Kaius Kiivramees: Vene värk - Arvamusplats - Uudised - LHV finantsportaal

Kaius Kiivramees: Vene värk

Kaius Kiivramees

22.05.2014 11:38

Venemaa aktsiaturu kukkumine ja rubla nõrgenemine on Ukrainaga seoses taas kord pildil. Investoreid huvitab, kas viimaste nädalate langus on seotud lühiajaliselt suurenenud poliitilise riskiga või on pigem tegu pikaajaliste globaalsete trendidega ja kas Venemaad peaks pikemas perspektiivis vältima.

Venemaaga seotud varade hinnad on selle aasta esimese paari kuuga läbi teinud olulise korrektsiooni. Aga Ukrainaga seonduva lõppmängu algus oli olemuselt pigem ettekääne kui tegelik põhjus varade likvideerimiseks. Vene turg on teinud vähikäiku juba 2011. aasta keskpaigast alates. Toormesektoriga seotud investeeringud on olulisel määral väärtust kaotanud, ühena vähestest on lääne turgudega sammu pidanud sisetarbimisele suunatud investeeringud, kuid ka nende börsikaared keerasid oluliselt lõuna poole pärast Föderaalreservi lõdva rahapoliitika koomaletõmbamise indikatsiooni. Kõik see juhtus enne Ukraina kriisi.

Soovitan investeerimisel arvestada põhimõttega, et igal investeeringul on üks kuni kaks peamist tegurit, mis panevad paika antud investeeringu peamise suuna ja määravad kuni kaks kolmandikku lõpptootlusest.

Olgu see siis käimasolev laenubuum, mis tõstab firmasid, kes on keskendunud sisetarbimisele, toormehindade enneolematu tõus, mis lükkab toormefirmasid oma tootmisvõimsuse suurendamiseks suuri investeeringuid tegema, või erakordses mahus tehtavad infrastruktuuri ja kinnisvarainvesteeringud. Enamasti on olemas nn põhitees, mille ümber investeeringu väärtus ajas peamiselt muutub, jättes oluliselt varju ettevõttespetsiilised näitajad ja keskendudes pigem suurele pildile, milles ettevõte tegutseb.

Põhjuseks on Hiina

Venemaa puhul võiks jaotada perioodi kaheks, sest mõlemal perioodil on oma erinevad tegurid. 1990. aastatel said investorid esmakordselt osta varasid raudse eesriide tagant, enamasti väga soodsatel tingimustel – kohati kuni kümme korda odavamalt kui sarnased ettevõtted muudel arenevatel turgudel. Teine periood algas 2002. aasta lõpus, kui Hiina liitus WTOga ja käivitus seniolematu toormehindade tõus.

Kui esimesel perioodil oli tegemist pigem turu avastamisega, siis teisel perioodil pani Hiina liikuma väga suured jõud ja enneolematud summad liikusid majanduse moderniseerimisse läbi urbaniseerumise. 2003.–2014. aastal tehti suures mahus  investeeringuid infrastruktuuri, tootmismahtudesse ja kinnisvarasse, mis tõstis järsult nõudlust toormete järele. See omakorda tuli turuosalistele üllatusena ja viis toormehinnad otsejoones üles. Kõik need arengud on olnud Venemaa jaoks kui tugevalt puhuv taganttuul – Vene majandusime on olnud järsk globaalne nõudluse kasv toorme järele, milles on võtmerolli mänginud Hiina.

2011. aastal hakkasid aga pildile jõudma esimesed märgid sellest, et Hiina kiire kasv on suurel määral kaasa toonud investeeringute ebaefektiivsuse ja ei pruugi olla jätkusuutlik. Hiina investeeringutebuumi lõppfaas on olnud tondilinnade, liigse tootmisvõimsuse ja tühjade investeerimiskorterite ehitamine spekulantidele, mitte aga kasumlikud pikaajalised projektid.

Suur Hiina majandusime on toimunud viimase viie aasta jooksul krediidikasvu arvel, mis on oluliselt ületanud sissetulekute kasvu. Selline olukord ei ole jätkusuutlik ja Hiina ei ole siinkohal erand. Kui elatakse pikalt üle jõu, siis tuleb see tuleviku arvelt,  tee normaliseerumiseni on enamasti sama iga laenubuumi lõppmängul, mil majanduses elimineeritakse üleliigne  tootmisvõimsus ja kirjutatakse maha halbade investeeringutega kaasnenud laenud.

