Kuigi Hiinas toimuvat jälgitakse üha tähelepanelikumalt, jääb laiema fookuse alla peamiselt siiski majanduse kasvutempo. Viimasel ajal küll selle aeglustumine. Kui kasvutempo alanemine ei ole prognoositust kiirem, ollakse rahul, sest siis on hirm Hiina kasvu järsu aeglustumise tagajärgede ees mõneks ajaks päevakorrast järjekordselt maha võetud.
Kuid järjest enam on ka neid, kes püüavad vaadata kaugemale ette ning prognoosida, millist rolli sajandi keskpaigaks ülekaalukalt kõige suurema majandusega riigiks tõusnud Hiina siis mängida võib ja kuidas võiks riigi mõju kasv lähiaastatel avalduda. Kuigi kasv ja suurenenud mõju on omavahel seotud, peaks ülejäänud maailmale enamat huvi pakkuma mitte niivõrd Hiina SKT konkreetne suurus, vaid Hiina üldise mõju suurenemise võimalused ja tagajärjed.
Hiina teatavasti meie peamiste partnerite hulka ei kuulu ja võibolla ei saa kuulumagi. Kuid just selle pärast peaksime Hiina tõusu võimalikele tagajärgedele erilist tähelepanu pöörama, kuivõrd tajume oma väheste kontaktide tõttu suhteliselt halvemini seda, milliseks võib kujuneda Hiina kasvava suuruse mõju tervele maailmale ja seeläbi ka meile. On ju Hiina kvantitatiivse kasvu mõju tunduvalt kergem hoomata kui tema võimalikku mõju maailmas valitsevatele tõekspidamistele, reeglitele ja kehtivale korrale üldse. See pole pelgalt teoreetiline probleem, sest ega president Obama ilmaasjata hiljuti täiesti otse öelnud, et meie, see on USA ja Lääs tervikuna, ei või lubada, et reeglite kirjutamine hiinlaste või kellegi teise kätte läheks. Maksab ju reeglite kontrollimise võime enam kui suutlikkus antud momendil midagi täiendavalt toota või tarbida.
Kuid samas on täiesti arusaadav ka see, et avalikkuses domineerib siiski mure Hiina majanduskasvu aeglustumise ja raske maandumise, mitte aga võimalike kvalitatiivsete muutuste pärast. On ju Hiina kiire majanduskasv olnud kogu viimase aja maailma kehvakese majanduskasvu suurim toetaja. Paraku on Hiina kasvutempo viimasel ajal märgatavalt alanenud ja esimesel pilgul võib tundudagi, et 2016. aasta 6,5% suurune kasv ei saa pakkuda maailmamajandusele samaväärset tuge kui möödunud perioodi pidevalt kümmet protsenti ületanud kasv.
Tegelikult on selline kartus tõest kaugel. Nii näiteks tähendas kümme aastat tagasi, siis kui Hiina majandus kasvas aastas 12,7%, see tempo üksnes 300 miljardi USD ehk napilt 0,5% lisandumist maailmamajandusele. Kuid siis oldi selle täiendava nõudluse ja pakkumise lisandumisega täiesti rahul. Kui aga Hiina lisas möödunud aastal maailmamajandusele täiendavalt 700 miljardit, ehk ümmarguselt ühe protsendi, räägitakse millegipärast tema „vähenevast“ toetusest.
Kuid ühes mõttes on Hiina vähenevast toetusest rääkijatel siiski õigus. Hiina võimaliku tulevikupanuse hindamisel ei tule arvestada üksnes tema majanduse kasvutempo aeglustumisega, vaid ka sellega, et Hiina, nagu ka Euroopa Liidu ja Jaapani, panus maailmamajandusse hakkab nende maade demograafilise olukorra tõttu vältimatult nõrgenema. Maailma elanike arv, mis on üks kõige olulisemaid majanduskasvu mõjutavatest teguritest, ju kasvab, kuid ülalmainitud piirkondades rahvastik ei kasva ja vananeb.
Aga kui kodule lähemale tulla, siis praegu ei paista Hiina ja Euroopa Liidu omavahelise kaubavahetuse mahtudest Hiina kasvujõu erilist nõrgenemist küll välja. Möödunud aasta suurendas Hiina oma eksporti Euroopasse 48 miljardi euro võrra ja jõudis rekordilise 350 miljardi tasemele, mis on ülekaalukalt suurim juurdekasv viimasel viiel aastal. Euroopa Liit seevastu suutis möödunud aastal oma eksporti Hiinasse kasvatada vaid kahvatu kuue miljardi võrra ja jõuda 170 miljardini.
