Viisteist aastat II sammast

Pixabay

II pensionisambast räägitakse pidevalt. See teema on keelel ja meelel nii poliitikutel kui ka ettevõtjatel, pankuri­test rääkimata. Paljudele inimestele oli ja on II pensionisammas esimene kokku­puude investeerimisega. 2000. aastate pensionireformi idee oli üllas ja pidi olema kasulik mitutpidi.

Esiteks mõisteti, et järjest vananev ühiskond muutub riigieelarvele aina suu­remaks koormaks. Pensionide tõstmine nii kõrgeks, et inimeste harjumuspärane elatustase ei langeks, polnud mõeldav. Kadedalt räägiti, kuidas rikaste naaber­riikide pensionärid käivad soojal maal meelt lahutamas ja kuidas nende pension võimaldab neil elust rõõmu tunda.

II sammas oli esimene samm selle poo­le, et ka meie ühiskonnas oleks inimestel sama helge tulevik. Seega otsustati, et Eesti elanikud peavad hakkama pensio­nipõlveks endale ise mammonat koguma ja kui see jätta vabatahtlikuks, siis sellele loota ei saa. Nii muudeti II pensionisam­baga liitumine kohustuslikuks.

Teine eesmärk oli, et inimesed innus­tuksid investeerimisest ja mõistaksid, et nii saab oma vara kasvatada ning iga ini­mese pensioni suurus sõltub tema enda poolt aktiivse tööelu jooksul pensionifon­di tehtud investeeringutest. Kuna kohus­tuslikud pensionimaksed hakkasid sõltu­ma ametlikust palgast, siis loodeti ka, et II samba käivitamine avaldab survet ümbrikupalkade vähendamiseks.

„Sel aastal oleme vastu võtnud kaks li­saeelarvet tänu tulu- ja sotsiaalmaksu heale laekumisele,” ütles pensionireformi üks autoreid ja endine sotsiaalminister Eiki Nestor. „Kui aga võrrelda möödunud aastaga, siis meeletut majanduskasvu sel taustal pole olnud. Samuti pole kulutused tarbimisele tõusnud proportsionaalselt maksude laekumise kasvuga.” Nestori tolleaegsete sõnade kohaselt näitas see, et II pensionisamba käivitumine vähendab ümbrikupalkasid. „Kui enne saadi näi­teks 2500 kätte paberil ja 3000 ümbrikus, siis nüüd need kokkulepped enam ei keh­ti,” ütles ta.

Toetades maksumaksjat tulevikku in­vesteerimisel, otsustas riik lisada kaks korda sama palju maksumaksja eest ta­sutava sotsiaalmaksu arvelt.

Nende eesmärkide täituvust on väga raske mõõta. Fakt on aga see, et pensioni­fondidesse on kogutud miljardite eurode väärtuses tööinimeste vara, mida on asu­tud lõpuks investeerima ka Eesti majan­dusse. LHV on olnud siin heaks suuna­näitajaks.

Plaanimajanduse pärand

Sajandivahetusel tehtud rahvastikuprog­noosid ennustasid, et pensionäride osakaal tõuseb tööealise rahvastiku suhtes tänaselt ligikaudu veerandilt sajandi keskpaigaks pooleni ehk ühe tööealise inimese kohta on siis Eestis rohkem kui üks pensionär. Uurimuste tulemusena jõuti järelduseni, et aastal 2030 oleks eelarvelise lisaraha vajadus pensionisüsteemi toimimiseks 2–2,5 protsendipunkti SKP suhtes rohkem kui tol ajal ning sotsiaalmaksu määra tuleks tõsta ligi 10 protsenti või suurendada järgneva 28 aasta jooksul valitsussektori võlakoormust enam kui 30 protsendi võrra SKP suhtes.

Leiti, et tänu sellele, et tööturule hak­kab sisenema 1980. aastatel sündinute suhteliselt arvukas põlvkond, on pensio­nireformi läbiviimiseks Eestis suhteliselt soodne aeg.

Plaanimajandusest pärit jooksvatest maksutuludest finantseeritava pensioni­süsteemi eesmärgipärane reformimine algas Eestis juba 1998. aastal. Reformi ideoloogiliseks aluseks sai 1990. aastate algul mitmesambaline mudel, mida pro­pageeris Maailmapank.

