Siberi vennad
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
No ma mõtlesin, et teen otsa lahti. Ehk on kellegi midagi pajatada küüditatutest.
Mina olen ise liiga noor, et küüditatu olla, aga minu isa viidi Siberisse 49-l aastal. Emapoolne perekond oli liiga vaene, kuigi alati vist see ei päästnud. Isa oli muidugi laps ja ega lapsed suurt midagi aru saa, õnnelik lapsepõlv oli tal Siberis. Täisealiseks sai, siis lubati tagasi tulla. Vanematel veel mitte. Rääkis, et sugulasega kahekesi tulid ja eesti poisid tulid kallale, sest nad rääkisid omavahel vene keeles. Ma olen vahest mõelnud, et ei tea, kuidas oli tulla rahvavaenlastel. Isa lõpetas EPA vene osakonnas ja eesti keelt ikka rääkis puhtalt, aga kirjutada eriti hästi ei osanud. Siberi inimeste puhul on see, et venelasi nad ei vihka, kõik linna venelased olid isa sõbrad, tal oli kohe eriline side nendega.
Vanaisa istus reaalselt vangis nõukogudevastase tegevuse eest, ka Siberis, aga pere küüditati hiljem. Vanaisa lasti vangist välja ja kokku elama perega, aga pandi siis uuesti vangi nii, et vanaema tuli tagasi alguses ilma temata ja keelatud oli sellesse rajooni elama minna, kus ta enne elas (kus tema kodu oli, mille nad konfiskeerisid ja kus kolhoosnikud nüüd elasid). Vanaisat mäletan sellisena, et kuulas Ameerika Häält alati ja kirus kommuniste. EV taastamisega anti neile too "kodu" tagasi, isa vend on omanik, aga ma olen mõelnud, et ega niisugust tähendust sel asjal enam pole. Inimeste elud hävitati, praegu seisab maja tühjana ja keegi seal ei ela.
Kindlasti on palju selliseid lugusid. Loeks huuviga -
Küüditamisest rääkimine on siinse põhirahvuse privileegipimeduse selgeim näide. Ohvrinarratiivi pidev taastootmine kannab endas rassismile omaseid tunnuseid.
Nii suhtub meie ajaloosse peenes välismaa ülikoolis õppinud rahvuskaaslane. Seega, check your privilege ja ära tooda siin oma ohvrinarratiivi, onja! -
Ajalugu ka kultuuri osa, korralikke globaliste ei saa niimoodi nikerdada, kui pidevalt sündmusi meenutada selliselt nagu olid.
Minu vanaisad said sõjas hukka, muidu oleks ka saanud Siberis kommunismi ehitada. -
Minu lähisuguvõsal, keda ma tean, on "õnneks" läinud. Emapoolses harus oli põhjust küüditamiseks küll, kuna ema vanaisal oli heal järjel talu Narva külje all. Nemad said õigel ajal tulema ja võeti Kadrina kandis varju alla. Seal suudeti kuidagi oma mahajäänud "jõukust" varjata. Isa poolt vist ei olnud kedagi nii heal järjel ja vastutegevust kommunismile ka ei esinenud. Papa siiani igatseb neid kuldseid aegasid. kus kõik võrdsed olid. Sellepärast ma ei suuda üle 15minuti temaga tavaliselt elulistel teemadel rääkida.
Vahel kuulan oma kadunud vanaisa lugu ellujäämisest, et meelde tuletada elu haprust ja tunnetada tänulikkust, et saan siin teie lugusid lugeda ja ise heietada. Väga napilt poleks see võimalik olnud. Esimene lugu on tema jutustus: http://arhiiv.err.ee/vaata/8525
Pärast seda oli ta ligi 2 aastat venelaste käes vangis, kust lõpuks pääses koju. -
bash, mul ka emapoolne pere sõitsid hirmust küüditamise eest hobusega ringi tihti jne, aga vaesed nad olid ja esimese EV ajal olid nad maad saanud riigilt, selline popsi koht oli. Sellegipoolest viidi vanaema vend ära, aga mitte küüditamise käigus, väidetavalt rääkis vale anekdoodi kuskil. Kutsuti Tartusse palga järele ja rohkem ei näinud teda enam keegi kunagi. Siberis külmus ära hiljem.
-
Karum6mm
Küüditamisest rääkimine on siinse põhirahvuse privileegipimeduse selgeim näide. Ohvrinarratiivi pidev taastootmine kannab endas rassismile omaseid tunnuseid.
Nii suhtub meie ajaloosse peenes välismaa ülikoolis õppinud rahvuskaaslane. Seega, check your privilege ja ära tooda siin oma ohvrinarratiivi, onja!
Keda tsiteerid? -
MSM
Karum6mm
Küüditamisest rääkimine on siinse põhirahvuse privileegipimeduse selgeim näide. Ohvrinarratiivi pidev taastootmine kannab endas rassismile omaseid tunnuseid.
Nii suhtub meie ajaloosse peenes välismaa ülikoolis õppinud rahvuskaaslane. Seega, check your privilege ja ära tooda siin oma ohvrinarratiivi, onja!
