Totalitaarne Eesti
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Olen LHV foorumi kümneaastase kasutamise vältel algatanud üldse kokku vast kolm-neli teemat. Selle teema algatamise ajendiks sai rahulolematus, et Eestis on ametnike totaalkontroll kodanike elu kõikvõimalike aspektide (sh. perekond, omand, eraelu) üle üha süvenemas. Tahaksin hakata siia teemasse korjama viiteid kõikvõimalikele isikuvabadusi ohustavatele regulatsioonidele ja sanktsioonidele, lapsehoidjariigi tunnustele ja muudele totalitarismi ilmingutele.
Kui kunagi rohkem mahti saan, tahaksin ka kirjutada, miks pean kodanike allutamist ametnike totaalkontrollile sedavõrd taunitavaks, et selle üle tuleks eraldi kronoloogiat pidada ning mis on selle mõtteviisi fundamentaalsed vead. Endale meeldiks, kui teema jääks apoliitiliseks, niivõrd kui selle püstitus seda võimaldab, ega manduks järjekordseks vasak-parem jageluseks.
Teema motoks sobiks J.Ligi mõttetera: Demokraatia vajab neutraalset ekspertiisi ja kontrolli, elu näitab seda.
Avalöögiks paar viimasel ajal meediast läbi jooksnud lastega seotud uudist:
Riik võib hakata väikelaste sirgumist jälgima
http://www.postimees.ee/633654/riik-voib-hakata-vaikelaste-sirgumist-jalgima/
Riikliku lapseröövi mätsimine
http://pr.pohjarannik.ee/?p=2770
Mupo hakkab trahvima poppi tegevate laste vanemaid
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mupo-hakkab-trahvima-poppi-tegevate-laste-vanemaid.d?id=63285394 -
noh, esimene meede ei olegi ehk nii vale. emapalga sisse viimine tekitas kaasnähuna ka effekti "laps sissetuleku alikas" ja selliste laste kasvutingimustele tasuks küll silma peal hoida.
-
mx77,
ehk siis läheneme tasapisi Spartale? Suund sinna, et vaikimisi hakkaks riik lapsi vanematelt ära võtma (juba vastsündinu). Kui oled eriti tubli ja käid riigi nööri mööda, siis erandina saad ise kasvatada? -
See, et esimene mõte ei ole iseenesest vale, ei tähenda, et selle implementatsioon mõistlik saab olema või mis veelgi olulisem, et meil ei oleks Pealiku mainitud probleemi. Eestis vohab haldusriiklase mentaliteet, kus viimase 10 aasta jooksul on lugematu hulk suure ambitsiooni ja töökusega, valdavalt keskpärase vaimse võimekusega inimesi "Avaliku halduse" ja analoogsete prestiizhsete ametnikuerialade ühest otsast sisse läinud ja teisest otsast ametniku mõtteviisiga välja tulnud. Kõike on vaja reguleerida, kontrollida, suunata, korrigeerida, arutada, analüüsida. Tulemuseks on see, et riigiaparaat on selliseid inimesi tänaseks täis. Kuna riik on laias laastus "valmis" ehk suurte, eksistentsiaalsete probleemide asemel on terve ports "esimese maailma probleeme", siis on keskkond väga sobiv selliste ametnike talendi esilekerkimiseks. Kõigil on arvamus looduskatastroofidele ja epideemiatele reageerimise, rahareformi läbiviimise, revolutsiooni, suurettevõtete erastamise jm selliste sündmuste suhtes, aga väga vähestel on arvamus külmutatud lihatoodete transporditingimuste või kolme- ja enamalapselise pere elamispinna koguse regulatsiooni osas. Kui puudub arvamus, puudub tähelepanu. Kui puudub tähelepanu, puuduvad staarid, aga ühtlasi vohab ka kabinetivaikuse leidurlus, kuna huvigrupid on väikesed ja nõrgad.
Eestis on ammu juba nii, et "ametnik/poliitik teab paremini, mis sulle hea on". See trend on süvenev. Positiivset on siin niipalju, et see näitab, et me oleme heaolu taseme poolest üpriski läänelik demokraatia juba, kui on nii palju administratiivset ressurssi visata laias laastus pseudoprobleemide või asendustegevuse pihta. Negatiivne on see, et meil erinevalt lääne demokraatiatest puudub agressiivne civil liberties lobby, mis kogu seda orgiat ohjaks.
Kõik kes tahavad nüüd öelda, et väike riik ongi kallis pidada või muu taolise klishee, võivad Shitake't süüa. Haldusriiklus kui mõtteviis on Eestis räige probleem, sest haldusriiklased on olendid, kes vajavad iseenda eksistentsi õigustamiseks teiste elu keerulisemaks tegemist. Genereeritakse teemasid, et olla ise asendamatu lahendus. -
Põhimõtteliselt nõus. Loomulikult oleme me muutumas olematu kodanikudemokraatiaga (eriti viimase DASA eelnõu valguses), partokraatlikuks superbürokraatiariigiks (mingi hetk võrdlesin mõnede meie ministeeriumide personali arvukust vastava soome omaga - juuksed tõusid püsti).
