ennustus: kui palju on eestis elanikke?
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
"jpedro"
Naljakas. Oleks nagu näinud neid suurte kõhtudega ringi käimas. Aga ju siis selline meetod ja need lapsed ei loe
Mõistad ju isegi, et kui tegemist on homoseksuaalse naisega kes on rase, siis sperma ei pärine ju teiselt naiselt. Suur poiss juba ja peaks teadma neid asju. -
Kellega sa mis alal ja mis eesmärgil vaidled ning kuidas see teemaga tõesti sisuliselt haakub?
-
Mis alfaisased te küll olete, kui teate täpselt, palju teil lapsi on...
Ja kui lapsed on - kas siis enda omad ning kuidas ärksast vaatevinklist õigustate sellist egoistlikku isepaljunemist adopteerimise asemel? -
Mõned tunnid oli rahulik, aga siis läks pea keema. Loed vaimse tervise või õnnetuste ja/või joodikluse või muu narkomaania tõttu vanemliku hooleta jäänud lastest ning nendele elementaarset kodu pakkuda üritavast, ent ilmselgelt pingutusist hoolimata armistavast taustsüsteemist Eestis - ja siis mõni pommituslennukliku empaatiavõimega tühi hing leiab sellises maailmas jõudu laste ja nende armastavate vanemate klassifitseerimise nimel ackchyually spermadetektiivi mängida. Kasutaja kogu track recordit arvestades pole see muidugi üllatav ning poleks ootamatu, kui selgub, et ta on mingi loovagentuuri sünteesitud koondportree vastikust, südametust inimesest
-
Parema edasise klienditeeninduse huvides palume märkida, kas Teid ärritas rohkem tõdemus, et Te, tavalise pere meespool, ei saa kunagi olema kõigeõigem alfa-isane, sest too ei tea palju tal lapsi on, või et Te ei saa olema kõigeõigem ärgas-isane, sest too on keskkonnateadlik ja uute juurde tegemise asemel adopteerib.
Kas on tunne, et olete kõik need kasvatamise aastad valet stokki ostnud? :D -
"sr71"
"jpedro"
Naljakas. Oleks nagu näinud neid suurte kõhtudega ringi käimas. Aga ju siis selline meetod ja need lapsed ei loe
Mõistad ju isegi, et kui tegemist on homoseksuaalse naisega kes on rase, siis sperma ei pärine ju teiselt naiselt. Suur poiss juba ja peaks teadma neid asju.
Juba 10....15 aastat tagasi ilmus teade, kus 15% Euroopa lastest ei ole nende isade bioloogilised lapsed, kes arvavad neid lapsi enda omaks olevat. Seda enam on selline isaks saamine lihtne, kuna abielus olevale paarile sündinud laps saab automaatselt isaks abielumehe nime, vaatamata sellele, kes on tema tegelik bioloogiline isa. Kui vanemad ei vaevu laste geneetilist päritolu vaidlustama, siis nii jääbki. Seega see komme, kus lapsi muretsetakse abieluväliselt, on suhteliselt levinud, ehk pole väga harv nähtus. Miks lesbide puhul see variant halvem on, kui heteropaari naispoole puhul?
Mille poolest erineb rase lesbi näiteks üksikust rasedast heteronaisest? -
Kolme
Milline võiks olla selle lause tõeväärtus? (Jutt laste arvust.) -
"Lord Bogdanoff"
lämin
Ei kirjutanud sinule"ttrust"
Kolme
Milline võiks olla selle lause tõeväärtus? (Jutt laste arvust.)
Nõme trolliv vastus, mingi kraad maitset võiks (interneti)suhtlusest olla -
jpedro vist kirjutas mulle.
Tead, mul on empaatiavõime täiesti olemas ja Sinu poolt viidatud probleemidega ka isiklikult tuttav. Üldiselt on elus nii, et mida küsid seda saad ja pean silmas siis seda, et Sa ise väga paljudes oma postitustes riivamisi provotseerid ja kasutad propagandistlikke võtteid. Ara hakka lolli mängima ja väitma, et sa ei tea ega tee midagi, sest see solvab minu intelligentsust ja teeb mind väga vihaseks.
Lähtudes sellest, et saad seda mida küsid, siis jätkan...
Nuta mulle jõgi palun!
Nutmine on loomulik osa inimese emotsionaalsest väljendusest. Kuigi mõnikord võib tunduda, et nutmine on nõrkuse märk, on tegelikult palju tõendeid selle kohta, et nutmine on kasulik nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.
Esiteks on nutmine stressi leevendamise viis. Kui tunneme end väga stressis ja pinges, võib nutmine olla tõhus viis oma pingetest vabaneda. Nutmine aitab kehal väljutada stressihormoone, mis võivad põhjustada terviseprobleeme, nagu kõrge vererõhk ja südamehaigused. Seega võib nutmine olla kasulik ka füüsilisele tervisele.
Teiseks võib nutmine aidata inimestel väljendada oma tundeid ja leevendada emotsionaalset valu. Kui kogeme kaotust, leina või pettumust, võib nutmine olla tervendav viis nende emotsioonidega toimetulekuks. Nutmine võib aidata meil oma emotsioone väljendada ja vabastada, aidates seeläbi meil end paremini tunda.
Lisaks võib nutmine aidata meil leida lahendusi probleemidele. Kui tunneme end ülekoormatuna või ummikusse jooksnuna, võib nutmine olla viis uute perspektiivide avastamiseks ja probleemide lahendamiseks. Nutmine võib aidata meil selgema mõistusega mõelda ja uusi lahendusi näha.
Lõpuks võib nutmine aidata meil tugevdada suhteid teiste inimestega. Kui nutame koos sõprade või pereliikmetega, võib see tugevdada meie sidemeid nendega. Samuti võib nutmine olla viis teiste inimeste toetuse ja lohutuse vastuvõtmiseks, aidates meil tunda end vähem üksildasena.
