Alustan tavaliselt oma investeerimisteemalisi esinemisi sissejuhatusega, et investeerimiseks on palju erinevaid viise ja võimalusi: mõnele sobib üks strateegia, teisele teine. Ma ei arva, et olen positsioonil väitma, milline tee on investeerimiseks teistest võimalustest parim. Mida kogenum on investeerija, seda paremini oskab ta näha võimalusi ja mõista riske, mis on investeerimisega paratamatult seotud.
Ma ei usu, et kellegi teise investeerimisteese ja -põhimõtteid järgides on võimalik olla edukas. Lühiajaliselt on see võib-olla võimalik, aga pikemaajaliselt mitte.
Minu esimene eesmärk pensionifondide juhina on säilitada oma klientide vara, vaatamata sellele, mis väärtpaberiturgudel toimub. Teiseks tahan ma säilitada oma klientide vara ostujõudu ning kolmandaks eesmärgiks on saavutada konkurentidest kõrgem pikaajaline tootlus. Kõigi kolme eesmärgiga olen ma LHV pensionifonde juhtides siiani hakkama saanud.
Nende kolme eesmärgi saavutamiseks olen ma aja jooksul korduvalt korrigeerinud LHV fondide investeerimisstrateegiaid. Minevikus on olnud perioode, mil LHV pensionifondid on võtnud teistest palju enam riski. Viimasel paaril aastal olen aga riske oluliselt vähendanud, kuna kallilt ostes ei ole võimalik tulevikus enam eriti palju teenida, küll on aga võimalik palju kaotada.
Mina isiklikult ei usu, et “osta ja hoia” on pikaajaliselt parim strateegia. Samuti ei usu ma, et pikaajalise investeerimise puhul tasub valida kõige riskantsem investeerimisstrateegia. Väärtpaberiturud on veel liialt noored, et ajalooliste andmete põhjal võiks seda kinnitada. Mina suudan küll ette kujutada, et varade hinnad võivad 10 või isegi 50 aasta pärast olla madalamal tasemel kui täna. Heaks näiteks on Jaapan. 29. detsembril 1989 tegi Nikkei indeks oma tipu – 38957,44. Täna, kakskümmend viis ja pool aastat hiljem, kaupleb Nikkei tasemel 16506. Aktsiahindadega koos langesid ka Jaapani kinnisvara hinnad, mis on samuti täna madalamal tasemel kui buumiaastatel.
Naiivne on arvata, et riskantsed varad garanteerivad üle pika perioodi kõrgema tootluse, kui madalama riskiga varad. Kui riskantsemad varad pakuksid garanteeritult kõrget tootlust, siis sellised varad ei oleks enam definitsiooni järgi riskantsed. Vale on ka järeldus, et kuna varade hinnad võivad langeda, siis ei tasu üldse säästa ega investeerida. Sellel inimesel, kes kogus, on ka pärast langust vara. Sellel, kes ei kogunud, on vaid tühjad pihud. Kui kõik inimesed teevad iseseisvaid otsuseid, siis ei teki ka hinnamullid nii lihtsalt. Kui aga suur enamus investoreid investeerivad hinnast sõltumata näiteks turuindeksisse, sünnib mull varem või hiljem.
Ootused pensionifondi haldurile: kõike ja korraga
Automaatse investeerimise eeliseks on odavus. Kui tegu oleks null summa mänguga, siis oleks selge, et mida vähem läheb kuludeks, seda rohkem jääb endale. LHV pensionifondidel on kõrgemad haldustasud, kuid meie kliendid on teeninud ka pärast tasude maha arvamist rohkem kui teiste fondide kliendid. Samuti oleme teeninud kliendile rohkem, kui see sama raha oleks sama ajaga teeninud indeksfondides. Alates pensionifondide loomisest kuni 2015. aasta lõpuni on LHV pensionifondid edestanud Vanguardi võlakirja ja aktsiafondist koostatud portfelli. LHV Pensionifond L on selle ajaga tõusnud 143.9% (pärast teenustasude maha arvamist) ning Vanguardi kahest indeksfondist koostatud portfell 126.9%. Kui Vanguardi kahest fondist koostatud portfellist oleks maha arvestatud ka iga-aastane teenustasu 0.55%, siis oleks olnud tootlus 111.2%.
Eesti pensionifondide näite põhjal võiks isegi naljaga väita, et tasud ja tootlus on olnud pöördvõrdelises sõltuvuses. Kõige madalamate tasudega fondihaldur ERGO Varahaldus ei jõudnud oma eluea jooksul vist kordagi kasumisse ning samas polnud ka fondide tootlustega põhjust kiidelda. Vaatamata suhteliselt kõrgetele tasudele oli ka LHV Varahaldus oma kümme esimest eluaastat järjepidevalt kahjumis. 2012 oli esimene aasta, kui lõpetasime kahjumita ja 2013. aastal teenisime esimese kasumi.
