Päevakaja
Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse
-
stagna
kui saabusid koomiksid, see oli samuti mandumine
Kui koomiksid umbes 5500 aastat tagasi saabusid, kasvas neist välja valdav osa inimkultuurist. Antud mäng pole siiski koomiksiga võrreldav. Selle tekstiline maht on miljon sõna ning mitte kõige lihtsamat dialoogi. -
Pärast kirjaoskuse ja kirjanduse tekkimist ja aastatuhandete pikkust arenemist naasmine primitiivsete koopamaalingute juurde ongi mandumise definitsioon
-
Tekivad küsimused:
a) kas näitekunst on samuti mandumise definitsioon? Tegu ju samuti hiljemalt antiik-Kreekasse ulatuva formaadiga;
b) kuidas saab selle analoogia alusel videomäng olla mandumine, kui see ei naase millegi varasema juurde tagasi?
c) Kas tänapäevased koomiksid katkestasid ja asendasid aastatuhandete pikkuse kirjanduse traditsiooni? -
skint
stagna
kui saabusid koomiksid, see oli samuti mandumine
Kui koomiksid umbes 5500 aastat tagasi saabusid, kasvas neist välja valdav osa inimkultuurist. Antud mäng pole siiski koomiksiga võrreldav. Selle tekstiline maht on miljon sõna ning mitte kõige lihtsamat dialoogi.
Mida koomiksiks lugeda ja kui pikk on ajalugu on ilmselt vaieldav. Koomiksid võivad olla tore meelelahutus. Aga kas üks juhuslik koomiks (isegi hetkelise menu korral) on väga kõva kultuuriline saavutus? Aeg on kohtunikuks. Teosed, mis 50 aasta pärast ei mängi mingit rolli ei oma tegelikult mingit väärtust, st tegemist pole püsiväärtustega. Olgu siis tegu maalide, romaanide, koomiksite, heliteoste, arvutimängude vm. -
Tundub, et see ZA/UMi mäng ON väga eriline. Vanaema võiks neid viidatud profi-kriitikute arvamusi lugeda. Diip AF tundub, mitte nagu enamus teisi mänge vist on.
"[Mängu tegelased] try to live up to their ideals while surviving just one more day. They do bad things for good reasons. Disco Elysium’s writers are cruel to ideologies and kind to people. Well-read, nihilistic, dark, and intellectual"
Läppari spec veab välja. Hmmm. Intekas tegijatega -
Vanaema
Mida koomiksiks lugeda ja kui pikk on ajalugu on ilmselt vaieldav. Koomiksid võivad olla tore meelelahutus. Aga kas üks juhuslik koomiks (isegi hetkelise menu korral) on väga kõva kultuuriline saavutus? Aeg on kohtunikuks. Teosed, mis 50 aasta pärast ei mängi mingit rolli ei oma tegelikult mingit väärtust, st tegemist pole püsiväärtustega. Olgu siis tegu maalide, romaanide, koomiksite, heliteoste, arvutimängude vm.
Selle arvamusega olen nõus. Kultuuri puhul tõesti aeg näitab. -
stagna
Pärast kirjaoskuse ja kirjanduse tekkimist ja aastatuhandete pikkust arenemist naasmine primitiivsete koopamaalingute juurde ongi mandumise definitsioon
Huvitaval kombel on alfabeetiline kiri märksa primitiivsem, tähendusvaesem ja kohmakam, kui piktograafiline või ideograafiline kiri. Asjaolu, et see domineerivaks kujunes, ei tulene mitte selle eelistest, vaid ajaloolisest tõsiasjast, et praeguse Liibanoni aladelt pärinevad sõjakad foniiklased rajasid 9. saj eKr Põhja-Aafrikasse Kartaago, millest kujunes Vahemeremaade suurim jõukeskus. Selle toel rajati kolooniad Sitsiiliasse, Sardiiniale ja Lõuna-Hispaaniasse ning levitati seal jõudsalt oma kultuuri edasi põhja poole.
