi tagasi Pihkva Õhudessantdiviisi frontaalrünnaku.
Praegu pole ametlikku ajalugu ja nii kirjutabki iga ajakirjanikuhakatis, mis aga pähe tuleb.
Kuna nii mõnedki inimesed, kes tollal asjasse segatud olid, on praegu poliitikas oleks viisakas teha "härrasmeeste kokkulepe" - mitte kedagi pragustest poliitikutest ja tema rollist ei mainita nime pidi. -
Lollus! On üks elementaarseid reegleid, et ajalugu ei anna sündmustele hinnanguid, vaid kirjeldab neid nii fakti- ja allikatäpselt, kui see antud olukorras võimalikuks osutub. See, et ajalugu on rakendatud poliitpropaganda ja ideoloogiliste huvigruppide vankri ette, on hoopis teine teema. Ajaloodistspliini ennast selles süüdistada ei saa.
-
Well... patriootlik kasvatus peaks olema "huvigrupi"ülene. See, et lapsed (ja ka täsikasvanud) oma kodumaa ja ajaloo üle uhkust tunnevad peaks olema huvigrupiülene.
-
Sm. burešin olevat tulnud teletorni juurde alles siis, kui moskvast oli juba tulnud teade, et putš on läbi kukkunud ja kõik moskva sõjaväelased jeltsini poole üle läinud. Palju on selles tõde, palju valet, oleks huvitav teada.
-
#Totakas on ka Raagi arvamus, et putši läbiviimiseks oleks saanud kasutada dessant- ja linnalahinguväljaõppeta Tondi lihtajateenijatest koosnevat, avamaalahinguteks mõeldud tehnikaga Matrossovi motolaskurpolgu isikkoosseisu #
Matrossovi polk oli ainult nime poolest polk. See oli komplekteerimata isikkoosseisuga ning oli ette nähtus saada koosseis kokku mobilisatsiooni käigus. Kohal olid ainult osa ohvitsere, teenindav personal ja väike osa ajateenijaid. Tankid olid konserveeritud ja reaalselt oli kasutuses ainult üks tank, mida meile demonstreeriti kordusõppuste ajal. Sedagi ei tohtinud käivitada, sest keegi ei viitsinud pärast hooldust teha. Bardakk oli täielik. -
Kell 23.02 oli siis taasiseseisvumisest 19 aastat läinud.
Oleks huvitav kuulda mida (piisavalt vanad) foorumlased arvavad sellest, KES olid tegelikult kõige suuremad kangelased Eestis tol ajal. Ehk KES olid kõige julgemad inimesed, KES kõige rohkem riskisid (karjäär jne) et Eest sai taas iseseisvaks. Meri, Savisaar, Lauristin, Lippmaa...??? -
Nojah, kuidas mõõta või hinnata sedalaadi panust või riski? Keeruline. Väga keeruline.
Poleks olnud nõukogudeaegseid dissidente (Enn Tarto, Mart Niklus, Lagle Parek, Sergei Soldatov, Viktor Niitsoo, Jüri Kukk, Tiit Madisson jt.), kes ka sügavamal nõukogudeajal avalikult venevastasust väljendasid ja selle eest ka vangis istusid, poleks omariikluse idee vene aja lõpuni ehk järjepidevustki säilitanud.
Poleks olnud Rahvarinnet (Edgar Savisaar, Heinz Valk, Marju Lauristin, Mati Hint, Rein Veidemann jt.), poleks ehk tekkinud üldrahvalikku, sadu tuhandeid inimesi hõlmavat rahvaliikumist.
Poleks EKP-s tekkinud eestimeelset, Rahvarinnet toetavat tiiba (Vaino Väljas, Indrek Toome, Arnold Rüütel, Hardo Aasmäe, Endel Lippmaa), oleks Rahvarinde liikumine võidud juba üsna varajases etapis maha suruda.
Poleks olnud ERSP-d (Vello Väärtnõu, Tunne Kelam, Jüri Adams ja suur osa eelnimetatud dissidentidest), mis esimene poliitilise jõuna taotles Iseseisva EV taastamist, oleks Eesti juriidiline vorm võinud kujuneda praegusest sootuks erinevaks. (Rahvarinde programm nägi ju vaid ette majandusautonoomia taotlemist ja Gorbatšovi perestroikaliini toetamist.)
Kui putš oleks õnnestunud, oleks nad kõik oma koosa saanud. Kes seda teab, kes rohkem, kes vähem. Võimalik, et kõige hullemini oleks käinud just NLKP põhiliinist rahvuslikku liikumisse "üle hüpanud" EKP-laste käbarad. Dissidendid olid juba niikuinii dissidendid ja Rahvarinde juhtfiguure poleks ehk selle mastaapsust arvestades, üldrahvalikke rahutusi kartes väga julmalt juletud tampida, aga teadliku juhtivkommunisti "eksimine rajalt" oleks võinud ühe NSVL-meelse tagurlase silmis olla just see "pärispatt", mida täie rangusega tuleb nuhelda. -
Muuseas, Lennart Meri polnud tollal üldse "pildidl". Iseseisvuse taastamiseelsel ajal ei ilmutanud ta mingit poliitilist aktiivsust. Teda teati põhiliselt vaid kui kirjanikku ning veel ka välisministrina oli ta suhteliselt tundmatu suurus.
-
Mingist dok.filmist meenub - kas Lennart Meri ei olnud sel ajal saadik Helsingis!?
-
Ei. Lennart Meri oli 1990-1992 Edgar Savisaare valitsuse välisminister. Soome suursaadik oli ta 1992, umbes pool aastat, vahetult enne presidendiks saamist.
1991 putši ajal oli Meri aga Helsingis küll. -
Ma mäletan ka, et kui Lennart Meri presidendiks sai, siis ilmus ta nagu eikuskilt. Ei torganud ta silma ei televisioonis ega artiklitega ajakirjanduses. Alles mitu aastat hiljem selgus, kui aktiivset tööd ta kuluaarides 1990-date alguses tegi.