Kuigi Euroopa kaubavahetuse puudujääk Hiinaga on suur, on reaalsus siiski selline, et Euroopas on kaks riiki, kes suutsid möödunud aastal saavutada Hiinaga kaubavahetuses ülekaalu. Need maad on Saksamaa ja Soome. Neist esimese eksport annab lõviosa Euroopa ekspordist Hiinasse - tervelt 72 miljardit eurot. Seejuures impordib Saksamaa ise Hiinast kaupu 69 miljardi eest. Paraku tuleb viimasesse arvu teatava reservatsiooniga suhtuda. Me nimelt ei tea, milline osa Rotterdami sadama kaudu Euroopasse jõudvast 66 miljardi väärtuses Hiina kaubast tarbitakse Saksamaal. Selge on üksnes see, et Euroopa Liidu elanikkonnast 3% moodustav Holland ise viiendikku Hiinast Euroopasse imporditavast kaubast ei tarbi.
Seevastu paistab aga 2,5 miljardi suuruse ekspordi ja 2 miljardise impordiga Soome olevat Hiina turul täiesti konkurentsivõimeline tegija. Näide sellest, et ka väikeriikidel on nutika toimetamise korral võimalik suurtel ja spetsiifilistel turgudel edukalt hakkama saada.
Aga Eestil endal ei lähe Hiinas paremini kui Euroopa Liidul keskmiselt. Pigem oleme nende hulgas, kes pole Hiinas jalga õieti maha saanudki. Me eksportisime Hiinasse möödunud aastal 136 miljoni euro eest, importisime aga neli ja pool korda enam. Muu hulgas näitavad need arvud ka seda, kui suur vahe on juttudel kasvavatele turgudele minekust või logistikakeskuseks saamisest ja nende eesmärkide tegelikul saavutamisel. Eesti kaudu ei jõua Euroopa Liitu ju isegi 0,2% Hiina kaubast ja siit liigub Hiinasse vähem kui 0,1% Euroopa ekspordist.
On arusaadav, et Eesti väikestel ettevõtetel on kaugetele turgudele minek seotud suuremate riskide ja suhteliselt suuremate kuludega kui suurtel, kuid siin võib probleemiks olla ka meie ülemäärane kindlusetus Hiina tuleviku suhtes. On ju viimase tosina aasta jooksul Hiinale erinevatel põhjustel ennustatud ja ennustatakse ka praegu kõikvõimalike kriiside kohest saabumist. Räägitakse nii ökoloogilisest, sotsiaalsest kui ka demograafilisest kriisist, kinnisvara mullist kui ka riigiettevõtete ning pankade kokkuvarisemisest, senise kasvumudeli võimaluste ammendumisest jne. Ja kuivõrd negatiivsed uudised müüvad paremini, on igasugused ohud leidnud palju enam kajastamist kui Hiina saavutused.
Kindlasti on Hiinas kõigis ülalmainitud valdkondades probleeme rohkem kui vaja, kuid kus neid tänapäeval ei oleks. Aga ilmselt oleks meil mustade luikede sorteerimisest palju kasulikum lähtuda tõsiasjast, et ega IMF päris ilmaasjata hiljaaegu ei suurendanud Hiina kasvuprognoosi 0,1% võrra, samal ajal kui ta terve maailma kasvuväljavaateid 0,1% võrra vähendas. On ju Hiina IMF arvates vähemalt esialgu tulnud majanduse orientatsiooni muutmisega edukamalt toime kui arvata osati.
Loomulikult ei toimu üleminek ühelt arengustaadiumilt teisele kuskil probleemitult. Kuid tõsiasjas, et möödunud aastal vähenes Hiina „roostevööndi“ Liaoningi provintsis tööstusliku tootmise maht -7,7% ja prognoosis, et see provints metallide töötlemist endises mahus enam ei näegi, pole midagi pretsedenditut. Analoogiliste probleemidega on ju aja jooksul kokku puutunud enamik maailma maid ja tootmiskeskusi. Sealhulgas ka meie ise.
