Aktiivselt juhitud või passiivselt juhitud pensionifond – niimoodi üldistades ei saa öelda, et üks on parem kui teine. Samamoodi võiks küsida, kas inimesele meeldib rohkem lennuki- või laevasõit. Kui lennuk satub tugevasse turbulentsi, saab ta kõrgust juurde võtta või seda vähendada, et turbulentsist välja saada ja tagada sujuvam lend, kuid kui laev satub merel tormi kätte, ei ole muud varianti kui see torm ära kannatada ja edasi sõita. See, kes arvab veendunult, et eelistab laevasõitu, võib pärast tormise ilmaga laeval olemist oma eelistused ümber vaadata. Selle piltliku näitega saab väga palju paralleele tõmmata finantsturgudega.
Passiivse fondi puhul ei muudeta aktiivselt fondi investeeringute struktuuri, olenemata olukorrast väärtpaberiturgudel. See tähendab seda, et fondijuhi võimalused riske juhtida on väga piiratud. Seetõttu sobib selline fond kliendile, kes suudab investeerimisriske ise hinnata ning on varasemalt investeerimisega kokku puutunud. Lisaks võimekusele hinnata väärtpaberite hinnataset peab kliendil olema ka valmisolek muutuste tegemiseks ehk reageerimiseks. Tõenäoliselt näeme tugevat poolehoidu passiivsetele fondidele börside tõusuaastatel ning vastumeelsust turu buumide järgsete krahhide ajal - nt 2000. aasta tehnoloogiamull või 2008. aasta finantskriis.
Kuid teame, et tänaseks on Eestis arvestatav grupp inimesi, kes passiivset investeerimistoodet turule ootamas on. Ja turg on sellele ka reageerimas. Seda, et pensioniturg muutunud nõudlusele nii kiiresti reageerimas on, võiks tõlgendada märgina selle elujõulisusest. Kuna loodavad passiivselt juhitud fondid on turgudele pidevalt investeeritud, siis saab öelda, et need on eelkõige isikliku investeerimiskogemusega nn optimistidele – tõenäoliselt saavutavad nad tõusvatel turgudel aktiivsest juhtimisest paremaid tulemusi, kuid langevatel turgudel jäävad neile alla.
Indeksfondide valikul on üheks oluliseks määrajaks selle kulutase. Kuid see pole kaugeltki ainuke faktor, mida jälgida. Oluline on ka vaadata, kas nad on sünteetilised või füüsilised, investori jaoks maksuefektiivsed, madala kogukulumääraga (jooksvad haldustasud, maaklertasu, ostu-müüginoteeringute hinnavahe), likviidsed ning jäljendavad oma alusindeksi liikumist. Selleks, et järgmise finantskriisiga viimasel ajal populaarseks saanud derivatiive kasutavad sünteetilised indeksfondid vastaspoole maksejõetuse korral täielikult väärtusetuks ei muutuks, on näiteks LHV otsustanud kasutada oma passiivselt juhitud uutes pensionifondides füüsilise varaga tagatud ehk reaalsetest aktsiatest koosnevaid börsilkaubeldavaid fonde. See vähendab riski, et tormisel merel laev täielikult põhja võiks minna.
Kindlasti on väga hea näha, et Eesti meedias diskussioon passiivsete investeerimislahenduste vallas tõusetunud on. See näitab, et investeerimine on eestlaste jaoks aegamööda saamas huvipakkuvaks teemaks. Investeerimise ja enda tuleviku peale peakski rohkem mõtlema ja rohkem investeerima, kui seda täna teeme. Suurema pensioni tagavad lisaks tootlusele suuremad sissemaksed – seetõttu, kui riigipoolsed maksed langevad 2017. aasta lõpus 6% pealt 4% peale, peaks võimaldama tulevastel pensionäridel vähemasti säilitada omapoolne kõrgem makse 3% peal. Varasemalt on inimesed vabatahtlikult suurema kogumise võimalust ju kasutanud ja omapoolselt makseid jätkanud, kui riik oma maksed finantskriisi ajal peatas. Lisaks peaks läbi tegema lahendustele orienteeritud analüüsi, milliseid täiendavaid stiimuleid on ikkagi vaja riigilt või tööandjailt, et omal ajal loodud III pensionisammas ühel hetkel lõpuks ka päriselt tööle hakkaks.
Arvamuslugu ilmus 2. novembri Äripäevas.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige
Tweet