Keda tsiteerid?
Minu pakkumine on Ahto Lobjakas - siin ka tema mõtteid kommunismist ja natsismist.
Ja Mihhail Lotmani vastus sellele. -
Minu vana-vanaonu, emaema isa vend, vana mees juba sel ajal, oli küüditamise ajal parasjagu metsas tööl. Kui tagasi jõudis, oli talu pererahvast tühi, naine ära viidud, lapsi ja sugulasi sel ajal õnneks kodus ei olnud. Mis tal üle jäi, jättis kirve vöö vahele ja läks jalgsi 12 kilomeetrit raudteejaama ja nõudis, et pandagu teda kah naise juurde rongi peale. Pandigi. Ehitas sellesama kirvega endale Baikali taha maja üles ja oleks peaaegu et uuesti kulakuks tehtud, aga kohalikud pole sellest kuuldagi tahtnud, nad polla kunagi varem nii hästi elanud, kui pärast selle vanamehe käest kartulikasvatamise ja põlluharimise õppimist. Naine sai koju, aga vana Villem jäigi sinna mulda.
See on muidugi lugu ja tegelik elu oli kindlasti teistsugune ja mõned asjad hoopis teistmoodi, aga lugu on lugu. -
Minu vanaisa ei olnud metsavend, aga tema vend oli, kelle punased ära tapsid ja eks ta seotud nendega oli. Veel 80-datel käis prokurör meie pool vanaisa küsitlemas ja ütles lahkudes: vanamees on dementne. Ta muidugi ei olnud dementne. Too venna pere pandi ka rongi peale siis ja eks neid koolis fašistieks nimetati seal alguses, aga sugulased said koos ühes külas elada, see oli positiivne. Ma rääkisin sugulastega ja isegi pidime sinna vaatama sõitma toda kohta, aga jutuks see jäänud ongi.
-
Minu vanavanemaid Siberisse ei viidud, küll aga rääkisid nad süngeid lugusid Punaarmee marodööritsemisest 1944-1945 "taas vabastatud" Eestis. Vanaema vihkas nende üleelamiste pärast venelasi südamepõhjani, noore poisina ma ehk ei suutnud seda vihkamist täielikult mõista, aga mul on siiani meeles kuidas ta 90+ vanuses enam eriti ei kõndinud ja voodiserval kepp käes istudes lausus - "kui veel saaks, siis läheks ja lööks mõne raisa kepiga maha ... "
Mis nende juttudest veel meenub - ajalugu ei ole mustvalge. Vanaisa langes öösel linnast koju tulles marodööride ohvriks ja jäi raske peatraumaga maanteekraavi lamama, sealt korjas ta üles mööda sõitnud Punaarmee sanitaarauto ja eluvaim puhuti sisse sõjaväehospidalis Punaarmee arstide poolt. -
Tänane NYT on teiega ühel lainel:
Remembering Life in the Soviet Union, One Family Photo at a Time
https://www.nytimes.com/2017/12/27/opinion/sunday/-soviet-union-one-photos.html?action=click&pgtype=Homepage&version=Moth-Visible&moduleDetail=inside-nyt-region-1&module=inside-nyt-region®ion=inside-nyt-region&WT.nav=inside-nyt-region&_r=0
Isegi 1983 selle müüri peal istunud.
-
Tsiteerisin kuulmise ja mäletamise järgi ühte kohalikku noort inimest, kes on tänaseks saanud hea ettevalmistuse selleks, et varsti meie avalik ruum analoogsete sõnavõttudega üle ujutada.
-
Minu vanaisa maeti 1980-tel koos vabadusristi ja punatähe ordeniga. Esimesest küüditamisest ta pääses kuna maja oli juba natsionaliseeritud ning ta ise uude kohta elama asunud, kuidas ta aga teisest küüditamisest pääses (oma suht kõvast punasest ordenist hoolimata olevat ta pidanud 49-l minema) jäigi vist saladuseks. Tema pere oli Võrumaalt, kaheksast vennast ja kahest õest (kes täisealiseks said) elas märgatava vanuseni ainult tema, üks õde ja üks vend, kes Rootsi põgenes. Vanaonu eksisteerimine Rootsis päästis tõenäoliselt mind ennast Afganistani saatmisest, sest vanemad taipasid onule vihjata, et Rootsist kroonusse saadetud kiri ilmselt paneb mind 'musta nimekirja' ja nii mul ei õnnestunudki NSVL kangelaseks saada...