Kokkuvõttes võib öelda, et nutmine on loomulik viis inimeste emotsionaalse tervise toetamiseks. Nutmine aitab vähendada stressi, leevendada emotsionaalset valu, leida lahendusi probleemidele ja tugevdada suhteid teiste inimestega. Seega võib nutmine olla kasulik nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. -
Alles arutasime eelmise aasta numbreid, et madalad, aga selle aasta esimesed kolm kuud on veel vähem sünde.
https://www.postimees.ee/7753229/graafik-sundimus-kompab-negatiivset-rekordit-kolmas-kuu-alla-1000-beebi (paywall) -
Just üks päev tuli arutlusele, et mida on füüsiliselt vaja kolme lapsega perekonnal normaalseks toimimiseks.
Esiteks elamist, kus oleks VÄHEMALT 4 tuba. Vähemalt 1 autot, mis peab olema üle keskmise suur. Garanteeritud lasteaiakohti.
Minu arvamuse kohaselt on kõigi nende komponentidega suur probleem - 4 toalist elamist (soovitatavalt viie, et igal lapsel oleks oma tuba) jaksavad osta linnas juba suhteliselt vähesed. Maal veel jõuab. Maal oleks aga vaja juba kahte autot - seda me teame kõik, kuhu meie valitsejad autopoliitikat/maaelu suunavad ja kuidas valglinnastumine on juba vaikselt põlu all (õnneks ainult veel aktivistide peades). Lisaks on lasteaiakohtadega pehmelt öeldes kitsas. Ma ei näe, et hetkel riigis ülal toodud probleemidega tõsiselt tegeletakse, riiklikud tegevused ei toeta ja seega sündivus ei saagi oluliselt tõusta. Asi ei ole ainult laiskuses, nagu mõni siin väidab. Inimesed ei taha elada lihtsalt viiekesi kolmetoalises, teha Heraklese vägitükke lasteaiakoha saamisel ja samas saada ikka veel tripelt maksustatud sest auto on paha ja elektrit ei ole (kõik see 1,3 miljoni elanikuga riigis). -
"Stallone"
Just üks päev tuli arutlusele, et mida on füüsiliselt vaja kolme lapsega perekonnal normaalseks toimimiseks.
Esiteks elamist, kus oleks VÄHEMALT 4 tuba. Vähemalt 1 autot, mis peab olema üle keskmise suur. Garanteeritud lasteaiakohti.
Minu arvamuse kohaselt on kõigi nende komponentidega suur probleem - 4 toalist elamist (soovitatavalt viie, et igal lapsel oleks oma tuba) jaksavad osta linnas juba suhteliselt vähesed. Maal veel jõuab. Maal oleks aga vaja juba kahte autot - seda me teame kõik, kuhu meie valitsejad autopoliitikat/maaelu suunavad ja kuidas valglinnastumine on juba vaikselt põlu all (õnneks ainult veel aktivistide peades). Lisaks on lasteaiakohtadega pehmelt öeldes kitsas. Ma ei näe, et hetkel riigis ülal toodud probleemidega tõsiselt tegeletakse, riiklikud tegevused ei toeta ja seega sündivus ei saagi oluliselt tõusta. Asi ei ole ainult laiskuses, nagu mõni siin väidab. Inimesed ei taha elada lihtsalt viiekesi kolmetoalises, teha Heraklese vägitükke lasteaiakoha saamisel ja samas saada ikka veel tripelt maksustatud sest auto on paha ja elektrit ei ole (kõik see 1,3 miljoni elanikuga riigis).
No just. Kolmanda lapse saamine tähendab juba üsna suurt elumuutust selles suhtes, et senine elamine ja transpordivahendid jäävad väikeseks ja selle upgrade toob kaasa olulise lisakulu. Ei maksa kinni jääda lasteaia kohatasussse või mähkmete hinda (kuigi ka need on lõpuks olulised), vaid lihtsalt selleks, et viiekesi ära mahtuda, on vaja rohkem m2, kahe WC-ga elamist ja autot kuhu kannatab 3 turvaistet paigutada. Ja selles suhtes mulle tundus see 500€ peretoetus isegi täitsa õigel kohal olevat.
Muidugi - pered on natuke erinevad ja on selliseid kooslusi ka, kus lastel on suur vanusevahe. Tean selliseid peresid ka kus üks läheb kooli ja teine ülikooli, sel juhul saab ruumi ja ressursiga natuke painutada, aga kui kujutada ette pere kus nt. 6-7 aasta jooksul sünnib kolm last, siis tavalisse 3-toalisse korterisse enam hästi ära ei mahu tõesti. -
«Perede heaoluks ja seeläbi sündide arvu kasvuks ei piisa vaid perepoliitika või rahvastikupoliitika vaatest. On leitud, et sündimusele on positiivne mõju nii töö- ja pereelu ühitavatel, soolist võrdõiguslikkust ja tööturul osalemist toetavatel meetmetel, rääkimata erinevatest rahalistest sotsiaalkaitse hüvitistest, tervishoiust, nii eluaseme küsimuste kui ka võrdse kohtlemisega seotud meetmete rakendamisest. Ehk teisisõnu saab sündide arv kasvada vaid turvalises, lapse kasvatamist mitmeti toetavas keskkonnas,» kirjeldas Riisalo.https://www.postimees.ee/7753229/graafik-sundimus-kompab-negatiivset-rekordit-kolmas-kuu-alla-1000-beebi
-
+1 ruumivajaduse jutule ja lisaks, et elamispindade kättesaadavuse kasvatamisega on ajalooliselt alati see paljuigatsetud suurem sündivus kaasas käinud. Peretoetused praegusel kujul ei toimi hästi - pumpavad vaid üles üha tobedamaid kv hindu ja üüre (nagu mis mõtet seda rahhi pööblile visata, kui andjad oma eraviisilise KV hobiga selle uuesti kohe ära korjavad). Ehk siis KV hinnad tuleb põhja lasta :) olgu siis paneelikad vol 2. abil või mis iganes meetodil. Lahendaks hulgi probleeme, muudaks ühiskonna rahulikumaks.
