Kuidas läheb Eesti majandusel tegelikult?

Heido Vitsur

5.12.2017 15:03

Kuna viimastel kvartalitel on sisetoodangu kasv olnud tundu­valt kiirem kui eelnenud aastatel, väidetakse meil üsna üksmeel­selt, et Eestil läheb praegu hästi. Vähemalt majanduses.

Kõik oleneb aga sellest, milliseid elu ja majanduse külgi me hästi või halvasti minemisest rääkimisel silmas peame. Kui vaadata ainult selliseid makronäita­jaid nagu SKT või väliskaubanduse kasvutempo, siis läheb meil praegu tõepoolest tunduvalt paremini kui eelmistel aastatel, aga kui jälgida näiteks inimeste heaolu paranemist ja võtta aluseks reaalpalga kasvu suurus ja tööpuuduse tase, siis vastus enam nii ühemõtteline ei ole.

Töötute arv kasvab

Kuigi töötajate palgakasv on sel aastal jätkunud enam-vähem endises tempos, pole hindade kallinemise kiirus enam kaugeltki selline nagu eelmistel aastatel, vaid tunduvalt kiirem. Samuti peame selle aasta teise kvartali algusest tõdema, et kasvama on hakanud ka töötute arv, seda nii registreerimiste kui ka Rahvusvaheli­se Tööorganisatsiooni (ILO) metoodika alusel läbiviidud uuringute järgi. Koos tööpuuduse kasvuga on hakanud vähene­ma ka hõivatute arv. Nii oli meil selle aasta teises kvartalis töötuid 11 000 võrra enam kui aasta tagasi – kokku 49 000 ehk 7 protsenti olemasolevast tööjõulisest elanikkonnast. Samuti on viimastel kuudel suurenenud registreeritud töötute arv – selle aasta augustis oli neid juba 3000 enam kui aasta tagasi. Kumb neist kahest näitajapaarist tähistab õigemini „hästi minekut”? Milline neist teised üles kaalub või pole need üldse ühtedel ja samadel kaaludel kaalutavad?

Euroopa mõistes pole meie tööpuudus suur, vaid täiesti talutav, olles Euroopa Liidu keskmisest 1,5–2 protsendipunkti võrra madalam. Kuid samas oleks kasu­lik teada, et meie tööpuudus on ikkagi peaaegu kaks korda suurem kui tšehhide 4 protsendi suurune töötus.

Teisest küljest ei saa me unustada end teiste maadega võrreldes, et meie ettevõt­jate jaoks on juba pikemat aega olnud suurim probleem just tööjõu puudus. Va­rasematel aastatel üksnes oskustööjõu puudus, nüüd aga juba mõnda aega ka igasuguse tööjõu puudus.

Kui võtta olukorra hindamisel aluseks tšehhid ja ka kriisieelne Eesti, siis võib arvata, et sellistes väikestes riikides nagu meie võiks tööpuuduse tase jääda täieliku hõivatuse juures (ILO järgi) 3–4 protsendi juurde, mitte aga ulatuda 7 protsendini, nagu see meil hetkel tegelikult välja ku­junenud on.

Midagi on valesti

Kui see nii on, siis ilmselt oleme möödu­nud aastatel midagi tegemata jätnud või valesti teinud – ühel või teisel põhjusel ei saa me 25 000 töövõimelises eas töötut kuskil tööle rakendada. Põhjusi on siin kindlasti enam kui üks, kuid on täiesti selge, et töökäte puudusest rääkides ei saa me viidata üksnes demograafilisele olukorrale, vaid peame mõtlema ka sellele, mida teha, et nendele mitmeküm­nele tuhandele inimesele, keda me ka terava tööjõupuuduse olukorras rakenda­da ei saa, edaspidi meie niigi kahanevast tööjõulisest elanikkonnast liig palju täiendavaid töötuid ei lisanduks. Loomu­likult ei saa välistada ka seda, et olemas­olevate andmete ja tegelikkuse vahel haigutab paraja suurusega lõhe. Kuid ka sel juhul oleme me midagi teinud valesti või jätnud midagi tegemata.