Teine pool perest aga olid tavalised väiketalumehed, vanaisa pealegi vigastusega, ja nii nad elasid kolhoosiajalgi oma majas edasi. Ega seda maja ilmselt ei oleks ka keegi tahtnud, ei olnud teine suurem asi. -
Henno Viires
Vanaema vihkas nende üleelamiste pärast venelasi südamepõhjani, noore poisina ma ehk ei suutnud seda vihkamist täielikult mõista, aga mul on siiani meeles kuidas ta 90+ vanuses enam eriti ei kõndinud ja voodiserval kepp käes istudes lausus - "kui veel saaks, siis läheks ja lööks mõne raisa kepiga maha ... "
Mu vanaema oli samast puust, ei sallinud ta venelasi mitte silma otsaski. Ise oli ta suur spordifänn, aga kui Allar Levandi võttis endale venelasest naise, siis lõpetas ta temale kaasaelamise ja lootis, et tal võistlustel kehvasti läheks. “Nagu Eesti tüdrukuid vähe oleks!”, kirus ta. Kuigi, aeg-ajalt kaalus ikka oma poisi edulootus vene naise viha üles ka ja oli märgata rõõmu Allari headest tulemustest. Ja kange hokifänn oli ta ka muu hulgas, alati elas väga kaasa kui tiblad kuskil kaotasid :) -
Maarjamäel käib kommunismiohvrite memoriaali ehitus, kuhu kantakse kõikide kuritegeliku režiimi poolt hukkunud inimeste nimed.
Nimekiri asub: http://memoriaal.ee/
Võtke aega ja uurige, kas andmed on korrektsed. -
Minu vanaisa sõdis IIMS-s Saksa poolel Waffen SS-is, tema vanem vend aga mobiliseeriti eelnevalt 1941 juunis Punaarmeesse. Ehk nagu filmis, vend venna vastu. Reaalsuses oli asi muidugi selline, et Baltimaadest mobiliseeritud mehed saadeti kohe töölaagritesse Siberisse ja sinna ta hukkus. Tal oli 19. aastane poiss.
Vanaisa tahtis astuda 16 aastasena Kaitseliitu (nooruse pärast ei võetud) ja läks 17. aastasena sõtta, käis läbi Sinimägede lahingud, sai kaks korda haavata, läbis sõja lõpus ka Tšehhi põrgu ja jäi ellu. Kahjuks tema vend enam tagasi ei tulnud ja pole ka teada kus ja kuidas ta täpselt hukkus. Tema ema otsis kadunud poega elu lõpuni ja ei leidnud. -
Henno Viires
MSM
Karum6mm
Küüditamisest rääkimine on siinse põhirahvuse privileegipimeduse selgeim näide. Ohvrinarratiivi pidev taastootmine kannab endas rassismile omaseid tunnuseid.
Nii suhtub meie ajaloosse peenes välismaa ülikoolis õppinud rahvuskaaslane. Seega, check your privilege ja ära tooda siin oma ohvrinarratiivi, onja!
Keda tsiteerid?
Minu pakkumine on Ahto Lobjakas - siin ka tema mõtteid kommunismist ja natsismist.
Ja Mihhail Lotmani vastus sellele.
Käekiri on Lobjaka moodi ja oleks ka ise kohe seda pakkunud aga artikklist seda välja ei tule. Mõni teine "teadlane" tundub olevat -
Edson
Minu vanaisa sõdis IIMS-s Saksa poolel Waffen SS-is, tema vanem vend aga mobiliseeriti eelnevalt 1941 juunis Punaarmeesse. Ehk nagu filmis, vend venna vastu. Reaalsuses oli asi muidugi selline, et Baltimaadest mobiliseeritud mehed saadeti kohe töölaagritesse Siberisse ja sinna ta hukkus. Tal oli 19. aastane poiss.
Vanaisa tahtis astuda 16 aastasena Kaitseliitu (nooruse pärast ei võetud) ja läks 17. aastasena sõtta, käis läbi Sinimägede lahingud, sai kaks korda haavata, läbis sõja lõpus ka Tšehhi põrgu ja jäi ellu. Kahjuks tema vend enam tagasi ei tulnud ja pole ka teada kus ja kuidas ta täpselt hukkus. Tema ema otsis kadunud poega elu lõpuni ja ei leidnud.
Sinimägedes võidelnutele monumendi püstitajatele võib nuuti anda, siis on sümboolikas asi ja juutides ja milles kõik veel. Aga kui jutt on pronkssõdurist, siis: kas te ei oleks tahtnud, et liitlasväed võidavad? Ega te ometi natsid ei ole? Selline demagoogia ajab oksele. -
Sinimägedes võidelnutele monumendi püstitajatele võib nuuti anda, siis on sümboolikas asi ja juutides ja milles kõik veel. Aga kui jutt on pronkssõdurist, siis: kas te ei oleks tahtnud, et liitlasväed võidavad? Ega te ometi natsid ei ole? Selline demagoogia ajab oksele.
Jah, masendav kuidas Eesti valitsused ei suuda ametlikult tunnustada meie oma inimeste vabadusvõitlust. Ometi tolleaegne peaminister Uluots ise kutsus astuma Saksa poole teenistusse, et võidelda vabaduse eest.
Muide, minu vanaisa sai 90-ndatel Saksa riigi käest valurahana võõras sõjaväes teenimise eest pensioni. Aga Eesti riik peksab su nuudiga läbi kui tahad langenutele austust avaldada. -
USA amrtlik seisukoht on: nad ei olnud natsid ja ei võidelnud natsi Saksamaa eest.