-
"misso"
«Perede heaoluks ja seeläbi sündide arvu kasvuks ei piisa vaid perepoliitika või rahvastikupoliitika vaatest. On leitud, et sündimusele on positiivne mõju nii töö- ja pereelu ühitavatel, soolist võrdõiguslikkust ja tööturul osalemist toetavatel meetmetel, rääkimata erinevatest rahalistest sotsiaalkaitse hüvitistest, tervishoiust, nii eluaseme küsimuste kui ka võrdse kohtlemisega seotud meetmete rakendamisest. Ehk teisisõnu saab sündide arv kasvada vaid turvalises, lapse kasvatamist mitmeti toetavas keskkonnas,» kirjeldas Riisalo.
Su rõhutus annab boldis kirjutatud võrdõiguslikkusele negatiivse varjundi, aga perepoliitikas on tegelikult päris häid samme sellega seoses astutud - nagu pikem isapuhkus ja vanemahüvitise kasutamise paindlikumaks muutmine, mis kokkuvõttes peaksid andma peredele võimaluse oma elu vastavalt vajadusele paika sättida, isadele rohkem võimalust laste kasvatamises osaleda (kas või vanemahüvitise perioodi jupi kaupa kasutades) ja ma ei näe siin otseselt midagi laita. -
Huvitaval moel annab isegi statistikaameti sündide-leht sellise mõtte, mis minu jaoks on ikkagi kahtlaselt hinnanguline märkus:
Alates kolmandast lapsest aga on peredel majanduslikult keerulisem toime tulla kui esimese kahe lapsega, mistõttu võivadki mõned lapsed jääda sündimata. Eestis on rakendatud olulisi meetmeid sündimuse toetamiseks ja suurendatud ka toetusi vähemalt kolme lapsega peredele. Sündide arvust oleneb lasteaia- ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning uute lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus."Draax"
[...]Kolmanda lapse saamine tähendab juba üsna suurt elumuutust selles suhtes, et senine elamine ja transpordivahendid jäävad väikeseks ja selle upgrade toob kaasa olulise lisakulu. Ei maksa kinni jääda lasteaia kohatasussse või mähkmete hinda (kuigi ka need on lõpuks olulised), vaid lihtsalt selleks, et viiekesi ära mahtuda, on vaja rohkem m2, kahe WC-ga elamist ja autot kuhu kannatab 3 turvaistet paigutada. Ja selles suhtes mulle tundus see 500€ peretoetus isegi täitsa õigel kohal olevat.[...]
Vabandust, lahmin, ja tunnen juba kusagilt seljalt tiivikuid kasvamas, aga märkad ju vast ise, et abstraheerid auto kuidagi mitmuses transpordivahenditeks? Kui sagedasti on argielus tarvis kolme turvaistmega autot? Kas "krt, teeks kolmanda lapse, aga suurema auto jaoks pole raha" on põhjuseks, miks eestlased välja surevad?"Stallone"
Just üks päev tuli arutlusele, et mida on füüsiliselt vaja kolme lapsega perekonnal normaalseks toimimiseks. [...]
Asi ei ole ainult laiskuses, nagu mõni siin väidab. Inimesed ei taha elada lihtsalt viiekesi kolmetoalises[...]
Alla 200k € 4- ja rohkematoalisi kortereid leiab kv.ee's juba raskelt ülehinnatud Tallinna turul üle 80. Väikelinnades on asi veel parem - lasteaiakohaga muidugi ka - ülilapsesõbralikus Haapsalus on hinnad veel alla 100k, rääkimata maast nende kahe vahel. Ei taha mägedel elada ja peamiselt kinnisvara tõttu jääb kolmas laps tulemata? No selge, siis ON asi väga tõenäoliselt ebatervetest väärtushinnangutest tulenevas snobismis, mugavuses ja laiskuses ning mingu see rahvus kus see ja teine.
Kas see sündimuskordaja tabelike on korrelatsioonis m2 per elanik ja 3+ turvaistet autos per leibkond ning sünnijärgsed lastetoetused per kolmas laps statistikaga? Ja ajalooliselt Eestiski perioodide vahel - et materiaalne heaolu on varasemast kehvemaks läinud ja seetõttu iive langenud? Krdi Ansip -
"jpedro"
...Ei taha mägedel elada ja peamiselt kinnisvara tõttu jääb kolmas laps tulemata? No selge, siis ON asi väga tõenäoliselt ebatervetest väärtushinnangutest tulenevas snobismis, mugavuses ja laiskuses ning mingu see rahvus kus see ja teine.
Paraku ei unista keegi elust mustamäel. Mõned on seal lihtsalt sunnitud elama. Ma nimelt sündisin seal ja olin sõpruskonnas viimaste hulgas kes sealt ca. 15a tagasi varvast vajutas. Loomadega ühes majas elada ( väga kirju taust ) ja nüüd spoiler alert jpedo, muurek!!!, arusaam elementaarset hügieenist ja korrashoiust! -
Noh, snoobid, võtame siis Aafrika peremudeli ja sealsed arusaamad meeste ja naiste kohast elus üle?
-
Teemast teemasse pedofiiliks kutsutud saada peab olema selle foorumi madalaim punkt mu kallal - kuigi, taas, ütlejat arvesse võttes ei midagi üllatavat. Hüpaku putsi
-
Oih vabandust, trükiviga näe juhtunud.
-
Ma pole kohanud mitte ühtegi inimest, kes "rahvuse pärast" on lapsi saanud. Ei kujuta ka ette, mismoodi seda ka toimima saada.
Samas, see lastetoetus, mis 3 lapse puhul lisaks saab, ei too 4-toaga ja 2 wc-ga korterit ega minibussi, et autosse kõik lapsed lahedalt ära mahutada, kuigi tavalise sõiduauto tahaistmele mahuvad 3 last kenasti ära. Küll võib see lastetoetus tuua perekonda veel ühe auto juurde. -
Mulle hakkab üha enam tunduma, et raha pole üldse see võti jätkusuutliku sündimustasemeni. Midagi muud on ühiskonnas katki. Võib-olla just seesama raha nimel rabamine ja rikkuse eesmärgil elu ohverdamine ongi väärtushinnangud paigast löönud Teeme enne tittesid kõigepealt karjääri, toad, autod, eneseteostuse, finantsvabaduse jne., aga selleks ajaks, kui see kõik valmis saab, on kurg katuselt juba ära lennanud.
