Eestlaste lähenemist ärivaidlustele võib võrrelda Andrese ja Pearu kemplemisega – keeratakse teineteisele, vimm kasvab, seejärel jõutakse korduvalt kohtupinki. Samas annaks asju lahendada ka lihtsamalt ja efektiivsemalt.
Kui „apsud“ või otseste palvete-käskude eiramine on äripartnerite vahel kulmineerunud kommunikatsioonihäireks, hakatakse kätte maksma, nentides „seda ma talle ei kingi” või „mind ei huvita, kui palju see maksab, ma maksan talle kätte selle eest, kuidas ta minuga käitus”.
Võetakse advokaat, minnakse kohtusse ja nii nõutakse pidevalt kasvavate negatiivsete emotsioonide ja suurenevate kulude suletud ringi. Meie praegune mõttemall pärsib ettevõtlust ja Eesti konkurentsivõime elavdamiseks oleks aeg seda muuta. Nõustun Tartu ülikooli professori Urmas Varblasega, et meie individualistlikmaskuliinne mõtlemismudel on ajalooline pärand 1990ndatest, mis seletab valdavat mina-võidan-sina-kaotad-lähenemist läbirääkimistele.
Eesti ettevõtjad võiks globaalset vaidluste lahendamise arengu trendi eirata. Väidetavalt tekib kõigepealt riigis toimiv kohtusüsteem, seejärel areneb vahekohtu funktsioon ning alles siis arenevad professionaalsed läbirääkimised, ekspertide hinnangud, vahendus ja lepitus. Selliste pehmemate vaidluste lahendamise viiside rakendamisel oleme hetkel trendist maas.
Trend põhineb nende ettevõtete eelistustel, kes on aastakümnetega kohtu ja vahekohtu kadalipu läbinud. Kui kohtuniku hinnang olukorrale ei rahulda, valitakse järgmisena ilmselt vahekohus. Aastaid kestev kohus ja isegi kiirmenetluse puhul kuid kestev vahekohus ei rahulda aga kõiki poolte vajadusi, nagu näiteks mainekahju ärahoidmine, emotsioonide maandamine ega lahendi järgselt ettevõtte tegevuse jätkamine. Nii hakatakse aastaid hiljem ja targemana – otsima lihtsamat, kiiremat ja odavamat lahendust. Jõutakse huvipõhiste läbirääkimisteni, vahenduse ja lepituseni, kus neutraalne isik abistab mõlemaid pooli läbirääkimistel, olemata kummagi esindaja. Vana mõttemalli „probleemvaidluskohus” surnud ringist väljatulekuks on vaja ettenägelikkust ja … julgust. Julgust proovida teha midagi täiesti teistmoodi ja vaenavatest pooltest esimesena.
Kuidas vaidlustele võiks läheneda
Mis juhtuks siis, kui ettevõtted otsustaks kulukat kogemust omandamata igipõlist trendi eirata ja läheneda tehingute läbirääkimistel ja vaidluste lahendamisel kohe algusest peale ettenägelikumalt? Suurem tõenäosus selliseks mõttemuutuseks ja uuenduslikuks lähenemiseks on alustavatel ettevõtjatel. Kui ka tegevad ettevõtjad väärtustaks tulemuse kõrval ka suhteid, nagu näiteks Vahemere maades või Jaapanis, siis laheneks enamik vaidlusi läbirääkimiste teel.
Kas maksta lahenduse või „õiguse saamise” eest? Eestisiseste kohtuvaidluste puhul kulub kolmeaastase protsessi puhul läbi kõigi kohtuastmete vaid ühe poole õigusabikuludeks u 50 000 eurot. Kui jääd kaotajaks ja pead kandma ka teise poole õigusabikulud, võib summa korrutada vähemalt kahega. Rahvusvaheliste vahekohtute puhul (nt ICSID, kus kahjusummad on kümnetes ja sadades miljonites) võivad kulud advokaatidele ja vahekohtunike tasudele kõikuda vahemikus 500 000 kuni paar miljonit eurot. Samas võtab ärilepitus lihtsamate vaidluste puhul füüsiliselt aega paar tundi ja kulud on sadades eurodes. Keerulisematele vaidlustele kulub paar päeva ja mitme poolega vaidlustele paar nädalat ning kulu on paar tuhat eurot.