Seega oleks täpsem vastus küsimusele, kuidas Eestil praegu läheb, järgmine. Hetkel oleme me küll majanduslikult edukamad, kui me vahepeal olime. Sa­muti on meil lühiajalised väljavaated pä­ris head. Kuid kui me oma madala sündi­muse juures ei hakka rohkem mõtlema nende peale, kes praeguses olukorras ühel või teisel põhjusel majanduskasvu toetamisest kõrvale jäävad, ja ka selle peale, kuidas vananeva elanikkonnaga ühiskonnas üldse edukaks jääda, ega võta praeguse seisu muutmiseks midagi ette, hakkavad meie tulevikuväljavaated nen­de tegematajätmiste all järjest enam kan­natama. Ja mitte sugugi ainult seepärast, et töökäsi järjest enam napib, vaid ka põhjusel, et kõrvalejääjatest hakkab mingil ajamomendil kujunema destruk­tiivne jõud.

See on buum

Oleks rumal, kui me praegust buumi natuke kaugemale ettepoole vaatamiseks ära ei kasutaks. Pole mõtet vaielda selle üle, kas need paar kvartalit kiiremat majanduskasvu tähistavad buumi või ainult taastumist, sest buumi olemasolu ja tegeliku iseloomu saame tavaliselt teada ikkagi tagantjärele, mitte seda ette nähes. Kuid kui majandus on kasvanud keskpikast trendist mõnda aega kiiremi­ni nagu praegu, võib alati rääkida ka buumist.

Buumid, olgu need põhjustatud suur­test tehnoloogilistest läbimurretest, sood­sast demograafilisest arengust, keskpan­kade tegevusest, investeerimistsüklist või kõikidest nendest ja veel mitmetest teis­test teguritest üheskoos, võivad saada majandusarengule katalüsaatoriks. Neid saab ära kasutada, aga ka kasutamata jät­ta. Lisaks sellele võib buumi ajal kaduda ka ratsionaalse mõtlemise ja käitumise võime.

Igal juhul tuleks püüda buumi ära ka­sutada vajalike muutuste läbiviimiseks, sest lisaks rohkematele ressurssidele saab siis toetuda ka üldisele positiivsema­le meelestatusele, mis pole vähem tähtis kui materiaalsed ressursid.

Millele võime tulevikus loota?

Eelkõige enda arukusele ja (koos)töövõi­mele. Nii kodus kui ka mujal maailmas. Olgu muud tegurid nagu väliskeskkond või demograafia nii tähtsad kui tahes, ilma arukuse, töö- ja koostöövõimeta erilist edu saavutada ei saa. Mõelgem het­keks kahe riikidepaari peale: Hiina ja India ning Singapur ja Panama. Neli­kümmend aastat tagasi ei olnud vahe India ja Hiina jõukuses ja majanduslikus arengutasemes kuigi suur ning integree­rituse poolest maailmamajandusse ja -teadusesse oli India Hiinast kaugel ees. Aga nüüd ei konkureeri Hiina enam mitmeid aastaid Indiaga, vaid võitleb esikoha pärast maailmas pea igal alal. Tõsi küll, seda mitte inimese kohta käiva arvestuse järgi.

Et Eesti ise selle paari kõrvale ei sobi, vaatleme veel kahte väikeriiki, kelle suu­rimaks loodusrikkuseks on nende stra­teegiline asend kahe ookeani vahel. Pa­nama oli kindlalt enam arenenud ja rikkam kui Singapur, kui viimane aastal 1965 Malaisia Föderatsioonist välja heide­ti. Nüüd on nende vahe inimese kohta tu­levas jõukuses suurusjärgus neli korda Singapuri kasuks. Siinjuures tasub tähe­lepanu pöörata ka sellele, et kui Hiinat ei peeta kuigi vabaks maaks, siis Singapur on Heritage Foundationi hinnangu järgi juba ammu kuulunud majanduslikult kõige vabamate riikide tippu maailmas. Sellest aga peaks järelduma, et ratsio­naalsus, sihikindlus ja arukus kaaluvad pikas perspektiivis üles mistahes muud tegurid.