-
Minu arust annab ühiskond igal võimalikul viisil inimesele teada, et Sa oled vaid vahend tänases ühiskonnas ja kui üldse keegi Sind väärtustab, siis ainult Sina ise. Ma ütleks, et see on kaasaegse sotsiaaldemokraatliku ideoloogia tulemus. Robustselt võttes, et kui oled low performer, siis ära muretse me viskame Sulle rulli, aga kui saad endaga hakkama, siis on Sinu kohustus kõik liigne ära anda. Nii palju kui ma oma mõttekaaslastega olen rääkinud ja just seal Lääne- ja Lõuna-Euroopa poolt, siis haritud inimesed ise ütlevad (vanuses 35-50), et loeb ainult see kui palju ma täna suudan vanaduspõlveks vara kokku lüüa, sest me ju näeme, et mida tulevik toob ja ma ei taha olla riigi jaoks mingi statistiline ühik, keda kuidagi elus hoitakse. Üks tüüp mulle hiljuti ütles Linkedinis selle Prantsusmaa pensionireformi kohta: "näed! ma ju ütlesin! ja see tabab kõiki riike varem või hiljem!" Ja siis rääkis sellest kuidas ta ainsal lapsel läheb ja et õnneks on täisealine ja tema tahab nüüd keksenduda ainult sellele, et vanaduses oleks ka äge ja saaks reisida. Ei taha tiksuda poliitikute rõõmuks ja olla vaid hääletusresurss.
Siin foorumiski on ju selliseid tegelasi olnud kes on avaldanud arvamust, et kui inimene on pensioniealine, siis vabastagu oma Nõmmel asuv eramu ja koligu korterisse kusagil mägedel! Sellise suhtumisega ühiskonnaliikmed väga hästi indikeerivad seda, et tuleb mõelda ainult iseendale ja mitte sellisele rämpsule. See rämps ootab vaid hetke millal tulle Sind röövima, sest oled ju vaid ressurss ja kui reproduktiivne ülesanne tehtud, siis kobi eest!
Seega võib öelda, et tänane "ühiskondlik lepe" on see, et igaüks ise vaatab kuidas saab ja on vaid ühe määruse kaugusel järgmine röövimine suurema ebaõigluse nimel. Pikk vaade puudub, inimesed reageerivad ehk kõik on taktikaline ja pole strateegiat. -
"PeaLiK"
Mulle hakkab üha enam tunduma, et raha pole üldse see võti jätkusuutliku sündimustasemeni. Midagi muud on ühiskonnas katki. Võib-olla just seesama raha nimel rabamine ja rikkuse eesmärgil elu ohverdamine ongi väärtushinnangud paigast löönud Teeme enne tittesid kõigepealt karjääri, toad, autod, eneseteostuse, finantsvabaduse jne., aga selleks ajaks, kui see kõik valmis saab, on kurg katuselt juba ära lennanud.
Elan kõrge sündimuskordajaga kolmanda maailma riigis ning tähelepanekud antud teema osas on:
1. Inimesed ei karda raskusi, raskused on normaalne osa elust. Siinne 20-aastane on sageli täiskasvanum kui Euroopa 40-aastane. Lapsepõlv koosneb suuremas osas õppimisest ja perekonna abistamisest. See on osa kultuurist olenemata sellest, kas oled rikas või vaene (puutun valdavas osas kokku riigi jõukama tuludetsiiliga). Ja ma kuidagi ei ütleks, et üles kasvavad õnnetumad inimesed kui Euroopas.
2. Emapuhkus on siin kaks nädalat ja riigilt mingeid muid toetusi pole. See-eest on nutikad inimesed lasteaiakohtade küsimuses kasutusele võtnud innovatiivse lahenduse "vanaema". Uudne lahendus hoiab, kasvatab ja õpetab kodus lapsi, sel ajal kui vanemad tööl käivad. Boonusena ei pea lapsevanemad oma eelkäijaid kalli raha eest vanadekodusse mädanema saatma vaid neile on rakendust terve elukaare vältel. Neil, kel pole uudset lahendust enam elavate kirjas, on võimalust mööda abiks muud sugulased. Riigiga keegi ei arvesta, arvestatakse perekonnaga.
3. Kuna majandus on kiire arengu faasis, on üldine õhkkond lootusrikas. Inimesed näevad, et nende lastel on võimalus paremaks eluks. Euroopas on tunne, et kõik on valmis ja seega võimalusi millegi olulise ära tegemiseks on vähe. Siin edu väärtustatakse ja kui keegi mõne positiivse saavutusega hakkama saab, on ta eeskuju, mitte ei hakata saagima, kuidas ta ikka on kuidagi paha inimene. Pole seda luuserikultust, mis Läänes valitseb. Laisk on laisk, mitte neurodiversiteedi ohver ja nii edasi. Üldiselt, kuna probleemid on reaalsed, ei ole vaja ühiskonna tasemel pseudoprobleeme genereerida, elu on selle võrra lihtsam ja inimesed ei mõtle üle. -
"jfl"
3. Kuna majandus on kiire arengu faasis, on üldine õhkkond lootusrikas. Inimesed näevad, et nende lastel on võimalus paremaks eluks. Euroopas on tunne, et kõik on valmis ja seega võimalusi millegi olulise ära tegemiseks on vähe. Siin edu väärtustatakse ja kui keegi mõne positiivse saavutusega hakkama saab, on ta eeskuju, mitte ei hakata saagima, kuidas ta ikka on kuidagi paha inimene. Pole seda luuserikultust, mis Läänes valitseb. Laisk on laisk, mitte neurodiversiteedi ohver ja nii edasi. Üldiselt, kuna probleemid on reaalsed, ei ole vaja ühiskonna tasemel pseudoprobleeme genereerida, elu on selle võrra lihtsam ja inimesed ei mõtle üle.
Mulle näib, et see ongi kõige olulisem -- lootusrikkus.
Eesti Vabariik 90-ndatel oli midagi väga sarnast. -
Tänases Ekspressis pikem artikkel sellest miks noored (naised) ei soovi lapsi saada. Juhtkirjas tõdetakse, et
Perepoliitikat kujundab põlvkond, kes ei näi mõistvat, miks noored ei taha saada esimest last või lükkavad seda aina edasi.