Esimese sammuna hakati elanikkon­nale läbi maksusoodustuste pakkuma täiendavaid stiimuleid vabatahtlike sääs­tude kogumiseks pensionipõlve tarvis ehk käivitati nn III sammas.

Sellele järgnes riiklikest maksudest fi­nantseeritava süsteemiosa, nn I samba reformimine, millega püüti väljamakseid seada varasemast enam sõltuvusse ma­janduse ja rahvastiku arengust ning ük­sikisikute makstud maksude suurusest, st püüti vähendada süsteemis eksisteeri­vat ulatuslikku põlvkondadevahelist ja ühe põlvkonna sisest heaolu ümberjaota­mist.

2002. aastal rakendus Eestis pensioni­reformi viimane ja kõige olulisem etapp – riigipensioni I samba ja vabatahtliku III samba kõrvale loodi kohustuslik II sam­mas (1. juulil 2002 jõustusid kogumispen­sionide seaduse sätted, millega sai prakti­lise aluse kohustuslik kogumispension ehk pensionikindlustuse II sammas). Liitumine II sambaga algas 2002. aasta mais. Esimese kahe päevaga liitus kogu­mispensioniga 140 inimest. 2002. aasta lõpuks oli sellega ühinenud juba 210 000 inimest ehk üle kolmandiku töötavast elanikkonnast. Peaminister Siim Kallase hinnangul oli ülitempokas II sambaga lii­tumine tervitatav. „Pensionireform on seda edukam, mida rohkem inimesi sel­lega liitub, ja nii suur liitujate arv on ai­nult positiivne,” ütles Kallas. „See on ju see, mida me tahtsime.”

Suurem liitumistuhin läks aasta jook­sul üle. 2002. aasta mai lõpuni kestnud esimeses liitumisvoorus sõlmis kogumis­pensionilepingu üle 37 000 inimese. 2002. aasta oktoobri lõpuni kestnud teine liitumisvoor oli kõige aktiivsem, tuues süsteemiga liitunute ringi juurde ligi 170 000 inimest.

II pensionisamba neljandas liitumis­voorus 2004. aastal ületas liitunute arv juba oluliselt pensionäride arvu. Kui pen­sionisaajate arv kõikus sotsiaalkindlustu­sameti andmeil neil aastatel stabiilselt 360 000–370 000 vahel, siis II pensioni­sambaga liitunute arv, kes tulevikus hak­kavad lisaks riigipensionile pensionilisa saama, tõusis 418 000-ni. Samba fondide kogumaht tõusis 2,16 miljardi kroonini, kasvades kuus keskmiselt 130 miljonit krooni.

Kõik jaol

Pensionifonde lõid 2002. aastal kõik suuremad pangad ja kindlustusfondid. Oma fondidega tuli välja investeerimi­sühing LHV Direct. Algus oli tagasihoid­lik. LHV pensionifonde algusest saadik juhtinud Andres Viisemanni kindel seisukoht oli, et kui LHV tahab tegeleda investeerimisega, tuleb luua ka pensioni­fondid. Kõige suurema koore riisus Hansapank, kes tegi ka massiivseid reklaamikampaaniaid ja kellel oli suurima pangana võimalus liita fondide­ga juba olemasolevaid kliente. Aga juba 2005. aastal, pärast Seesami pensionifon­dide ülevõtmist saavutas LHV pensioni­fondide varade mahu poolest Eestis neljanda positsiooni.

Finantskriis

2008. aasta sügisel Lehman Brothersi panga krahhist lahvatanud finantskriis ja ka Eesti majanduse laenubuumijärgne langus mõjusid II pensionisambale rängalt. Finantskriisi tulemusena ning maailma aktsiate ja võlakirjade languse tõttu kaotasid fondid kokku üle kolme miljardi krooni ja tekkis olukord, kus kohustuslike pensionifondide varade maht oli kokku väiksem kui fondidesse tehtud sissemaksed. See tekitas kõvasti paksu verd. Aktsiahindade ja fondiosa­kute väärtuse langus pani inimesi müüma, et päästa, mis võimalik. Vaid kohustuslik rippumine II samba küljes päästis süsteemi kokkukukkumisest. Need, kel töökohad säilisid, tegid oma makseid edasi. Küll aga mitte riik.