-
On selline mõiste nagu Soomestumine - Finlandization. Kõik need lobjakad, pronksjunni olemasolu õigustamine-õilistamine, vene okupatsioonivägedes teenistuses käimise õilistamine, Yury (Ratas), käärkäsi, kõlvart, nõukogude liidu eluolu ja elatustaseme kiitmine jne, on näited samast Soomestumine protsessist mis toimus juba 1970-datel (1960-datel?) kuni tänapäevani Soomes.
-
Minu emapoolne vanaisa ja vanaema olid liiga vaesed, et neid kulakuteks teha, aga vanaisa viidi hiljem ikkagi metsavendade aitamise pärast ( andis korra naise sugulasele peavarju ) vangilaagrisse, rohkem temast enam kuulda ei õnnestunud. Isapoolne vanaisa jäi Luki all kadunuks. Sugulase lootsid, et ehk õnnestus tal sakslaste poole üle minna, aga tõenäoliselt puhkavad tema luud kuskil nimetus hauas. Ämm viid kolmeaastasena Siberisse koos venna ja vanaemaga. Ema üritas neile hiljem järele minna, aga saadeti selle eest hoopis vangilaagrisse.
-
ttrust
On selline mõiste nagu Soomestumine - Finlandization. Kõik need lobjakad, pronksjunni olemasolu õigustamine-õilistamine, vene okupatsioonivägedes teenistuses käimise õilistamine, Yury (Ratas), käärkäsi, kõlvart, nõukogude liidu eluolu ja elatustaseme kiitmine jne, on näited samast Soomestumine protsessist mis toimus juba 1970-datel (1960-datel?) kuni tänapäevani Soomes.
Mina näiteks ei kiida Nõukaaja eluolu headust vms. Pigem ütlen et on teatud sarnasused EU-ga ning sisuliselt on need sotsialismi sarnasused mis on tekkinud alles viimase kümnekonna aasta jooksul.
Täpselt nii nagu vanasti käidi Moskvas kellegi kanni lakkumas (mõned vanakooli tolad teevad seda siiamaani) käiakse praegu Brüsselis kanni lakkumas, whats difference ?
Keskmise inimese elu on majanduslikus mõistes nagu tunduvalt parem, seda kindlasti. Kuid keskmise joodiku elu on tunduvalt viletsam, seda ka kindlasti. Keskmise parteibossi jaoks ei muutunud laias laastus midag, lihtsalt volga asemel on mersu või audi.
Ettevõtja jaoks ? jaa kindlasti, kuid see mis on praegu ja mis oli 80nendatel ei ole kuidagipidi võreldav 90nendate ja 00 alguse aastate vaba ettevõtlusega. Kui vaadata seda kuidas maksuameti bosside kohustuslikus lugemisvaras on NKVD taktikalne käsiraamat, ning tehakse salaoperatsioone, et kinni püüda üksikuid väikeseid kurjategijaid kes oma tööautoga trenni sõidavad. Või uut Gorbat kes võitleb maailma pahede vastu läbi alksi vaestele inimestele kättesaamatuks tegemise (ja räägi siis sotsiaalsest õiglustundest...), või mingid muud idioodid kes teevad punanurga stiilis mingisuguseid rändrahne. Või siis mingid debiilsed ametnikuplikad kes ostavad poest omale riideid ja kohvimasinaid.
Mis muutunud on ?
Samas on ka palju positiivset, läände saab reisida, üldine eluolu on paremaks ja mugavamaks läinud, tehnika on kättesadav ja on ka palju head loomulikult. Samas ei saa ütelda et nõuka aja lõpus elu NIII sitt ka oli, kuid need nõukanostalgikud kes seda aega taga igatsevad on minuarust lihtsalt debiilikud, või ajupestud. -
Vanaema vanemad pidasid Rõngu kandis poodi. Kui sakslased läksid ja venelased tagasi tulid, oli jutt lühike. Isa käsutati poe ette ja lasti tütre ja naise ees maha. Vana-vanaema jäi surmani "imelikuks" ja ei mäletanud kunagi külla tulnud sugulasi jne. Vanaema aga keeldus oma lapsepõlvest rääkimast ja riiulis oleva maja pilt oli "lihtsalt üks pilt". Irooniana abiellus ta mehega, kes oli asutuse komsorg. Suguvõsa teise poole kohta sai kunagi küsitud, et kuidas neid ei küüditatud, kuigi talul suurust ja jõukust? Ega muud osatud vastata, et ühtehoidev kant ja kui midagi tulemas, siis teati kodust ära olla +sealkandis olla üldse vähe ära viidud... Samast ka sai uuritud, kuidas kõige viletsamad kolhoosiaastad üle elati ja vastuseks - niipalju maalapikest ikka oli, et kes vähegi viitsis vaeva näha, sai ise söödud ja teisigi aidatud.