Taustaks sel nädalal ilmunud täpsem statistika eelmise aasta rahvastikunäitajate kohta. Sündide madal arv avalikustati juba aasta algul, aga sellest artiklist minu jaoks olulisem number on see, etSünnitajate keskmine vanus oli mullu 31,2 aastat, esmasünnitajate puhul 28,9.
Taustaks veel aprillikuu sündide number, mis avaldati eile ja on 756 samal ajal kui 2022. aasta aprillis sündis 889 last. See on -20%. Kui nii edasi läheb, ei tule 2023. aastal 10 000 sündi ka kokku. -
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120186760/noored-raagivad-miks-nad-ei-taha-lapsi-hullumeelne-oleks-sunnitada-selleks-et-eestlasi-oleks-rohkem
Eelkõige sooviks päästa planeeti, elada ise hästi, olla finantsvaba, maailma näha, end teostada ja endale elada. Lapsed segavad, tarbivad ja saastavad. Tahaks trotsida neid iganenud vehme, kes "näevad lastevabadust endiselt kui normist väga hälbivat, lausa taunimisväärset eluvalikut,“
Kui tahate, siis makske piisavalt, siis võibolla... võin kaaluda laste saamist... aga mis, te arvate, et saate lapsi osta või? Ega naised pole sünnitusmasinad, eksole. Meie aina "progressiivsemaks" muutuvad väärtushinnangud ja eluviisid ju ei hinda tegelikult lapsi ja emadust. Traditsiooniline pere, ema, isa ja lapsed on iganenud jäänuk. Formaalselt laste sündi toetavad ja emadust soosivad "meetmed" on õõnsad, tehnilised ja tekitavad vastureaktsiooni. Nõme ja tagurlik on liigselt perele ja lastele pühenduda, ammugi siis olla mitmelapseline kodune ema... Lastevaba ja finantsvaba on see, mis on cool ja kaasaegne.
Eks olukord muutuma, kui ka arengumaades on need arenguetapid läbitud ning iive kadunud, kui kogu planeedi elanikkond jõuliselt vähenema hakkab. Kahjuks eestlased rahvusena on selleks ajaks ammu välja surnud. -
Kahjuks on link kaduma läinud, aga madalast sündivusest oli hiljuti veel üks artikkel, kus viidati uuringule mille järgi eestlased soovivad saada keskmiselt umbes 2,5 last (kusjuures see number oli üsna sarnane nii naistel kui meestel) aga praktikas kukub välja nii, et saadakse keskmiselt 1,6 last.
Soovide ja reaalsuse vahel on terve lapse jagu ruumi.
Täpselt ei saanud artiklist aru sellest, miks see lõhe nii suur on - kas ei leita sobivat partnerit, esimene laps sünnib liiga hilja või esimeste laste kasvatamisega nähtav vaev paneb kolmandast loobuma. Võimalik, et kogu seda lõhet ära siluda ei ole riigi võimuses, aga midagi peaks olema võimalik teha ikkagi (alates lasteaiakohtadest jms.).
See lükkab nüüd natuke ümber Ekspressi artiklis toodud ettekujutust, et meil on noorem põlvkond kes üldse lapsi ei taha. Jah, mingi häälekas vähemus neist võib-olla otsustab põhimõtteliselt lapsi mitte saada, aga uuringud siiski näitavad, et enamik noori soovib lapsi ja seda numbrit (2,5) võiks isegi tõlgendada selliselt, et soovitakse tavaliselt kahte last ja paljud ka rohkem. -
"Zoom"
Eks olukord muutuma, kui ka arengumaades on need arenguetapid läbitud ning iive kadunud, kui kogu planeedi elanikkond jõuliselt vähenema hakkab. Kahjuks eestlased rahvusena on selleks ajaks ammu välja surnud.
Eestlased rahvusena on päris huvitav moodustis, aegade jooksul on see pisike rahvakild suures koguses naaberrahvaste esindajad endasse neelanud ja ikkagi oma keele säilitanud. Ja neid on praegugi päris palju - nt Sissi või Eesti Energiast Armen Kasparov või Stefan või Alika. Räägivad kenasti eesti keelt ja on rahva poolt omaks võetud. -
"Draax"
See lükkab nüüd natuke ümber Ekspressi artiklis toodud ettekujutust, et meil on noorem põlvkond kes üldse lapsi ei taha. Jah, mingi häälekas vähemus neist võib-olla otsustab põhimõtteliselt lapsi mitte saada, aga uuringud siiski näitavad, et enamik noori soovib lapsi ja seda numbrit (2,5) võiks isegi tõlgendada selliselt, et soovitakse tavaliselt kahte last ja paljud ka rohkem.
Ekspressis on selleteemalisi artikleid olnud viimasel ajal ridamisi. Sõnades võibolla tahetakse, ent sündimata jäävad ka esimesed lapsed https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120188330/anna-teele-orav-kuhu-meie-esimesed-lapsed-jaavad
Põhjuseks sobib absoluutselt kõik. Alates koroonast, Ukraina sõjast, kehvadest meestest, rahapuudusest ja kliimast ning lõpetades kõige muuga, mis segab "tegelemast sellega, mis sütitab".
Parimas järglaste saamise eas põlvkond ise on seejuures sündinud ajal, mil olime veel märgatavalt vaesemad, keskkond meie ümber oli saastatum ning ebakindlust polnud kindlasti vähem. Enamik maailma lapsi sünnib piirkondades, kus rahaga pole priisata ning millega võrreldes meil on ka kliimakriisi perspektiivis ideaalilähedased elutingimused.
Mina ei mäleta, et oleksin laste saamist omal ajal kuidagi spetsiifiliselt kaalunud. Kui on mees, naine, armastus ja soov jagada ühist tulevikku, kaasnesid lapsed lihtsalt loomulikult ja enesestmõistetavalt. Elus on olnud palju mida meenutada, ent pisike tingimusteta usaldav inimesehakatis, tema väikeste käte kõva kalli su kaela ümber, on parim vaimne teraapia, kangeim energiajook ja tõhusaim võimalik motivaator. Seda ei saa millegagi võrrelda.