On loomulik, et kliendid tahavad mõlemat – nii võimalikult kõrget tootlust, kui ka madalaid kulusid. Siiski usun, et enamus kliente seab haldustasude järgse tootluse siiski kuludest ettepoole. Minu eesmärgiks ei ole olnud kunagi juhtida kõige madalamate tasudega fondi. See ei oleks ei motiveeriv ega tõenäoliselt ka jätkusuutlik. Kõrge kvaliteet ja madal hind on paljudes eluvaldkondades üksteist välistavad. Seal, kus on võimalik saavutada mastaabiefekt, on see siiski võimalik. Kui mul oleks ärimehena võimalik valida, kas võtta kõrget teenustasu väikeselt summalt või väikest tasu väga suurelt summalt, siis ma valiksin kindlasti viimase. Mina ise hindan oma töö tulemust selle järgi, kui palju ma oma klientidele raha teenin. Alates LHV pensionifondide loomisest oleme teeninud tänaseks oma pensioniklientidele 75 miljonit eurot.
Pensionifondide juhina tegutsen selle raamistiku piires, mis on seadusandja ja ühiskonna poolt ette antud. Seepärast oleks tähtis, et käimasolevate diskussioonide tulemusena jõuaksime ühisele arusaamisele – mis siis ikkagi on tähtsaim: kas võimalikult madalad teenustasud, võimalikult hea tulemus pensionikogujate jaoks või hoopiski Eesti majandusse investeerimine. Või soovime kõike kolme korraga?
Kui asetada madalad kulud esikohale ja tootlus teisele kohale, siis võiks taandada pensionifondide rolli lihtsalt raha kokku kogumisele. Pensionifondid ise ei tegeleks investeerimisega, vaid kaaluksid, kellele anda kokku kogutud raha investeerida. Mõni pensionifond ostaks siis ainult indekseid, kuid mõni teine aga paigutaks kokku kogutud vara ka mõnda fondi, mis paneb selle kuskile järgmisesse fondi, mis soetab selle eest siis väärtpabereid. Milline fond saavutaks kõrgema tootluse, pole aga sugugi kindel. Küll aga usun, et mida vähem on vahendajaid, seda parem, ja kui kõik kulud on ühes kohas ning kõigile näha, siis see on samuti hea.
Kui pensionifondide ülesandeks jääb ka edaspidi aktiivne investeerimine, siis peaks mõtlema sellele, et erinevatesse varadesse investeerimisega kaasnevad ka erinevad kulud. Indeksifondi koostamine on odavam kui börsiaktsiatest portfelli kokkupanemine, kuna indekseerimine ei nõua analüüsi ning piisab vaid karjaga kaasa sörkimisest. Samas noteerimata ettevõtetesse investeerimine nõuab sageli ka juristide ja audiitorite kaasamist investeerimisprotsessi. Samuti nõuab kinnisvarasse ja metsa investeerimine vastavaid teadmisi, eriti kui seda tehakse otse ja mitte teiste fondide vahendusel. See on kulukas ja muutub majanduslikult mõttekaks vaid fondi varade kasvades.
Neliteist aastat tagasi, kui me alustasime LHV-s fondide juhtimisega, ei olnud meil indekseerimisele alternatiivi. Meie fondid olid siis lihtsalt nii väikesed, et üksikute aktsiate soetamine ei olnud lihtsalt majanduslikult mõttekas. See oli üheks põhjuseks, miks me peamiselt indeksitesse investeerisimegi. Pärast Danske fondivalitseja ühendamist LHV Varahaldusega kasvavad meie hallatavate pensionifondide varad umbes 850 miljoni euroni. Aasta tagasi ei olnud mul investeerimispiirangutest tulenevalt isegi võimalik sisuliselt investeerida otse kinnisvarasse või börsil noteerimata ettevõtetesse. Eelmise aasta keskel vastuvõetud seadusemuudatus tegi selle võimalikuks. Seetõttu kasutasin ma selle ajani kohalikku kinnisvarasse investeerimiseks paari kinnisvarafondi ning erainvesteeringute tegemiseks erakapitalifonde. Ma olen arvestanud, et kui meie fondide mahud kasvavad miljardi euroni, muutub kliendi jaoks majanduslikult kasulikumaks, kui ma teeksin sellised investeerimisotsused ise, ega ulataks kokku kogutud raha järgmisele fondihaldurile. Erakapitalifondide haldustasud on keskmiselt 2% ja kinnisvarafondidel 1% ning mõlemad võtavad lisaks 20%-st edukustasu. Pensionifondidele peaks jätma motiivi teha vähemalt sama palju tööd ja kulusid eraettevõtetesse ja kinnisvarasse investeerimisel kui eelpool nimetatud fondidel. Kohalikesse mittenoteeritud projektidesse investeerimisega kaasnevad ka suuremad kulud, kuid ka oodatav kasum on kõrgem. Seaduseandja peaks sellega arvestama ning vaatama, et otse koduturule investeerimine ei muutuks pensionifondidele mittetasuvaks.