Taganttuul on asendumas vastutuulega

Bank of International Settlements (nn keskpankade keskpank) on mitu kvartalit juhtinud tähelepanu Hiina ebatervele krediidikasvule ja sellest tulenevatele struktuursetele riskidele arenevatel turgudel, mis on läbi toormeekspordi Hiinaga sõltuvussidemetes. Riigid, kes on pikalt Hiina tuules sõitnud, nagu Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Brasiilia, lääne riikidest Austraalia – kõigi nende jaoks saab uus kümnend olema teine reaalsus võrreldes sellega, mida eelmine endast kujutas. Taganttuul on asendumas vastutuulega.

Kui metallide segmendis on turule tekkinud rauamaagi ja vase kõrgete hindade tulemusena selged märgid ülepakkumisest, siis energiavaldkond on veidi komplekssem. Harvardi teadlase Leonardo Maugeri hinnangul on energiasektoris järgmise kuue  aastaga lisandumas sellisel määral uut tootmisvõimsust, mis muudab energiahindade tõusu reaalhindades väga  ebatõenäoliseks. Kui see peaks tõeks saama, on toormeid eksportivate riikide jaoks tegu suure probleemiga, sest väljamüügihinnad langevad toormehindade näol, aga sisendhinnad tõusevad kõrge inflatsiooni tõttu. Isegi kui toormehinnad  jäävad püsima, on tootjad probleemi ees, sest sisendhinnad tõusevad edasi ja marginaalid vähenevad. Ainus lihtne väljapääs sellest ringist on valuuta devalveerimine.

Haavatav Venemaa

Venemaa on selles protsessis eriti haavatav, sest Vene investor on keskmisest riskialtim ja opereerib kõrge  finantsvõimendusega, lükates laenukohustuste osakaalu bilansis maksimumini. See töötab kui kahe teraga mõõk. Kui turg tõuseb, siis kogutakse ennenägematutes kogustes rikkust, kui turg halveneb, on maksejõuetus kiire tulema.

Naiivne on loota, et lääne ja ida suhted võiksid lähiajal normaliseeruda, sama kehtib ka Vene aktsiate riskipreemia osas. Riik, kes sõltub täielikult toormeekspordist, vajab sellest ülesaamiseks uut käiku välisinvesteeringute näol, mis on aga uue geopoliitilise reaalsuse tõttu väga ebatõenäoline. Aasta esimese kvartaliga on riigist välja voolanud üle 65 miljardi dollari. Majandus vajab toormeekspordilt sisenõudlusele ümberpositsioneerimiseks olulisi tehnoloogia- ja kapitaliinvesteeringuid, kuid neid ei ole kuskilt tulemas.

Vene ettevõtted on tegelikult teinud Hiinast ja toormetest põhjustatud vähikäiku juba 2011. aastast alates, aga alles nüüd leiti agressiooniga Ukraina suunal ettekääne, et likvideerida positsioonid, mis olid juba kaks ja pool aastat allapoole liikunud.

Olukord Venemaal ja hiljutine arenevate turgude buum meenutab veidi 1990. aastate algusperioodi, eriti, mis puudutab investorite suhtumist arenevatesse turgudesse. 1993. aasta kevade maailmamajanduse väljavaates on IMF kirjutanud, et majanduse taastumine USAs oli vaevaline, Euroopa vaevles ERMi valuutakriisis ja ainus roheline oaas majanduses olid arenevad turud, kuhu oli voolanud suurel hulgal raha. Deja vu 2011–12 . 1993. aastal tehti arenevatel turgudel aasta jooksul  tipud ja järgmised kümme aastat liiguti külgsuunas.

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri (2/2014)

Kaius Kiivramees, LHV portfellihaldur

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse

Küpsised

Et pakkuda sulle parimat kasutajakogemust, kasutame LHV veebilehel küpsiseid. Valides "Nõustun", annad nõusoleku kõikide küpsiste kasutamiseks. Tutvu küpsiste kasutamise põhimõtetega.

pirukas_icon