Päev pärast suurt kukkumist

Erko Rebane

8.02.2018 14:14

Shutterstock

Käitumusliku rahanduse uuringud on tõestanud, et investorid kipuvad portfellis tundma kaotusi kaks korda tugevamalt kui võitusid.  Hoolimata sellest, et selja taha jääb aktsiaturgude 10-20% tõus eelmisest aastast ning jaanuaris jätkunud spurt, kustuvad positiivsed mälestused kiiresti, kui turgudel hakkab lainetama punaste numbrite meri.

Sellistel hetkedel tuleks astuda sammuke tagasi ning mõelda rahulikult, mis on praegu teisiti võrreldes mõne nädala taguse ajaga. Kinni võiks haarata 2. veebruaril avaldatud USA tööturu raportist, kus olulise detailina kiirenes keskmise tunnitasu aastane kasv 2,7% pealt 2,9%ni. Tundub mõneti kummalisena, et ühest statistilisest numbrist johtub triljonite dollarite haihtumine globaalsetelt väärtpaberiturgudelt aga sündmuste lõnga võib sealt harutama hakata.

Kiirenevat palgakasvu tõlgendatakse positiivse märgina, kuna peegeldab majanduses kaupade ja teenuste tugevat nõudlust ning madalat tööpuudust. Samas tähendab see ka suurenevaid tööjõukulusid ettevõtete jaoks ja kui palkade kasv hakkab liikuma müügitulust kiiremas tempos, satub firmade kasum ja aktsiaturgude peamine tugisammas ohtu.  Ehkki 2,9% kasv on Ühendriikides kiireim alates 2009. aastast, näitab allolev graafik, et tegelikult on ettevõtted ka hoogsamate tööjõukulude kasvuga hakkama saanud enne kui need liialt koormavaks muutuvad. Lisaks tuleb märkida, et tegemist on nominaalse muutusega ning inflatsiooni arvestades kasvasid palgad detsembris endiselt suhteliselt vaevalised 1,0%.

Allikas: EvercoreISI

Paljude jaoks pani see häirekella helisema, sest kui siiani tagasihoidlikult suurenenud sissetulekud järgmise käigu sisse lükkavad,  hiilib lõpuks ligi ka inflatsioon. Põikpäiselt madal hinnatõus on võimaldanud Föderaalreservil tõsta intressimäära aeglases ja rahulikus tempos aga kui uueks väljavaateks on vajadus majanduse hoogu hakata jõulisemalt pidurdama, tekib paratamatult küsimus, kas lõdva rahapoliitika kontekstis väga kõrgeks muutunud valuatsioonid on enam õigustatud.

USA aktsiaturul, kus viimati nähti -5% langust rohkem kui 400 päeva tagasi, tekkis mugavustunne, mis meelitas ligi järjest suuremates mahtudest kapitali, küündides jaanuaris rekordiliste tasemeteni.  Kiiresti otsis spekulatiivne raha väljapääsu, kui vastu hakkasid vaatama langused, mida pole harjutud nägema.

Eeldusel, et finantsturgude paaniline käitumine laiemat kahju ei tekita, on muidu raske leida globaalsest majandusest märke, mis viitaksid lähiajal kasvu olulisele aeglustumisele või koguni uuele majandussurutise ohule. Madal või langev tööpuudus on tõstnud mitmel pool tarbijate kindlustunnet, see motiveerib omakorda ettevõtteid investeerima, et kasv saaks jätkuda ka tulevikus. Inflatsioon tõstab tõenäoliselt pead, mis toob kaasa intressimärade tõusu aga kallim raha ei tähenda kohe majanduskasvu väljasuretamist, küll aga ilmselt taltsutab investoreid, kes olid valmis aktsiaid iga hinna eest kokku ostma.

Kui investoritel tuleks ootamatult tabanud korrektsioonide järel endalt midagi küsida, siis ennekõike seda, kas tema portfellis on riskivarade osakaal tasemel, mis laseb öösiti magada.  Pikka aega ja rahulikus tempos vaid ülesmäge kihutav rong tekitab tahes-tahtmata soovi sõidust osa saada. Aga meil kõigil on erinevad investeerimishorisondid ja valulävi riskide suhtes ning seda turud aeg-ajalt testivad, kas oleme ikka oma plaanidele kindlaks jäänud.

Teine õppetund peitub börsil kaubeldavate fondide maailmas. ETFid on andnud juurdepääsu rohketele turgudele ning instrumentidele, kuid mida komplekssem on sisu, seda enam võib neid lugeda pigem kauplejate pärusmaaks.

Järeldusi võib teha ka pikaajalise suunitlusega aktsiaturgude ETFide käitumisest. Ehkki neid müüakse kui vahendit, millega maandab rohketesse ettevõtetesse korraga investeerides riske, siis kogu raha Ühendriikides S&P 500 ETFi või Euroopas Stoxx 600 indeksit järgivasse ETFi pannes ei saa väita, et portfell on sellega diversifitseeritud. Kapital paigutatakse küll sadadesse ettevõtetesse ja spetsiifiliste uudiste korral on mõju tõesti piiratud, aga laiapõhjalise korrektsiooni korral kerkiv korrelatsioon lähendab fondide käitumist üksikaktsia omale.  Pikaajalise investeerimishorisondi puhul ei oma see suurt tähtsust, küll aga saab lühemate perioodide puhul selgeks võlakirjade roll.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.