Shutterstock
Ühest küljest soovime, et maailmas oleks võimalikult vähe vägivalda, teisalt aga on n-ö patused aktsiad aastakümneid olnud investorite jaoks ühed parimad jõukuse kasvatajad.
Võiks arvata, et viimasele väitele on praegu raske kinnitust leida, võttes arvesse survet, mida riigieelarvete kärped sõjatööstusele loovad. Kuid möödunud paarile aastale tagasi vaadates tuleb tunnistada, et kaitsetööstuse sektori ettevõtted on tõestanud ennast visade võitlejatena.
Sõjatööstus ellujäämiskursusel
Kulukärbetest rääkides ei saa üle ega ümber Ühendriikidest, kelle riigikaitse eelarve oli 2013. a Stockholmi rahvusvahelise rahu-uuringute instituudi (SIPRI) andmetel 0,64 triljonit dollarit, pea sama palju kui järgmise kaheksa suurimate kaitsekulutustega riigi omad kokku. Sestap on mõju tuntav globaalselt, kui 2011. aasta tulises eelarvevaidluses leppisid vabariiklased ja demokraadid lõpuks kokku, et kümne aasta jooksul tuleb planeeritud riigikaitsekulutusi vähendada ligi triljoni dollari võrra.
Üks kõige avatum ettevõte Pentagoni kulutuste suhtes on Lockheed Martin, kelle müügitulust moodustavad lepingud valitsusega 80%. Ettevõtte müügitulu kasv, mis 2011. ja 2012. aastal jäi veel kergesse plussi, pöördus 2013. aastal -3,9% languseks ning negatiivse trendi jätkumist oodati nii 2014.a kui ka 2015. aastal. Kuidas on võimalik, et müügitulu allakäigust hoolimata on investorid nõus praegu maksma ettevõtte aktsia eest üle kahe korra kõrgemat hinda võrreldes kahe aasta taguse ajaga?
Lockheed on suutnud hoida aktsiakasumit siiski üsna korralikus kasvutrendis tänu paranenud kuluefektiivsusele ning aktsiate tagasiostudele. Üksjagu lootust on aidanud sisendada F35 Lightning II hävitaja arendamine, mida ettevõte loodab järgmise 20–30 aasta jooksul toota ligi 3000 tükki ning suurendada sellega kohalolu ka rahvusvahelistel turgudel.
Kuid üsna huvitava arenguna avab ettevõte endale teed kommertsklientideni, investeerides näiteks kaugjuhitavatesse kalakasvatusfarmidesse, kompaktsesse tuumareaktorisse ja veest soolade eraldamise tehnoloogiasse. Praegu moodustavad need segmendid marginaalse osa firma müügitulust, kuid neile panustatakse kui tuleviku potentsiaalsetele kasvuveduritele.
USA valitsuse otsus valida 2001. aastal Lockheedi arendama F35 hävituslennukit, mis vahetab välja erinevad kasutuses olevad taktikalised lennukid, on toonud omakorda teelahkmele Boeingu, kelle hävitajate tellimused on aastate jooksul seetõttu järjest rohkem kokku kuivanud ning ettevõte on sunnitud kaaluma, kas nende tulevik üldse hõlmab kaitseüksust. Boeing on leidnud uue hingamise tänu tellimuste buumile kommertslennukite tööstuses, mis selle aasta üheksa kuu käibest moodustas juba 64% ning suudab enam kui kompenseerida kaitseüksuse tulude langust.
Apache, Super Hornet, Strike Eagle jpt Boeingu tooted on USA relvajõudude selgroog ning leiavad missioonidel jätkuvalt aktiivset kasutust, aga investeerimise seisukohast on kommertslennunduse potentsiaal see, mis Boeingut edasi viib. Boeingu kommertslennukite tellimused ulatusid 2014. aasta septembri lõpu seisuga üle 5500, mis annab ettevõttele tööd rohkem kui viieks aastaks ning kui lähtuda ettevõtte enda pikaajalisest ettekujutusest, ei tõota sellega kasv peatuda, sest järgmise 20 aasta jooksul peaks globaalne nõudlus uute lennukite järele ulatuma pea 37 000, mis on tingitud nii lennukiparkide suurendamisest kui ka vanade mudelite väljavahetamisest.
