Laureaat Marju Lepajõe

LHV ajakiri Investeeri

2.03.2018 12:54

Marju Lepajõe (foto autor Valdur Vacht)

Tänavu pälvis Enn Soosaare Eetilise esseistika auhinna Marju Lepajõe ajakirjas Akadeemia ilmunud kirjutise „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki” ja Postimehe arvamusliidrite lõunal esitatud kõne „Tõejärgse maailma uudised” eest.

Mõlemast esseest jäi kumama kurbus humanitaarhariduse kehvast seisust Eestis. Miks on see Teie hinnangul nii?

See olukord ei ole tekkinud üleöö, vaid on kujunenud välja aastakümnete jooksul. Teadust on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikooli­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.

Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku jä­relsõna mõnele saksa kirjanduse klassi­kalisele teosele või kes põhjendaks süga­vama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori Bingeni Hildegardi ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadee­milise väljaandena, on nii aktuaalne Ees­ti mõtteruumis, et tiraaž müüakse len­nult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus. Hu­manitaarteadused on tohutu ideepank, mida tuleks loominguliselt sünteesida.

Millist lahendust Te tekkinud olukorrale näete?

Et ühiskond oleks vaimselt tugev, tuleks liikuda otsustavalt proportsionaalsuse poole nii teaduses kui ka ülikooliõpingu­tes. Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, religioon jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinat­sioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kelle­le kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu Eestis on tendents, hakatakse poliitikas inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarbla­sena, kes sünnist surmani tülitab haigekassat. Kui vaimne geneetika välja jätta, pole ju mingit põhjust vältida sellist metsistumist, mida väljendab Süüria kodusõda.

Proportsionaalsuse poole liikumine nõuab poliitilist otsust ja kindlaid sam­me. See on põhimõtteline asi, aga ei toi­mu kiiresti. Hävitada on lihtne, ehitada on väga raske. Seni on vaja hoolitseda, et vaimne kapital ei hajuks tuulde. Siin saaksid pangad ja eraettevõtjad kaasa ai­data, näiteks nii, nagu Postimees pani tu­gevalt õla alla „Avatud Eesti raamatu” sarjale. Asutada võiks nimelisi professuu­re, toetudes kuulsatele teadlastele, keda maailm tunneb, nagu näiteks Arthur Võõbus või Adolph von Harnack, kuul­saim teoloog, kes Tartus on sündinud. Professuuri peaks ülal pidama vähemalt kümme aastat. See tähendaks loenguid, juhendamist, uurimuste trükis avalda­mist. See aitaks kapitalil areneda. Võiks asutada preemiaid, näiteks eestikeelse monograafia preemia või filosoofiateose järelsõna preemia, sest see on vaevarikas töö, millel on pikk järelmõju, aga sellise töö eest makstakse ülivähe.

Kui peetakse lugu riigi vaimsest kapi­talist, loob see stabiilsuse ja usaldatavuse, tsiviliseerituse kuvandi, mis on ju palju­dele välisinvestoritele oluline.

Tsiteerisite essees Aristotelest, kes ütles, et õpingute siht ei tohi olla tasuv töö, sest mõte palgatööst muudab kasvueas inimese orjaks. Kas meie ühiskond on liigselt orienteeritud rahale kui edu kriteeriumile?

Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardu­mine. Peaks tegema vahet, mis on elu ja mis on sport. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik, aga elu on alati uus. Vanem saab last toetada selles, mis last huvitab, ja neid huvisid taiplikult selekteerida, nii et jääks püsima see, millele tõesti pühenduda. Ja siis on juba lapse asi, kuidas ta hiljem oma huvi majandusliku ümbrusega kombineerib, nii et ta saaks elada võimalikult meelepä­rast elu, olla inimesena huvitav, suuta köita kaua aega ka teist inimest, kelle kõrval elada. Selline inimene viib ühiskonda edasi. Ta ei ole saavutuste ega palga ori.

Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.

Õppimise ümber peaks alati jääma va­baduse aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.

Miks suhtute kriitiliselt ingliskeelsetesse õppekavadesse Eesti ülikoolides?