Kuid esimene meede on siiski vajalik selleks, et tagada lapsele normaalne areng. Palju, mis tehakse valest või jäetakse tegemata lapse arengu varases faasis võib jätta parandamatu jälje tulevikku. Ja see tegemata jätmine on hiljem kindlalt ühiskonna õlul. Räägi sellest kasvõi mõne eluaegse pediaatriga. See ei pea tähendama mingeid automaatseid lapse ära võtmisi ega midagi sellist, kuid esiteks võiks sellest osadele emadele lihtsalt kasu tulla ja idiootide eest tuleks lapsi kaitsta. -
Sedalaadi kontrollmehhanismide eesmärk on mitte ainult antud näite korral, vaid alati õilis/kasulik/hea/jne. Totalitaarse mõtteviisi retoorika kohaselt kaitstakse sind sinu enda eest sinust targemate/hoolsamate/õiglasemate/pädevamate inimeste poolt. Ma aga ei pannud mitte päris juhuslikult kohe järgmiseks viiteks juhtumit, kus sotsiaalametnike suvast võib sõltuda perekonna lahutamine. The road to hell is paved with good intentions.
-
By default saavad ju kõik laste kasvatamisega hakkama. Sünnitusmajas antakse imetamise manual kaasa ja shoot. See, et mõni laps on ülesöönud mauk ja teisel on hambad kolmandaks eluaastaks suhu ära mädanenud on kõik maailmaturu hidade ja Ansipi ning ka teiste maksumaksjate süü. See, et mõni laps külas jala söögilauale asetab või lihtsalt pimedas raevus röögib on aga moodne laspekeskne kasvatusstiil. Ei tohi isiksust maha suruda. Autojuht peab koolis käima, investor peab täitma mingi lollaka ankeedi enda kaitseks konto avamisel jne jne, uue ühiskonnaliikme kasvatamise ja sotsialiseerumise tarvis aga ei tohi keegi vahele segada, liigne privacy rikkumine. Hmm, let me think again. Väga mõistlik oleks lapse tervise huvides, kui perearst saaks kuidagi SUNDIDA lapsevanemat mingis lõigus ennast koolitama. Samas, täiesti võimatu teostada ilma jaburaks minemata. Piirjoon selle teema puhul õige ja vale vahel on üks sigakäänuline joon aga mitte sirge.
-
mx77, ma saan aru, et sa tunned muret probleemperede pärast, kus vanema hooletuse või pahatahtlikkuse tõttu on lapse areng või koguni elu ohus. Kas aga kõigi hoolsate ja hoolivate lapsevanemate, kelle osakaal ühiskonnas on probleemperedega võrreldes suurusjärke suurem, allutamine sunnimeetmetega last riigile näitama on põhjendatud? Kas ei leidu ühtki muud meetodit probleemperede kaardistamiseks ja tegemist pole äkki mitte hoopis sotsiaalametnike tegematajätmisega, mida nüüd kogu ühiskonna õlule üritatakse nihutada? Kas nii tohutu administratiiv- ja meditsiinipersonali ressursi kulutamine on põhjendatud, arvestades, et enamus neid visiite osutuvad täiesti mõttetuks aja raiskamiseks? Kas ja kui palju see regulatsioon üldse oma eesmärki täidab ja probleemidega peresid avastada aitab?
Need on need küsimused, mis minul seda artiklit lugedes tekkisid. -
no mina ei tea, kallil nõukaajal oli vist kah kuni mingi vanuseni lapese regulaarne näitamine kohustuslik. kaaluti, mõõdeti, kuulati vaadati närvireflekse - ei võtnud kellegi tükki küljest.
-
Väga tore! Keegi tuletab jälle meelde, et arstide külastamist on soovitav vältida.
-
Pealik, nagu tihtipeale, vastus peitub küsimuses:
mitme "halva pere" lapse elu oled valmis ohverdama, et "head pered" ei peaks "kannatama"?
Probleemsed on just lapse esimesed kolm aastat, kui "emaga kodus" on tavaline vastus ja samas laps kõige kiiremini areneb. Hiljem saab lapsel silma peal hoida lasteaias/koolis. Et viimast praegu häbematult vähe tehakse, on iseküsimus. Vene ajal oli vähemalt see hästi korraldatud - iga aasta käisid kõik lasteia/kooli arsti käe alt läbi. Kindlasti efektiivsem, kui igal lapsevanemal käia oma last eraldi perearsti juures näitamas. -
Riik peaks meid kaitsma ka selle eest, et purjus peaga LHV foorumis mingit suvalist pläma ei ajaks. Vaatab tulevane tööandja, et näe, kodanik ajab nii lolli juttu, et mina teda küll tööle ei võta. Vaatab teine, vaatab kolamski ja ongi mats töötu. Ja nüüd peab riik talle töötu abiraha plekkima!
-
Nii varasel kellaajal pole mõistlik veel jooma siiski hakata.
-
2korda2
Pealik, nagu tihtipeale, vastus peitub küsimuses:
mitme "halva pere" lapse elu oled valmis ohverdama, et "head pered" ei peaks "kannatama"?
Populistlikult esitatud küsimus, mille varjatud eelduseks on vigane väide, nagu eksisteeriks osade inimeste heaolu ja "laste elude ohverdamise" vahel mingi tradeoff.
Küsida tuleks hoopis seda, kas rohkem laste elusid aitab säästa see, kui me paneme sotsiaalametnikele ja arstidele kohustuse tegeleda formaalsete ja rõhuvas enamuses tarbetute kontrolltoimingutega korralike perede suhtes, või pigem see, kui me nende ressurssi sihipäraselt probleemperede lokaliseerimiseks ja abistamiseks kasutaksime?