Ma ei pretendeeri sellele, et öelda milline peaks olema Eesti pensionisüsteem, kuhu täpselt fondid peaksid investeerima või kui madalad peaksid olema fondide tasud. Ideaalis peaks turg selle paika panema. Inimesed peaksid hääletama oma rahaga. See tegelikult juba toimib. Võib-olla mitte nii kiiresti kui me tahaksime. Alles siis, kui on selge, et turg ei toimi, tuleb seadusandjal sekkuda. Trendid on hetkel igal juhul õiges suunas. Investeeringud kohalikule turule kasvavad nii absoluutnumbrites kui ka protsendina pensionifondide varadest. Teenustasud alanevad samuti. Küll mitte nii kiiresti, kui kodanikud soovivad. Teisest küljest tuleb jälle tõdeda, et viimase kolme aasta jooksul on kuuest varahaldurist kaks pensioniärist väljunud. Tõenäoliselt mitte selle pärast, et kasumid oleksid liiga kõrged olnud. Tundub küll paradoksina, kuid kuna konkurents väheneb ning varad koonduvad väiksema arvu fondihaldurite kätte, siis tasud langevad isegi kiiremini, kui ma mõned aastad tagasi prognoosisin. See aga teeb uute tulijate esilekerkimise veelgi ebatõenäolisemaks.
LHV loob kaks uut indeksfondi
Ma tõesti usun, et see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida mõnele teisele investorile. Seetõttu peaks olema valikuvõimalusi. LHV Varahaldus on alustanud tööd kahe uue madalate kuludega pensionifondi loomiseks. Kuuele aktiivselt juhitud pensionifondile lisandub peatselt kaks uut nn. passiivset (fondijuhita) pensionifondi.
Lisaks uuele kohustuslikule pensionifondile loome ka uue vabatahtliku pensionifondi, mille eesmärgiks saab olema pensionikogujate vara rahvusvahelistele väärtpaberiturgudele suunamine nii madalate kuludega kui praktiliselt võimalik. Uute fondide loomise tähtajaks on sügis 2016. Püüame tegutseda nii kiiresti, et juba sügisesel osakute vahetamise perioodil saaksid pensionikogujad uude fondi investeerida. Nii kohustusliku kui ka vabatahtliku fondi haldustasu saab olema 0.5%.
Käesoleval aastal on olnud mitu impulssi, mis panid uuesti mõtlema uut tüüpi fondi loomisele. Üheks selliseks tõukeks olid investeerimishuviliste otsesed küsimused ning teiseks avalik diskussioon, mis näitas, et huvi indeksifondidel põhineva kogumispensioni vastu on Eestis olemas.
23. mail noteeriti LHV aktsiad Tallinna Börsi põhinimekirjas. Kaks nädalat kestnud aktsiate avaliku pakkumise käigus sai LHV juurde üle 5 000 uue aktsionäri. LHV missioon on luua Eesti kapitali - kasvatada nii oma klientide kui ka aktsionäride vara. Paljude jaoks on LHV endiselt iduettevõte. Minule see isegi meeldib.
Loodan, et koos aktsionäride ja klientide arvu kasvuga kasvab ka LHV jõud aidata kaasa Eesti ühiskonna arengule, et LHV-st kujuneb organisatsioon, mis seisab alati progressi eest ja mitte selle vastu. Samuti loodan, et jääme ka kasvades uudishimulikuks ja uuendusmeelseks. Oleme valmis arutama erinevaid seisukohti ning olema vajadusel ka tasakaalustavaks jõuks.
Mis puudutab vähest konkurentsi pensionikogumise turul, siis saan vaid lubada, et LHV ei rahuldu oma 30%-se turuosaga. Ma kinnitan, et meie eesmärgiks on tõusta esimeseks valikuks kohalikul investeerimis- ja pensioniturul. Fondide tootlused on olnud meie organisatsioonis kogu aeg esimeseks prioriteediks, kuid tunnen, et koos turuosaga kasvab ka meie vastutus selle eest, et pensionisüsteem tervikuna muutuks usaldusväärsemaks.
Andres Viisemann
LHV pensionifondide juht
*Arvamuslugu ilmus 31. mai Postimehes
Tweet