Konsolideerumine ja konkurentsivõime
Riikide koomale tõmmatud kaitsekulutuste tõttu pole pilt kuigi erinev Euroopas, kus ettevõtete pääsetee on konkurentsivõime suurendamine ning kommertstoodetele ja -teenustele panustamine.
Sarnaselt Boeinguga on viimase suurim konkurent Airbus suunamas tähelepanu rohkem lennufirmade vajadustele. Kaitseüksuses öeldakse aga lahti osadest varadest ning hoidutakse massiivsete arenduskulutuste tegemisest, sest praeguses olukorras pole kindlustunnet, et arenduse taha pandud ressurss ja aeg ennast lõpuks õigustavad. Sestap võib viimaseks omasuguste seas jääda Airbusi A400M militaartranspordilennuki arendusprogramm, mis on korduvalt juba ületanud tähtaegasid ja neelanud aastate jooksul üle 20 miljardi euro.
Konsolideerumine on samuti üks ellujäämisviis, mis annab osapooltele võimaluse vähendada kulusid, rakendada tõhusamalt know-how’d ja muuta oma tooted ning teenused globaalselt konkurentsivõimelisemaks. Näidet on sellel tasandil võimalik tuua möödunud suvest, mil Saksa päritolu Leopard-tankide tootja Krauss-Maffei Wegmann teatas plaanist ühineda Prantsuse Nexter Groupiga. Kaks aastat tagasi oli Euroopa kaitsetööstus lähedal suurtehingule, kui EADS (praegune Airbus) ja BAE Systems tahtsid liituda, aga olid Saksamaa vastuseisu tõttu sunnitud plaanist loobuma. BAE Systemsi arsenali kuuluvad muuhulgas CV90 lahingumasinad, mida Eesti soetab.
Sellest, kuidas valitsuste kahanenud kaitsekulutuste juures aitab ettevõttele trumbid kätte mängida kuluefektiivne toode, annab hästi tunnistust Saab. Rootsi riigi uhkus, kelle toodangust on Eesti kaitseväele tuttavad Carl-Gustav ning lasersimulatsioonitehnika, suutis hiljuti lukku lüüa ligi 40 miljardi Rootsi krooni suuruse Gripen E/F hävituslennukite tellimuse Brasiilia valitsuselt, avades läbi koostöö tulevikus potentsiaalselt veelgi suurema turu. Uudis Saabi ajaloo suurimast eksporditellimusest viis aktsia tol päeval 27% kõrgemale ning oli kinnituseks firma võimest astuda kandadele tuntumatele nimedele nagu Boeing ja Dassault, keda kuni lõpliku otsuseni peeti tõenäolisteks võitjateks.
Investeerimisvõimalusi otsides
Kaitsetööstuse ettevõtteid, mille hingeelu võiks investeerimise eesmärgil tundma õppida, on mõistagi palju. Pelgalt Euroopa ning Ühendriikide börsidelt leiab kokku üle 200 lennu-, kosmose ning kaitsetööstusega seotud ettevõtte ja nagu eelnevalt mainitud väike segment firmadest andis mõista, on igal ühel oma lugu jutustada.
Esimeseks orienteerumiseks pakub head võimalust näiteks SIPRI kodulehekülg, mis reastab 2012. a militaartoodete ja -teenuste müügitulu järgi sada suurimat globaalset ettevõtet (www.sipri.org/research/armaments/production/Top100).
Sobiva kandidaadi välja sõelumine nõuab oskust finantsnäitajate taha piiluda ja kasvuväljavaadet analüüsida, mis omakorda eeldab arvestatavat ajaressurssi. Need on paraku kaks kriitilist tegurit, mis kipuvad esmast entusiasmi kiiresti summutama. Õnneks leidub tänu finantsinnovatsioonile lihtsam vastupanutee ning portfelli saab osta korraga ka tervet sektorit, mille puhul pole küll tootluse potentsiaal nõnda kõrge kui üksiku firma puhul, kuid see-eest on riskid paremini hajutatud.