Kas kogu ühiskonda hõlmav totaalkontroll on siis tõesti ainus meetod, tuvastamaks peresid, kus võib olla laste arengule või elule ohte? Kui efektiivne see üldse oleks, kui mingi riiklik delegatsioon kontrollib kümneminutilise visiidi käigus su koju, et külmkapis lapsele sobimatuid toiduaineid poleks, et lapse mänguasjad oleksid ohutud ning küsib lapselt, kui tihti vanemad teda peksavad? Julgeks arvata, et enamus varjatud probleeme läheks ka sellisest sõelast ludinal läbi. No aga kuidas siis kontrollida, et vanemad end ka siis ontlikult üleval peavad, kui ametnik silmapiirilt kadunud on? Kas paneme lapse esimese kolme eluaasta ajaks inimeste magamis- ja eluruumidesse kaamerad, et ametnik saaks suvalisel ajal kontrollida, ega lapsele mingit ohtu pole? Ja kas meil üldse jätkubki ressurssi panna iga inimese kõrvale kõndima sotsiaalametnik ja arst (aga miks ka mitte politseinik, tuletõrjuja ja psühholoog)? -
1. Oluline teema.
2. Suffiksi postituse võiks mingi trikiga kõigile kodanikele kohustuslikuks lugemiseks teha.
3. Riigi arengus on olulised ja suured sammud viimase 20-ne aastaga tehtud, riigi peaks siis saama nüüd oluliselt õhemaks teha, kuna nüüd siiski rohkem detailide lihvimine ja mitte suured reformid? Not, riigi kulud SKP-st on kasvanud.
4. Mis mind häirib üsna palju on "Kodanik STFU" programm. Valitsus ja Riigikogu on valitud Toompeale, las nad teevad seal oma asja, igasugune selgituse küsimine on justkui asjatu nõmetsemine, seega STFU. Miks ei võiks riik rohkem selgitada oma otsuste tagamaid? Kasvõi haldusreform ja EFSF osalemine, justkui tangidega tuleb selgitusi tirida. Miks ei võiks kodaniku jaoks tehtud olla avalik ja põhjalik analüüs? Põhjendus kust otsus tuleb.
5. Aru tuleks saada, et ametnik on siiski kodaniku teenistuses. Mitte siis partei, ega ka mitte ministri. Tema ülesanne peaks olema riigi ja kodaniku jaoks alati parim otsus leida. Mitmed suured ettevõtjat avaldanud muret, et oleme ametnike riigiks muutumas. -
Kristjan Lepik kirjutas (19:36):
5. Aru tuleks saada, et ametnik on siiski kodaniku teenistuses. Mitte siis partei, ega ka mitte ministri. Tema ülesanne peaks olema riigi ja kodaniku jaoks alati parim otsus leida. Mitmed suured ettevõtjat avaldanud muret, et oleme ametnike riigiks muutumas.
No kui me niimoodi aru saame, oleme küll valesti aru saanud. Minu kogemus ministeeriumidega on üpris piiratud, aga ma sain siiski selgeks, et selline ametnik, kes oleks kodaniku teenistuses ja otsiks riigi ja kodaniku jaoks parimat lahendust, oleks täiesti kõlbmatu ametnik ja lastaks ministeeriumist kähku lahti. Ministeerium on asutus, milles kehtib täielik hierarhia, kõik käsujooned on selged ja kõik ministeeriumi ametnikud on ministeeriumi kantsleri teenistuses. Kantsler võib olla suli (selliseid on Eestis olnud), aga ametnik tema vastu üles ei tõuse, kui ta ei soovi saada vallandamisteadet.
Muide, sellise olukorra vastu protestimine oleks niisama veider kui minna pahandama, et talvel sajab lund. See on lihtsalt asjade loomulik kord ja selle peale tuleks alati mõelda, kui me tahame mingi ülesande RIIGILE usaldada. -
WTF???
"selline ametnik, kes oleks kodaniku teenistuses ja otsiks riigi ja kodaniku jaoks parimat lahendust"
" ametnik tema vastu üles ei tõuse, kui ta ei soovi saada vallandamisteadet. "
WTF???
Ehk iga kantsler on igas ministeeriumis kehtestanud korra, et ükski ametnik ei tohi teha midagi riigi ja kodaniku hüvanguks. Kelle hüvanguks siis?
WTF?? -
Viimased kaks kommentaari on täielik huumorikool.
mpaberit: loodetavasti on see iroonia, sest kui ei ole, siis on tänapäeva kodanikuõpetus või mis iganes haridussüsteem täiesti kõlbmatud.
priitp: kas ehmatasid? -
See kahjuks ei ole iroonia! Ma püüan lihtsalt seletada, kuidas asi tegelikult on Eesti Vabariigis – või vähemalt oli 13 aastat tagasi, kui ma oma kogemused sain, aga sellised asjad ei muutu mõne aastakümne või aastasaja jooksul ja ei ole ka midagi Eestile ainuomast.
Ühtlasi kutsun ma üles loobuma soovmõtlemisest ja loosungite hõikamisest; mõelge ikkagi järele, kuidas asi on põhimõtteliselt üles ehitatud. Väga ilus oleks, kui asi oleks nii, nagu Kristjan õpetab, aga see ei ole nii.
priitp’le veidi selgemini: ametnik teeb nii, nagu kantsler käsib. Kui tehtav on riigile kasulik, siis hõissa – on juhtunud hea kantsler! Iial ei ütle ükski kantsler, et tema ministeeriumis ei tohi keegi midagi teha kodaniku, rahva ega riigi hüvanguks, kus sa sellega! Aga – tehakse nii, nagu „on vaja”. Kui asi on riigile ikka väga kahjulik (aga kantslerile isiklikult ja mingile piiratud seltskonnale väga kasulik), siis öeldakse, et aluseks olid „poliitilised põhjused”.