Peamine probleem on, et ei tehta vahet, mis on tunnetuskeel ja mis suhtluskeel. Humanitaarteadustes peab inimene jõudma võimalikult suure täpsuse ja vabaduseni abstraktses keeles, seoste sõnastamises. Mõtteprotsessi kirjapanek on teaduse osa. Sellest sihist taanduda ei saa, sest see on asja mõte. Selle sihini jõudmine annab taustsüsteemi keelekasu­tuse kõigile teistele valdkondadele. Tunnetuskeel lähtub kõige sügavamal moel emakeelest, mille nüansse tajutakse kõige täpsemalt. Sellist täpsust saab õppida tekstidest, aga peab nägema ka inimest, kes tõesti mõistab kõneleda. Selle jaoks on ülikool ja õppejõud. Oma keele tundmaõppimine on olnud alati kõige sügavamaid loomeallikaid. Tunnetuskeele vahetamisel on väga rasked tagajärjed.

Enesest lugupidav saksa teadlane ingli­se keeles ei kirjuta, sest ta austab inglise keelt. On olemas selline asi nagu tõlkimi­ne ja seda muu maailm ka teeb. Et üldse omandada sellist inglise akadeemilist idioomi, millega kõlbaks minna üliõpilasi õpetama, peaks elama aastakümneid Su­urbritannias. Inglise keelde ei tohi suhtu­da nagu laipa, mida võib lihtsalt suust suhu anda, kujutledes, et see nüüd ongi inglise keel, aga seda tehakse akadeemili­ses maailmas samamoodi nagu teistes sfäärides.

Ülikoolides võiks püüda õpetada head inglise, saksa, prantsuse akadeemilist keelt, sest erialati on nn dominantkeel eri­nev. Lisaks tähendab keel kindlat teadus­likku traditsiooni: valides keele, valitakse traditsioon. Aga teaduse seisukohalt oleks eestlastele viljakam seista väljaspool ja traditsioone sünteesida. Miks me ei kasu­ta oma eelist? Kui õppeprotsess on jäljen­damine ja kohandumine, tähendab see konformistide kasvatamist.

Ülikooliharidusega ei tohiks ümber käia nii primitiivselt. Selleks et suhelda muu maailmaga (mida on niikuinii kogu aeg tehtud), ei pea vahetama õppekeelt. Et Eestil oleks midagi pakkuda, tuleb kir­jutada kõigepealt eesti keeles võimalikult hästi ja siis tõlkida. Teaduse enese seisu­kohalt oleks see optimaalseim.

Siiski möönan, et teadustes, mille väl­jund on numbrid, keelel nii põhimõttelist rolli ei ole.

Postimehe arvamusliidrite lõunal rääkisite kuulujuttudest ja tõest. Kui umbusklik olete ise tänases maailmas leviva info tõepärasuse suhtes?

Huvitavat infot, mille puhul tõesti juu­relda, kui tõepärane see on, kahjuks pea­aegu ei levitata. Loen ajalehti pigem sel­leks, et aru saada mingitest üldistest meeleoludest, seostest. Muski raketiseik­lus oleks ehk olnud uudis siis, kui Eesti „Teeme ära” meeskond oleks talle kohe järgnenud, et koristada kosmosest kogu see praht, mida lapsemeelsus tekitab.

Eesti Vabariik tähistas 100. aastapäeva. Kuivõrd olete rahul tänase Eesti eluga?

Meie riik on parim asi, mis inimesele osaks võib saada. On tõesti olemas vaim­ne vabadus, ja omakeelses kultuuris ela­mine on õdus ja inspireeriv. Seda kauni­dust ohustab aga tõsiselt suurushullustus, mis on tabanud seoses Rail Balticu joon­laudtrassiga, metsade mõõdutundetu raiumisega, tselluloositehase ehitamise­ga Emajõe äärde. Kuidas saab äriline mõte olla nii primitiivne, et hakkab elu alust hävitama? Siin tuleb koondada kõik jõud, et sellele vastu astuda.

Tiit Efert

CV Marju Lepajõe

Sündinud 1962. aastal.
1985. aastal lõpetas Tartu Ülikooli filoloogiateadus­konna eesti filoloogina.
1988–1991 statsionaarne aspirantuur klassikalises filoloogias (Leningradi RÜ, klassikalise filoloogia õppetool).
1997–2005 doktorantuur teoloogias Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
1985–1988 vanemraama­tukoguhoidja Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas.
1992–1993 Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia õppe­tooli assistent.
1993–1998 ladina ja kree­ka keele lektor Tartu Üli­kooli usuteaduskonnas.
1998. aastast on Tartu Üli­kooli usuteaduskonna kiri­kuloo teadur.

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2018




Kommentaare ei ole

Kommentaari jätmiseks loo konto või logi sisse