Kuidagi on vahepeal juhtunud, et lapsi võetakse kui ratsionaalset otsust. Plusside ja miinuste nimekiri, mille tulemuseks kipub paratamatult olema miinuste ülekaal. Ei saa üle ega ümber, lapse saamine on alati keeruline ja tülikas, vabatahtlik lastetus aga aina lihtsam ja ühiskondlikult aina jõulisemalt normaliseeritud otsus. Tegu on väärtushinnangute ja motivatsiooni kriisiga. Kuidas me selleni jõudnud oleme?
Kuidas olukorda parandada? Mina küll ei tea. Ja keegi ei tea, pole mingit vahet, kes parajasti koalitsioonis ja kes opositsioonis. Rahalised meetmed pole lahendus, need on meil niigi maailma parimad.
Lingitud Ekspressi arikli juures jahmatas aga liid, milles sedastatakse "Perepoliitikat kujundab põlvkond, kes ei näi mõistvat, miks noored ei taha saada esimest last või lükkavad seda aina edasi." Kuidas on võimalik perepoliitikat näha kui mingit põlvkondadevahelist konflikti? Millised kirjeldatud põhjused üldse on kuidagi perepoliitiliselt lahendatavad? Kuidas oleks perepoliitikat võimalik kujundada põlvkonnal, kel omal pole veel laste saamise ja kasvatamega mingeid kogemusi?
Mõistagi ei avalda keegi neid saladusi, milline oleks noortepärane poliitika, mis sündivuse motivatsioonikriisi lahendaks. Mina annaksin sellesuunalise poliitika kujundamise kõhklemata 20-30aastaste juhtida, kui nad oleksid nõus "salasõna jagama". -
Selles see asi ongi, et noortel pole enam seda nähtust, milles Zoom kirjutab: "Kui on mees, naine, armastus ja soov jagada ühist tulevikku". Suhted on ebakindlad, vahetatakse partnereid jne.
Lihtsalt varem, 1980-datel, 1990-datel ei olnud selliseid võimalusi, nagu tänapäeval. Tol ajal lõpetati keskkool, kui saadi läbi konkursi ülikooli sisse, mindi kõrgemasse kooli, kus õpiti reeglina 3 või 5 aastat ja siis mindi tööle. Rohkem ei õpitud. Või mindi kutsekasse. Oldi vaesed ja riputi elukaaslase küljes, et hakkama saada. 1980-datel veel kompartei vaatas kiivalt et kõik töötaksid. Tol ajal polnud ka internetti, mis on tänapäeval võimalike "elukaaslaste" valikut tohutult palju avardanud, ülemaailmseks selle teinud. Ja see mentaliteet söödetakse sisse juba enne puberteediea saabumist.
Nüüd on võimalused palju laiemad, juba ainuüksi üliõpilasi on tohutult palju rohkem ja õpinguid jätkatakse palju pikemalt, kui 5 aastat. Lisaks välismaale õppima ja tööle minekud jne. Mis pikaaegseid suhteid noor selles seisundis rajab? -
Eks üks suur probleem ongi see, et esimese lapse sünd lükatakse niivõrd hiliseks. Lapsepõlve pikendamine, eneseleidmine, mingi vähegi stabiilse elukorralduse sisseseadmine. haridus jm võtavad need parimad aastad ära. Järgmised lapsed peaks siis sündima juba ajaliselt üsna lähestikku, mis on korraga elus suurem ja keerulisem muutus.
-
"Zoom"
Kuidagi on vahepeal juhtunud, et lapsi võetakse kui ratsionaalset otsust. Plusside ja miinuste nimekiri, mille tulemuseks kipub paratamatult olema miinuste ülekaal. Ei saa üle ega ümber, lapse saamine on alati keeruline ja tülikas, vabatahtlik lastetus aga aina lihtsam ja ühiskondlikult aina jõulisemalt normaliseeritud otsus. Tegu on väärtushinnangute ja motivatsiooni kriisiga. Kuidas me selleni jõudnud oleme?
Mulle tundub, et laste saamise ja lapsevanemaks olemise väärtust on lastetutele noortele väga keeruline edasi anda ja eks sellest saabki aru alles siis kui sünnitusmajas seda imet esimest korda näed või seda pisikeste käte kallit tunned.
Kuni seda isiklikku kogemust ja arusaamist ei ole, siis ongi laste planeerimine pigem ratsionaalne otsus ja alati leiab põhjuse, miks ühe aasta veel oodata. Kui piisavalt kaua edasi lükata, siis üle kahe lapse enam plaani ei mahugi (kui sedagi).
Ilma teadmiseta, mida laste saamine emotsionaalselt tähendab, ongi väga lihtne raiuda, et mina ei taha lapsi. -
Draax, jah, kõik õige ja hästi sõnastatud. Kas selle väärtuse edasiandmise eest enam ei hoolitse emake loodus seljaaju kaudu? Mina mäletan ühte hetke, seda kristalliseerunud mõtet, siiani selgelt, mil äkitselt jõudis kohale, et ma olen selle inimese nimel kõigeks valmis, olen nõus tema nimel surema, ja ma väga tahaksin temaga lapsi saada. Oleks ratsionaliseerimine mängu tulnud, leidunuks põhjuseid laste mittesaamiseks või viimase võimaluseni edasilükkamiseks lehekülgede kaupa.
-
"Zoom"
Eks üks suur probleem ongi see, et esimese lapse sünd lükatakse niivõrd hiliseks. Lapsepõlve pikendamine, eneseleidmine, mingi vähegi stabiilse elukorralduse sisseseadmine. haridus jm võtavad need parimad aastad ära. Järgmised lapsed peaks siis sündima juba ajaliselt üsna lähestikku, mis on korraga elus suurem ja keerulisem muutus.
Noor inimene ei ela sellise mõttega: "Ma lükkan lapse edasi!!". Nagu ta ei ela mõttega, et ta elu tipphetk saabub siis kui talle pensionikraanid avanevad. Selle pensioni, mida ta on Oma-Terve-Elu-Jooksul-Korjanud.