Kodanikuõpetust tuleb koolis ilusti õppida, aga oma silmad tuleb ka lahti hoida.
Ma ei räägiks seda nii kindlalt (vaatamata oma isiklikele kogemustele – ma võisin ju eksida), aga see sobib väga hästi kokku sellega, mida vist Ludwig von Mises kirjutas kusagil bürokraatia olemusest: me võime küll väga tahta, et kassid hauguksid, aga kassid ei hakka iialgi haukuma, kuna nende hääleaparaat lihtsalt ei võimalda haukumist. (Jutustan siin ümber mälu järgi, kuna mul ei ole Misese raamatut käepärast.) -
Need ametnikud kes on ka erasektoris konkurentsivõimelised teevad üldjuhul õiget asja, need kes erasektoris konkurentsivõimelised ei ole peavad tegema asju õieti.
-
-- Praegune seadusandlus kohustab lapsevanemaid a) valima lapsele perearsti b) näitama last perearstile 1x kuus, kuni lapse aastaseks saamiseni.
-- Perearst kuulab, mõõdab, kaalub, vaatab, uurib. Vajadusel teeb proovid.
-- Mitte kui ükski hui ei ole eales tundnud huvi a)kus perearst andmeid hoiab b)kas andmed on usalduaväärsed.
-- Kui sotsiaalkomisjonis keegi ärkas, või ärkas kellelgi südametunnistus, siis nad on vales kohas töötmas või nad saavad palka sita töö eest. Rääkigu asjasse pühendatud katusorganisatsioonidega. Tehku selgeks valdkonna olemuse, mida nad kureerima peavad.
-- On täiesti normaalseid peresid, kes pole peale lapse sündi perearstile last näidand. Laste esimese eluaasta kasvu- ja kaalukõverad on väga olulised pediaatrite ja arstide haigusstatistika määramisel. Muud lahendust neid koguda ei ole võimalik. Tsahkna jutt, toksime neib veebi kaudu sisse on ilus, aga mõttetu unelm.
-- Eestis puudub hea laste füüsilise arengu (tervete või perearsti juures harva käivate) statistilised andmed. Haigete lastega on kõik jonksus - perearstide infosüsteemid ja haiglate infosüsteemid on seda lademes täis.
-- Teema on oluline, kuid leheruumi on vähe, et seda süvitsi katta. Seepärast ka sellised helded killud a la "ei käi? Emapalk ära võtta!" Kuigi, ma ei välistaks, et seda mõeldi kabinetivaikuses tõsimeeli sunnimeetodina.
-- Esimene asi, mida meile sünnitusmajas perearsti valimisel öeldi, ma kordan üle ESIMENE - veenduge, et teie perearst teeks koduvisiite. Perearstidel pole ressurssi (ajalises mõttes) koduvisiite teha. Seda teavad sünnitusmajad, seda teavad meditsiiniga igapäevaselt tegelevad. Jäi sügav mulje, et seda ei tea seadusloome arendajad või nad usvad, et see on mõne paberi ja määrusega lahendatav.
-- Nii nagu sünnitusmajas lubati, tuli nädala sees koduvisiidile õde, vaatas üle, hindas, küsis, rääkisime - meeldiv oli. Rohkem polnud vaja.
-- Neid alla aastastele (nataalne vist?) pakutavaid teenuseid on nõrkemiseni - perekoolid, harjutused, massaaž, rütmika, suures vannis ujutamise õpetus kodus jne. Siin on trobikond võimalusi avastada, fikseerida, tuvastada, märku anda.
-- Probleemiks jäävad need, kes ei käi kuskil. Aga probleemiks on ka need, kes käivad. Meil oli näiteks rühmas alla kahene, kellel oli hambas ,või lausa hammastes, auk (augud) kommisöömisest.
-- See süsteem toimib, küsimus on, miks andmekogumisega varem ei tahetud tegeleda? Mida peavad tegema need, kes on juba kogunud? Siin kohe lendab AKI peale oma eksistentsi tõetama.
-- Regasin lapse Tallinna registrisse. Tund pärast saatmist heliseb telefon. Ametnik teiselpool toru teatab, et lapse ema pole nende registris. Ei peagi olema. Öeldi, et nad ei saa nii regada, punnimise peale lubas sotsametnikud koju saata, kuna neil on kahtlus, et laps ei ela emaga. See oli periood, kus Tallinn vägisi tahtis, et kõik regaksid ennast elanikeregistrisse, maksutulu tõuseb. Kuna naine ei ole siin kirjas, siis jäime Tallinna sünnitustoetusest ilma vms. Mul oli sel hetkel niigi kopp ees, peale sellist steitmenti ma saatsin venna eriti kurjalt per*e, viisakalt küll. Võeti seisukoht teatavaks, kõne lõpetati, regati ära. Maitse jäi kauaks suhu.