Menetluse konfidentsiaalsus välistab vahetatud info hilisema kohtus ärakasutamise ning pooled kontrollivad nii tulemust kui ka menetlust ennast. Ettevõtte omaniku, ettevõttesse omanikutundega suhtuva juhi, sisejuristi või kliendile väärtust loova advokaadi jaoks on kliendi jaoks vähem kulukama alternatiivi kasuks otsustamine juba puhtalt finantsilisest aspektist ratsionaalne.
Kohus ei taga alati soovitud tulemust
Teadlikud kliendid teavad arvestada, et jõulise läbirääkimisstiiliga advokaat või oma lahendust peale suruv nõustaja ei sobi lepitajaks, ning oskavad vahendajaks/ lepitajaks valida koolitatud professionaali, kes oskab jätta oma ego ukse
taha. Vaja on ju välja selgitada mõlema vaidleva poole vajadused ja huvid. Olen näinud vaidlusi, kus ühe poole vajaduseks on see, et nende õigust tunnistaks lisaks vastaspoolele mustvalgel ka keegi kolmas isik (kohus, vahekohus). Küsimus on alati sellise „õiguse saamise” hinnas ja mida selle paberiga hiljem peale hakata – kas teisele kohta kätte näidates ettevõtte väärtus säilib või ettevõte pankrotistub. Kui oma õiguse saamine on ettevõtte saatusest väidetavasti olulisem, siis tasuks alati mõelda, et kuna kohtu või vahekohtu puhul pooled tulemust ei kontrolli, siis ei pruugi nad soovitud tulemust saada. Need, kes soovivad kättemaksuihas süüdlaste otsimise asemel kiiret lahendust, on kõige tõenäolisemalt need julged, kes alternatiive otsivad ja lahendusi ka leiavad.
Kellele sobib ärilepitus?
Ärilepitus sobib ettevõtete ja ettvõtjate vaheliste ehk B2Bvaidluste lahendamises ning eriti seal, kus vaidlused tähendavad ebavajalikke kulutusi, millest eelistatakse hoiduda näiteks keskmise suurusega perefirmades ja start-upärides. Väga emotsionaalsete vaidluste puhul, nagu näiteks pärimise teel omandatud ettevõtete osanike vahelised vaidlused, võiks samuti kaaluda pöördumist ärilepitaja poole, kes oskab vastavaid emotsioone maandada. Lepitamisele võiks mõelda ka äripartnerid, kelle vaidlused on jõudnud pettuse kahtluseni pärast seda, kui suhtlus partnerite vahel on aastaid olnud suuline või elektrooniline, tehtud otsused on ununenud või neid ei ole teineteisele piisavalt selgitatud. Ärilepitust tasuks kaaluda ka ärija vastutuskindlustuses (D&O insurance) või meditsiinivaldkonnas vastutusvaidluste puhul. Ka olukorras, kus ühel poolel on näiline jõupositsioon, näiteks (reklaami) teenuse tellija keeldub maksmast või pangal on vaja ümber korraldada mitme kaasatud isikuga keskmiste ettevõtete laenud ja on kange tahtmine inkasso poole pöörduda, tasuks mõelda tagajärgedele. Vähestel ettevõtetel on Eesti suurusega riigis luksus tegutseda turul teistega arvestamata. Jõuvõtted loovad teatud maine ja see omakorda kas kergitab järgmise teenuse tellimise puhul hinda või valitakse mõistlikumad äripartnerid.
Lähenemine vaidlustele on ettevõtete juhtide strateegiline otsus, mis seondub nii eelarvestamise, sisepoliitika, ärieetika kui ka organisatsioonikultuuriga. Nii ettevõtt e omanikud, sisejuristid kui ka palgatud juhid ja advokaadid saavad mõjutada otsustajaid mõtlema efektiivsemalt ja äri arendavamalt. Raha lugeva ja kulusid kärpiva mentaliteedi puhul on finantsilise efektiivsuse argument ilmselt läbimurdeks parim.
Ilona Nurmela
Ärilepitaja ja professionaalne läbirääkija
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri
Tweet