Kui Rooma Pruunia sõdades lõpuks Kartaago purustas, asutas sinna oma riigi germaani barbarite hõim nimega Vandaalid, kes hiljem liikusid põhja poole, praeguse Ida-Saksamaa ja Poola aladele ning kelle järeltulijad hiljem alfabeedi ka Eestisse tõid, hävitades sellega pikapeale muinas-eestlaste kõrgeltarenenud, rikkaliku suulise pärimuskultuuri. Kaotaja vaatevinklist võiks alfabeetilise kirjakeele tulekut seega nimetada hoopis "barbaarseks vandalismiaktiks".
Õnneks pole piktogrammid inimsuhtlusest päris kadunud. Oleks ikka päris jube, kui liiklusmärkide asemel oleks tee ääred täis taotud lahmakaid teadetetahvleid kirjadega: "lähened kahe või enama rööpapaariga tõkkepuuta raudteeülesõidukohale", "vasakule pööramine keelatud" või "kõrvaltee lõikub peateega või suubub sellesse". Samuti on päris mugav kirjutada selle kirja lõppu piktogramm: :) selle asemel, et täiendada seda lohiseva epiteediga: "võtke mõningase huumoriga". -
Vanaema
skint
stagna
kui saabusid koomiksid, see oli samuti mandumine
Kui koomiksid umbes 5500 aastat tagasi saabusid, kasvas neist välja valdav osa inimkultuurist. Antud mäng pole siiski koomiksiga võrreldav. Selle tekstiline maht on miljon sõna ning mitte kõige lihtsamat dialoogi.
Mida koomiksiks lugeda ja kui pikk on ajalugu on ilmselt vaieldav. Koomiksid võivad olla tore meelelahutus. Aga kas üks juhuslik koomiks (isegi hetkelise menu korral) on väga kõva kultuuriline saavutus? Aeg on kohtunikuks. Teosed, mis 50 aasta pärast ei mängi mingit rolli ei oma tegelikult mingit väärtust, st tegemist pole püsiväärtustega. Olgu siis tegu maalide, romaanide, koomiksite, heliteoste, arvutimängude vm.
Samal teemal, film Jack Kirbyst. https://etv2.err.ee/982274/kirby-soda -
Kumbad siis kultuursemad on, kas meie kujundipõhised või USA tekstipõhised liiklusmärgid https://www.usa-traffic-signs.com/No_Parking_s/22.htm ?
-
Huvitav, kas see Jakko Väli asi on nagu reede õhtul Delfi ajakirjanike peas tekkinud uudis?
-
Kumbad siis kultuursemad on, kas meie kujundipõhised või USA tekstipõhised liiklusmärgid https://www.usa-traffic-signs.com/No_Parking_s/22.htm ?
Üheselt arusaadavad märgid. Mõni meie piktogramm aga on isegi 20-aastase staažiga autojuhile raske mõista. Kui nt parkimiskeelu märgi all on allapoole osutav nool, siis, kummal pool märki see tema mõjuala nüüd asubki, ees- või tagapool? Kogu aeg läheb meelest ära ja parem ei pargi üldse. -
Analoogia abiks.
Tagasisõidukohustust ju pole. Siiani. -
Vanaema
Ei suuda ette kujutada täie aruga inimest, kel pole oma ajaga muud teha kui arvutimänge mängida. Eriti veel Kaur Kenderi looduid. Pole õrna aimugi, millega täpsemalt on tegemist. Aga selleks pole ju vaja sisse astuda või maitsta, et aru saada, mis on mis.
Milliseid arvutimänge olete mänginud, et selline arvamus on kujunenud? -
Härrased, rahunege... Meil on võimalik jälgida siin reaalajas keskealiste ja vanemate meeste klassikalist lähenemist...
Kõik, mis oli enne mind, on loomulik ja tavaline!
Kõik, mis tuli kuni minu ca 35nda eluaastani, oli innovatsioon ja äge!
Kõik, mis tuli pärast seda, on kahtlane! (Tõenäoliselt kultuuri mandumine ja üleüldse!)
:-D -
Ma siin ootan, et Tetris saaks 50a vanaks, siis saab teada kas tegu on väärtusliku asjaga, ja kui on, siis hakkan mängima. :)
-
Vanaema
Inimkond mandub, see pole kultuuriline saavutus.
Ei ole ise kõva arvutimängude mängija, aga Sony Playstationiga sai omal ajal päris palju mängitud ja täiskasvanuna.Küsimus on siin selles, et kas arvutimängude vormist võiks tulla ka midagi sügavamat kultuuriliselt? Või on nad selline tilulilu ja homme vanad kaovad ning tulevad uued. Tahtsin juba öelda, et nagu disko laulud, aga siis meenus ABBA, mille laule laulavad kooridki täna. No näiteks räpist kui muusikast ma midagi sügavamat küll kunagi ei oota. See ei tähenda, et ma hip-hopi vihkaja oleksin või mulle mõned riimid ei meeldiks räpis. Arvutimängude kohta ma ei oska öelda, eks inimkond otsustab, mis neist saab. -
Sedalaadi kultuuriline mõju võib olla muidugi ka mõnevõrra kaudne. No näituseks ärkamisaegne eesti luule, Koidula välja arvatud, või Hirlanda ja Jenoveeva lood on tänapäevaks õnnelikult ära unustatud, aga see oli aluseks kõigele, mis edasi tuli. Arvutimängude väljendusvõimaluste rohkuse juures oleks veider, kui neist midagi kultuurilises mõttes väga sügavat välja ei kasvaks.
-
Kristjan1
VanaemaInimkond mandub, see pole kultuuriline saavutus.
Ei ole ise kõva arvutimängude mängija, aga Sony Playstationiga sai omal ajal päris palju mängitud ja täiskasvanuna.Küsimus on siin selles, et kas arvutimängude vormist võiks tulla ka midagi sügavamat kultuuriliselt? Või on nad selline tilulilu ja homme vanad kaovad ning tulevad uued. Tahtsin juba öelda, et nagu disko laulud, aga siis meenus ABBA, mille laule laulavad kooridki täna.
Just. Enam-vähem sel ajal muusika tegemine ära lõppeski - enne olid veel Sinatra, biitlid jne. M. Jacksoni, Madonna või Lady Gaga laule ei hakka koorid laulma ja kaua neid ei mäletata (erinevalt eelmainituist). Kunagi olid meloodiad, Eurovisioonil oli orkester (ka siis kui Eesti juba osales). Nüüd on paar pillikääksutajat, show business on, muusikat enam pole (see oli nüüd laiemalt öeldud, mitte Eurovisiooni kohta). No OK, natuke on hiljem ka muusikat tehtud.
Võime uhked olla, et Arvo Pärt on juba aastaid maailma enimmängitud elav helilooja, aga ta on üldarvestuses nii ca 60-80 kohal, st kõvemad mehed on ammu surnud. Eks seegi ole mandumine. Enam-vähem sama võiks väita kirjanduse ja maalikunsti kohta. Kõik käib alla.
Ka neegrid manduvad - soul või džäss oli muusika, erinevalt räpist. (OK, ikka võib olla erandeid, Chalice või ka mõni mõmiseja, aga need pole neegrid.)
Tetrist olen mänginud, isegi sõltuvusse sattunud nii ca 15 a tagasi. Omas stiilis geniaalne.
Võtke mõõduka huumoriga. -
Vanaema, aga Nirvana ja Metallica on vaibakloppimine? Insener Garini hüperboloidi laulsid koorid laulupeol ja loodi too laul siis, kui sinu sõnul muusika loomine oli juba lõppenud.
-
Vanaema on minu arvamuse järgi vanema generatsiooni inimene, aga ma olen teatud ulatuses tema jutuga nõus. Postmodernistlik filosoofia ja maailmavaade on palju hävitanud ja purki sittumisest ei saa väärtuslikku kunsti mitte mingi nipiga.
-
Kõva näitaja küll, kui koorid kellegi lugusid laulma hakkavad :D
Jazzi, souli ja biitlite kohta ütlesid kunagised vanainimesed ka, et enam madalamale ei saa laskuda ja et see pole muusika... Ja et kõik käib alla. Ja et inimesed manduvad...
Alati on ju nii olnud, et ühe jaoks purkisittumine, teise jaoks väärtuslik kunst. Live and let live -
peeterv22
Kõva näitaja küll, kui koorid kellegi lugusid laulma hakkavad :D
Jazzi, souli ja biitlite kohta ütlesid kunagised vanainimesed ka, et enam madalamale ei saa laskuda ja et see pole muusika... Ja et kõik käib alla. Ja et inimesed manduvad...
Alati on ju nii olnud, et ühe jaoks purkisittumine, teise jaoks väärtuslik kunst. Live and let live
Ega ei olegi kõva näitaja, lihtsalt püüe otsida mingisugune indikaator, millega mõlemad pooled nõus oleksid, et ju see siis ikka omas mingit tähtsamat kõlapinda veel peale selle, et mõnedele hulludele meeldis tol ajal. Allakäik iseenesest on samuti võimalik. Onu Bella EV alguses oli minu meelest allakäigu tunnus. Mitte, et tol ajal muusikutel hästi oleks läinud, aga kassettide müüginumbrites oli ta edukas kui mitte edukaim, kuigi lühikest aega. Praegu vast on konsensus selline, et tegemist oli hulluse ja jamaga, aga Onu Bella laulud kõlasid tol ajal Eesti kõrtsides igal pool. Onu Bella andis telekas intervjuusid kui edukas artist ja see erines oluliselt Arnold Oksmaa nähtusest, kus sassis inimene veeti lavale. Keegi ei arvanud, et Onu Bella on sassis. -
Vanaema
Tetrist olen mänginud, isegi sõltuvusse sattunud nii ca 15 a tagasi. Omas stiilis geniaalne.
Mängukogemuse kohta küsides ma arvasingi, et kogemus piirdub Tetrise või Solitaire'iga. Tetrise põhjal arvutimänge arvustada on sama nagu ainult mobiilihelinaid kuulnuna arvata midagi laulupeo kohta.
Minu üks suuri lemmikuid on LA Noire, kus mängijal tuleb olla politseiuurija 1940ndate lõpu Los Angelesis ja lahendada toonastest tõsielujuhtumitest inspireeritud kuritegusid. Põhitegevused on sündmuspaikade uurimine, dokumentide võrdlemine ja tunnistajate küsitlemine, sekka natuke reaktsiooniosavust tulistamiste ja tagaajamiste näol. Isegi kui inglise keelt ei valda, soovitan ühe juhtumi videot siit-sealt natuke vaadata, et asjast ettekujutus saada: juhtum Driver's Seat.
Minu arvates on see huvitavam kui sotsiaalselt aktsepteeritud ja klassikaks peetavaid Agatha Christie raamatuid lugeda, sest mäng on interaktiivne ja tuleb üles näidata tähelepanelikkust ja kiiret taipu, aga raamat läheb nagu sõit auto tagaistmel - lugejast ei sõltu midagi. "Idaekspressi" lõpp on alati ühesugune, aga La Noires võivad juhtumid jääda poolikuks või üldse lahenduseta, kui ei tule pähe mõtet kahtlasevõitu liiklusõnnetuse toimumiskohas prügikaste puistada või ei oska kahtlusaluseid vastandada.
Disco Elysium on midagi LA Noire sarnast. Mäng on üles ehitatud nuputamisele, aga kui LA Noire on rangelt realistlik, siis Disco Elysium'i tegevus toimub Stanislaw Lemi jutustuste moodi maailmas, kus on sees fantastiline element, mis loob võimalusi omapäraseks absurdihuumoriks. Ühes kohas tuleb mängijal imevõime abil surnud inimest kõnetada, aga see annab hääle ka tema enda lipsule, kes hakkab jutule vahele segama, et kuule joo vähem, sa juba kujutad ette, et räägid surnutega. :)
Nii et asi on väga kaugel aja peale klaviatuuri toksimisest, nagu arvutimängude kohta tihti arvatakse. Paljud populaarsed mängud on üles ehitatud narratiivile ja jutustavad loo nagu kvaliteetne lühisari, selle erinevusega, et vaatajal (mängijal) on võimalik loo käiku mõjutada. Kui filmikunsti paremik on väärtuslik ja huvitav, siis miks ei peaks arvutimängude paremik seda olema? Sisaldab ta ju kõike sedasama + interaktiivsus.
Pluss on teisi aspekte. Vanaemad ja vanaisad on USAs praegu kõige kiiremini kasvav arvutimängude sihtgrupp. Ligikaudu 40% inimestest vanuses 55+ mängib arvutimänge ja sellega kaasneb kaks olulist hüve:
a) multiplayer-mängudes on võimalik teiste inimestega suhelda, mis leevendab üksindust ja suhtlemisvaegust,
b) mängud parandavad käteosavust, stimuleerivad aju ja aeglustavad vaimsete võimete taandarengut.
Kahju, et Eestis asi eelarvamuste ja keelebarjääri taha jääb. Viimased kümmekond aastat on olnud arvutimängude uus kuldaeg ja neil on palju pakkuda nii noortele kui vanadele. -
Kui korraldataks tänavaküsitlus:
- kas teate, kes on: a) Sergio Mattarella; b) Egils Levits; c) Julie Payette?
- aga kes on: a) Lara Croft; b) Pikachu; c) Duke Nukem?
...oleks tulemus üsna etteaimatav. -
chipchip
Minu üks suuri lemmikuid on LA Noire, kus mängijal tuleb olla politseiuurija 1940ndate lõpu Los Angelesis.
Sama siin. Aga ilmselt natuke teistel põhjustel, mulle meeldib lihtsalt see ajastu. -
PeaLiK
Kui korraldataks tänavaküsitlus:
- kas teate, kes on: a) Sergio Mattarella; b) Egils Levits; c) Julie Payette?
- aga kes on: a) Lara Croft; b) Pikachu; c) Duke Nukem?
...oleks tulemus üsna etteaimatav.
Mis see tulemus siis oleks? Aga enne lihtsuse mõttes seleta, kes on need Mattarella, Levits ja Payette? -
Vanaema
Just. Enam-vähem sel ajal muusika tegemine ära lõppeski - enne olid veel Sinatra, biitlid jne. M. Jacksoni, Madonna või Lady Gaga laule ei hakka koorid laulma ja kaua neid ei mäletata (erinevalt eelmainituist).
Miks sa arvad, et Sinatra, Beatlesi, M Jacksoni , Johnny Cashi või näiteks Elvise kohta nende mõttes vanem põlvkond ränkrasket kriitikat ei teinud? Primitiivne muusika jne... Samas olen ma laste playlistidest päris häid lugusid leidnud. Kõik muutub ajas. Paljud asjad meeldivad inimestele, sest nendega seotud on muud meeldivad asjad sellest ajast, ei midagi rohkemat. -
Muuseas, Juhan Habicht kirjutas juba aastal 1993 raamatu "Selles mängus ei hüpata" mille oluliseks inspiratsiooniallikaks oli arvutimäng Larry.
-
santa
Muuseas, Juhan Habicht kirjutas juba aastal 1993 raamatu "Selles mängus ei hüpata" mille oluliseks inspiratsiooniallikaks oli arvutimäng Larry.
Larry oli ikka puhas kultuuri mandumine! Mõelge, mis selle üles-alla liikuva musta kasti taga toimus, kuhu oli kirjutatud CENSORED! Ja misasi on leisure suit? Kas sellist korralik inimene kannab? Täiesti puhas kultuuri mandumine. -
Mis rakett see eestis kadunud on?
USA: Arhangelski plahvatuse põhjustas merepõhjast üles tõstetud tiibrakett
https://maailm.postimees.ee/6807316/usa-arhangelski-plahvatuse-pohjustas-merepohjast-ules-tostetud-tiibrakett -
Eurofighteri poolt Pangodi kohal välja lastud raketil polnud tuumalõhkepead, ka polnud see vene päritolu.
See oleks rahvusvaheline skandaal, kui NATO tuumarelvad saabuks Eestisse. Lavrov möirgaks vihast ja piiri taga seataks kõik relvad lahingvalmidusse :)
See on muidugi huvitav, et Postimees sama uudist mitu korda postitab. See neil augustis oli juba. -
Koomiksi, graafilise romaani ja muu kohapealt tasub vaadata USA ja Jaapani(seal on nimeks manga) suunas. On vägagi palju kultuuri mõjutanud ja end sisse söönud.
Arvutimängude kohapealt. Kui vaadata näiteks "pärismaailma" suunas - male, kabe, muude lauamängude, D&D siis arvutimängude maailmas on tegelikult märksa-märksa rohkemgi olemas nii sügavuses, keerukuses, detailsuses, võimalustest rääkimata. On eraldi mängud, kus ehitad linnu või terveid tsivilisatsioone üles. Või mänge, mis igasugustele raamatukujul krimkadele-põnevikele teevad tuule alla. Aga samal ajal kiidetakse raamatulugejaid ja vaadatakse viltu arvutimängurile.
Eks see on ikka nii, et läheb aega paikaloksumiseks. Noodsamad paljukiidetud biitlid oli kunagi tõsine rämps, jazzist rääkimata. Alati on olnud (vanemaid) inimesi, kelle jaoks on uus ja värske kultuur midagi hirmsat ning Tõelist Kunsti(tm) tuli 100+ aastat tagasi. -
Mängude mäng on ikkagi börs. Sisuliselt ööpäev läbi. Pead kogu aeg õppima. Kogu aeg muutuv, arenev. Samas päevakajaline. Põnevust pole vaja otsida, närvipinget ka mitte.
-
Karum6mm
santa
Muuseas, Juhan Habicht kirjutas juba aastal 1993 raamatu "Selles mängus ei hüpata" mille oluliseks inspiratsiooniallikaks oli arvutimäng Larry.
Larry oli ikka puhas kultuuri mandumine! Mõelge, mis selle üles-alla liikuva musta kasti taga toimus, kuhu oli kirjutatud CENSORED! Ja misasi on leisure suit? Kas sellist korralik inimene kannab? Täiesti puhas kultuuri mandumine.
Aga olid ka moraalsed aspektid. Näiteks, et kondoomita vahekord "pahade elukommetega naisega" lõpeb saatuslikult. Või purjus peaga tänaval kakerdamine ei ole ok. Et pimedatest kõrvaltänavatest peaks eemale hoidma. Ja muidugi lõpumoraal, mis oli lausa Tammsaarelik, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Minule kui NSVLis kasvanud poisslapsele oli see lausa valgustav kogemus. Pani inglise keelt ja debug.exe kasutama õppima.Tõsi küll, teine uusversioon, mida ma isegi Kickstarteris toetasin, polnud enam selle säraga, mis algne.
P.S "Ken sent me" -
See Larry oli ju üsna tüütu mäng, alguses tuli pikalt vaeva näha, et rohketele küsimustele vastates mängu sisse saada. Ja siis jäid kohe auto alla. Aga selles ajahetkes, sellisel tasemel kompuutritele, oli see mäng päris hea. Doom beeta versioonini läks ikka aega.
-
chipchipi kommentaariga väga nõus - arvutimängud on tulnud, et jääda. Minu lemmikmäng on Championship Manager 1998, ma mängin seda vahelduva eduga siiani, kuigi see on ilge pein, peab seda läbi DOSboxi jooksutama, et töötaks jne aga nostalgial on võimas jõud!
Kuna USAs on vanaemad-vanaisad suurim kasvav mängijategrupp, siis peaks looma mingi mängude seeria, kus vanurid saavad "vanas heas ajas" võrgus mulitplayerina toimetada. Logid sisse, valid ajastu ja läheb.
Ma saaks jälle virutaalselt kolhoosis kilomeetriseid peedivagusid kõblata, ülikõva! -
Edson
Ma saaks jälle virutaalselt kolhoosis kilomeetriseid peedivagusid kõblata, ülikõva!
Kogu VR realistliku kogemuse saamiseks on omajagu kulukas, aga jah -- see kannataks katsetamist :) -
Ma üldiselt ei viitsi "Suud puhtaks" stiilis targutamisi vaadata, aga täna sattusin peale.
Tekkis küsimus, kas Eesti kõigi aegade mõjukaim oligarh, st Linnamäe ostab endale müüdavate poliitikute (Sibul & Co)käest sobiva seaduse või ei osta.
Mina pakun, et õnnestub. -
see pole esimene kord vaid pigem praktika. vt taastuvenergia tasud. arvan et vaid nii mõne milli eest millega parteisid sponsoreeritaks oleks viimased nõus viima riigi tagasi sõbralike vennasrahvaste veel sõbralikumasse perre.
-
peeterv22
Alati on ju nii olnud, et ühe jaoks purkisittumine, teise jaoks väärtuslik kunst. Live and let live
Ma siiski ennustaks, et paarisaja aasta pärast need täna täiss*tutud purgid kedagi ei huvita (vähemalt mitte kunstihuvilisi, meditsiin võib-olla tunneb huvi). Aga võimalik, et eksin. Siiski väidaks, et 300 a tagasi ei tulnud keegi selle peale, et sellist purki kunstina esitleda. Midagi on ikka vales suunas läinud.
Zukerman esitas kunagi Subbotejas mõtte, et vanasti oli ilus asi kunst. Tänapäeval öeldaks selle kohta kitš. Kunst peab olema midagi vastikut, koledat.
Kõik mandub. Kui kunstist kõrvale minna, siis sobib näiteks ka poliitika. Trump, Johnson, Ratas - veel 20 a tagasi poleks see olnud mõeldav. Lääneliku demokraatia osakaal maailmas taandub, vahepeal tundus, et saabus "ajaloo lõpp", nüüd näib, et see oli võib-olla tõesti tipp (kommunism kukkus, külm sõda kadus, islamiäärmuslastest polnud eriti kuulda, Venemaal võimul demokraadid, rändesurve kontrolli all, Euroopas natsid vagusi, Hiina veel ei domineerinud), nüüd läheb juba mõnda aega ainult hullemaks. OK, lootus sureb viimasena, aga selles s*tas on raske tuleviku väetist näha. -
“Ilusa asja” eest pole meie kultuuriruumis niisama punkte antud juba mitusada aastat. Romantism oli meelega kole. Varajased romaanid oli ideoloogiliselt kahtlased, sest milleks, kui piibel juba on? Iga uus maalikoolkond sai establishmentilt hävitava hinnangu. Lühidalt, kõik on ka täna hästi.
-
hex
“Ilusa asja” eest pole meie kultuuriruumis niisama punkte antud juba mitusada aastat. Romantism oli meelega kole. Varajased romaanid oli ideoloogiliselt kahtlased, sest milleks, kui piibel juba on? Iga uus maalikoolkond sai establishmentilt hävitava hinnangu. Lühidalt, kõik on ka täna hästi.
Huvitaval kombel on kaasaegseid filosoofe, kes sellega üldse nõus ei ole. Näiteks Scruton. Isegi selline nartsissismile kalduv ergas tegelane nagu Taleb leiab, et seda, mis on ilu ja mis üldse on kunst, on pääsednud dikteerima mingid tegelased, kelle peamine (või suisa ainus) mure on omasuguste ringkonnas feimipunkte teenida. Sealt on kuidagi rullima läinud see, et mida kaootlisem, rõlgem ja koledam, seda....kunstim. -
Ainult puhas ilu on ilmselt igav kõigi jaoks. Kas Jumalaema kirik Pariisis oleks kedagi huvitanud kui see räägiks ainult loo Esmeralda elust täis päikest ja heinamaad?
Mingi tume pool peab ikka igal teosel küljes olema, muidu ei huvita see kedagi. Piir jookseb pigem sealt milline see tume pool olla võib. Kas ohked ja mõned pisarad või ohtralt surma/verd/väljaheiteid. Maitse asi. -
Purkisittumisega on see probla, et sel on plagiaadi maik man. Seda on eksponeeritud korduvalt enne, kui 1 eesti kunstnik oma kunstiteose lõi. Kasvõi Piero Manzoni tootis 1961. a. 90 sellist "teost" ja pani nad müüki. 2007. a. kunstioksionil leidis üks neist uue omaniku 80k USD eest.
-
Niipalju, kui "purki sittumine" on teemaks olnud seltskondades, olen märganud, et rääkijad ei tea tausta ega lähteülesannet.