Naise suguvõsast aga on vanaema, kes oli "tidriku lats" e. siis kelle ema oli talus teenija ja kelle isa polnud teada. Talu peremees ehitas sellele taluteenijale maja oma maa peale aga ega elu oli ikka selline vaesema rahva oma +vanaema pidi varakult hakkama peremehe lapsi hoidma ja muid töid tegema. Kui siis nõukogude võim tuli, sai talust ära linna tööle minna ja elu oli edaspidi igati parem, kui nooruses. Kuigi elamistingimused tänapäevases mõistes enam, kui nigelad ja ühetoaline koperatiivkorter tuli endal 88 aastal välja osta. Mis siis kogu selle meenutuse point on? See on mulle isiklikult teada olevatest inimestest ainuke, kes on oma lastele toonud lasteraamatuna "Lugusid Leninist" jne... Kõike seda omal ajal uskudes siiralt seda korda... -
Eks ta ole. Kõige koledam on vist see, kui su veresugulasi ei olegi küüditatud. Mis sellest siis saab?
Küüditamine ei olnud sugugi ainus represseerimise meetod. Mõned pandi sõja järel lihtsalt vangi. Ilmselt oli nende patukoorem ka suurem.
Minu isa, mitte vanaisa (tema sõdis hoopis Vabadussõjas), oli see poiste põlvkond, kes viidi 1944 Saksamaale Taani väinu ja Ruhri basseini kaitsma. Nad jäid sõja lõppedes Ameerika tsooni. Kui tahate nende sõjaaegsetest seiklustest täpsemalt teada, lugege Dieter Nolli esimest romaani Werner Holti seiklused. Vahetage nimed eesti poiste omade vastu ja ongi kõik.
USA andis kõik vangi langenud meie poisid venelastele välja. Maani täis neegersõdurid sõitsid autodega tiira-taara USA tsoonist Nõukgude tsooni. Kui enne said kõik sõjavangid süüa vähe, kuid korralikult, siis Vene tsoonis anti kõigile kapsasuppi nii palju kui taheti. Pärast oli kõigil kõht lahti.
Kuidas mu isa ja teised tema küla poisid nõukogude kodumaale jõudsid, ärge küsige. Ja seda, mida nende käest hiljem küsiti, ärge ka üle küsige. See on üks kurb periood meie kodumaa ajaloost.
PS pärast seda ärge rääkige kõva häälega, kuidas USA viimased 70 aastat ei ole tunnustanud balti riikide annekteerimist NSVL poolt. Ja kui küsite, mõelge USA reaalsete tegude peale aastal 1945! -
Velikij
USA andis kõik vangi langenud meie poisid venelastele välja. Maani täis neegersõdurid sõitsid autodega tiira-taara USA tsoonist Nõukgude tsooni. Kui enne said kõik sõjavangid süüa vähe, kuid korralikult, siis Vene tsoonis anti kõigile kapsasuppi nii palju kui taheti. Pärast oli kõigil kõht lahti.
Oot, see väide tahaks küll tõestamist. Minu teada on fakt, et vangi langenud eesti sõduritest moodustati näiteks Nürnbergi protsessi ajaks valvekomando ja need posid kõik jäid läände
https://et.wikipedia.org/wiki/4221._Eesti_Vahikompanii
Seega, paluks fakte. -
Eesti keeles on ilmunud Keith Lowe Metsik manner - raamat sõjajärgsest ajast nõrgas ja maatasa tehtud Euroopas.
Sellest perioodist ei taha keegi eriti rääkida. Ma olen päris kindel, et paljudes peredes on teemasid, millest järeltulijatele räägitud ei ole. -
mx77
Velikij
USA andis kõik vangi langenud meie poisid venelastele välja. Maani täis neegersõdurid sõitsid autodega tiira-taara USA tsoonist Nõukgude tsooni. Kui enne said kõik sõjavangid süüa vähe, kuid korralikult, siis Vene tsoonis anti kõigile kapsasuppi nii palju kui taheti. Pärast oli kõigil kõht lahti.
Oot, see väide tahaks küll tõestamist. Minu teada on fakt, et vangi langenud eesti sõduritest moodustati näiteks Nürnbergi protsessi ajaks valvekomando ja need posid kõik jäid läände
https://et.wikipedia.org/wiki/4221._Eesti_Vahikompanii
Seega, paluks fakte.
Eks see sõltus sellest, kuidas kellel vedas. 1945. aasta Euroopas valitses kaos ja korralagedus. Selgemad reeglid, kuidas keda kohelda tuleks, saaks, võiks või peaks, kujunesid välja pika aja jooksul. Kindlasti oli hulgem neid sõjavange, keda rõõmuga kellele iganes üle anti, kasvõi ainult selleks, et nende toitmisest ja hoidmisest vabaneda. -
PS pärast seda ärge rääkige kõva häälega, kuidas USA viimased 70 aastat ei ole tunnustanud balti riikide annekteerimist NSVL poolt. Ja kui küsite, mõelge USA reaalsete tegude peale aastal 1945!
Sellest jääb mulje, et no ärge siin rääkige USA-st ja sellest, kuidas ta ei tunnustanud, sest neegersõdurid sõitsid tiira taara. Las sõitsid siis, ma ei kahtle üldse, et USA sõdurite seas oli isegi vägistajaid ja sõjakurjategijaid, mis sel mittetunnustamisega pistmist? -
mx77
Velikij
USA andis kõik vangi langenud meie poisid venelastele välja. Maani täis neegersõdurid sõitsid autodega tiira-taara USA tsoonist Nõukgude tsooni. Kui enne said kõik sõjavangid süüa vähe, kuid korralikult, siis Vene tsoonis anti kõigile kapsasuppi nii palju kui taheti. Pärast oli kõigil kõht lahti.