-- Varem või hiljem muutub ametnik täpselt selliseks nagu määrustikud nõuavad ja ülemused käsevad, aga mitte enam. Probleem on püsti, aga meil toimib suurepäraselt vastav süsteem. Andmeid on vaja koguda, kokku korjata, reglementeerida kogumist nii et nad oleksid usaldusväärsed. Probleemiks jääb alati mitte aktiivsed vanemad, kas siis omas tahtest, sotsiaalsest taustast- või materiaalsest võimalusest lähtuvalt. Probleem on üleval, aga see on ka teisiti juba praegu lahendatav. -
Tüüpiline outcome, kui su tehtav töö ja selle eest saadav tasu omavahel mitte mingisugust seost ei oma.
-
puhk, üldiselt omab töö ja selle eest sadav tasu üllatavat korrelatsiooni, mida lihtsam ja lõbusam seda paremini tasustatavam, mida raskem nürim ja vastikum seda viletsamalt tasustatavam :)
-
Sattusin peale reedel raadiosaatele nimega "Vastasseis" kus siis räägiti nondest DASA'dest. Partokraatiat esindas seal PE Rummo, kel olid demokraatia ja partei suhtest selline arusaam justkui demokraatia ei saagi eksisteerida ilma või väljaspool parteideta. Partei = demokraatia. Seega nsvl oli ikka läbi ja lõhki demokraatlik riik - ei saanud ju seal ilma partei toeta sammugi astutud.
-
Peaks haakuma Pealiku esialgse teemakäsitlusega. Kohtu poolt süüdimõistetud kasupere vanemate valguses on välja ilmunud mõned muud markantsemad juhtumid. Kõnealune lugu on kirjutatud võtmes prooviti, õnnestus, laieneti, pühenduti ainult asenduspere funkrsioonile, ametnikud nägis võimalust ja kasutasid oma võimu asja edasi arendamiseks. Hiljem selgus, ametnikud olid kasuperesse sotsiaalseid raskeid lapsi suunanud ning vanematelt jah saanud lühikese mõtteaja pakkumisega. Teema on hell ja asendusperede ning lastekasvatamise osas omab igaüks arvamust, kuid palve oleks mitte demagoogiasse sattuda.
Kasuperest viidi viis last ja algatati kriminaalmenetlus piinamises -
Veel üks juhtum:
Kohus eraldas kuus väikelast töötutest vanematest kaheks aastaks
3-päevane imik võeti emalt sünnitushaiglas tingimusega, et ema leiab kahe aasta jooksul töö, siis saab lapsed tagasi. Täiesti absurdne riik, kus äsjasünnitanud emale heidetakse ette hetkel mitte tööl käimist.
Samuti, nagu tavaks saanud, keelatakse vanematel äravõetud lastega kohtuda, eraldatakse neid üksteisest, pannakse võõrkeelsesse keskkonda jne. Ikka parema "Euroopa Liidu inimese" kasvatamise nimel?
Üks seletus võib muidugi olla, et keegi kuskil saab äravõetud laste eest hooldajatoetust. Sellisel puhul on 6-lapseline pere lausa jumala õnnistus? -
suffiks
Kõike on vaja reguleerida, kontrollida, suunata, korrigeerida, arutada, analüüsida. Tulemuseks on see, et riigiaparaat on selliseid inimesi tänaseks täis. Kuna riik on laias laastus "valmis" ehk suurte, eksistentsiaalsete probleemide asemel on terve ports "esimese maailma probleeme", siis on keskkond väga sobiv selliste ametnike talendi esilekerkimiseks.
Jah. Ülikonnas keha on esiplaanil. Riigi esimesel arengufaasil oli ülikonnas keha vajalik põhimõtteliste otsuste tegemiseks, reformide tegemiseks ja tõeliseks ametnikutööks - liitumiseks/integreerumiseks EL/NATO/jm institutsioonidega. Kuid põhimõttelised otsused, reformid ja integreerumine institutsioonidesse on toimunud. Küsimus on et mis edasi? Mis saab ülikonnas kehast nüüd? Tavaliselt kui maja on valmis, siis maja ehitaja tõmbub tagasi ja laseb pererahva tegutsema ja oma elu elama. Ta ei jää perimeetrisse kogu ülejäänud ajaks tuterdama et pidevalt kõpitseda, värvida, midagi kohendada. Ülikonnas keha peab jätkuvalt pildil olemise õigustamiseks leidma mingi kondi mida järada või tõmbuma tagasi. Üks olulisemaid probleeme mis ma Eestis näen on see, et linnad kus pole riigi valgekraesid (Eesti ex-Tallinn ex-Tartu), ei arene. Vt: Julm statistika paljastab Eesti linnade (taand)arengu. Kui ülikonnas keha oma jätkuvat eesplaanil figureerimist tahab õigustada, siis palun leida lahendus sellele probleemile. Ootan suure huviga.
Siin kahjuks need tohutu ambitsiooni kuid keskpärase ajupotentsiaaliga inimesed ei ole üldse abiks. Reguleerimine, kontrollimine, suunamine, korrigeerimine, arutamine, analüüsimine ei lahenda probleemi kui ajusid pole. -
stigheide
Sattusin peale reedel raadiosaatele nimega "Vastasseis" kus siis räägiti nondest DASA'dest. Partokraatiat esindas seal PE Rummo, kel olid demokraatia ja partei suhtest selline arusaam justkui demokraatia ei saagi eksisteerida ilma või väljaspool parteideta. Partei = demokraatia. Seega nsvl oli ikka läbi ja lõhki demokraatlik riik - ei saanud ju seal ilma partei toeta sammugi astutud.
