Paar mõtet Riigikogu reformimisest
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
Oma absoluutses võhiklikkuses tundub mulle, et nii Eesti kui ka muude riikide võimuorganisatsioonidel näib olevat üks hirmus viga küljes – nad on jube igavad. Ma ei tea kas see tuleneb nende igavatest struktuuridest või satuvad sinna enamasti lihtsalt igavad inimesed (v.a. vähemuses olevad intellektuaalid) või on demokraatia oma olemuselt igav. Aga ma tean, et kui Andrus või Arnold kommenteerivad rahvale televiisoris midagi, oleks märksa mõistlikum selleks 3-ks minutiks kanal panna Discovery peale.
Kui õigesti mäletan, siis ükskord vaidlesid riigikogulased, et kas lisaeelarvest anda raha teedeehitusele või põllumajandusele. Igav. Härrased, teeme nii, et järgmine aasta kui hakkate vaidlema, kas anda lisaeelarvest 200 miljonit kapsale-kaalile või amortidele-vedrudele, viskate kulli-kirja eurose mündiga. Päris tõsiselt kohe. Ja nii iga aasta. Eesti Loto mündiviskuri spetsiaalne aparaat määrab võitja valdkonna ja tädi finantsinspektsioonist vajutab nupule. Isegi kui juhtub väike korruptsioonipisik sellesse loosi sekkuma, siis oleks see märksa intrigeerivam case kui paadifirma suurosaluse omandamine aeru hinnaga ametiseisundi tõttu. Võimalik päevase lehe lõik: “Villu, kolmandast reast, teisest pingist, väristas Tartu ülikooli teaduri leiutatud magnetimpulsi aparaati eelarve loosi ajal ja kallutas mündi kaalide kasuks. Juhtum tunnistati juriidiliselt korrektseks.”
Samas on äärmiselt vahva kui Wall Street Journal ja Financial Times toovad Eesti maksusüsteemi eeskujuks. Tore on ka 8,6% majanduskasv. Ilus on vaadata kui kesklinnas on kraana kraana kõrval – ehitamine selle laiemas tähenduses on romantiline. Aga tahaks rohkemat …et Eesti riiklikud struktuurid oleks eeskujud kogu maailmale, paradigmade loojad. Maksusüsteemiga seda ongi tehtud vististi, kuid etaloni võiks genereerida ka Riigikogu näol. Ehk üritada astuda sammuke kõrgemale ja kaugemale demokraatliku parlamendi mõistest, rahajagamise tasandilt.
Suure osa praegustest Riigikogu tööfunktioonidest võiks anda ministeeriumide kanda – seaduste vastuvõtmine, palgatõusud, maksumäärad, vmv. 20% kõige olulisemaid probleeme jääks parlamendi lahendada. 80% ülejäänud ajaga aga võtaks midagi huvitavat ette – erinevat laadi ideede genereerimised ja vaimsed vestlusringid. Üks partei tähtsustaks alternatiivsete kütuste leidmist, teine kasvuhooneefekti uurimist ja siis nad vaidleksid Valimisstuudios, et kumma probleemiga nad soovitakisd esmajärjekorras tavakodanikel tegeleda. Jagatavaks ei saa raha, vaid soovituslik teema, kuhu tavakodanik võiks oma aega investeerida.
Riigikogulaste valimistel võiks olla nii, et alla keskharidusega inimene saab anda pool häält, kesharidusega 1 hääle, kõrgharidusega või magister 2 häält ja doktor 3 häält. Ja valitud üritavad siis jagada aega, mitte raha ning olla eeskujuks toodete, teooriate või mille iganes genereerimisel. -
P.S. sorry, et tekst hüppeline - ei viitsi unise peaga mõtteid korrastada. tahtsin lihtsalt küsida: "Kuidas muuta Riigikogu huvitavaks?"
-
Luhikommentaar Abesikile,
Ma olen lollidemaaks ikka endiseid Kesk-Aasia liiduvabariike pidanud, aga juhul kui Sinu ohtune unenagu taide laheks, saaks toesti eesti nimega seostada uue etaloni - lollidemaa etaloni:) -
hariduseta 0 häält, keskharidus 1 hääl, bakalaurus 10 , magiste 50, doktor 1000 ,akadeemik 5000 häält.
see oleks hea variant,kuna poliitikud siis ise suurt hilka hääli anda ei saaks kuna keskharidus annab 1 hääle. -
to: arwen
Jah, ja siis oleks tulemuseks, et akadeemikud ja doktorid muutuvad powerhouse'ks mitte oma teenete või teadmiste pärast, vaid lihtsalt seepärast, kes nad on. Ja toimuma hakkab suur rikkuse nihe. Ja tulemus on ettearvamatu.