Oot, see väide tahaks küll tõestamist. Minu teada on fakt, et vangi langenud eesti sõduritest moodustati näiteks Nürnbergi protsessi ajaks valvekomando ja need posid kõik jäid läände
https://et.wikipedia.org/wiki/4221._Eesti_Vahikompanii
Seega, paluks fakte.
Minu postitus põhineb isa isiklikel mälestustel. Tema aga kahjuks meie seas enam ei ole.
Olen seda kuulnud ja lugenud varemgi, et Briti tsoonis vangi langenud eestlasi inglased üldiselt venelastele välja ei andnud. Ameeriklased tegid seda aga küll.
Ma võin ka küsida, et paluks fakte selle kohta, et ameeriklased ei andnud eesti sõjavange nõukogude poolele välja. Ilmselt oli ka neid, kel õnnestus läände jääda, aga kõigil ei vedanud. -
Kristjan1
PS pärast seda ärge rääkige kõva häälega, kuidas USA viimased 70 aastat ei ole tunnustanud balti riikide annekteerimist NSVL poolt. Ja kui küsite, mõelge USA reaalsete tegude peale aastal 1945!
Sellest jääb mulje, et no ärge siin rääkige USA-st ja sellest, kuidas ta ei tunnustanud, sest neegersõdurid sõitsid tiira taara. Las sõitsid siis, ma ei kahtle üldse, et USA sõdurite seas oli isegi vägistajaid ja sõjakurjategijaid, mis sel mittetunnustamisega pistmist?
See on küll vale mulje, Kristjan, ja see polnud kindlasti mitte minu postituse eesmärk. -
Velikij
Ma võin ka küsida, et paluks fakte selle kohta, et ameeriklased ei andnud eesti sõjavange nõukogude poolele välja. Ilmselt oli ka neid, kel õnnestus läände jääda, aga kõigil ei vedanud.
Ma sulle nagu ühe täiesti konkreetselt dokumenteeritud fakti vist tõin. lugemisoskusega raske? See ei olnud mingi joppamine, et õnnestus kuidagi silma mitte jääda ja pääsesid deporteerimisest.
Kui USA okupatsioonivõimud pidasid võimalikuks eesti söjavangidest moodustada valverühma, siis ma ei taha mitte uskuda, et kuskil anti eesti sõjavange venelastele tagasi. Venelastel võis olla bardakk, jänkid tegutsesid üldiselt väga süstemaatiliselt. -
Velikij, kuidas Sa aru ei saa? Sinu isa isiklik kogemus ei päde. Wikipedia loeb.
Põhimõtteliselt lubab usk suvalise kööginõuga ratsutada. -
Tänud, ymeramees, sain vähemalt nüüd aru, kuidas asjad 73 aastat tagasi tegelikult olid.
-
"Vahetult pärast sõja lõppu oli lääneliitlaste suhtumine Balti riikide sõjameestesse erinev, sest riikide valitsused polnud seda küsimust veel reguleerinud (USA valitsus otsustas alles 1950. aastal, et Balti Waffen SS üksused, kaasa arvatud Balti leegionid, erinesid Saksa SSist nii oma otstarbe kui ideoloogia poolest ning polnud ohtlikud USA valitsusele). Seetõttu esines juhtumeid, kus Balti riikide sõjamehi hakati NSV Liidule välja andma. Eriti agaralt tegid seda prantslased, aga ka mõni inglaste sõjaväejuht." http://www.vainokallas.ee/varia30.htm
-
USA mittetunnustamispoliitika oli siiski puhtdeklaratiivne, praktilisi tulemeid sel polnud kahe üliriigi suhetele. Jah, Eesti konsul New Yorgis sai jääda oma kohale ja tal isegi lubati kasutada külmutatud EW varasid, kuid see oli ka kõik. Mingeid sanktsioone Roosevelt ei rakendamud, sest algava sõja ajal vajas ta Stalinit kui liitlast. Jaltas otsustati, et Balti riigid jäävad N. Liidu mõjusfääri ja et Nõukogude kodanikud, kes olid lääneliitlaste okupeeritud aladel, antakse tagasi Nõukogude Liidule. Miljoneid inimesi, kes olid põgenenud Läände, aeti tagasi Stalini võimu alla , nende hulgas mitte ainult baltlasi vaid ka ukrainlasi, valgevenelasi ja venelasi. Inglased ja ameeriklased andsid välja isegi vene kasakad, kes olid emigreerunud juba kodusõja järel ja kes kunagi N. Liidu passi polnud omanud.