Üks noor inimene kas katsetab ühe inimesega "pikka" paarisuhet, siis katsetab teisega ... Mõni teine noor inimene ei katsetagi vaid teadlikult läheb lühiajalistesse paarisuhetesse, kuna tal on siin-seal õpingud, siin-seal karjäär, see kõik kestab mingi järgmised 15 aastat... Miks peaks noor inimene lapse peale mõtlema? Laps tuleb alles siis kui elatakse kellegiga koos nii, et endale on teadvustatudki, et selle inimesega tahetakse kogu elu koos elada.
Inimesed ju loevad netist, kuidas teistel oma elukorraldusega läheb, kui palju puruneb suhteid jne. Ta teadlikult ei loo endale illusioone mingist õndsast kooselust mingi potentsiaalse elukaaslasega. Seda enam, et tänu internetile on tal kaaslasi "jalaga segada", selline mulje talle internetist jääb, mis sest, et tegelikult see ei pruugi tõsi olla ja neid kaaslasi, kes tegelikult talle kõlbavad, ei olegi eriti saadaval. -
"ttrust"
Noor inimene ei ela sellise mõttega: "Ma lükkan lapse edasi!!". Nagu ta ei ela mõttega, et ta elu tipphetk saabub siis kui talle pensionikraanid avanevad. Selle pensioni, mida ta on Oma-Terve-Elu-Jooksul-Korjanud.
Kusjuures elavad küll selliste mõtetega. Selles on süüdi meie "emapalga" arvestamise süsteem, mis sõltub palga suurusest enne lapse sündi. Kalkuleeritase ikka korralikult, et enne peab saama korraliku palga peale. Vaja on ronida ametiredelil ja oodata üha järgmist palgatõusu.
Tegelikult oleks parem, kui emapalk oleks kõigile võrdselt näiteks keskmine palk, mida ka indekseeritakse kui see juba jookseb.
Pension elu tipphetkena. Vaata või meie oma karlssonit. Kogu elu keerleb erinevate sammaste täitmise ümber. Ees terendamas helge pensionipõlv. -
ma ei ole kindel, et näiteks 100€ suurem vanemahüvitis nii suur mõjutaja on, aga oma eluaset soovitakse küll soetada enne lapse saamist ja ma seoksin seetõttu kinnisvaraturul toimuvat küll iibega. Seda uuringutest tehtavat järeldust, et "soovitakse ennast enne pere loomist majanduslikult kindlustada" ei tähenda seda, et oodatakse kuni LHV kasvukonto on kuuekohaliseks kasvanud, vaid lihtsalt oma kodu võiks olla, mitte lapsega üürikorteris elada.
Noored peavad ikkagi sissemaksu jaoks raha koguma ja kõigepealt lõi covid sissetulekuid valusalt, samal ajal toimus hoogne kinnisvara hinnaralli, mis nihutas hindu eest ära ja siis tuli euribori tõus, mis sunnib laenumakseid uuesti üle kaaluma.
See keskmine esimese lapse sünnitamise vanus (~29 aastat) indikeerib päris hästi mis vanuses on püsiv partner leitud ja esimene oma kinnisvara soetatud. Neid, kes kahekümnendate esimeses pooles kinnisvara ostavad, on ikka väga vähe (või on seal taga vanemate kapital).
Teine probleem mis sunnib küll rohkem mõtlema ja planeerima võrreldes meie emade-isade aegadega, on see, et paljudel inimestel väga kindlat palgatööd ei ole. Nad on kas iseenda tööandjad või rööprähklevad mitmel rindel käsunduslepingute vms. alusel. Sellisel juhul on päris keeruline asju sättida nii, et oleks võimalik aasta-paar eemal olla. Näiteks väikeettevõtjana pead mõnel juhul arvestama, et sa kaotad kõik oma kliendid kui sa neile terve aasta teenust osutada ei suuda või asenduslahendust ei leia.
Seadusandlus toetab ilusti klassikalist töösuhet - vanemahüvitis arvestatakse palgalt ja tööandja peab su töökoha kuni 3a säilitama - aga kui su tööasjad jooksevad kuidagi teise mudeli järgi, on lihtne lapse saamist edasi lükata, sest nende kahe ülesande ühildamine tundub lihtsalt liiga keeruline. -
Vahele huvitavat teadustööd vanemahüvitise mõjust sündimusele.
https://novaator.err.ee/1609036220/eesti-vanemahuvitiste-susteem-soodustas-teiste-ja-kolmandate-laste-sundi -
Siia teemasse üks pilt ka naaberriikidest.
Allikas: Sotsiaalministeeriumi FB -
https://www.err.ee/1609163830/sundide-arv-latis-langes-100-aasta-madalaimale-tasemele
Tänasest uudisvoost veel kõrvalpilk lõunanaabritele. Täpselt samad mustrid numbrites mis Eestiski, täpselt samad väljakutsed. -
Kuigi kliimateemas läks korra jälle pereloomise aruteluks, proovin õiges teemas jätkata:
https://www.err.ee/1609184452/professor-vanemahuvitise-reform-peaks-rajanema-uuringutel-mitte-poliitikal
See saab olema küll põnev debatt. Ühelt poolt riigi rahanduse realiteet (raha ei ole, vaja on kokku hoida), teiselt poolt poliitikute maailmavaateline konflikt (vanemahüvitis kui palga kompenseerimine vs. vanemahüvitis kui mingi sotsaalse õigluse ja raha ümber jagamise instrument) ja kolmandaks vanemahüvitise otsene mõju sündivusele.
Siiani on uuringud näidanud, et vanemahüvitisel on positiivne mõju iibele ja laste saamisele, aga sündivuskordajat see meede üksinda üle 2,0 muidugi ei aita. Loomulikult on vanemahüvitis lühiajaline. Last pead kasvatama 18+ aastat (ja tegelikkuses lapsega seotud kulud on titena pigem väikesed, lasteaias-koolis palju suuremad), nii et lapse saamise otsust ja sellega seotud majanduslikke argumente võiks vaadata nagunii veidi pikemas perspektiivis kui see 1,5 aastat kui riik palka edasi maksab.