Seda võimaldavad nii klassikalised fondid kui ka viimase kümne aastaga väikeinvestorite seas suurt populaarsust kogunud börsil kaubeldavad fondid (Exchange Traded Fund). Viimaste puhul on valdavalt tegu passiivsete toodetega, mis tähendab, et neil pole fondijuhti. Selle asemel on investeeringute osakaalud konkreetse indeksi eeskujul automaatselt paika pandud. Tänu sellele on fondi kulud väiksemad kui aktiivselt juhitud börsivälisel fondil, see tähendab investori jaoks väikesemat haldustasu.
Tehingute tegemine börsil kaubeldavate fondidega käib nagu tavalise aktsiaga. Neist tuntumad on kolm, mis kõik keskenduvad Ühendriikide ettevõtetele. SPDR S&P Aerospace & Defense ETF (sümboliga XAR) kutsuti ellu kolm aastat tagasi ning investeerib varad korraga 35 ettevõttesse, millest suurima osakaaluga on Textron (4,24%), General Dynamics (4,09%) ja Rockwell Collins (4,07%). Fondi aastane haldustasu oli 2014. a novembri seisuga 0,35%, viimase 12 kuu dividendimäär 1,9% ning varade maht 68 miljonit dollarit.
Üle viie korra suurema varade mahuga on iShares U.S. Aerospace & Defense ETF (sümboliga ITA), mis investeerib 38 ettevõttesse. Neist suurima osakaaluga on United Technologies (8,6%), Boeing (8,08%) ja Lockheed Martin (6,77%). Fondi viimase 12 kuu dividendimäär oli 1,3% ja aastane haldustasu 0,44%.
Kolmest fondist on kõige pikema ajalooga PowerShares Aerospace & Defense ETF (PPA), mis loodi 2005. aastal ning paistab silma kõige kõrgema aastase haldustasuga (0,66%). Antud fondi investeeringud paigutatakse 52 ettevõttesse, millest suurima osakaaluga on Lockheed Martin (6,5%), Honeywell International (6,4%) ja United Technologies (6,35%). Võrreldes XAR-ga on ITA ja PPA päevane käive kordades kõrgem, see muudab soovitud hinna juures ostmise ja müümise lihtsamaks.
Fondi valides võiksid kriteeriumid taanduda kahele faktorile: 10 suurimat investeeringut ja kulukuse määr. Esimese järgi saab aimu, millised ettevõtted fondi tootlust veavad ning haldustasu põhjal valikute tegemine aitab tootluse potentsiaali maksimeerida, eriti väga pikaajalise investeeringute tegemisel.
Arenenud riikide eelarvekulude kärped on muutnud kaitsetööstuse karmiks sõjatandriks seal tegutsevatele ettevõtetele. Osade jaoks on see lauale toonud põhjalikud strateegiaarutelud tööstuses jätkamise üle, teised üritavad pinnale jääda konkurentsivõimet tõstes ning uutele turgudele laienedes.
Avaliku sektori kulutused on paljudel juhtudel jätkuvalt eluline müügitulu allikas, kuid aastakümnete jooksul on kaitsetööstuse ettevõtted õppinud sõltuvust vähendama. See on protsess, kui juuri aetakse sügavamale näiteks kosmose-, infotehnoloogia ja energiatööstusesse. Investoritele annab see lootust näha sektorit liikumas tagasi kasvutrajektoorile, samas panevad inimkonna jaoks vajalikud valdkonnad ka eetilisuse küsimusele teist korda mõtlema.
2014. a 31. detsembri seisuga oli viimase viie aasta jooksul lennu-, kosmose- ja kaitsetööstuse börsil kaubeldav fond (ITA) tõusnud 135%, rohkem kui laiemat majandust peegeldav Standard & Poor’s 500 indeks (82%).
Allikas: Bloomberg
Artikkel ilmus Eesti sõjandusajakirjas Sõdur nr. 6, 2014
Vaata lisaks: Intervjuud viimastest arengutest sõjatööstuses Saabi asepresidendi Anna Fröjdiga saab lugeda siit: http://www.mil.ee/et/pressiruum/sodur
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