Nagu ikka sõltus kõige rohkem kohalikust jupijumalast-sõjaväeülemusest, kes kuidas otsustas. Mõni vaatas Jalta otsustele läbi sõrmede ja lasi baltlastel rahus põgenikelaagreis olla, teine jälle otsustas, et ühed venelased puha ja las Stalin saab nad kõik endale. Mõnikord pidid eestlased ise end Nõukogude kodanikuks kuulutama, et pääseda surmast nagu Tšehhi põrgus. Kohalikud tsehhi kommunistid tahtsid kõik vangivõetud eestlased lihtsalt mõrvata SS ruunimärkide pärast vormil, kuid eestlased väitsid, et on sundmobiliseeritud Nõukogude Liidu kodanikud ja neid ei tohi nii kohelda, nad tuleb üle anda Vene okupatsioonivõimudele Tsehhoslovakkias. Paljud pääsesidki niiviisi, ehkki pidid läbima veel kõik vintsutused Vene vangilaagrites, kuid elunatuke jäi siiski alles, mille raevunud tsehhid oleks kindlasti kustutanud.
Need eestlased,kel õnnestus Läände jääda ja hiljem ka Kanadasse ning USA-sse elama asuda, päästis eelkõige külm sõda, mis saabus juba 1946.a. nagu õnnistus põgenikele. Suhted endiste liitlaste vahel külmenesid niivõrd, et Stalini-Roosevelti- Churchilli kokkulepped lendasid hoobilt kuradile ja edaspidi loomulikult kedagi enam N. Liidule välja ei antud.
USA mittetunnustamispoliitikat polnud praktilises elus peaaegu üldse märgata ka hiljem . Breznevi ajal said eestlased, kel ammu juba USA kodakondsus, taas kodumaad ja omakseid külastada, kuid selleks tuli hankida USA välispass ja sellesse N. Liidu viisa.Samamoodi lasti üksikuid kodueestlasi külastada sugulasi lääneriikides, sealhulgas USA-s ja USA andis neile N. Liidu välispassi viisa . Eesti sportlased ja kultuuritegelased käisid samuti USA-s N. Liidu passiga . Keres mängis Los Angeleses 1963.a. N. Liidu välispassiga ja võitis seal oma kuulsa Rambleri sõiduauto, mis tal lubati isegi kodumaale ( s.o. tegelikult Riia sadamasse ) tollimaksuvabalt kaasa tuua . N. Liidu turneel käinud USA korvpallikoondis, kelle liidriks oli hiljem NBA-s staariks saanud Julius Erving kohtus 1970.a. Kalevi spordihallis ENSV meeskonnaga ja eestlased võitsid 88-82 .
http://epl.delfi.ee/archive/oo-hetk-viibi-veel?id=51097035
Nii et see mittetunnustamine oli vaid sõnakõlks kuskil dokumentides. Raske oleks ette kujutada, et USA korvpallikoondis tänapäeval läheks mängima Simferoopolisse Krimmi koondisega, kes esineb nn. Krimmi libavabariigi lipu all, mis kuulub Vene Föderatsiooni koosseisu .Krimmi elanike Vene välispassidesse ei anta USA viisasid jne. Tänapäeval ongi mittetunnustamine mitte tunnustamine koos reaalsete tagajärgedega. -
"USA välispass"?? Viskab vahepeal nõuka terminoloogiat ajust?
-
Nujah, USA-s ongi iga pass just "välispass", siseriiklikku kohustuslikku isikut tõendavat dokumenti polegi ja enamikel pole ka seda passi, sest pole välismaale asja .Kõige sagedamini kasutatakse isiku tõendamiseks autojuhiluba, kuid sellesse välisriigi viisat juba ei võta .Seepärast eestlased, kes soovisid kodumaad külastada, pidid taotlema USA passi ja sellesse N. Liidu viisa võtma .Kodueestlased, kes oma sugulasi USA-s külastasid, ei saanud seda aga oma N. Liidu tavalise passiga teha, selleks pidi taotlema N . Liidu välispassi .
Võib ju närida selle kallal, et N. Liidus oli kahe "passi" süsteem,mida maailmas laialt just ei rakendata,sest siseriiklikku isikut tõendavat dokumenti nimetatakse enamasti kuidagi teistmoodi, kuid see ei muuda fakti, et mittetunnustamispoliitika jäi deklaratiivseks. -
Nagu meil, on pass kui selline reisidokument väljaspoole Euroliitu, pass ei ole "kohustuslik", on USA-s sama asi - reidokument reisimiseks muudes riikides, muidu USA kodanikul passi ei pea olema. Erinevalt näiteks Eesti NSV-st kus pass oli kohustuslik. Samas, mõnes nõukogude liidu piirkonnas said inimesed siseriikliku reisimisvabaduse ja isikuttõendava dokumendi alles 1980-datel.
-
ttrust, sa unustad ära, et Eesti ID kaart tuli alles palju aastaid pärast Eesti passi. Eesti sinikaanelist passi hakati välja andma kohe peale taasiseseisvumist 1991.a. See täitis nii siseriikliku ID kui ka reisidokumendi ülesannet, kuhu sai viisasid võtta .Seega oli Eesti pass 11 aastat Eesti kodanikule kohustuslik isikut tõestav dokument sõltumata sellest kas ta kavatses sellega välismaale sõita või eluaeg Kapa -Kohilas pesitseda . Eesti pass oli nii siseriiklik kui reisidokument üheaegselt.