Nõukogude liidus olnud kompartei pole võrreldav demokraatlike riikide parteidega, seega selline võrdlus on väär.
Demokraatlikes ühiskonades on poliitika meeskonnatöö ning üksikud hundid kaovad areenilt. Poliitika tegemine eeldab sarnaselt mõtlevate inimeste kokktulekut, koostööd, liitlaste leidmist, kompromisse. Eesmärk on saada võimule. Paratamatult kooruvad niivisi välja poliitilised parteid. See on nagu loodusseadus. Parteide alternatiiviks peetakse nn. kodanikuühiskonda (vabaühendusi, mittetulundusühinguid), kuid paljud sellise ideoloogia kandjad ei anna endale aru, et kui ühiskonnas likvideerida parteid, siis osad vabaühendused või mittetulunudusühingud hõivavad pardeidest vabaks jäänud kohad ning muutuvad ise parteideks.
Seega, parteidevastase võitluse asemel tuleks pidada võitlust parteide sisemise demokraatia ning läbipaistvuse nimel. Või kui ühiskonnas on mingi nišš, mida olemasolevad parteid ei täida, siis on võimalus tekitada sinna uus partei. -
ilus kokkuvõte
http://uudised.err.ee/index.php?06241359 -
Mille poolest siis tänapäevased parteid erinevad nsvl aja komparteist? Partei sisuline eesmärk on ju sama - saada võimule ja tagada oma eelistatud liikmetele hea ärolemine ja sissetulek - sama mis nõukaaja kompartei.
-
to: stigheide. Esmalt juba selle poolest, et tänapäeva parteid on sunnitud tegutsema ühiskonnas, kus neid - parteisid - palju on. Parteisid tekib juurde, nad kaovad, nende sees tekivad uued fraktsioonid (näiteks kampsunid), liikmed lahkuvad mujale (näiteks keskerakond) jne. Nõukogude liidu kompartei oli sisuliselt maffia, kus eel-loetletud omadused puudusid. Nõukogude liidu ajal see maffia tekitas ka "valimissüsteemi", mis tagas selle maffia ainuvõimu, mis sest, et kõikjal kõlasid ilusad demokraatlikud loosungid. Ja see maffia oli ühtlasi ka ususekt.
-
Sry aga ka kompartei siseselt käis samasugune võimuvõitlus.... pagunite ja mittepagunite vahel jms. Ka praegugi võime tõmmata parelleele partei ja ususekti vahele. Kaugel see maffiavõrdluski on. Ka praegu püüavad olemasolevad parteid - riigikogus olevad igasuguste võtetega oma üleolekut põlistada - tehes uutele tulijatele poliitikasse sisenemise äärmiselt raskeks - seda eriti finantsilise poole osas (uue konkurendi ilmumisel ilmutavad vanad olijad üllatavat koostöövõimet uue tulija vastases tegevuses). Praegune valimissüsteemgi tagab nö maffia (olemasolevate parteide) ainuvõimu. Ka praegu on nii et oled parteis - saad osa riigi poolt pakutud hüvedest - ei ole - siis ei saa. Mille pärast siis valdade, koolide, maakondade jms juhtide maailmavaade muutub (saabub kirgastumine) ja nad tunneved et kas peavad partei liikmeks astuma või parteid vahetama. Olemasolevaid parteisid ei huvita demokraatia vaid võim. Olemasolev keskkond - mitmepartesüsteem - on lihtsalt väike tagasiminek - kuid ome senise tegevusega on parteid ilmselgelt näidanud et oma unistustes oleks nende positsioon sama mis komparteil nsvl's.
-
ERR artiklist: ""Parteid ei esinda rahva tahet ega kandu edasi spontaansete rahvaliikumiste turjal - kuigi nad üritavad sellist muljet jätta -, vaid nende ladvikud loovad otsuseid ning orkestreerivad ja manageerivad siis rahvaliikumisi, mis neid otsuseid just nagu "toetavad"," sõnas Viik."
Et siis on olemas järjekordne onkel välja ilmunud, kes TEAB täpselt, mis asi see on, mida "RAHVAS TAHAB". Keskerakond näiteks väidab kogu aeg, et "rahvas toetab" seda või toda, oma retoorikas.
"Tallinna ülikooli filosoofiaprofessori Tõnu Viigi hinnangul kehtib Eestis juba kümmekond aastat parteide võim, kus poliitilised otsused ei kujune enam alt üles ja erakonnad toimivad nagu riigiaadli kartellid, mis oma liikmete võimu kindlustavad."
Ehk siis, parteilist süsteemi materdama ollakse varmad, aga asemele midagi konkreetset ja arusaadavat ei pakuta.
Ma olen sellega täiesti päri, et võimulolevad parteid on kartellistunud, aga ma ei näe varianti, et selle olukorra likvideerimiseks saaks luua mingi absoluutselt teistsuguse poliitilise süsteemi, kus parteisid enam poleks. -
Millegipärast sellised onklid, kes TEAVAD TÄPSELT, mida "rahvas tahab", pesitsevad just Tallinna Ülikoolis.