Tuleviku Hiinat võib pigem näha mitmekesise majandusega Shanghai provintsis, kus tööstusettevõtetel ei lähe enam samuti kuigi hästi: möödunud aastal vähenes seal tööstusettevõtete toodang -4,4%. Kuid erinevalt Liaoningist pole seal olukord kuigi dramaatiline: Shanghai piirkonnas moodustavad teenused SKTst juba kaks kolmandikku.
Kuid nagu eelpool öeldud, on Hiinaga seotud riskidest ja võimalustest rääkides suurimaks veaks see, kui piirdume Hiina majanduse suuruse võrdlemisega ELi ja USAga, või kõneleme ainult Hiina suutlikkusest säilitada 5-6% ületavat kasvutempot, sest põhilised Hiinaga seotud väljakutsed nn vanale maailmale on nihkunud mujale.
Peame arvestama sellega, et tänane Hiina jääb maailmas kasvava mõjuga tegijaks ka siis, kui tema majanduskasv mõneks ajaks paarile protsendile taandub või hoopiski peatub ja kui veel viimase ajani avaldati sageli arvamust, et Hiina ei suuda kuigi kiirelt transformeeruda maailma töökojast tõhusa teadus-arendustegevusega innovaatiliseks riigiks, siis nüüd hakkab järjest enam ilmnema, et sellise kahtluse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et hiinlased ei armasta oma kaarte enneaegselt avada. Siinjuures oleks kasulik meelde tuletada seda, kuidas Hiina tootjad vahetult pärast Hiina WTO liikmeks saamist üllatasid kogu maailma selliste kaubakogustega, et arenenud riigid pidid oma majanduse kaitseks koheselt kõige radikaalsemaid kaitsemeetmeid rakendama.
Enam ei maksa hellitada erilist lootust, et hiinlased jäävad tehnoloogiate arendamisel veel mõneks ajaks sammu või kaks arenenud maadest maha. Hiinlaste suutlikkus valitud aladel tippu jõuda on muutunud selgelt hoomatavaks. Nii näiteks on maailma võimsaimad arvutid nüüd Hiinas ja neist uusim on otsast lõpuni Hiina enda toodang. ITC maailmas Hiina enam ei üksnes kopeeri, vaid on mõneski lõigus innovaatilisem kui nende konkurendid. Nii näiteks on Hiina loonud maailma esimese kvanttehnoloogial töötava häkkimiskindla sidesatelliidi. Samuti on Hiina jõudmas absoluutse tipu lähedale kui mitte tippu mitmetes eluteaduste valdkondades. Kuid eks siin ole ka nii nagu superarvutite tegemiselgi: uute teadmiste ja oskuste materialiseerumiseks kulub aega. Aga hiinlaste innovaatilisust ei maksa enam alahinnata.
Ning kui tööstuslikule ja teadus-tehnilisele suutlikkusele lisada fakt, et selle aasta oktoobris lülitatakse Hiina raha IMFi SDRi korvi ning et Hiina Arengupank laseb lähiajal ringlusesse 300 – 800 miljoni väärtuses IMF reservvaluutas (SDRis) denomineeritud väärtpabereid, on selge, et juhtugu Hiinas mis tahes, Hiina on tänaseks saavutanud sellise positsiooni ja võimekuse, et ka pärast mingisugust võimalikku rasket maandumist ta olematusse ei kao ning et ta ka pärast võimalikku krahhi ei jätka sugugi viletsamalt kui arenenud riigid pärast 2008 aasta kriisi.
Mida ülaltoodust järeldada? Esiteks seda, et vähemalt majanduslikus mõttes on maailm tänaseks juba pöördumatult muutunud multipolaarseks. Ühest küljest võib see tähendada tugevnevat konkurentsi ja seeläbi arengu kiirenemist. Teiselt poolt võib see tähendada ka protektsionistlike meeleolude kasvu ja seeläbi suurenevat stagneerumise ohtu.
Teiseks aga seda, et kuivõrd Euroopa kui kontinendi osa maailmas väheneb, läheb ettevõtjatel siin järjest kitsamaks.
Lõppkokkuvõttes tähendab see meile aga seda, et ka meie ise peame hakkama tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas muutuva maailmaga paremini kohanduda. Mõtlema ka sellele, kui palju ikkagi on tõde väites, et meie eeliseks on meie suur kohanemisvõime.
Tweet