ID kaart tuli siseriikliku dokumendina kasutusele alles 2002.a. Ehkki teoreetiliselt saab sellega nüüd ka paljudessse välisriikidesse reisida, ei soovita sellega kuskil Curacao lennujaamas väga lehvitada ja oma õigusi nõuda vaid peaks ikka Eesti pass ligi olema. Ehkki see on nüüd juba punasekaaneline Öiroliidu passike. -
1934. aastal määras Eesti Vabariigi Valitsus parteitu Ludvig Mühlbachi Nõmme linnapeaks. Samal päeval kui Eesti astus "vabatahtlikult " NSVL-i, ehk 06. augustil 1940, lahkus vanaonu vabatahtlikult elust. Ta tundis liiga hästi Venemaad ja teadis täpselt, mis teda ees ootab.
Algas nõukogude aeg ja algas süngelt. Poolteist kuud hiljem arreteeriti vanaisa. 7. novembri kirjutas vanaemale Patarei vanglast kirja, mille lõpetas nii: tuju on veel hea ja usk veel parem ... Ajaloo Arhiivi filiaalis Tallinna Tõnismäel on kohtuotsus toimik loetav. ...Astus oktoobris 1941. aastal vabatahtlikult sõjalik-fasistlikku organisatsiooni "Omakaitse" ja reamehena toimetas patrullteenust jne. Võtta vabadus töö-paranduslaagrites kümneks aastaks ja poliitilised õigused kolmeks aastaks. Alguses viidi millegipärast Krimmi ja seejärel läbi kogu Venema Magadani. 12. juuli 1946. aastal postitasid kaasvangid sealt teate: suri 10. juunil kell üks päeval. Alla kirjutanud koos nimedega neli eesti meest.
1949. aastal viidi Siberisse vanaema koos ühe lapsega, teine, minu isa, oli juhuslikult sellel ajal linnas ning teda hiljem järele ei saadetud. Küll aga pidi ta minema 1953. aastal sõjaväkke ning saadeti samasse kanti, kus tema ema ja vend ees olid. Vanaema ja onu said enne Siberist tagasi kui isa, kes pidi oma kolme aastase ajateenistuse lõpuni kandma :)
No olid ajad ... -
Viisin oma vanaema eelmisel aastal Okupatsioonimuuseumisse, kuna see kaotatakse nüüd ära (kaotati juba?). Päris südantlõhestav oli kuulata, kuidas muuseumitöötaja talle Vabamu mõtet selgeks teha üritas.
Vitriinide ees kohtas ta üht meest, kes oli samamoodi küüditatud. Nad hakkasid omavahel vestlema. Mul on väga kahju, et ma seda vestlust kuidagi ei salvestanud - lihtsalt tükk tegu oli emotsioone tagasi hoida.
Tegelikult peaks üles filmima praeguste veel elusolijate mälestused, nii kaua kui veel võimalik.
--Minu vanaema küüditati oma vendade-õdede ja emaga 1949 Siberisse, isa saadeti vangilaagrisse, kus ta ka suri. Pere elas Eestis ühes vanas mõisamajas. Maja nad tagasi ei saanudki, aga vanaema rääkis, kuidas paar aastat tagasi (so 70 aastat peale vägivaldselt enda kodust ja asjadest lahutamist) lubasid praegused omanikud neid külla. Tammepuidust köögilaua alla oli ikka veel noaga kraabitud tema nimi.
--Vanaisa küüditati kõigepealt 1941, aga Saksa sõdur tõmbas väikese poisi rongilt maha, ilmselt päästes tema elu. 1949 saadeti ta siiski Siberisse, kust ta hiljem naasis. -
siretsch
Viisin oma vanaema eelmisel aastal Okupatsioonimuuseumisse, kuna see kaotatakse nüüd ära (kaotati juba?).
Viimaseid päevi lahti enne ekspositsiooni ja nime uuendamist: "Uuenenud ekspositsiooniga muuseum hakkab kandma nime Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu. Vabamu on kingitus Eesti riigile ja meie inimestele 100. sünnipäevaks, rääkides Eesti rahva lugu okupatsioonidest vabaduseni."
http://www.okupatsioon.ee/index.php/en/13-uudised/127-okupatsioonide-muuseum-alustab-uue-ekspositsiooni-ehitamist -
Vanaisa arreteeriti peale sõja lõppu saksa ohvitseridele talus ajutise tugipunkti pakkumise eest. Ma ei tea kaua see kestis, ligidale metsa jõuti isegi kaevikud rajada, kuigi lahkuti ilma lahinguta. Tribunal määras 1946. a 10+5a ja kohe viidi ka Saraatovi oblasti vangilaagrisse. Ei tea mis tingimused seal olid aga kui andmebaasi uurida siis kõik surid seal mõne aasta jooksul peale saabumist, vanaisa suri 1948, vanaemal lubati õnneks lastega samas talus edasi elada.
Pealekaebaja oli sama küla mees, kes oli kõigile teada, eks teisigi viidi ära. Elas hiljem samas külas tagasihoidlikku elu kõrge vanuseni, nägi ka vabariigi taastamise ära.