2009. aastal, kui riigieelarve oli tõelise surve all ja eesmärgiks oli võetud euro, mis tähendas, et riik ei saanud sügavat miinust lubada, taganes riik oma lubadu­sest teha omapoolseid sissemakseid II sambasse 1. juunist 2009 kuni 31.det­sembrini 2010.

Inimestel oli võimalus jätkata sisse­makseid II sambasse 2010. aasta algusest, seda avalduse alusel. Riigipoolne makse suurenes aastatel 2014–2017 automaatselt neljalt protsendilt kuuele protsendile nende pensionikogujate eest, kes tegid 2009. aastal avalduse omapoolsete mak­sete jätkamiseks. Need inimesed, kes too­na avaldust ei esitanud, aga soovisid rii­gilt aastatel 2014–2017 saada kuue- protsendilist makset, pidid selleks esita­ma avalduse (seda sai teha 15. septembri­ni 2013) ja suurendama oma palgalt lae­kuvat makset kolmele protsendile.

Otsuse hetkeks oli kohustusliku kogu­mispensioniga liitunud üle 580 000 ini­mese. 2013. aastal olid kõige aktiivsemad maksemäära tõstmisega liitujad LHV pensionifondide kliendid (22,4%).

Konsolideerumine

Kui 2011. aastani sai kogumispensionide seaduse järgi fonde vahetada vaid üks kord aastas, siis nüüd anti võimalus vahetada pensionifonde kolm korda aastas.

Vaatamata klientide liikumisele fondi­de vahel panustasid fondivalitsejad ka klientide juurdesaamisele teisi fonde üle võttes. 2014. aastal võttis Nordea üle ERGO pensionifondid, saades juurde 27 000 uut investorit. 2016. aastal oman­das LHV Danske pensionifondid, saades 40 000 uut investorit ja kasvatades turu­osa pensionifondide mahu poolest 30 protsendini. See oli ka suurim konsoli­deerumine.

Viimaste aastate suurim uuendus ko­hustuslikus kogumissüsteemis on mada­lamate haldustasudega passiivsete pen­sionifondide loomine. LHV tõi Eesti pensioniturule esimesed passiivsed pen­sionifondid 2016. aastal. Läinud aastal langesid pensionifondi vahetamisega seotud väljumistasud aktsiariskiga fondi­del ühelt protsendilt 0,1 protsendile ja võ­lakirjafondidel ühelt protsendilt 0,05 protsendile. Fondivalitsejad kaotasid väl­jumistasu täielikult. 2018. aastal langeb II samba pensionifondide võetav tasu kesk­miselt juba alla ühe protsendi piiri aastas.

Valida saab üle 20 pensionifondi vahel

Kohustuslik pensionifond toimib üld­joontes samadel alustel nagu tavaline investeerimisfond. Samas on kohustusli­kele pensionifondidele kehtestatud rangemad investeerimispiirangud, maksusoodustused ning piirangud sisenemisel ja väljumisel.

Praegu on võimalik valida üle 20 erine­va investeerimisstrateegiaga kohustusli­ku pensionifondi vahel. Samaaegselt võib sissemakseid teha vaid ühte kohustuslik­ku pensionifondi.

Tiit Efert

*Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2018

Graafik: Võrreldud on II samba progressiivse strateegiaga fondide 15 aasta kumula­tiivset tootlust alates 31.01.2003 kuni 31.01.2018. Võrreldud fondide viimase 2, 3 ja 5 kalendriaasta keskmised geomeetrilised tootlused aasta baasil on vastavalt: LHV L: 3.20%; 3.94%; 3.61%, Swedbank K3: 4.25%; 3.69%; 4.19%; SEB Progressiivne: 3.38%; 2.47%; 3.15%; Võrdlusest on välja jäetud fondid, mis on tegutsenud vähem kui 10 aastat. LHV pensioni­fonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV fondide prospektiga ja põ­hiteabega lhv.ee/pension ja pea nõu asjatundjaga.

Tweet