Biovõlurid ravimitööstuses

Shutterstock

Niisama märkimisväärne on veel teinegi suurmees – ameerika päritolu bioteadlane Maurice Ralph Hilleman, kes arendas aastatel 1940 kuni 2000 välja nelikümmend eri vaktsiini haiguste vastu nagu mumps, leetrid, kopsupõletik, meningiit, tuulerõuged, A- ja B-hepatiit. Tänini on teada, et Hilleman päästis ainuisikuliselt rohkem elusid kui ükski teine 20. sajandi meditsiiniteadlane ning ehk enamgi kui ükski teine 20. sajandil elanud inimene üldse. Hillemani ravimialaseid katsetusi ja tegevust seostatakse ühtlasi ka ravimifirma Merck & Co edu- ja kujunemislooga.

Täna näib 2010ndate aastate hakul globaalset ravimitööstust tabanud patendikuristiku najal justkui oleks kogu tööstusharu oma arendustegevuses toppama jäänud – tulutoovad originaalravimid kaotavad patente ning ravimifirmade müügitulud on võimetud orgaaniliselt kasvama. Ravimifirmade püüded ravimi­portfelle täiendada justkui ei realiseeru. Viimase taustal on  paeluv teada, et 21. sajandi hakul on eeltoodud suurmeeste sekka lisandunud üks koorekihi potentsiaalne uusliige, kes oli  - tuleb tunnistada - juba 1990ndatel maailmas kõrgelt hinnatud bioteadlane.

Tegemist on Kreeka päritolu ameeriklasest meditsiinidoktori George Yancopoulosega, kes töötas juba 28-aastaselt Columbia Ülikoolis meditsiini­professorina ning oli ühtlasi kujunemas ka maailma üheks enimtsiteeritud bioteadlaseks. Kuna aga akadeemikute palk oli madal ning Yancopoulose kreeklasest isa ei peljanud noorele professorihakatisele seda pidevalt meelde tuletada, otsustas mees akadeemilise karjääri taga­plaanile jätta ning liituda 80ndate lõpus väikese New Yorki biotehnoloogiaettevõtte Regeneroniga.

Sinna kutsus teda ettevõtte tegevjuht ning asutaja, samuti meditsiinivaldkonnas doktorikraadi omav Leonard Schleifer, kes otsis oma värskesse ravimitööstuse start-up-i talente, kes aitaksid tal välja nuputada viise, kuidas taastada närvirakke, et ravida haigusi nagu Alzheimer ja Parkinsoni tõbi. Regeneronis ootas Yancopoulost ees võimalus üles ehitada omaenda teadustiim, mis aga ei läinud sugugi kergesti. Tema tuttavad akadeemilisest maailmast ei olnud huvitatud oma teaduskarjäärist loobumisest ning esimese abilise – töötu teoreetilise füüsiku palkamine – võttis aega mitu kuud, töö­võimelise tiimi loomine aga juba mitu aastat.

Kergesti ei läinud ka ettevõetud ravimiloomine – nende esimene suurte lootustega ravimikandidaat põrus kliinilistes katsetes halastamatult, ent Yancopoulose õnneks oli tal Regeneroniga vedanud ka ettevõtte tegevjuhi osas. Schleifer sai juba varakult aru, et Yancopoulose näol on tegemist tõelise talendiga ning ta suutis oskuslikult hoida investorite surve teadustööjuhi turjalt kaugel eemal. Samuti oli Schleifer meelitanud nõukogusse kolm Nobeli preemia laureaati ning kutsus pärast esimesi eba­õnnestumisi nõukogu juhtima legendaarse Mercki tegevjuhi Roy Vagelose – Yancopoulose lapsepõlve­kangelase. Kogenud nõuandjate toetusel ning oskuslikult investoreid keelitava tegevjuhi varjus sai Yancopoulos rahumeeli keskenduda üksnes teadustöö juhtimisele. Ühtekokku võttis Regeneronil aega 20 aastat ning ligi kaks miljardit dollarit kahjumit, et tulla turule esimese ravimi­ametilt heaks­kiidu saanud molekuliga ning veel neli aastat, et teenida ettevõtte esimene aastakasum, ent see kannatlikkus tasus end lõpuks kuhjaga ära.

Viimase seitsme aastaga on Yancopoulose juhtimisel saadud heakskiit neljale ravimile, sh on kaks ravimit neljast  – Elya ja Praluent - ravimitööstuse mõistes nn Blockbusterid, tuues Regeneronile müügi­tulusid, mis ületavad ootuste kohaselt vähemalt üht miljardit dollarit aastas. Seejuures on just Yancopoulos olnud kõigi nelja ravimi loomisel võtmetegija – saavutus, mis juba praegu on viinud ta ravimitööstuse suurkujudega ühise laua taha. Edu taga peitub tõsiasi, et Yancopoulos ja tema teadlaste­grupp on loonud oma pika arendustöö käigus ühe ravimitööstuse hinnatumaid tehnoloogiaplatvorme - VelocImmune® Technology. Sisuliselt kätkeb see endas laborihiirt, kelle immuunsüsteem reageerib üksüheselt inimese immuunsüsteemiga, mistõttu on võimalik laborihiire peal ravimite mõju koheselt katsetada, saades tulemusi enne, kui on kulutatud hunnik raha jõudmaks inimkatsetusteni. Ühtlasi tähendab see, et Regeneroni käes on ravimitööstuse Ferrari – tehnoloogiakogum, mis võimaldab turbokiirusel – 1,5 aastaga - viia ravim algkatsetustest kliiniliste testideni, samal ajal, kui teised ravimi­ettevõtted suudavad seda alles 6,5 aastaga.

Üksnes Regeneroni tehnoloogia hind ei võimalda jätkata paralleelide tõmbamist Ferrariga: kui suured ravimiettevõtted kulutavad ühe ravimi väljatöötamiseks keskeltläbi 2-3 miljardit dollarit, siis Regeneroni keskmine kulu ühe ravimi kohta 2013. aasta seisuga oli vaid $0,7 miljardit. Isegi ravimi­tööstuse parimate sekka kuuluv tehnoloogia ning tipptasemel teadlastetiim, juhituna ehk kaasaegse bio­teaduse ühe eredaima tähe poolt, ei suuda garanteerida, et Regeneronist saab järgmine ravimitööstuse suurliider - küll aga on Regeneron loonud endale selleks suurepärased alustalad. Regeneronil on 2014. aasta lõpu seisuga kliinilistes testides 15 uut ravimit, millest lootuste kohaselt  järgmise aasta alguses turule jõudev Dupilumab võib esialgsete prognooside kohaselt tuua ettevõttele järjekordse blockbusteri. Samal ajal on Regeneroni aktsiahind esimeste edulugude toel tõusnud viimase viie aasta jooksul ligi 2000% ning Yancopoulose osalus Regeneronis on teinud temast ravimitööstuse esimese miljardärist teadus­juhi.

Joonis 1. Regeneron Pharmaceuticals Inc. viimase viie aasta aktsiahinna liikumine.

Allikas: Bloomberg

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.