Meid Eestis peaks lühiajaliselt toetama nii välis- kui ka sisenõudluse kasv ja meie ettevõtete võime investeerida uue­matesse tehnoloogiatesse, mida võib osa­liselt ka innovaatilisuseks nimetada. Osa­liselt seepärast, et meie endi panus meie poolt kasutatavate uute tehnoloogiate loomisesse ehk väärtusahela kõige hin­nalisemasse osasse on suhteliselt väike. Aga kui investor võtab kasutusele arene­numa tehnoloogia, siis selle tulemusel vä­heneb või kaob ettevõttes täielikult vaja­dus traditsioonilise oskustööjõu järele. Alles jäävad vaid suhteliselt vähesed jär­jest kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad ja abitööjõud.

Kui tahame, et meil kauem hästi lä­heks, peame hoopis tõsisemalt mõtlema sellele, et tulevik vajab järjest enam loo­jaid ja teenindajaid, aga mitte traditsioo­nilise töö tegijaid ning et rikkus tuleb eeskätt just loomingust ja oskusest loo­mingut kasutada.

Viimane väide toob meid tööturu-, hari­dus- ja paljude veel keerulisemate prob­leemide kõrval ka meie subjektsuse küsi­muse juurde: kui palju me ise oma tulevikku suudame või oskame kujunda­da ja kui palju me teistel seda teha lase­me või teiste peale loodame.

Nutikus viib edasi

Singapur on siin isegi parem näide kui Hiina, sest tema edulugu on paremini hoomatav. Hiiumaast väiksem riik, kellel endal ei ole isegi magedat vett ja kes alustas pool sajandit tagasi oma majan­duse rajamist kõige lihtsamate õmblus­masinate abil (just niisama, nagu seda mitmed teisedki arenevad riigid varem teinud olid ja nüüdki teevad), on tänaseks suuteline maailma suurematest riikidest ehk enam kui ühe miljoni elanikuga maadest ühe elaniku arvestuses kõige enam SKT-d looma.

Seni, kuni me arvame, et Eesti majan­duskasv sõltub Soome omast, ja toimime vastavalt sellele, ei saa me ilmselt kunagi ühe inimese kohta jõukamaks kui pool Soome taset. Soomele järele jõudmiseks peame olema oma tegemistes vähemalt sama toimekad ja nutikad, et tasandada maailmaturul soomlaste aastakümnete­ga kogutud edu. Neist möödaminekuks tuleb aga neist tuntavalt nutikam olla. Meeldetuletuseks, 1965. aastal oli Malai­sia tunduvalt jõukam kui Singapur, kuid singapurlased ei teinud panust üldsegi sellele, et keegi teine peale nende endi peaks nende maa jõukaks muutma.

Mida peaksime meie tegema teisiti? Ilmselt rohkem ise tegema ja vähem loot­ma, et seda teevad teised, kuigi teiste abi on teretulnud ja ilma koostööta polegi edu tänases maailmas võimalik. Teiseks peaksime meelde tuletama vanasõna, et kes sente ei korja, see eurot ei saa. Ehk teiste sõnadega, pisiasju ja detaile igno­reerides ning oma elu mugavamaks tehes oleme me möödunud aastate jooksul lasknud sadades kohtades kaotsi minna neil paljudel tillukestel protsendiküm­nendikel, mis meid Soomele jõukuse poo­lest lähemale oleks viinud.

Heido Vitsur
Vabariigi presidendi majandusnõunik

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 4/2017




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse