Sajandite jooksul on inimkond õppinud kõike emakese maa poolt pakutavat enda heaolu tarbeks ära kasutama. Me oleme küll teadlikud maa ressursside piiratusest, aga sellegi poolest tundub, et maapõues on piisavalt suured varud ning otseselt muretsemiseks põhjust pole. Või siiski on?
Koos teaduse arenguga on inimkonna elukvaliteet viimase saja aasta jooksul hüppeliselt kasvanud ning sellega koos ka maa elanikkond. Looduslikud maavarad nagu nafta, gaas, kivisüsi, rauamaak, kuld ja mitmed teised on tööstuses laialdaselt kasutusel ning lisaks sellele on inimkonna teenistuses ka maapind ise ehk põllumaa. Kõik turuosalised olid mõned kuud tagasi tunnistajaks, kuidas eesotsas naftaga paljud toormehinnad järsu hüppe üles tegid ning analüütikud hakkasid kiiresti välja arvutama nafta sellist hinnataset, mis majanduskasvu juba olulisel määral pidurdaks. Tavainimesena pole ilmselt maailmaturule vajadust hindu vaatama minnagi, sest see tuuakse koju kätte aina kallinevate toiduaine hindade näol.
Loo alguses esitatud küsimusele annab vastuse kuulus Suurbritannia päritolu investor Jeremy Grantham, kes on ühtlasi ka Bostonis asuva Grantham Mayo Van Otterloo (GMO) varahaldusfirma kaasasutaja. GMO on üks suurimaid maailmas ja möödunud aastalõpu seisuga on hallatavate varade maht $ 107 miljardit. Aprillis võttis Grantham oma kvartalikirjas investoritele teemaks just globaalsed muutused ning järgnevalt toon ka teieni tema mõtetest ning prognoosidest kokkuvõtva ülevaate.
Grantham ütleb, et maailm, sellisena nagu me seda teame, on kadumas. Selle suure muutuse võtmeteguriks on valdavas osas just looduslike ressursside limiteeritus ning tema sõnul on madalate hindade aeg igavaseks möödas. Grantham ütleb, et inimesed kasutavad maavarasid vägagi kiires tempos ja see on toonud endaga kaasa pöördumatu muutuse nende hindades.
Granthami eesmärk selle teema valikul on teavitada investoreid olukorrast, kus tema arvates jätkavad toormehinnad tõusu ning nende nappus saab olema tulevikus tavapärane nähtus. Nõudluse kiire kasv arenevatest riikidest (eriti Hiinast) on tekitanud hinnastruktuuris ennenägematu muutuse. Meie kõige suurem väljakutse saab olema praeguse elukvaliteedi säilitamine samal ajal järk-järgult oma nõudmisi vähendades. Ühest küljest oleks abiks väiksem elanikkond, aga nagu allolevalt graafikult võib näha, siis inimeste arv maailmas on alates 1800. aastast märkimisväärselt kasvanud. Grantham on tabelis ka ära märkinud enda sünniaasta ning inglasest majandusteadlase ja demograafi Thomas Malthuse essee „Essee rahvastiku alustest“ (avaldatud 1798. aastal), kus ta väitis, et elanikkond kasvab geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis. Kuna on teada, kuidas toidu kättesaadavus/rohkus kasvatab ka elanikkonda, siis seetõttu võib Granthami arvates rahvastik 2050. aastaks kahekordistuda.
Allikas: GMO
Järgmisel graafikul on näha, et toormehinnad on viimase sajandi jooksul stabiilselt langenud (välja arvatud mõned hüppelised hinnatõusud ja -langused, mis on olnud tingitud erakorralistest sündmustest), kuid alates 2002. aastast näeme, et hinnad on järsult tõusma hakanud. Tähelepanuväärne on Granthami sõnul asjaolu, et tõus on olnud teravam, kui see oli näiteks Teise maailmasõja ajal ja tema põhjendabki seda nähtust murdepunktina pöördumatute muutuste eel.
Allikas:GMO
Grantham ütleb, et selle põhjuseks pole ainult Hiina majanduse jõuline kasv, aga vaadates, kui suure osa moodustab Hiina toormenõudlus kogu maailmanõudlusest, siis see on üsna muljetavaldav.
Allikas:GMO
Lisaks maavaradele on üsna küsitavas seisus ka põllumaa kasutamine ning produktiivsuse kasv. Granthami sõnul on saagikuse keskmine kasv aastas olnud alates 1960. aastast 3,5%, mis iseenesest on üsna hea tulemus, kuid pigem on probleemiks vahendid, mille abil see kasv saavutatud on. Grantham kirjutab, et selleks on kasutatud tohututes kogustes väetist ja selle kasutamine on kasvanud viiekordseks võttes võrdluseks eelnevalt nimetatud kasvuperioodi. Kuid kõige murettekitavamad on pigem nafta ja vee kogused, mis põllumajanduses kasutatakse, sest Granthami sõnul pruugitakse seal sektoris neid ressursse eriti pillaval viisil.
Grantham ütleb, et optimistlikud investorid võivad vaielda ning väita, et põllumajandussaaduste hindades tekib mulle koguaeg ning on põhjustatud pigem eufooriast ja spekulatsioonidest. Kuid Grantham küsib vastu, et mõelgem, mis juhtub näiteks nisukoristamise ajal? Kohale ilmuvad seda ostma ainult möldrid ja pagarid ehk teisisõnu on hind paika pandud siiski reaalsel nõudluse ja pakkumise suhtel.
Lühidalt öeldes usub Grantham, et pikas perspektiivis saavad toormehinnad ainult tõusta. Kui nii, siis poleks investoritel enam pead vaja murda, kuhu oma raha investeerida, sest valik oleks ju väga lihtne. Kahjuks pole investeerimisotsuste tegemises mitte kunagi midagi lihtsat ja nii on ka seekord. Granthami sõnul ohustab investorit antud juhul kaks peamist riski: ilm ja Hiina majanduse probleemid. Grantham usub, et Hiina majandus komistab lähema aasta jooksul ja kui on ka hea ilm, siis mõlema teguri koosmõjul võivad toorainete hinnad lühemas perspektiivis olulisel määral langeda.
Seega on investori jaoks laual briljantne tulevikuinvesteering ja äärmiselt kõrge lühiajaline risk. Grantham kirjeldab ka enda tegutsemisviisi antud olukorras: ta ostab ära ühe neljandiku on lõplikust soovitud kogusest ja kui hinnad peaks jätkuvalt tõusma, siis on see osaline kogus talle vähemalt lohutuseks, aga, kui hinnad langevad, ostab ta ära ülejäänu soovitust ning kui langus peaks jätkuma, siis hoiab ta hambad ristis seda positsiooni kasvõi elu lõpuni.
Lõpetuseks ütleb Grantham, et maailm vajab tuleviku tarbeks head päästeplaani ja seda on vaja kohe.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