Tõenäoliselt on proportsionaalselt doktorikraadiga inimeste hulgas oluliselt rohkem inimlikus plaanis rumalaid inimesi kui ülikoolihariduseta inimeste hulgas tarkasid. Võtkem näiteks ühe nimetu riigi parlamendi akadeemikust spiiker. Not the brightest candle, räägitakse. Ometigi doktor ja akadeemik ja shashamasha. See, et sa suudad suvalisel hetkel visandada termotuumareaktsiooni tõenäolise tööskeemi koos tõestusega ei tähenda, et sa elada oskad või ammugi teisi inimesi elama õpetada suudad.
Raha juhib vaimust paremini, sest raha oskab ellu jääda ja jätkusuutlikult majandada. Vaim seda ei oska. Seda seetõttu, et raha on teadlik, et teda on maailmas piiratud ressurss. Vaim aga teab, et teda on põhimõtteliselt piiramatult ja ta ei oska vastupidist muudelt elualadelt eeldada.
Ennem elan Saddam Husseini kui akadeemikute oligarhia all. -
kutsekooli lõpetaja 2,5 häält
-
Ka nö "poliitpädevuse eksami" tulemuste alusel võiks hääli anda, nt eksami mittesooritanutel 1 hääl, eksami positiivselt sooritanutel 10 häält. Eksami sisuks oleks küsimused stiilis "nimetage Vabariigi Valitsuse kolm majandusministrit ning nende ametiajal ametis olnud peaministri nimi", "kas Eesti-Vene piirilepe on sõlmitud" jne. Sellega vähendaksime mitte kõige kirkamate kriitide häälte osatähtsust.
Samuti peaks valimisealisusel olema lisaks alampiirile ka ülempiir, näiteks persioniea saabumine :) Kui on aktiivne ja teadlik kodanik, siis jällegi eksami sooritamisel anda talle hääl(ed) tagasi. -
Minu meelest võiks olla häälte arv võrdne makstud üksikisiku tulumaksu (või makstud isklike maksude) viimaste (näiteks 5) aastate keskmisega. Nii palju kui vankrit lükkad, nii palju ka suuna üle otsustada saad.
-
suffiks, sa võiksid siis kesk-ameerikasse kolida, kus nii rikkus kui võim väga väikse pundi kätte koondunud.
-
Kui teema – demokraatia igavus – juurde tagasi tulla, siis miks peab parlamendi või valitsuse töö tavainimesele huvitav olema? – Tsirkus peab huvitav olema: kui tsirkus on igav, siis on täitsa lõpp. Aga parlamendi või valitsuse töö huvitavus tuleneb ikkagi nende asutuste ülesannetest ja sellest, kuidas nimelt nad oma ülesandeid täidavad. Kui näiteks härra X puudutab Riigikogus äkki probleemi, mille suhtes ta seni on sügavalt ükskõikne olnud, siis läheb asi asjatundja jaoks juba väga huvitavaks. Aga selleks peab olema asjatundja, et sellist asja märgata ja hakata huvi tundma.
Ärgem nõudkem Riigikogult seda, mida ta pakkuma ei pea ja mida ta pakkuda ei tohigi! Riigikogu ülesandeks ei ole pakkuda ajakirjandusele prominentide fotosid või pikantseid üksikasju, ega ka näiteks solvavaid vaimukusi, mida Suurbritannia Parlamendi Alamkoja tööst on nii hoolega välja otsitud ja raamatutesse pandud (kui peenelt ikka Churchill oskas kellelegi ära panna!). Ajakirjandus on teinud palju kurja rahva arusaamisele riigi olemusest ja konstitutsiooniliste institutsioonide ülesannetest sellega, et on püüdnud nende asutuste tööst mingit tsirkust teha. Nende asutuste töö huvitav külg on mujal!