To: stigheide, aga paku siis mingi omapoolne lahendus välja, tore oleks kui see oleks ka lahendus, mis võib reaalselt ja pikaajaliselt toimida. -
Ma ei ole parteide vastu. Minu probleem on pigem selles kuidas tagada et parteid oleks moodustunud ideoloogilisel (mitte pragmaatilisel alusel) ja kaitsevad esmajoones valijate (mitte iseenda või rahastajate) huve. Ideoloogia osas mulle meeldiks see et parteiliikmete osa oma ühiskondliku tegevuse finantseerimisel oleks suurem - igakuine liikmemaks peaks olema ikka tunduvalt suurem - näiteks 10 euri kuus. Kartellide vältmiseks võiks riigikogu valimiskünnise madalamaks tuua (meil ei ole enam vajadus riigi tasemel selliste kiirete ja kardinaalselt olukorda muutvate otsuste järele - iga otsus tuleks ikkagi eelnevalt võimalikult laia ühiskondliku toetuse leidma). Ja lisaks - näiteks vätimaks olukorda kus üks partei saaks riigikogus üle 30- 50% häältest võiks muuta valimiskorda et hääled mis ületavad seda piiri läheks automaatselt väiksematele parteidele:).
-
stigheide
Mille poolest siis tänapäevased parteid erinevad nsvl aja komparteist? Partei sisuline eesmärk on ju sama - saada võimule ja tagada oma eelistatud liikmetele hea ärolemine ja sissetulek - sama mis nõukaaja kompartei.
Sele poolest, et kompartei nõuka ajal ellimineeris kõik muud konkureerivad parteid, saavutades konkurentsieelise teiste parteide hävitamisega, seda tänapäeval ei praktiseerita, ning konkurentsieelis tuleb ideede paremuslikusest teiste parteide ees. -
Kas need, kes soovivad erakondade riikliku rahastamise lõpetamist ikka mäletavad mis diile tehti ajal, kui rahastamine sõltus täielikult eraannetustest?
-
Anname pätile parem raha niisama - muidu hakkab nagunii varastama? See oli see mõte või?
-
ttrust: Parteisid tekib juurde, nad kaovad, nende sees tekivad uued fraktsioonid (näiteks kampsunid),..
minu mälu järgi lasid kampsunid äraostmatud sauna, aga nood ronisid lavale, vaatamata hoiatavale vanasõnale.
kastutades sinu lauset, parteisid tekib juurde, nad kaovad (kompartei, koonderakond) nende sees tekivad uued fraktsioonid (näiteks reformierakond),seega su väide on tõe kriteeriumi - praktika poolt tõesti kinnituse leidnud.
arvan, et rahulduda maksumaksja ja kodaniku tasandil vaid positiivse tõdemusega, et teisitimõtlejaid ja konkureerivaid parteisi hetkel veel füüsiliselt ei ellimineerita on väga madala lati alt läbi jooksmine.
5% künnis või raha jagamine riigieelarvest vaid parlamendis esindatud parteidele(sest vaid riigikogus esindatud kooslused teavad läbi partiesõduritest mehitatud sihtasutuste tuleviku teed demokraatia arendamiseks) on rohkem selline vaimsel tasandil konkurentide kõrvaletõrjumine. -
Fakt on see, et erakond peab kuskilt raha saama. Vanasõna ütleb, et "kes maksab, see tellib muusika". Kui maksjateks on suured eraettevõtjad, siis ei pruugi see muusika paljudele meeldida.
-
Praegu kipub siiski selline 2in1 situatsioon olema - tuleb nii muusikatellijatelt kui riigieelarvest. Näiteks taastuvenergia tasud ei ole puhta põllurammu pealt nii võimsaks vist ikkagi kasvanud.
-
Taator3a, aga vaata kui hea sul on praegu uurivat ajakirjandust teha. Ütle teistele kah, kes maksis, palju maksid ja mille eest.
-
Parteidele riigi raha jagamine on põhimõtteliselt üks sots.dem. vorme, poliitikute-ametnike tegevuse kinnimaksmine, et neil hea elada oleks. Sellise loosungi all, et ega ju see on parim võimalik variant.
-
hea sk, eelarve ei võimalda. võimeid napib. telefonivestlusi ei saa pealt kuulata. sotsiaalne tellimus puudub.
olen kujundanud oma arusaamise parteide rahastamisest eesti vaba ajakirjanduse põhjal.
kahjuks ei leidnud artiklit enam ülesse, aga see oli 10.11.2011 postimehes.
,,...ütlevad majandusministeeriumi ametnikud eravestlustes: ettevõtja ostis riigikogult rohelise elektri toetamise seaduse. Jutt käib üle-eelmise riigikogu koosseisu ühest viimastest seadustest, mis enne valimisi vastu võeti. Seda toetasid kõik erakonnad.,,(Postimees, A.Karnau).
Reform hoiatab,,... Reformierakonna ministrid rääkisid, et toetuste kärpimine rikub õiguskindlust ja toob pikad kohtulahingud. Postimeest nõustanud allikad aga kinnitasid, et kärpeplaan ei lähe läbi Reformierakonna rahastajate survel.,,(Postimees, A.Karnau). -
Taator3a, no ilma selle toetuseta oleks ju keskeraknd ammu pankrotis või siis puhtalt idarahapeal olnud, või mis ?
-
Jah, näen ka teemaalgataja poolt toodud punktides totalitaarsuse algeid. Need konkreetsed punktid näivad mulle põhiõiguste riivena § 26 osas.