-
Kunst - täpselt nagu äri - vajab riski. Õdus kohvik heas asukohas on üsna väikese riskiga ettevõtmine aga ka upside on piiratud. Idee hakata esimesena maailmas suures mahus tootma ilma nuppudeta telefone, mille aku peab vastu vaid ühe päeva, on märksa riskantsem tegevus, kuid Apple'l see õnnestus ja ka upside sai vastav. Enamus riskantseid ärisid feilib, neist ei jää maha mingit märki ning paljud neist ettevõtjatest elavad läbi isikliku tragöödia. Sellegipoolest on riskimine ühiskonna seisukohast tervikuna positiivne, kuna õnnestujate loodav väärtus kompenseerib läbikukkumisest tekkiva kahju. Sama on ka kunstis. Enamik avangardiste kukub läbi, kuid vähesed õnnestujad saavad pihta millelegi uuele ja olulisele.
-
skint
Kunst - täpselt nagu äri - vajab riski. Õdus kohvik heas asukohas on üsna väikese riskiga ettevõtmine aga ka upside on piiratud. Idee hakata esimesena maailmas suures mahus tootma ilma nuppudeta telefone, mille aku peab vastu vaid ühe päeva, on märksa riskantsem tegevus, kuid Apple'l see õnnestus ja ka upside sai vastav. Enamus riskantseid ärisid feilib, neist ei jää maha mingit märki ning paljud neist ettevõtjatest elavad läbi isikliku tragöödia. Sellegipoolest on riskimine ühiskonna seisukohast tervikuna positiivne, kuna õnnestujate loodav väärtus kompenseerib läbikukkumisest tekkiva kahju. Sama on ka kunstis. Enamik avangardiste kukub läbi, kuid vähesed õnnestujad saavad pihta millelegi uuele ja olulisele.
Ma olen ise käes hoidnud ja ka paar kuud kasutanud HP pihuarvutit (HP Ipaq koos mobiili lisakaardiga), millel olid kõik need nuppudeta suure ekraaniga telefoni omadused olemas, aga mis sellegipoolest kukkus läbi.
Minu arvates oli see geniaalne, aasta oli siis umbes 2002 (iPhone tuli 2007). Üritasin seda kolleegidele ka seletada ja demonstreerida, aga ei leidnud eriti arusaajaid. A la "Mu nuppudega telefon ajab asja ära, milleks mulle selline tilulilu?". Töötasin siis Elionis ja meie osakonda saatsid erinevad müüjad igatsugu huvitavat kola proovimiseks.
HP ka ei saanud aru, nad nägid selles vaid PDA-d (nooremad inimesed isegi ei tea, mille jaoks see seadeldis oli) :)
Ehk siis peale pihtasaamise on vaja ka arusaamist ja müüki :) -
Sisu peab ka olema. Palju tehnoloogilisi uuendusi (HD, 4K, 5G jne.) on alguses aeglaselt käima läinud, sest sisulised kasutusvõimalused ei sõltu ainult seadmest.
Samamoodi selle pihuarvutiga. Apple sai aru sellest, et põhilised rakendused peavad olemas olema ja tegema kasutaja elu lihtsamaks. Kolmandad osapooled hakkasid rakendusi tegema siis kui seadmeid oli juba piisavalt palju suudetud müüa.
Praegu tundub, et teatud mõttes on sellest tehnoloogia valdkonna uue ihalusest üle saadud ja vaadatakse praktikas rakendatavust. Nt. uus iPhone ei ole 5G toega, sest praktikas on vähe võrke, mis kasutajale 5G kogemust saaks pakkuda. Kui telekomid 5G võimekust aasta jooksul arendama hakkavad, siis pole hullu - Apple tuleb järgmisel sügisel uue telefoniga ja toob ka 5G. Nö. ette joosta pole mõtet. -
Draax, Ma ei ole nõus selle rakenduste osaga, kuna HP-l oli oma pihuarvutile päris hea hulk rakendusi. Neil poleks olnud ka mingit probleemi neid rakendusi veel juurde teha, näiteks mugavam häälkõnerakendus.
Su teine lõik näitab hoopis, et konkreetselt Apple on maha käinud. -
Huvitav, kas see on mingi haigus, mis sunnib inimest ilma mingi tegeliku vajaduseta valetama? Küsimuses, mille kohta on olemas mustvalge tõendusmaterjal, mis on inimeste käes, kes teda suure tõenäosusega eriti ei armasta.