Kui parlamendi töö väga laiadele hulkadele huvi hakkab pakkuma, siis on midagi tõsiselt korrast ära. Vene Föderatsiooni Riigiduumas oli ükskord käsikähmlus, mis pakkus laiemat huvi (seda näidati vist kogu maailma telekanalites), aga actionit oli seal ikkagi vähem kui keskmises poksimatšis. -
ainult maksutd maksud poleks hea lahendus, samas võiks ta olla võrrandis üks komponent (+1 hääl kui keskmine sissetulek jääb üle miinimumpalga).
näiteks ka laste arv oleks üks võimalik komponent (+1 hääl iga ülalpeetava lapse kohta) -
to: t-bill
Sellisel juhul ei koonduks võim mitte 5 või 50 oligarhi kätte vaid pigem (kõrgema) keskklassi kätte. Aga jah, kokkuvõttes oleks asja tuum see, et strateegiliste otsuste vastuvõtjad ja nende taktikalised täideviijad oleksid ka ühtlasi need, kes riiki suunaksid. Sest tegu on ka inimestega, kellel oleks kõige enam kaotada.
Jõukam (mitte ainult rikas) inimene on valmis hetkelisest kergendusest loobuma kui näeb pikaajaliselt sellest hüve tõusvat.
Vaesemal järjel inimene pigem võtab kõik kohe mis saab - carpe diem.
Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Ja inimene, kes ei mõtle pikalt ette või kes on valmis stabiilsust ohverdama hetkehuvidele, ei tohiks riigi juhtimist suuta mõjutada.
Aga ma annan endale aru, et see pole realistlik. Lihtsalt kuna abesiki otsad lahti tegi ja hullu panema hakkas, siis läksin kaasa.
PS Midagi positiivset ka - Edgar oma viimaste diilidega rühib jõudsalt varanduslikku püramiidi pidi üles, seega on loota, et idiootsusest nimega astmeline tulumaks siiski mingil hetkel jäädavalt loobutakse. -
suffiks, mina küll ei tahaks Eestis elada, kus kõik looduskaitsealused ilusad paigad on kellegi tarastatud eramaad ja näiteks ettevõtted oma saastega kogu lihtrahva elukeskonna üle külvaks. aga nii see täpselt olema saaks. jutt, et rikastel on kõige rohkem kaotada on b...tt. vastupidi, nemad saavad vabalt valida, kus nad parasjagu elada tahavad ja seega käituvad stiilis "pärast mind tulgu või veeuputus".
See jutt, et "vaesemal järjel inimene pigem võtab kõik kohe mis saab" ei pea paika. Sa ei tunne suurt hulka vaeseid inimesi, kes käituvad vägagi keskkonnasäästlikult ja ratsionaalselt. Pigem on linnas tohutu hulk nö. jõukamaid, kes oma lähiümbruse küll puhta hoivada, kuid näiteks prügi metsa alla viskavad, kuna selle legaalne ära vedamine maksab ju raha.
P.S. Maksuameti igaaastase tulumaksu jaotuse analüüsi järgi on laiapinnalise "keskklassi" teke ikka veel väga kaugel (kui üldse see aeg tuleb) -
Savisaar ei pea loobuma astmelisest tulumaksust kuna, kes see ikka konkurente tahab. Pärast tema jõukaks saamist ongi kasulik astmeline tulumaks kehtestada, sest siis teistel raskem järele jõuda ;))
-
to: rakuc
Seda küll, astmeline tulumaks kotib ju kõige rohkem tippspetsialiste ja muid hästitasustatud palgatöötajaid. Oligarhidel sellest suht savi.
to: Kuldar
Sul on tõenäoliselt õigus. -
Minu jaoks on ikka äärmiselt hämmastav lugeda, kuidas muidu targad ja lugupeetud foorumlased korraga surmtõsise näoga kirjutavad, et Edgar tegelikult tahabki või on kunagi tahtnud astmelist tulumaksu.
Ma ei näe põhjust arvata, et Edgar nii loll on ja riigi astmelise allakäigu keerisesse suunab. Pole olnud ja ei saa kunagi selliseks. Kui ta tahtnuks tegelikult astmelise tulumaksu kehtestada, oleks see tal Re! häälte toetusel ammu ära tehtud. Tegu on lihtsalt avaliku lehmakauplemise argumendiga, ei enamat. -
Velikji, ära demagoogitse. Kuigi ma tean, et Re! sulle ei meeldi, ära lolli juttu aja. Re! häältega astmeline tulumaks on nii lähiminevikus kui ka lähitulevikus võimatu. Samuti pole mõtet ajada juttu, et Re! on kõigest Edgari kannupoiss. Vaata, mis majanduspoliitikat viimased 6-7 aastat on aetud ja vaata missuguse erakonna kontosse neid kõige rohkem kanda saad.