Samal ajal on lapse tõttu tööturult eemal olnud lapsevanemal nagunii keeruline tööle tagasi naasta ja pärast seda 1,5 aastat sissetulekutes kaotada on üsna tõenäoline. Põhjuseid mitmeid, alates sellest, et 1,5-aastasele sõimekohta sageli ei leia ja tegelikult oodatakse tööle naasmisega kuni laps on 2-2,5 aastat vana. Pärast lasteaias alustamist peab üks vanem sageli haige lapsega hoolduslehel olema jne. Kokkuvõttes peavad lapsevanemad ka hoolimata vanemahüvitisest nagunii ca 6-12 kuu jagu "reservi" varuma, et keerulisem aeg üle elada.
Riigieelarve poolt vaadates peaks tegelikud kulud ju riigile kahanema koos sündide arvu vähenemisega. Jah, palgad kasvavad ja kulud hüvitisele koos sellega, kuid suhtena SKP-sse ja maksutuludesse peaks koormus riigieelarvele vähenema, kuna lapsi lihtsalt sünnib vähem. Seetõttu ei peaks see vanemahüvitise küsimus üldse rahaliselt nii oluline olema (kui seda just ei taheta mingi poliitilise agenda vankri ette rakendada).
Palju suurema huviga kuulaks, mis need poliitikute nägemused siis sündide arvu tõstmiseks on. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine on üks meede, mille puhul võib argumenteerida, et jah, hoiame raha kokku ja jõukamad pered seda tuge võib-olla nii palju ei vaja, aga mida selle kokkuhoitud rahaga siis päriselt teha selleks, et eestlasi rohkem sünniks, võiks ka mõni enda meelest nutikam broiler välja pakkuda. Nagu ülalpool viidatud artiklis ka Allan Puur välja toob, siis uuringuid on tegelikult tehtud piisavalt ja meetmete mõju kohta samuti ülevaade olemas. -
Mirko Ojakivi küsis Reformierakonna peaministrilt, kas madal sündimus on probleem, millega peaks Euroopa Liit tegelema. Peaminister hakkas selle peale rääkima, et kliimakriis põhjustab rahvas ärevust ja see on üks põhjus, miks sündimus on madal. Kui kliimakriis lahendada, hakkab sündimus kindlasti tõusma.
Artikkel ise paywall`i taga
https://arvamus.postimees.ee/7911950/kristjan-jarvan-kuigi-valjas-on-kulmakraadid-siis-uks-poliitiline-jaa-hakkab-sulama -
Huvitav arvamus sellest miks arenenud riikides lapsi vähe sünnib, eriti olukorras kus superrikaste ja supervaeste hulgas sellist probleemi ei ole. Et graafik kus x=perekonna sissetulek, y=laste arv on U-kujuline.
Asi võib olla selles, et tänapäeva vanemad pühendavad oma lastele liiga palju aega ja ressurssi.
Lapsevanemad elavad uut elu läbi oma laste, neist üritatakse luua parimad võimalused, saada nad parimatesse koolidesse, maksta parimate huviringide eest, teha igast lapsest kullatükk. Oma jagu ka naabritest-parem võistlusmomendil keskklassi kuuluvate seas. Rääkimata sellest millise konkurentsi ülikoolikohtadele jm peavad lapsed läbima Ida-Aasia riikides nagu Lõuna-Korea või Jaapan, mis kokkusattumuse tõttu on just väikseima sündivusega riigid. Näib et sedavõrd palju aega ja ressurssi kui seisus nõuab, üks töötav abielupaar lihtsalt ei jaksa mitme lapse peale kulutada, isegi jõukas kõrgemas keskklassis. Miljardäridel on raha laste koolitamise, emapuhkuse ja kõige jaoks rohkem kui vaja, kõige vaesematel on pohlad sest lastele niikuinii midagi pakkuda pole, nii et kujunebki välja et nood klassid ongi sellised kus kõige rohkem lapsi sünnib.
Lahendus võibki olla selles et lasta lastel elada rohkem omapäi ja väiksema tähelepanuga, samuti muuta kultuuri selliselt, et oleks lubatud ja tunnustatud tõsta kvantiteeti nii-öelda kvaliteedi arvelt. Paljulasteliste perede lastele eelised koolidesse sisseastumisel, jne jne. -
Väga võimalik jah, et laste arv kasvab ka siis kui ongi rahaliselt võimalik, et üks lapsevanem ei käi palgatööl + samuti läheb ajakulu mõttes palju lihtsmaks kui on võimalik kõiksugu teenused "sisse osta" - koristaja, lapsehoidja, sohver jne.
Eluliselt on päris palju näiteid kus jõukatel peredel on 3-4 last samal ajal kui keskklassi pere, kus mõlemad kõrgharitud lapsevanemad proovivad palgatööl karjääri teha ja/või oma ettevõttega rabeleda, ei mahuta üle ühe lapse sinna rabelemise vahele kuidagi ära. -
Lapsed ongi jõukus, see tähendab rahval on tulevik.
-
sigakoer,
ole palun nii kena ja lisa alati ka viide oma väidete/graafikute allikale. -
https://www.err.ee/1609220274/sundimuse-langus-eestis-mullu-jatkus
Aasta numbrites kokku võetud.
Ikkagi üle 10 000 sünni tuli kokku. Aasta alguses tundus, et võib jääda ka alla 10 000. Nii süngeks lõpuks pilt ei kujunenud, aga loomulik iive ikkagi rohkem kui 5 000 miinuses. -
"Draax"
https://www.err.ee/1609220274/sundimuse-langus-eestis-mullu-jatkus
Aasta numbrites kokku võetud.
Ikkagi üle 10 000 sünni tuli kokku. Aasta alguses tundus, et võib jääda ka alla 10 000. Nii süngeks lõpuks pilt ei kujunenud, aga loomulik iive ikkagi rohkem kui 5 000 miinuses.
Arvestades rahvastiku struktuuri, siis sündis ca 6500 eestlast ja ülejäänud olid immigrantide järeltulijad... -
Eestlaste sigivus on palju suurem kui siinsetel venelastel. Nii on juba olnud 1990-datest saadik.
-
Varsti peaks tulema 01.01.24 Eesti elanike arv ka, päris huvitav..