Seega, peaks muuhulgas küsima:
1. Kas põhiseadus on meil nõrk?
2. Kas põhiseaduse kaitse meil nõrk?
3. Põhiõiguste riived on ju lubatud, kuid kas ülaltoodud riived on tõesti piisavalt põhjendatud?
Vastan ise. Põhiseadus on OK. Teder on tiba nõrk. Ülaltoodud riived ei ole põhjendatud. Kui kunagi õiguskantsleriks saan, siis ajan asjad jutti. -
Asjalik teema. Paljugi, mis tulnuks juba ammu ja avalikult välja öelda, on siin välja toodud. Ütleks siis ise ka sõna sekka.
Kust siis pihta hakata? Eks ikka tuleb kriitikanooli meie poliitika suunas saata. Minu arust võiks ikka poliitikud enam kaasata rahvast otsustamisse, mida pole minu meelest kunagi õieti tehtud. Ei oleks ju eriti raske kaasata vastavaid kodanikuühendusi nii täidesaatva kui ka seadusandliku võimu tegevusse, tagamaks, et vastu võetavad otsused oleksid ka reaalselt kooskõlas rahva tahte ja vajadustega.
Teiseks võiks minu meelest märksa enam lasta rahval ka otse kaasa rääkida rahvahääletuste ehk referendumite näol. Eestis on neid häbiväärselt vähe olnud - vaid kaks 20 aasta jooksul: 1992. aastal põhiseaduse muutmisel ning 2003. aastal EL-iga liitumise osas. Ometi võiks nimetada veel nii palju olukordi, kus oleks pidanud korraldama refendumi. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et valitsusel üksi ei ole õigus võtta vastu otsuseid, nagu näiteks euroalaga liitumine (lubades seejuurs taevaid ja maid kokku) või selles uues n-ö eelarveliidus kaasa tegemine. Sügav kummardus muidugi Rootsi ja Taani ees, kes väga selgelt on välja öelnud, et euro ei tule mingil juhul enne, kui selleks on rahvapoolne mandaat saadud.
Nojah, võib-olla on minu sõnad osalt lihtsalt kibestunud euroskeptiku omad, kes ei hakka kunagi mõista valitsuse eurolembust ja pugemist Brüsseli ees. Kunagi olime nõus kartulikoori sööma, peaasi, et oleks vaba riik, nüüd aga teeme kõik, et iseseisvusest loobuda? Aga olgu, see juba teine teema, aitab kah virisemisest. -
Ei, no tere tali! See kabinetivaikuses, paberile kukkuva tindipleki heli lummuses, mille varukaga laialimäärimise hõõrdumine ekstaasini viib, valminud määrus. See sisuliselt tähendab tootearendusega tegeleva ja olematu sissetulekuga ettevõtte sunnitud seisu panemist. Ma küll ei taba, millist finantskeemiat Raamatupidamis Toimkond üritab välistada, kuid nad on siiani olnud mõistlikud oma otsuste tegemises. Nüüd selgub välja, et sa oled sunnitud välist investorit otsima.
Uued raamatupidamise eeskirjad sunnivad üleöö omakapitali tõstma
Raamatupidamise Toimkonna plaanide kohaselt uue aasta alguses rakendatavad raamatupidamiseeskirjade muudatused avaldavad olulist mõju paljude väikese ja keskmise suurusega äriühingute finantsaruannetele.
Seejuures vähendavad immateriaalse põhivaraga seotud uuendused juhendite jõustumisel või vahetult peale jõustumist paljude Eesti head raamatupidamistava rakendavate äriühingute omakapitali. Kõige suurema löögi alla sattuvad seejuures kõrge lisandväärtuse loomisele suunatud alustavad ettevõtjad tehnoloogia, farmaatsia ja muudes sarnastes innovatsioonile pühendunud sektorites, mis on senise tegevuse käigus RTJ (Raamatupidamise Toimkonna juhendi) alusel arendusväljaminekuid kapitaliseerinud. Uuendatud RTJ eelnõu keelab arendusväljaminekute kapitaliseerimise ning esitatud rakendusjuhiste kohaselt tuleb kapitaliseeritud arendusväljaminekud bilansist välja kanda hiljemalt 1. jaanuaril 2012. -
Tegemist on veel eelnõuga, mis on saanud juba päris palju kriitikat ning mis loodetavasti sellisel kujul siiski kasutusele ei võeta.
Lisaks välisinvestori kaasamisele on tegelikult veel mõned (siiski suhteliselt ebamugavad) lahendused olemas. -
raulir
Kohus eraldas kuus väikelast töötutest vanematest kaheks aastaksIsa Heikile määratud advokaat selgitas kohtule, et vanemate hoolimatus oma laste suhtes on täielikult tõendamata, vanemad ei ole sõltuvuses ei narkootikumidest ega alkoholist, ei põe vaimuhaigust, neil ei olnud ka üürivõlga ega muid võlgasid.
Kui see nüüd tõesti nii on, siis on tegemist ikka üsna kummalise looga.
Veel täiendust sellele loole: http://www.epl.ee/news/online/kommentaar-kadri-ibruse-loole-kuus-vaikelast-eraldati-perest-mis-neist-edasi-saab.d?id=57786532Linnaosa valitsuse lastekaitsetöötajate kinnitusel polnud raskes olukorras oleva ja tõenäoliselt tagasihoidlikuma sotsiaalse suhtlusega vanemate lasteaiaealistele lastele põhjustki lasteaiakohta otsida, sest “järjekord on pikk”.
Et siis lapsed võeti vanematelt ära põhjusel, et Lasnamäe Linnaosa valitsus ei suuda täita endale seadusega pandud kohustust tagada lasteaiakoht igale omavalitsuse halduspiirkonda kuuluvale lapsele?